Tere tulemast kuulama järjekordset saadet sarjas lood ja laulud, tänane saade tõotab tulla muusikalises mõttes natuke nagu Ameerika mäed. Me kuuleme souli klubimuusikat sinna vahele džässi ja ka natukene juudi rahvamuusikat. Ärksamad ja muusikameelsemad kuulajad aimavad, et q. See vast Sofia Rubina on, kes meil külas on. Tere tulemast saatesse. Ekre rehkendame ka selle ära, et kas sa ikkagi tahad, et sind kutsutakse täiesti Sofia Rubina-Hunter või artistinimi on sul ikka Sophie? No see on kuidas, kes kutsub, sest mina ise ka täpselt ei tea, kuidas see peaks olema nüüd. Aga Sofia Rubina on niisugune ja mis oli nagu pikemat aega ja teha natuke hiljem, aga näiteks Venemaal kutsutakse Sofia Rubina-Hunter aga Eesti Eestimaal ikkagi Sofia Rubina. Tuleb tunnistada, et tegelikult väga palju meil sinust ei tea, me teame, et sul on võimas hääl, et saaled stiiliüleselt väga paindlik. Aga me peame siiski ka minema, ajas tagasi ja rääkima natukene lahti sinu sinu kodus, Emili, sinu vanemad, kus sa sündisid, selle, kust sa selles mõttes oled pärit, et miks sinust on saanud selline artist nagu sa täna oled? Sündsid tartus. Sündisin Tartus ja kasvasid Elvas, kasvasin Elvasse. Olin kuueaastane tüdruk, kui me kolisime Tartusse, miks sinu vanemad üldse sattusid, tegelikult nad kohtlesid ju Venemaal, ma saan aru, Jekaterinburgis. Jekaterinburgi lähedal on üks sihuke linn virniesalda ja seal on suur suur värviliste metallide tehas ja seal selles linnas kasvasid minu isa ja ema ja juba üheksandas klassis nad said kokku, said parimaks sõpradeks, parimateks sõpradeks ja siiamaani on need parimad sõbrad ja kuidagi minu vanemad. Aga Tartusse tulek, miks? Tartusse tuli ema õppima psühholoogiat Lotmani juures 85 oli see aasta, kui ta tuli siia ja isa, see moment õppis füüsikat Tomskis. Ja siis tema tuli siia Eestisse jäi ja nad lõid perekonda. Ja nii see nii see läkski ja siis mingi hetk ka, mina sündisin. Aga ma saan aru, et sinu isa on tänaselgi päeval Tartu ülikooliga seotud, jaga füüsikaga. Ja siiamaani töötab teadur füüsika instituudis ja talle see väga meeldib. Väga loov, tegelikult sinu ema, minu ema, praegu on zooloog. Seal, tema teine haridus töötab sellel ajal väga palju. Jõhvis näiteks nõustab inimesi, kellel on probleeme sellega, et nad tarbivad narkootikume. Väga põnev, mitmekülgne pere ometigi kirjeldan natuke seda lapsepõlvemiljööd selles mõttes, et kuidas see selline kultuurilembus ja muusikalembus sinuni ikkagi jõudis? Ma arvan. Meie kõikide inspiratsiooni kindlasti meie vanaisa Mihhail Rubin, isa isa oli lemmikvanaisa tõesti ja tema armastas kunsti, tal oli suur suur kollektsioon erinevaid maale, kunstialbumeid, samuti muusikaplaate, too moment, venüülid, kõik kõik tulid minu vanaisa juurde kuulama muusikat ja rääkima kultuurist. Ja muidugi isa isa kassas selles selles atmosfääris ja ja ta nagu tõi meie koju ka seda, et kui mina olin väike, siis väga palju klassikalist muusikat kuulasime. Televiisorit ma üldse ei vaatanud, televiisor minu jaoks oli nagu. No ma ei tea, präänik präänik varem kui šokolaad, aga see oli väga-väga harva kogu aeg. Ema ütles, et televiisor katki. Praegu inimestel on juba ai päädi taifuunide, eks ole, ikka too moment oli see, et kuulasime muusikat, siis ema tegelikult lõpetas muusikakooli ja tema mängib klaverit päris hästi, tõesti, kui ma olin väike, ta mängis ja näiteks on kasseti peal veel isegi on salvestus, kus isa laulab ja ema laulab ja ema mängib, saadab teda. Ma ei mäleta, mis laul see oli, aga see oli nii ilus. Nendele Niilased hääled, isal on tegelikult väga ilus hääl. Aga enne veel, kui me läheme päris esimese loo juurde, mis sa siia saatesse oled kaasa valinud kust ikkagi see džässi souli suund, sest et sellist afroameerika ka juurtega muusikat ja häälematerjali endasse oled koolitanud kas siis teadlikult või alateadlikult, kuidas, kuidas see puutepunkt ikkagi tekkis? Vot tegelikult ma täpselt ei mäleta, kuna siis esimest korda kuulasin bluusi, souli, aga võib-olla mõned mälestused koolist. Võib-olla ma olin kaheksaaastane, 10 aastane, kui ma kuulasin näiteks Ella Fitzgeraldi esitust näiteks timist või? Minu meelest oli üks kaver ka, mida Ella laulis olist sani ja päris lahe esitas, oli. Ja sellest hakkas pihta, natukene hakkasin juba siis kuulama seda muusikat ja kui ma olin kümnene, siis juba võtmis hakkasin kuulama ka kasseti peal emad Õiga setti ja, ja nii ta läks selles mõttes, et ma arvan, mõnes mõttes ma olin nagu heaks muusikaks valmis. Et nagu päris niisugust ma ei tea, kolmekordi muusikat ma juba võib-olla ei tahtnudki kuulata, sest ma olen juba piisavalt kontsertitel käinud, ikkagi ema. Ema tegi kõik, et me ikka käiks teatris piisavalt ja ooper, ballett, see oli kõik nagu meil meie kultuurprogrammis. Et ma olen tegelikult väga tänulik selle eest. Ja muidugi muusikakool siis juba ma käisin ka muusikakoolis oletest, kui ma olin kuus või seitse aastat, et ma hakkasin juba käima klaverit õppima. Sealt võib-olla natukene ka tuli võtame siis ette tänase saate esimese luu. Miks see lugu on sulle oluline ja räägi selle sünnistele hea. Äkki alustaks Tšassist hästi, sest see on nagu kõige lemmikum minu jaoks ja mängiks Springer mulli hängi apte maast, see on väga ilus ballaad, mida laulis Ella. Seda ma enda jaoks avastasin, kui ma õppisin Ameerikas. See on väga ilus meloodia, oleme seda ka erinevate koosseisudega mänginud. Ja kui ma hakkasin salvestama plaati oma džässplaate siis ma mõtlesin, et see oleks see lugu, mis tõesti minu jaoks tähendaks sääs selles sõna. Seal on väga palju emotsioone selles ühes ballaadis. Suured tunded, albumeid, Endale andev oplandi, album ise ilmus aastal 2015, kui ma ei eksi ning springen miili hängima Ta muust saatekülaliseks täna nagu häälestki, tundsite ära Sofia Rubina-Hunter. Ja tegelikult, kui vähemalt minu teadvusse sa jõudsid, siis see oli ka läbi konkursside küll savist käisid ka lausa laulukarussellis, aga veel enamgi kahes taktis, siis sa olid juba selline soolitarr valmis tegelikult et kui rääkida veel sellest Ameerikast ka mõjutusest, et siis, mis see oli selles muusikas, mis sind nii kütkestas, et sa just kuidagi võtsid selle nii omaks ja hakkasid nagu ma varem ütlesin, just sellist hääletämbrit ka eneses koolitama, kasvatama. Tõesti huvitav küsimus, sellepärast sa avastada muusikat, on päris raske leida täpselt seda, mis, mis nagu puudutab ja sulle meeldib kindlasti selles muusikas selle nii palju seal ta nagu saladusi, saladused kuidas, kuidas tekib see siil, et nagu inimesed kõlavad laulaks selle laulu vihmast päeva, et nagu järgmist päeva enam ei tule ta siukse hätiteediga, et kõik nüüd ma nagu panen täiega tõesti, et ma ei hoia ennast tagasi. Ja isegi kui näiteks laulab ballaadis on ka nii nagu vot järgmist päeva ei tule lihtsalt. Ja võib-olla see tõesti nagu see risk, mis inimesed võtavad oma häälega vaid oma olemisega ja ja ma arvan, see see kindlasti nagu meeldis ja muidugi mulle meeldis tantsida. Ma käisin rock n rolli trennis, sealt ma kuulasin siukesed Ameerika muusikat, ütleme need rock n roll seal kõik ja muidugi mulle meeldis breiktähendust. Ja seal oli ka väga, väga stiilne, väga lahe muusika hiphop, tänavakultuur, et see kõik kokku võibolla mind nagu ja veel, pluss võib-olla see, et ma harjutasin, harjutasin kodus, hakkasin juba noh, kopeerima ma arvan ikkagi kopeerima alguses ja hiljem juba hakkasin otsima. Kuidas siis mina võiks kõlada? Rääkida siiski sinu enda otsingutest ka läbi sinu haridustee ja nüüd juba muusikuna haridustee. See koolitee on olnud üsna mitmekülgne tegelikult ühel hetkel sa oled jõudnud lausa Sotši õppima ja kuidas see juhtus, miks see juhtus? Kalevi konkursed? Me puhkasime emaga tegelikult sotsis ja lihtsalt käisime ringi, vaatasime anneks kuulutus, konkurss, me läksime, osalesin, sain kohe hea koha. Siis kutsuti järgmisele voorule. Ema ütles, no kui peab, siis peab, kui vana sa olid? No ma olin 15, olin 15 ja muidugi ma ei tahtnud kuskile kolida. Olgem ausad, et Eestis on sõbrad, trennid, huvid, sotsiga juhtus tõesti väga huvitav asi, sest seal ma hakkasin laulma big bändiga. See oli minu esimene esimene niisugune tõsisem bigbändi koolitus juba ja tuli Sotši linna bigbänd, molendi, demod, seal olid aiandussuur. Ma mäletan, see oli nii raske lugu, mõtlesin, kuidas see võimalik niiviisi laulda, ütleme nii, seal oli ikka nii nii kõrged noodid ja täitsa tehnik, aga noh, sihuke tehnika, millega me ei ole üldse valdanud. Aga ma tulin sinna, bigbänd, inimesed, käed ja jalad värisesid ja ma proovisin ja, ja sellestki algas. Ja seal kiika korinali selle bigbändi dirigent siiamaani on, kusjuures ja tema lihtsalt. Sa pead kuulama seda sobim, näiteks sobin Ellofiilse öeld, kas Andrew Wilson ja muud ja muud ja ja siis kuidagi sellest hakkas pihta ja ma hakkasin paremini ja paremini ennast tundma ja. Mul hakkas väga meeldima. Ja siis ma juba saan öelda, et nagu teadlikult kuidagi hakkasin kuulama džässi. Mingil hetkel aga olid sa ka Viljandi kultuuriakadeemias tuli juba hiljem. See oli vihmane kooli klass juba kolisin Viljandisse, lõpetasin kooli ja ka olin vabagule juba Viljandi kultuuriakadeemias. Siis ma sain tuttavaks Villu Veskiga ja huvitavaid projekte oli Villuga ikkagi. Ma mõtlen, me käisime Saksa haavalve, käisime Fääri saartel, et selle kõik nii mõnus ja Villu muusika on väga ilus tegelikult ja ma olen seda laulnud nüüd 15 aastat, ma arvan, isegi rohkem tõesti puudutas, puudutas kõik see elukool. Et ja siis jälle järgmine vangerdus õpinguteel Saksamaa. Saksamaal, ma õppisin pärast sotsid pool aastat, me kolisime sinna isaga sest isal oli töö, ta õpetas seal ülikoolis ja siis meie tulime pooleks aastaks sinna lihtsalt kampa. Ja kohe leidsite ka võimaluse ja siis kohe vaatasime, mida on vaja teha, eks ole, leidsime kooli, leidsime, käisin seal klaveritundides ja on ka laulutundides, see oli tegelikult väga hea õpetaja, märjem paev, väga suure südamega naine. Talle ka jälle fritsu, öeldi siis ega tegelikult laulsime erinevaid standardeid ja juba palju rohkem rääkisime ka sellest informatsioonist ja ta on kindlasti aidanud ka mind väga selle poole aasta jooksul. Aga võtame etega tänase järgmise loo. Mängiks ühe loo samast plaadist Endel lenduv oblady. Seda lugu võld valisin niiviisi, et me kuulasime kodus abikaasaga bigbändimuusikat ja mõtlesin, oh nii huvitav lugu, kõlab nagu teoloogilismang. Jää, vaata, mis lugu see on, see oli väga-väga vana lugu, ütleme nii. Määri luu, Williams, naishelilooja on seda kirjutanud liidigil Eestile. Väga lahedad sõnad, väga naljakad, sihuke huumor ja stoori ja et kõik on olemas, on nagunii teatraalne. Ma mõtlesin. No väga-väga huvitav oleks seda omal moel salvestada. Vaatasin nii kaua, kuni olen valmis ja ma arvan hetkel ka näiteid kuulates Ella Fitzgeraldi, mul on täitsa teine arusaam sellest muusikast, ma nüüd alles saan aru, kui laske. Kui raske on laulda niiviisi nii rütmiliselt, nii meloodiliselt ja nii kreatiivselt. Ma arvan, et võib-olla 10 aasta pärast veel, ma kuulan jälle needsamad plaadid ja avab veel uuesti dimensioon, ega praegu mulle tundub, et kuidas saab nii huvitav olla. Tegelikult muusikas on nii huvitav. Kui me võtame veel mõned aastad edasi ikkagi sul oli juba vägagi rikkalik selline hariduse ja kogemusepagas mingil hetkel aga otseselt tasid ikkagi aasta võis siis olla, mis 2010 2011, et oleks vaja minna ikkagi veel ennast täiendama, ameeriklast üheksa oli säästa ja et oleks vaja minna ikkagi veel ja just nimelt paikklisse, miks selline valik toimus? Kuidagi spontaanselt nagu kõik minu elus. Et sõbrad ütlesid, et ta Itaalias toimub siis niuke kongus, audisson, tuleb sinna 60 lauljat ja on vaja teha need kursused ja siis nad valivad lõpuks, kellele nad annavad stipendiumi. Aga täis. Aga ikkagi kindlasti aitas. Koloshepja Ma mõtlesin, no kui on olemas juba noh, et kui juba kutsuvad, siis juba peab leidma ka võimaluse. Ja see täpselt ta juhtuski niiviisi, et see võimalus tuli nagu kuskilt lihtsalt erinevatest inimestest, kes nagu lihtsalt toetasid lihtsalt sellepärast, et nad usuksid minusse. Praegu see tundub nagu, natukene imelik isegi praegu, kui ma läheks õppima, ma ei tea, kas ma isegi julgeks näiteks abi paluda, aga too moment, ma olin nii julge. Ei julge, sest ma teadsin täpselt, et ta kuskile see viib midagi, see annab minu jaoks nii olulist. Ja nii juhtuski, nii juhtuski, kaua seal siis lõpuks sa olite trollis ja, ja mis see siis tegelikult andis lisaks sellele, et sa sealt tulid ka tagasi armastusega ja liit pere. Ja see on juba elukool. Aga muusika mõttes olla seal, kuulata väga häid muusikuid, sama vanusega noori džässimuusikuid, kellel on juba palju rohkem kogemust ja kuulata väga häid lauljaid, kellelt sa saad õppida üldse õpetajaid nagu terve elu nende jaoks. Kes väga palju informatsiooni ja, ja võimalusi ka esinemiseks näiteks lõuna audis üldse, see koostöö on nagu väga-väga oluline minu jaoks ja selles programmis oli väga-väga palju huvitavaid asju, väga palju huvitavat võlgsape aga ka see mõte, et see oli vöötlik loobuv, Chiesa instituut seal oli ja rõhuasetus oli mitte ainult muusikale vaid ka sotsiaal momendile ja et miks me, miks me mängime seda muusikat. Me käisime näiteks esinemas vanglas hooldekodudes ja see oli väga huvitav, eks Cheinz, meie jaoks emotsioon ja järgmine lugu on just sellest ajast Danilo Perez, meil oli niisugune salvestusprojekt, kus me kuskil kaks päeva istusime stuudios hommikust õhtuni ja üritasime leida selle õige emotsiooni ja see oli minu jaoks nagu väga huvitav kogemus, et ma ennem seda ei ole nii stuudios töötanud, et et mul ei ole, ei tiksu Kell lihtsalt läbirääkimise läbi suhtlemise. Tekibki see arusaam, et kõik bänd nagu mõtleks samat viisi ja selle loo sõnad on kirjutanud inimene, kes oligi vanglas ja meie pidime kirjutama muusika siis mina minu poolt oli meloodia harmoonia ja siis oleme kasutanud need sõnad. Saates lood ja laulud ikka külas, Sofia Rubina-Hunter ning Eedeesest kõlas rariteetne pala, mida varem vist ei olegi eetris üldse olnud, pealkirjaks leket ei näe, on muusika autoriks Sofia ise, aga seda seda teksti autori nime ei tohtinudgi vist avalikustada, sest see projektil seal pargis oli selline. Ta ei tohtinud seda teha. Aga kui me teeme nüüd väikese sellise pöörde meie vestlusesse? Jah, üks suur osa ja millest me palju oleme rääkinud, no on olnud sääs. Aga mingil hetkel sinu elus toimub pöörasele klubimuusika suunas ka siin see on kogu aeg olnud ka selline väga jõuliselt prevaleeriv osa sinu muusikud ees. Et kuidas see klubimuusika, sa rääkisid küll, et sulle meeldis seal hiphop ja tants ja kõik need asjad juusisse sealt tuli? No ma arvan kindlasti, sest ta mingi hetk, lihtsalt ma tulin peole, Ma mäletan tiinse Mölds. Mängib head hiphopi ja ma mäletan, üks päev ütles, et tulin, et kas ma võin nagu jämmida sinuga lihtsalt Sa leiad mingid taustad ja ma tulen klubisse, ütleme nii, ma tantsima ja siis võib-olla ma laulan ka, et ma oskan laulda. Ja siis siis läkski sellest nagu hakkas, et kui jämmisin nende hiphopi souli, taustaaia peale ja tegin omad lood, vahepeal panin sinna näiteks standardisse, nad vahepeal nagu mingid võlad lihtsalt tulid ise. Sellest hakkaski pihta ja pärast Me tegime seda juba näiteks muusikutega, et mina pluss näiteks saksofon. Ja see oli niisugune huvitav periood minu Tallinnas sisenesime klubis näiteks niisugune klubi oli nagu Bambon ja ja sealt juba Tallinna tyhitšid kuulsid, sihuke Chicked nagu teeb, teeb klubis ka hääli. Ja siis Sten Saluveer ütles. Me peame salvestama midagi teeks mingi salvestuse saanud, no mis ma hakkan tegema, mina ei ole kuidagi teinud, eks ole, see on nagu esimene plaat, valimis 17 kaheksateistaastane. Ja siis ta ütles, tule lihtsalt stuudiosse ja hakkame jälgima. Nii viisakas. Ja me jääme siis päris pikalt. Ja siis Raul Saaremets otsustas, et ta annab selle välja. Meie jämmi ütleme nii ja seal oli päris palju huvitavaid lugusid. Nüüd ma kuulen ja ma olen väga, väga õnnelik, et see projekt minu elus juhtus, maitsan mässanud minu päike ja hästi palju erinevaid produtsente ja laulukirjutajaid on kaasa löönud näiteks Heidy Purga, mingid sõnad siis mine sõbrannauljana, Velokon, Sis lesi tabas, kirjutas ka seal Jarek Kasar produtseeris talis Paide Sten Saluveer, et võtke, toetasid seda minu klubimuusikamaitset võib-olla jah, et seal, sest et sellest tuleb midagi head, selline natukene džässiklubi natukene eksperimentaalset muusikat ei julm. Samamoodi vaatlused siis ühe loo minu arvates üks parimaid plaate. Aga sa tõid kaasa ka helinäiteid sellelt plaadilt, mida me võiksime kuulata. Kuuleks ühe huvitava loo, nagu teise seda produtseerinud Sten-Saller. Kuulates sinu neid erinevaid ning stiile, mida sa oled oma elus teinud, tundub, et tegelikult senise omab publiku sihiteadlikku pulka leerimisega, seal tegelikult ei ole tegelenud. Ma mõtlen seda, et, et ühel hetkel saju võiksid teha hoopis mingisuguseid Merkantiivsemaid valikuid. Et võib-olla nii paljud inimesed ei kuula sellist spetsiifilist muusikat, mida me just kuulasime, eks ole, olla klubimuusikat nii palju, ei kuula, võib-olla džässi, nii paljud ei kuulata. Äkki ma hakkan hoopis laulma poplevimuusikat, et sul sul kunagi nagu seda kiusatust ei ole olnud, et rohkem nagu teadlikult sellises suunas liikuda? No võib-olla üks selline kiusatus oli, kui ma läksin nüüd Venemaale pois saatesse, siis mul nagu oli sihuke väike kiusatus, aga isegi selles saates ma valisid näiteks selleks repertuaaris näiteks oota mul ikkagi teada ennast nagu ei saa. Ise ei saa salata ja ega ikkagi ja siis juhtuski niiviisi, mõtlesime, okei, aga ma lähen siis sedasi oma näoga. Ja see oli väga positiivne tegelikult ja peale selle vahepeal Venemaalt on väga-väga palju tulnud, ütleme huvi ja me oleme esinenud viimase kolme aasta jooksul väga, väga palju Venemaal tegelikult tänu sellele, et võib-olla see oli selline teadlik, aga samas see pigem tõi mitte väga palju raha, vaid pigem seda võimaluse esineda džässifestivalidel ka väljaspool Eestit, ehk siis Venemaa, ma arvan. Sest ühel hetkel, kui sa tulid tagasi sealt, et Venemaa häälesaatest ja siis sa tõdesid ka siin ühes intervjuus, et et isegi siinne vene publik avastas sind ja kes varem ei olnud sinust üldse teadlik. Nii et kas sa oledki tunnetanud ennast pigem siin Eestis rohkem sellise eesti keele kultuuriartistina või? Ma arvan, mulle tundus, tundus küll. Võib-olla hea, sellepärast et väga palju vene keeles näiteks ma ka ei ole laulnud ja muidugi, kuidas siis see venekeelne publik leiab mind. Sest see toob mind selle küsimuse juurde, et et mingil hetkel, kas oli siis nagu selline sujuv kulgemine või mingi teadlik valik. Et sa õppisid nii hästi ära eesti keele, millal sa üldse toimus? Tead, see oli valik selles mõttes algusest peale, sest Elvas ei olnud vene keeles lasteaeda. Kohe läks kõik, mu sõbrad olid eestlased kõik ka, näiteks ma olin samas lasteaia rühmas koos mari kalkuniga, see see oli nagu loomulikele jaoks, et kuidas ma rääkisin vene keeles lasteaias, eesti keeles, pärast seda ma käisin muusikakoolis eesti keeles, kõik tunnid olid ja koolis käisin vene keeles, ema lõi siukse vene erakooli, mis 12 aastat tegutses Tartus. Ta lihtsalt mõtles, et ei ole mingit kooli, kuhu ma tahan oma last panna tennise oma sõbrannadega ja nad tegid ja see oli väga lahe aeg. Ma tõesti väga igatsema, sest klassid olid väiksed. Ma tean, et kõik koolimaterjal kuidagi palju kiiremini omandasime ja kõik pele matemaatika, me juba olime üks aasta ees ja näiteks, kui oli vaja sotsidesse minna ja mul oli vaja hüpata ühe klassi, sellepärast et seal sotsist pidin juba 10.-sse klassi minema. Ja siis ma ühe aastaga lõpetasin kaks. See ei olnud probleem, sest me teadsime nii palju sellepärast, et erakoolid nii väike, eks ole, et see võimaldas. Võtame vahepeal ette veel ühe loo, mis sa kaasa oled valinud, mis võiks olla? Kellega me saime tuttavaks lihtsalt tänava peal bostonis ja tal oli stuudio sama tänava peal, kus mina elasin ja ta on hästi lahe, selline multiinstrumentalist mängib kõiki pille ja 100 protsenti tegi ka selle loo ise. Ja mina kirjutasin sõnad ja muusika, meloodia tegime koos. Mis sellest oli hange, vaev? Nonii distants on küll ausalt öeldes sellepärast, et see rütm olin küll nii edasi. Ei saanud ka tooli peal paigale jääda. Rõõmsalt see maja on see plaat, millelt lugu hankinud, esimene loobun, pärit, kuigi plaat, sõna me kasutame siinjuhul tinglikult, sest et vist päris füüsilisel kujul seda plaati ma saan aru või ei ole ja ongi niiviisi, et me ainult digitaalselt andsime selle välja. Jah, see oli siis, kui ma tulin tagasi USAst. Mu laps oli alles aastane, siis mõtlesin, et midagi lahedat tegema. Ja siis, ja siis esimene minu minu esimene plaat seal oli nagu mul, peaasi et ma tahaks nagu selle stiiliga Braugenbiitiga edasi edasi midagi teha ikkagi, et sa mulle ka meeldib, aga päris siukest nagu Houssi ja ei tahtnud ka teha, siis ma mõtlesin, et võikski leida neid huvitavaid produtsente ja nagu kirjutada veel sellel plaadil on kaasa löönud talis Paide juhhei, keda, keda me kuulsime praegu. Siis ma leidsin ühe hästi mõnusa produtsendi, Rootsist opo Lopo praegu on väga-väga populaarne. Aga too hetk ta alles alustas mälestas oma muusikateega ja seda lugu, mis praegu hakkame kuulama. Ta on väga sümbopeeritud, kästi Braugen piid veelgi rohkem, kui anganism läheb. Mulle meeldis, kui ta saatis selle idee, mõtlesin, mis ma hakkan tegema, seal on niukene. Aga. Kas seal sõna, et siis panna ja see nagu panimentega dislause ta ütles, et ma teen selle ära ja leian. Leian oma idee. Töö tuli välja, et võtsin riski sõitev. Mulle ka meeldib see plaat tegelikult omamoodi. Kas sul oli, see on nagu minu jaoks. Küll see küsib, see on minu jaoks nagu popmuusika. Ei kuula raadio kahte sugugi mitte lood ja laulud saates, nagu me Sofia Rubina ka saate alguses lubasime, toimuvad lihtsalt sellised ameerika vajalikud pöörded meie muusikavalikus ja ja kuulasime pala nimega, sain ta laid, aga ka mäed sööstavad järgmise kurvi suunas ja me teeme järgmisi stiilipöörde nüüd tegelikult kui me oleme rääkinud sinu perest, siis see ei ole lihtsalt üks pere, üks üks lihtne vene pere, vaid, vaid sellel on veel omakorda pärimus ja kultuurijuurestik, mis on väga põnev ja need juured hargnevad mööda ilma laiali. Juudi juured on sinul ja, ja see on mõjutanud sind ka muusikaliselt. Millal sa esimest korda puutusid kokku selle temaatikaga või millal see sinu jaoks oluliseks muutus? Ma arvan, et kui ma olin 10 aastane, sattusin hele juudi kogukonna peole, kus siis lastekoor laulis ja need laulud olid nii ilusad, siis ma tundsin, et pisaraid pisar tuleb silma, kui ilus see on. Ma ütlesin, et ma tahan ka laulda ja siis ma hakkasin käima iga iga pühapäev-pühapäevakoolis. Käisin kooris. Me õppisime kõiki neid laule, mis neis lauludes oli siis sellist, et sind nii köitis, et ma arvan, minu orsus ikkagi, et kõik äravad, et ma olen sihuke inimene, ta ainult naeratav ja kõik ühtegi muud ei teegi, aga tegelikult mulle väga meeldib minu orne muusika, selline melanhoolne. Aga see on nagu omamoodi sool väga lihtsalt nagu teise kultuuris, Saul see on väga-väga ilus, harmooniliselt ja meloodia väga meloodiline ka, et väga armastan juudi muusikat. Joe Louisis on selline plaat, mis sa tegid, mis sisaldaski täies ulatuses just selliseid laule. Kuidas sa valisid, kuidas sa neid otsisid, viinad olid sul juba sellest omast pagasist olemas, täpselt, nad lihtsalt olid mul nagu olemas juba südames juba ma isegi väga kaua ei mõelnud, ma teadsin, et ta vot just just need lood, mis me oleme nagu laulnud kunagi, ma arvan, ma pean lihtsalt nendest tegema oma visiooni, ütleme nii. Siis Andrema kerja ara järele on väga aitasid mind sellel teel samuti ka Raun Juurikas. Et me oleme eksperimenteerinud päris palju enne plaadisalvestust. Ja alguses see oli siuke hästi eksperimentaalne ja muutsime kõik harmooniat, aga seda võtad tõeliste meloodia ja teed sellest väga keerulise ka pärast tundus, aga see ei ole õige. Et ikkagi peab nagu sammu tagasi astuma ja ikkagi austama austama seda meloodiat, juuri, juudi muusikat ikkagi ja noh, siis meil tekkis see moment, et me tahame ikkagi kõlaks autentselt see laul konkreetselt, mis sa valisid selle pea lemmik lemmiklaul sellelt plaadilt Sneisse 100-ni kaks roosi. See räägib sellest, et kaks roosikassasid koos ja üks päev keegi lõikas ühe roosipeenrast ja ja mis siis sai, kuidas siis teine roos tunneb ennast teise roost massi lasi. Ma olen väga õnnelik praegu, vaadates tagasi, et mul on need neli plaati olemas, et et mul on niisugune tunne, et ma olen nagu midagi teinud. Ei ole 100 protsenti nüüd enesekindel, et see oli nagu minu 100 protsenti. Et alati saab öelda, et kui oleks veel parem, eks ole, uima laulaks nüüdvad, paneks veel nagu paremini nagu laulaks asjaga ennast armastama ikkagi. Et kui sa juba laulad pannastama need väiksed vead, mis sa teed mis seal ikka, et sa nagunii pead seda mingi hetk sulle, kui kuuled seda heli, võis mingi hetk nagu tuled tagasi ja kas sul on huvitav nagu need vanad pildid võib-olla, mis me vaatame albumites, oi, ma olin nii väike tüdruk ja aastane, kõrvaline, ilus. Võib olla toova vend, kes oli, see väike tüdruk, siis veel ei saanudki aru, kui ilus sa oled tegelikult, et seda ilu avastada endas ärge tähtis. Ai selle ilusa mõttega on väga hea võtta ettegi tänase saate viimane muusikapala ja selle võtame siis sellised kogumikplaadilt, mille nimi on Estonian Eveens. Mõnesid sinilinnust on selle eestikeelne nimetus, kus siis tõesti koguti kokku nii-öelda Eesti kodumaised standardid neil julgelt ju nii nimetada. Ja sinagi esitasid seal ühtelugu, ole hea, räägi sellestki elamusest ja kogemusest, mida see sulle kinkis. Oi, ma teist korda elus salvestasid midagi eesti keeles. See oli minu jaoks niisugune, ütleme nii, väljakutse. Ja Ma harjutasin väga-väga palju. Mikk Targole koos mäletan, stuudios saime kokku ja ikkagi tulime veel ja veel ja veel lihtsalt tegime teemasid niikaua kui meile meeldis, et kõik see kõlada. Kõlab ilusti. Mulle muidugi väga meeldib Tigmend, mu tädi armastas juba pikalt aega 15 aastat. See oli väga-väga ilus, väga ilus võimalus osaleda sellises projektis ja laulda laulu, mille kirjutas Arne Oit sõnad Karmo ja selle laulu ka laulad, Marju Kuut, kes on mu lemmik? Ta laulab nii ilusti eesti keeles, ma arvan, üks lemmikuid. Tõesti, kui ma kuulasin tema variante sellest loost, Ma lihtsalt armusin, on seal. Oleks võinud palju-palju rohkem tema muusikat kuulama, kui ma kasvasin, võib-olla ma, võib-olla ma teeks julgemalt eesti keeles plaate, repertuaariga laulaks palju rohkem eesti keeles, võib-olla julgem hülgemini. Et nii neelastid seda teeb. Suureid aitäh, Sofia stuudiosse tulemast saatesse lood ja laulud ja jätame ja saate lõppu siis kõlama. Laulu mind veel ei ole. Aitäh sulle.