Tere päevast, head kuulajad. Alo Põldmäe räägib, kuidas valmistuti eesti esimeseks üldlaulupeoks. Tänases saates tuleb juttu priiusepäeva tähistamisest, laulupeo peakomiteest ja laulupeo majanduslikust küljest. 20. veebruar 1869 ja saabus lõpuks kauaoodatud luba Riiast kindralkuberner ja kes kõik seal tegutsejad olid ja otsuse andmisel igatahes luba tuli ja sai hakata ametlikult korraldama esimest üldlaulupidu, siiani oli see nii-öelda poolpõrandaalune tegevus ja üleüldse huvitav, et kuskilt ei politsei ega mingit muud tsensuuriringkonnad tsensori ringkonnad sellele tegevusele piire ei pannud. Samas ka seda teetne ja kõike seda, et luba ju ei olnud ja toimus selline mitteametlik tegevusele lausa laial rindel mingite paberite ja nootide saatmine ja see oli väga huvitav, järelikult asi oli ikka kõrgetes ringkondades nii-öelda susisema aetud, et siis käske selle eeltööde keelamiseks ei antud. Igatahes ametlik luba oli käes ja nüüd jäi täpselt neli kuud aega. Nii vähese ajaga ei ole ühtegi laulupidu nii suurt laulupidu korraldatud. Kohe alustuseks ütlen nii, et kuna Eestis üldse niisugust laulupidu eestlaste poolt ei olnud korraldatud, siis ei olnud ka millegagi võrrelda. Kui oli neli kuud, siis sellega pidi ka läbi ajama. Õnneks Jansen oli nii tark mees, et oli juba ammu hoolitsenud, et need laulud, mis saksa laulupidudel on kõlanud ka need laulud olid kättesaadav, lähevad kõikvõimalike kooride käes just meeskoorile, seatuna siin rõhutan, et Janseni initsiatiivil võtsid osa esimestelt laulupeost ainult meeskoorid. Aga nüüd tuleb meil täna juttu sellest pidupäevast tegelikkust priiusepäeva tähistamise pidupäevast. See on siis 26. märts 1869. See oli see päev, millal 1819 kuulutati välja pärisorjusest vabanemine Liivimaal, selle auks toimusid Tartus ka pidustused. Sellest me väga palju ei teagi, olevat toimunud isegi üks pidulik rong käik talupoegade osavõtul ja sellesama talupoegade rongkäigu eeskujul siis 50 aastat hiljem korraldati ka veel kord nii öelda tähistamiseks selle 50. aastapäeva tähistamiseks talupoegade rongkäik Vatmann kuubedes, mehed tulid maakohtadest kohale ja korraldasid siin rongkäigu Tartu kihelkonna kooli juurest Maarja kirikusse, kus toimusid need põhiüritused peo etteotsa siis priiusepäevapeo etteotsa oli valitud põhikorraldajaks Ado Albert, Hugo Willi Keroode Maarja kiriku pastor. Ja kuna kogu selle initsiatiivi võttis enda kätte Konsistoorium, nii et Liivimaa konsistooriumi andiski veebruari alguses loa ja nii-öelda käsu tähistada õigetel päevadel priiusepäeva väljakuulutamise päevadel seda pidulikult. Ja siin on omamoodi Potjomkini tlus ruudus nimelt priiusepäeva tähistamine oli ju tegelikult pärisorjusest mingi osa vabanemine täielikult pärisorjusest vabanetud saadi õigus osta maad, rentida maad, talupoeg võis natukene vabamalt ennast tunda, kuid tegelikult Ta jäi ikkagi sõltuvus parunitest saksa aadlist ja baltisakslastest jäid täielik sõltuvus, nii et see nii-öelda jutumärke, kes oli see priiusepäev, aga et initsiatiiv justkui tuleks sealt altpoolt siis baltisakslased seadsid asja nii, et pidu nagu peremehed olid, talupojad jäeti selline mulje, jääbki selline mulje ja selline mulje jäi, et talupoegade initsiatiivil toimub priiusepäeva tähistamine ja see on ju väga huvitav fakt, et toimus kohe esimesel päeval, 25. märtsil Tartu kihelkonna kooli juurest, pidulik rong, käik lippudega. Kõik need koorid võtsid osa sellest esimese päeva rongkäigust. Rongkäik toimus ka veel õhtupoole ja järgmisel päeval toimus rongkäik ja kõik need, ütleme, talupojad, kuidas ma nüüd ütlen, nendes mustades öeldakse, man kuubedes, mehed, soojad riided pidid olema märtsikuu ja märtsikuu toimus nagu rahvariietes peaaegu rongkäigud. Koorid võtsid osa naised, segakoorid võtsid ka osa sellest üritusest seal võisid ja seal võisid lauldavad, see oli väga huvitav. Ja esimene rongkäik toimus siis 25. märtsi hommikul ja see võis küll väga huvitav olla. Tekkis selline kokkuhoidmise tunne, et talumehed olemegi siin omavahel ja peamegi pidu. Tegelikult esimene suur rahvuslik tõus koli selsamal märtsikuu 25. ja 26. päeval. Talupojad olid isegi peomarssalid, isegi selle pidustusi juht ja, ja keeesimees oli Karl Veeber simustist selline vöör, minder, isegi sellised peojuhid olid määratud valitud talurahva hulgast ja, aga kuna asi ikkagi toimus vaimulike ringkondade kontrolli alla ja eelkõige Maarja kiriku korraldusel, siis peategelaseks oli Ado Albert Hugo Willigerode. Kõik see pidi näitama Eesti talurahva edusamme pärisorjusest vabanemise tulemusena. Ei ole midagi uut siin ilmas. Me teame hiljem ka, kus räägiti, et talurahvas või töölisrahvas on ise endale valinud selle teise. Seal tuleb aga ikka samamoodi. Aga talurahva jaoks oli see ju väga suur asi, et nad said kokku tulla, nad said omavahel rääkida, nad said omavahel suhelda ja, ja kuigi see oli jah, kõrgemalt poolt kõik nii ära määratud, aga see pole võimalik. Ta andis selle hoo. Pani käima selle hoo, mis jätkus ju üldlaulupeol kolm kuud hiljem juuni lõpus ja, ja see vaim jätkus ärkamisaja näol veel rida aastaid, nii et võib-olla me oleme selle ägeda ärkamisliikumise algpunkt, võib-olla ongi seal priiusepäeva tähistamisel märtsi lõpp 1869. Nii, aga kuna Willi kõrvade oli väga tihedalt seotud, anname seltsiga, siis side oli väga tihe. Vanemuise seltsi tegutses oma kollektiividega Maarja kiriku ruumides. Et see toimus nii-öelda nii ametlikul tasandil side kui ka igapäevasuhtlemisel side, siis kutsus kiivilli Keroode appi seda priiusepäeva üritusi, korraldab Vanemuise seltsi Jansen suure diplomaadina oli loomulikult kohe nõus, sest ta nägi võimalust. Siin saame me oma loomingut näidata. Ta saame võimalusi anda esineda nii Vanemuise seltsis, segakooril. Ma olen seltsimeeskooril jaka tol ajal juba organiseeritud Vanemuise seltsi puhkpilliorkestrile. Kuigi see puhkpilliorkester tegutses väga lühikest aega, aga ikkagi kolm kollektiivi Vanemuise seltsist olid nagu ühed põhitegelased selle priiusepäeva tähistamisel, jamsem kahed lülitas ajud nii-öelda sellele lainele, mis Stahli võtnud liini üldlaulupeo organiseerimisel ja nägi head võimalust, et see on ju meil lausa peaprooviks nii-öelda eelmänguks suurele laulupeole näha ära, mismoodi rongkäigud on ära, mismoodi esinemised, suurte kooride suur rahvamass, rahvast üsna palju koos, mitte nii palju küll kui üldlaulupeol, aga ikkagi palju ja just eesti rahvast isegi, sest stsenaarium koostöös Willigeroodega töötati välja stsenaarium, et asi kestab kaks päeva. Esimene päev. Vaimulik päev, teine päev, uni, ilmalik päev. Kogu üritus toimus eesti keeles jällegi võimude poolt lausa korraldused. Absoluutselt, kõik, mis toimub, on eesti keeles, see on muide omamoodi üllatav. Et baltisakslased olid ju peakorraldajad ja kõik toimus eesti keeles. Ja mis Janseni see veel eriti paelus selle juures, et tegelik, eks korraldajateks ürituse läbiviijaks olid ju need eesti mehed, seesama eesti talumees seal kuskil põllu pealt tulnud ja, ja vallavolikogudes või mis tookord olid, tulid otse sinna ja korraldama seda priiusepäeva. Üritasin, see Jansen jälle on, muidugi väga meeldis. Esimene päev siis toimus juba räägitud Talurahvarongkäik koos lippudega, seal olid juba kooridelgi, olid lipud ja, ja olid mitmetel ühingutel lipud. Kihelkonna kooli juurest läks Ronkeid Toomemäe kaudu Maarja kirikusse, kus oli siis jumalateenistus koos kooride ja puhkpilliorg orkestri esinemisega. Puhkpilliorkestris oli loomulikult Where orkester, mille soos ja, ja nii-öelda igati toetaja oli Williceroode. Teisel päeval, 26. märtsil toimus jällegi rongkäik. Seal osalesid ka naissoost lauljad, sest mitmed segakooride osalusel toimus sööritus. Vanemuise segakoor, jaga Maarja koguduse segakoor. Ajakirjanduses on värvikalt kirjeldatud, kuidas sellele rongkäigule talvine aeg oli, mismoodi naised küll seal riides olid, seda ei ole ma täpselt aru saanud, aga igatahes on ajakirjanduses niiviisi öeldud, et naised on värvikad oma valgete rätikutega peas. Mürdi okstega pihikul, tähendab selliste paeltega oli seotud mürdi oksad, kust neid mürdi oksi tookord välja võeti, ei teagi, heegeldas niiviisi on ajakirjanduses kirjas. Teisel päeval siis toimus suur Kontsert Maarja kirikus ja seal osalesid siis eelnimetatud segakoorid. Väeorkester. Kavas oli rohkesti omamaist heliloomingut, vaat siin on üks huvitav asi. Jansen on ju pidevalt olnud hädas. Ta on väga vähe laule eestlaste heliloojate poolt kirjutatud, ei olnudki neid õieti. Aga nüüd selles muusikalises organiseerimises oli Jansen vägapalju tegev ja kavas on pastor hõrghermanni son. Põltsamaa pastori Harchermanni mitu laulukavas on ülikooli muusikajuhi Friedrich Brenneri lood. Kavas Janseni oma vaimulikud. Laulukavas on veel puhkpilliorkestrilt Aleksander Tomsoni loomingut. Muide see huvitav, et üldlaulupeol Aleksander Tomsoni loomingut ei olnud kavas, aga seal priiusepäeva tähistamisel oli järelikult Janssen ajas jälle oma joont. Ilmselt püüdis saksa ringkondadele meeldida, et üldlaulupeol ta võttis põhiliselt saksa repertuaari. Aga seal priiusepäeval oli terve rida kohalik kõike heliloojaid, pastorid, need olidki sakslased, enamasti Brenner ja hõrkhelmann Jansen siis välja arvatud need priiusepäeval oli Janseni laulude ettekanded. Jansen üldlaulupeole oma laule ei pannud. See on siis juba nii-öelda tagasihoidlikkusest või? Siin laulupeol oleks liiga palju tema tegevust tundajate tegemisi näha. Igatahes mitmed laulud, õige, mitmed vaimulikud laulud kõlasid priiusepäeva kontserdil, needsamad, mis olid hiljem kavas laulupeol. Kas saadi juba läbi kuulatud? Ta on need lood, mis olid tulemas üldlaulupeol vaimulikult ootused, oma rõhutamine teisel päeval pärast kirikukontserti jällegi front käiguga. Vanemuise selts sai selle rongkäigu ajal avada esimest korda oma uhkelt. See, millega uhkeldada, tee mõni kuu hiljem üldlaulupeol esimest korda teise päeva ürituse järel oli just valminud suure uhke tikandiga Vanemuise kuju diskust, Vanemuine laulab oma loomadele ja inimesed kuulavad ja kõik see on meile kõigile silme ees tuttav pilt, see on siis Vanemuise lipp oli esimest korda 26. märtsil rongkäigus kasutusel mindi kihelkonna koolimajja ja sealt toimus pidulik lõunasöök. Need lõunasöögid, õhtusöögid kujunesidki tollel ajal väga olulisteks kohtadeks, kus käis tihe suhtlemine ja nii-öelda telgitaguste asjade ajamine. Kas seal olid kõik priiusepäeva üritustel osalejad, need lauljad ja koorid või ainult see nii-öelda eliit? Ikka kõik need koorilauljad ja, ja kõik need korraldajad ja maakohtades kõik kokku, seal oli mitusada inimest ja oli kaetud viis lauda, kuna ruumi ei olnud palju seal kihelkonna koolimaja ja külalisi oli siis palju mitusada. Toimus söömine ja kõnede ja tervituste ütlemine kolmes vahetuses, sest mul selle küll väga pidulik tund aega oli, seltskond sõi, siis ütlesite tervitused, eraldi üks laudkond olid naislauljad ja nende naiskorraldajat, vot seal ka üks huvitav asi. Ja öeldi eraldi tervitusi naislauljat, et auks ja siis teine söögikord oli meestelaulu esindajatele ja meestele. Ja kolmas oli siis nii-öelda ametlik endale Liivimaa kindralkuberneride tervitused, nendele tervituste saatmine, nende telegrammide lugemine, nii et kolm sellist Essehhid korda ja iga kord oli siis kuskil 60 70 inimest viie laua taga, viis suurt lauda, tervitajaid oli väga palju, nii et see õhtusöök kujunes äärmiselt huvitavaks. Muidugi Jansen tegi jällegi täpseid märkmeid, sest analoogne pidusöök veel juba 1000-le inimesele, mitte 200000-l inimesel toimus ju laulupeopäevade ajal, kolm kuud hiljem pole siis jah, ime, et hiljem oli eesti mees, tundis oma juhtrolli palju kindlamalt sest talle oli antud priiuse tähistamisel oluline roll. Ja on igal juhul omal kohal arvamus, et priiusepüha tähistamine oli Vanemuise seltsile heaks eelprooviks lauluda korraldamisel. Soli tuleproov ega pidu veel ei lõppenud. Pidu läks edasi, Vanemuise seltsis käisid mitmed delegatsioonid tervitamas selle pidusöögi ajal kihelkonna koolimajas aga pärast seda mindi veel valitud seltskonnaga ja ajakirjanduses on kirjas 150 inimest jätkasid pidu veel Vanemuise seltsi ruumides. See on siis Tähe tänava alguses. Nii et selline väga pidulik üritus toimus, see õnnestus, kõik ajakirjanduses on väga häid arvamusi. Et kas rahul olid nii tegijad kui ka osalejad? Osalejad olid ka rahul ja huvitav on märkida, et kunstilises seisukohast oli ka väga palju kriitikat, eriti eestikeelses pressis, no eestikeelses pressis, kes kriitikat tegi, eks Jansen ise tegi. Ja seal tegi iseenda kohta kriitikat ja oma tegemiste kohta kriitikat, sest ega seal nendes artiklites Eesti Postimees ega seal allkirju ei olnud, paljud artiklid olid ilma allkirjata, siis kõik ju teadsid, et noh, see on see postipapa ise kokku kirjutanud. Aga huvitav, Te olete, Saksa ajakirjandus kiitis väga, sest loomulikult sakslastele see üritus väga meeldis, sest see justkui näitas, et talurahvas orjarahvas on saksa rahvaga leppinud ja toimub koostöö, toimub koosmeele väljanäitamine ja, ja selle tõttu olid need saksakeelsed ajalehed väga kiitvaid hinnanguid andsid aga pealinnalehed ja moskvalehed andsid hoogu, kes teisi arvamusi eelkõige poliitiliselt teisi arvamusi. Tsaari-Venemaa juhtivad ajalehed kirjutasid isegi niiviisi et siin antakse sakslastele mõista või sakslased ise annavad mõista, et nende Balti erikord on jääd, ütleme pealinna Peterburi ajakirjanikud nägid sakslaste kiidulaulud, aga ikka hoopis teist tausta, ka tegelikku tausta. Aga kui me võtame nüüd, mis priiuse ikkagi oli toonud, ta oli toonud ikkagi rahvale mingisuguse vabanemise, midagi sai teha, ikka Jaba sai midagi teha, sai ennast natuke liigutada, ei olnud enam sellist seisu, seda Jansen püüdis ka õigustada mikspärast priiusepäeva tähistamine on ikkagi eesti rahvale tähtis, sest enam ei olnud ju see, et kui kuni 19. sajandi alguseni ikkagi eesti soost maainimene oli võrdne ju loomaga mitte üks gramm liialdata just maainimene, see maarahvas, keda võis saata välja või teda võit võis peksta, teda võis mõnitada, teda võis karistada nii kuidas saks tahtis. Ega naljapärast siis seevastu ei ole, mida igatsetakse taga kogu aeg ja seesama väljendit 700 aastat korjust, see on ju see, mille jooksul on eestlast tambitud ja pekstud. Kui nüüd priiusepäev 1819 tuli, oli ta ikkagi kergendus ja seda Jansen kasutas ära, toetas igati selle päeva õigel päeval tähistamist ja see andis ka õigutser Se priiusepäeva tähistamine viia nagu terveks aastaks, et nii nagu Eesti vabariik 100 on terve aasta ja veel rohkemgi. Priiusepäev 50 kah Jansen laiendas selle tervele laulupeole mitte ainult sama tark märtsikuu lõpuüritus, vaid ka suur laulupidu on pühendatud priiusepäevale ja selle sildi all sai seda üritust ka teha. Nii et tuli olla paindlik poliitik tuli olla paindlik, õhunuusuta kustpoolt, tuul puhub ja nii sai see asi teoks. Kuna peoni jäi neli kuud aega, see on väga lühike aeg, siis oli Vanemuise seltsil esimene ülesanne pärast kahekümnendat veebruarit 1869 organiseerida pidukomitee. See pidukomitee moodustati seitsmendal märtsil 150 aastat tagasi ja korralduse andis Vanemuise seltsi juhatus 26. veebruari protokolliga, et asutada selline seitsmeteistliikmeline teekomitee saatis laiali sellise üleskutse. Ma tsiteerin siin seda, kallis priiuse kingitus on 50 aasta eest kõige eesti rahvale antud, seepärast palume ka kõiki lauljaid, kes eesti keeles laulda võivad ja tahavad meiega ühes suures kooris selle kalliande eest tänulaulu laulda. Ja selles üleskutses rõhutati korduvalt, et pidu on kavatsetud kogu rahvas peona mitte ei ole, meie anti kitsas, mingi ringkond siin kiriklikud ringkondadega saksa ringkond, vaid köik koos, mida me ka tänapäeval rõhutame. Kõikidele elanikkonna kihtidele oodatakse rohket osavõttu. Ja selline asi ilmus komitee üleskutsena saadeti laiali, ilmus ka ajakirjanduses Eesti Postimees. See seitsmeteistliikmeline komisjon Janson oli seal muidugi asja peakorraldaja. Tema ettepanekul valiti peokomitee presidendiks Ado Albert. Hugo billi kiruda. See muidugi oli esimese hooga üllatav, aga samas ka täiesti loogiline. Sest hülligerod oli väga auväärne kirikutegelane, tema oli pidanud ka küllaltki palju läbirääkimisi nii Riias käinud Peterburis käinud, kiirendanud sellel loa saamist. Ta on olnud kogu aeg kahe tule vahel baltisaksa juhtivate ringkondade ja eestimeelsete ringkondade ja venemeelsete ringkondade vahel. Ühel pool on talle vastu sääreluid saanud, nii nagu ühes Postimehe artiklis, see on muidugi Janseni jällegi sõnastuses on öeldud, et ei saa eestlased läbi Willi Keroodega ja ei saa eestlased läbi, Willi köroodeta ei saab temaga läbi, aga ei saa ka ilma temata läbi, nii et ta oli nagu selline noh, suunanäitaja igal juhul see, et ta valiti presidendiks. See oli muidugi väga oluline otsus, sest palju sõltusid kiriklikest ringkondadest, nimelt maakohtades tegutsesid kirikukoorid ja koolide juures koorid. Nende kooride juhid olid ju köstrid või kihelkonnakooli õpetajad. Nemad sõltusid otseselt kiriklike string kondadest, ehk ütleme otse kirikust. Ja kui laulupeokomitee presidendiks sai kirikumees, siis olid need ju kõik tulemas, ei olnud vaja hakata uuesti neid üle seletama, seletama Jansenile Läks roheline tuli selle näol, et ta taipas. Valime Philly kõrvade, mismoodi valimine toimus, seda ma ei oska nüüd keegi öelda, aga igal juhul Jansen oli väga rahul, tema jäi asepresidendiks eestimeelsed ringkonnad ja muidugi eelkõige Jakobson oli väga nördinud, et baltisakslane sai Eesti suure peo laulupeo etteotsa. Aga Jantson oli väga rahul, sest temast sai selle asepresidendi rollis teha, mida tema tahtis nii-öelda ikkagi nagu põhitöötajaid, kes põhitööd läheb. Üks on president, asepresident või nagu loominguliste liitude sky, eks ole, juht, see on aga aujuht ja siis aga asejuht, tegelik töötegija Janson selliseks meheks kujunes, ta oli ja jäi sellisesse rolli. Ja nüüd ülejäänud komisjon, siis komisjon moodustas veel neli Komisjoni, oli vaja ju kontserdikomisjon ja kõnekomisjon, kõned olid ju väga tähtsad, kellele anda kõik kõneõigus ja mismoodi see oli kõik ju vaja stsenaariumis nagu praegu, kui ma vaatan ka siin Tartu laulupeo ettevalmistamisel, et mismoodi kõik pannakse paika kellaajaliselt veerand tunni täpsusega, kõik laulupeotule teekond või, või ükskõik mis rongkäik ikka need täpipealt tol ajal tihti sedasama, et sellist üritust ei oldud ju varem korraldanud, selle tõttu ma lihtsalt imetlen neid inimesi, kes olid suutelised nii-öelda peaaegu et Haatia hoost alustama. Pidukomitee koosnes siis neljast alakomisjonist ja need alakomisjonid siis olid nii laulu ja kõneko, mis seal ehituskomisjon. See oli väga oluline komisjon, sest tal oli vaja raha, et, et laululava kui panna oli vaja, et jumalateenistuse jaoks Välil laululava kokku panna, toome orgu ja mitmesuguseid muid ehitisi, mis selline pidu vajas. Siis kolmas oli kassakomisjon. Kassakomisjonil tööd ei olnud, nende töö algas alles siis, kui üllatusega leiti, et päris kopsakas kasum tuli selle laulupeoürituste piletite müügi näol, siis nende töö algas alles siis, kui laulupidu oli kohe tulemas. Käimas, neljas komisjon oli korterikomisjon, mille pealikuks oli tulevane Johann Voldemar Jannseni väimees Heinrich Rosen. Korterikomisjonil oli väga tähtis roll, sest suurem osa inimesi ju tuli ja nad pidid oma neli päeva ju kuskil ööbima. Rosenthal-l oli palju tööd, et nad ära majutada, majutada kõik need 822 lauljat ja kõik väljastpoolt see tänapäeval mõistes isegi, on päris suur arv need kõik ära majutada. Aga kes need siis olid, need komisjoni liikmed? See oli ka väga tark otsus, et igasuguste elualade esindajaid, sest no näiteks ka Jansen ei saanud hakata mingi korteri komisjoni või mingisuguseid toitlustamise asju ajama, selleks oli vaja komisjoni liikmed. No ma loen siin ühe valiku, neid, kes need komisjonid siis olid. No võtame terve rida oli üliõpilasi, kolm üliõpilast nende hulgas siis oli Heinrich Rosenthal, siis oli kantseleiametnik. See oli siis linnavalitsusest, kes Paberi asja, dokumente ja kõik kõikvõimalikke piletid ja lubasid ja siis oli pottseppkoort. No mis Padiliselt tegi, seda ei ole aimu, aga ju siis oli tema korraldaja nii-öelda rahvaesindajad. Tartu Maarja köster Luik, see oli siis Willigi Roda abiline, kes korraldas igasuguseid asju, restoranipidaja, Tastnuse, toitlustamine, pidusöögid, restoranipidajatel oli siin tegevust, kui palju jääb tulu ka kindlasti. Kui palju siis oli maaler, Hoffmann kõik need dekoratsioonid teha ja, ja, ja nii-öelda ütleme isegi. Halvendada kõike seda ümbritsevat maast kui ja hooneid, kus asi toimub. Omanik, lükk, loomulikult temaga aids korteri asju korraldada, kaupmees Madisson, kes siis veel kaupmeestele. Alati on suured üritused tähtsat voorimeest sirkel. See on ka nüüd loogiline, ma algul mõtlesin, et milleks voorimees, aga kes siis neid seal ringi sõidutada? Tähendab mul ikka hinna pealt kohale tuli rahvas ise oma plaanvankritega ja osa jalgsi ja külavankritega, aga siin kohapeal pidi kõiki edasi-tagasi vedama ja ja kõik pidi organiseerima ja linna need voorimehed õigeks ajaks õigesse kohta. Täiesti loogiline. Kui majandus siis majaomanik, Klestmann, siis veel üliõpilased, Hofelt, Miilberg, trükikoja omaniku poeg Stockmann kui loomulikult ka, kui palju trükiseid pidi ilmuma, kõiksed kutselt, isegi piletid ja kõik on trükitud kujul ja, ja peokavad ja kõik saadeti laiali. Nii et trükikodadele oli ka tegemist, oli ikkagi oma funktsioon ja ei ole sama niisama logeleda auliikmeid, eriti sillalt tegevkomiteesse ei valitud, selline mees nagu tol ajal gümnaasium, õpetaja Jakob Hurt. Oli väga oluline mees, kes sai nii-öelda pidu, kõne koostaja, tol ajal juba oli autoriteet rahva hulgas. Ülikooli eks gootor käsholtz, tema rolli ma küll ei oska nüüd öelda, aga kuna Friedrich Brenner oli ülikooli muusikajuht oli väga tähtsal kohal sellel esimesel laulupeol nii oma lauludega seotuna Maarja kiriku esinemistega ja tegemistega siis ilmselt ta siis esindas ikkagi Ülikool, ikka nii auväärne koht pidi sellises komisjonis olema. Seitsmeteistkümnest liikmest olid siis kaks, olid ainult sakslased, nii et ülejäänud olid eestlased. Nii et see on ka rahvuse seisukohast väga huvitav, mis näitab, et eestlaste aktiivsus oli juba tol ajal ja tahe midagi ära teha oli väga suur. Kes need sakslased olid, trikikoja omaniku poeg Laakman. President Willi, Giro teise Need olid kaks sakslast. Mis siis see pidukomitee veel tegi. Ta töötas välja kiiresti pidustuste kava ja tekkis sellega varakult teatavaks ja pidustuste kava siis oli järgmine, seitsmeteistkümnendal juunil saabuvad inimesed maakohtades Tartusse, külalised igalt poolt. Ja seitsmeteistkümnendal juunil on vaimuliku kontserdi peaproov Maarja kirikus. 18. juunil on toomeorus avajumalateenistus ja peale lõunat vaimulik kontsert. Ressurssi aias ja 19. juunil on ilmalik kontsert ressurssi aias. Ja 20. juunil on üksikkooride esinemine ja võistulaulmine. Lisaks on huvitav, et trükiti ära ka selline lause järgmisel, 21. juunil, kui pidu on justkui lõpp lõppenud, siis ma tsiteerin. Pidugava ühte lauset võisid lauljad Tartu imelik maid, hooneid ja asju näha, nii palju kuseks, luba saab antama, see tähendab seda, et Korsioonid linnakatsioonid linna peal ja ja see on väga oluline maainimesele, sest paljud inimesed sattusid esimest lina ikkagi esimest korda. Ametlikult olid nad nii-öelda siinkohal ja need toitlustati ja kõik ja hoolitseti nende eest ja nüüd me võime siis ka linna vaatamisväärsusi ka vaadata. Ja muide, paljud jäid ka muidu talumeestel oli see probleem, et nii kui ta seal ühe päeva hiljaks jäi, nii oli ju karistus missugune. Aga kuna ikkagi oli kokkulepe laulupeo puhul, et seal võib olla üks päev enam ei lugenud midagi, nii et paljud kasutasid juuste, tutvusid Tartul nende imelikumate hoonetega. Laulupeokomitee tegutses loomulikult enne laulupidu laulupeo ajal ja pärast laulupidu. Pärast laulupidu tegutsesid nad veel mitu kuud, sest oli tarvis aruandeta teha, iga asja puhul on aruanne. See on omamoodi, eks käsi ei mööda ilma kisklemised Borelemiseta üle 900 rubla oli ju tulu, see oli vaja nüüd ära jaotada, sellega tekkis suur pahandus, kellele see anda. Komisjoni liikmed pidid ka oma sõna ütlema ja kaalukat, kuhu minna ja kuhu panna ja mida teha. Ikka veel mõnda aega oli see komisjon koos, aga põhifunktsiooni muidugi ta täitis laulupeo eel ja need põhiliselt neli kuud, mis jäi laulupeoni aega. Me oleme kogu aeg rääkinud, et laulupeo ettevalmistused kestsid väga entusiastlikult. Rahvas läks kaasa, olenemata sellest, et oli väga raske aasta, isegi kaks väga rasket aastat ikaldus aastad, kuidas siis sai üldse laulupidu organiseerida, kui kõik oli majanduslikult väga halvasti, kust tuli raha, raha polnud ju absoluutselt mitte pidukomitee kappi Tal oli peaaegu null, mõtlen peaaegu null sellepärast, et Vanemuise selts kogus siiski liikmemakse ja, ja see nii-öelda algkapitaliks oli liikmemaksude mingi osa, mitte neid päriselt. Vanemuise selts pidi ju muud tegevust ka arendama paralleelselt selle laulupeo ettevalmistamisega, nii et liikmemaksud kulusin, jooksataks kuludeks kõik võimalik. Fisside peale võib kasvõi piletite trükkimine või, või ajalehe kuulutused ja nii edasi ja nii edasi najale kuulutused läksidki Johnsoni oma lehes, nii et see väga palju ei võtnud kulutusi, aga ikkagi trükikojakulud ja nii edasi. Riik ju ei toetanud seda riiki ei andnud isegi, noh, kui me mõtleme praegu Tsaari-Venemaa keisririik või kuidas nimetama Tsaari-Venemaa riigi käest saadi suure vaevaga lubagi kätte, mis siis veel rahast. Võtke see luba ja ärge rahamehe käest küsige. Praegu laulupeo eelarves on ikkagi riiklik toetus ka olemas, sest muidu ju see laulupidu saaks teoks, sest annetusi ei jõua ju koguda ja piletitulu ka ei kata väikest osa kiigata. Aga ikkagi Vanemuise selts oli peakorraldaja, siis ta pidi kusagil Need summad leidma ja komitee pidukomitee siis andis oma rahalistest raskustest muide, ajakirjanduse kaudu otse ka teada. Nii et igaüks, kes laulupeole tahtis tulla pigi, arvestama selle üleskutse sisuga ja tutvuma selle üleskutse sisuga, sest seal oli selgelt hoiatada tatud, et mingit erilist mugavust ega luksust laulupeo osavõtjatele tartus osaks ei saa. Aga seda ei öeldud, et nad ise peaksid kulutustega arvestama. Täpselt nii oligi, üleskutses oligi selgelt öeldud, et toidumoon tuleb ise kaasa võtta või siis toitlustamise jaoks raha kaasa võtta, varuda, et siis vastas noh, kas kohvikus baaris süüa, aga et mingit toitlustamist ei ole, oma leivakoti tee peal ja osaliselt ka pidid tasuma öömaja eest, aga majutustoimkonna auks peab ikka väga kõvasti ütlema kiidusõnu, nad suutsid saavutada majaomanikega palju kokku pedit võeti laulupeolised tasuta koguni tasuta. Ta oli kerel draama ja teie majaomanikele ja muidugi jah ja kes sattusid natuke rikkamas peresse juba linnakodaniku rikkamasse peresse. Neile garanteeriti ka hommikus, kui õhtusöök, nagu hellis ja nii et see oli juba suur asi, nii et komitee sellest teada nendes üleskutsetes andis kohe teada, et on rasked ajad ja luksust oodata ei ole. Aga tehti üleskutse, et koguda raha. Aga kuna tõesti oli väga raske aeg, siis raha kogunes ühe kuu jooksul aprilli lõpuks 1869 ainult 14 rubla. See näitas selge, kui vilets oli aeg rahvale, sest sellist vaba raha lihtsalt inimestel ei olnud. Kõik, mis vaba raha või oli see, kulus ära oma perede, oma sugulaste, oma pereliikmete toitlustamisel. Aga vaja oli ju laulupeoks, paljusid asju oli vaja noote kiiresti trükkida, raha oli vaja, et ehitada laululava, et oli vaja igasuguseid, kasvõi lauluväljakule, pinkide meisterdamiseks oli vaja jumalateenistuse jaoks pulk sinna toome orgu ja nii edasi ja nii edasi. Aga kuigi oli selgelt näha, et raha ei ole, siis sellest ei räägitud, komitee liikmed omavahel, vot siis mälestustes on selgelt kirjas. Omavahel ei räägitud, et meil raha ei ole, sest kui raha ei ole, siis peaks ära lõpetama, sellest lihtsalt ei räägitud, organiseeriti edasi, lik organiseeriti edasi, sest see on psühholoogiline moment, kui sellest räägid ohust sisse, oht tuleb lähemale ja julgus oleks kadunud olles ilma rahata, Ta telliti ka rinnamärgid ja muud suveniirid ja kõik võimalikult eraldusmärgid, mis seal oli, ehitati lavapoodium, sinna ressursse, aeda ja vastav ka dirigendipulti, see ainuüksi see pidi keegi selle konstrueerima, ütlesin, mitte ümber ei kuku, aga küsige ja küsiks ka seal siis oli vaja katusealused einelaua jaoks ja nii edasi asi loobuti kohe sellest baltisaksa laulupidudele omasest luksusest, sest seal baltisaksa laulupidudel tegi Jansen isegi joonistusi ja kõiksuguseid märkmeid. Et lava ja paviljonid ja kõik olid uhkelt kaunistatud ja eriehitised olid tehtud ja isegi teatud vaatemängud, need kõik jääke ja lauljatele sai lihtne põrand, poodium said lihtsalt pingid, nii et hädavajalik oli olemas. Piletid olid kolmes hinnas 50 30 20 kopikat, esimestes ridades oli hind tunduvalt kõrgem kaks rubla. Ja kolmandal päeval siis kui oli võistulaulmine ja kui oli kooride eri esinemine, siis oli pilet kõikide jaoks 10 kopikat. Lastele oli siis kõik üritused poole hinnaga. Ka selleks, et raha saada, näitas üles aktiivsust Lydia Koidula. Tema otsustas kasutada sellise asja nagu loterii loosimise. See on Eesti kultuuriajaloos küll arvatavasti esimene kord, kui eestlased hakkavad triid korraldama. Alguses oli mõeldud nii, et ainult naised ja neiud annetavad selle loterii jaoks esemeid ja siis müüakse siis vastavad talongid või piletid ja siis võetakse loosi. Aga kuna ajad olid rasked, siis kohe Lydia Koidula leidis, et ka mehed võivad kaasa lüüa oma annetustega, niiet Ko loodeti saada 300 eset, mida välja loosida ja müüa 3000 loosipiletit hinnaga 20 kopikat tükk. Sellega loodeti saada 600 rubla ja arvatavasti siis oleks olnud vajaminev kulu enne laulupeo korraldamist nii-öelda jooksvad kulud. See ei olegi tegelikult nii kohut vastavalt suur summa, aga siiski oli see oluline summa, kuid seda summat ei tulnud, sest see loterii jäi ära, sest Koidula nägi küll väga suurt vaeva selle korraldamiseks, ta saatis isegi erakirjad paljudele. Teleüle terve Eesti laiali ja üleskutsed tulid ka ajalehes tuli nii vähe asju, et asi oli aprilli lõpuks 1869 juba selge. Loteriil ei ole mõtet, sest saadakse kokku ainult võib-olla mõnikümmend eset, see ei too raha sisse. No ma toon näite, missuguseid asju siis saadi Peterburist näiteks üks eesti soost meremees oli kuskilt saanud lõunamerede reisilt kuus teelusikat, näiteks oli üks suuremaid korralikud asjad ja siis suurim asjade hulk tuli helmest ühelt kooliõpetajalt solis kaks käterätti, sõrmikud, paar villaseid sokke, lapse müts, siidist, päevavari ja nii edasi kokku mõnikümmend eset. Suurem osa neist Lydia Koidula saatis omanikele tagasi, kuhu nad jäid hiljem. Kõik ülejäänud see selle kohta andmed puuduvad. Ja miks siis ta tuli nii vähe inimestel lihtsalt ei olnud asju. Ja ei olnud jah, sest kõik läks oma tarbeks. Lydia Koidula tegi üleskutse ka, et, et kui ei ole esemeid, et siis võib-olla ka raha, aga raha tuli ka minimaalselt. Peterburist tuli üks rubla ühe rikka pereteenija käest, ühesõnaga täiesti minimaalsed summad. Aga rikkamad pered, linnarahvas nendel ka ei olnud siis midagi. Ei olnud anda, järelikult igatahes ei tulnud seda raha, nii et loterii jäi kahjuks ära. Aga muidugi, kuna selle loterii kaudu tehtiga propagandalaulupeole kui üritusele, siis oma rolli ta siiski täitis. Loomulikult Lydia Koidula nägi kohe ära, et asi ei edene, osa inimesi, kes tahtsid toetada laulupidu, ütlesid, et nad tulevad kohale ja siis toovad, aga selle peale ei saanud Koidula arvestada, sest äkki ikkagi tooja ja kindlus puudub ja siis kukub loterii juba läbi nii-öelda kohapeal, aga seda ei tahetud. Need loterii jäi ära. Sellistes oludes pidi korraldama, kui raha ei olnud, aga kõik tehtud võlgu peaaegu ainuke lootus oli see, et äkki rahvas osaleb arvukalt ja nii õnneks ka läks, aga see oli muidugi väga suur risk, sest kui ei oleks rahvast palju olnud, kui oleks olnud väga halvad ilmad või rahvast lihtsalt ei tule sisse. Väga raske neid võlgasid tasuda, aga kuna rahvast tuli palju, siis saadi üllatavalt palju kasumit, kasumit isegi tuli üle 900, kui ma ei eksi, 907 rubla. See oli päris korralik summa, jäi ülegi, jah, sai maksta võlgasid ja, ja, ja sai isegi teatud toetusi maksta veel hiljem. See on jah, üllatus, huvitav, et kuidas asjad langevad kokku, kus meie üks suur üritus langeb kokku ühe suure näljahädaga ja ikkagi tuli võitjaks laul, ikkagi sai laulupidu võidu. Eesti rahvas sai pluss punki igal juhul, vaatamata sellele raskele, sest talle, et mis näitas ka Johnsonile ja kõigile teistele patriootidele, milleks eesti rahvas on võimeline ka keerulisest situatsioonist tulema kauga välja. Rääkis Alo Põldmäe ja nüüd kõlab laul Eesti esimese üldlaulupeo repertuaarist, mida lauldakse siiani. Aleksander Kunileid sõnad Lydia Koidula, sind surmani. Laulab Eesti rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel.