Tere päevast, head kuulajad. Alo Põldmäe räägib sellest, kuidas valmistuti eesti esimeseks üldlaulupeoks. Tänases saates tuleb juttu uuest kogukonna seadusest, sellest, kus laulupidu korraldada ja miks seal ainult meeskoorid esineda võivad ning laulupeoloa saamisest. Eelmistes saadetes rääkisime, mis olid laulupeo alustoed, alussambad täna jätkame, kuidas see laulupeo ettevalmistus siis algas? Jutuks meil oli see, et Johann Voldemar Jansen käis balti laulupidudel, see oli nii Riias kui Tallinnas ja viimasel laulupeol 1866 tegi ta väga hoolega märkmeid ja oli juba ammu peas mõte, et see laulupidu tuleb korrata, mida saksad on juba sedakorda teinud ja mis temale andis selle kindluse, sellist laulupidu korraldada. Sellest ei ole kuigi palju räägitud, kasutan juhust ja, ja juhin sellele tähelepanu. Nimelt samal, 1866. aastal võeti vastu uuskogukonnaseadus. Mida see siis tähendas? See tähendas väga palju just eestlaskonna jaoks, sest see andis kohalik, kelle omavalitsustele tänapäeva mõistes valdadele oma otsustusõiguse sinna sai vallaametnikega valida oma eesti talupoegi ja see oligi kogukonna seadus. Ja vallavanemateks said eesti mehed juba varem ei olnud see võimalik või siis olid need kuskil Saksamaal välja õpetatud võib-olla Eesti mehed või igatahes väga sakslastega seotud mehed või tsaari valitsusega otseselt kusagil eraldi koolitatud mehed. Nüüd sai juba rahvas oma sõna ka öelda ja vaat nendele oma meestele, nõndanimetatud oma meestele vallavanematele ja valla vöör, mündrid ja sellised nimetused olid tol ajal, nendele sai juba Jansen püstitada oma laulupeo idee, see oli see tugipunkt, kuidas ta tegi seda ajalehe kaudu või võttis kontakt isiklikult või no see käis kirjavahetuse teel ja ajalehe kaudu. Kirjavahetusel oli tol ajal väga suur tähendus, mitte nagu tavaliselt väga jõudnud igale poole allapoole ei jõudnud. Aga aja ajakirjanduse kaudu kahtlemata käis väga palju asju, sest tol ajal Eesti Postimees oli juba saavutanud sellise võimsa autoriteedi. Et nii kui seal mingisugune üleskutse tehti, Jansen kasutas selle ära ja kasutas ka selle kogukonna seaduse. See oli nagu, kuidas ma ütlen, otse vesi Meie veskile, leidis Jansen, see tähendab kogukonna seadus kujunes veeks laulupeo veskile ja nii hakatigi hoolega valmistuma laulupeoks ja esimene välja hõikamine toimus 1867. aastal. Jansen leidis, et kõige õigem oleks tulevane laulupidu pühendada Liivimaa pärisorjusest vabanemise 50.-le. Tähtpäevale maakondades avaldati soovi, et oleks do isegi suuremat kokkusaamist. Alguses veel laulupeo idee nii laialt vallavanemate valdadesse ei levinud. Aga tähistada taheti kindlasti. Koolmeistritel ja kiriku voer möldritel oli väga suur tahtmine seda priiusepäeva tähistada. Rahvas on eluaeg tahtnud ju pidu pidada ja maarahva hulgas oli seda enam see soov, sest ega siiamaani mingisuguseid suuri talurahvapidustusi lihtsalt ei ole olnud, pole olnud võimalik ka teha ja olid veel eriseadused. Näiteks kuni 1860.-te aastate lõpuni oli selline seadus, et ei tohtinud avalikke teatrietendusi teha, seda me ka väga endale siiamaani ei ole teadvustanud selle et sellised suured muutused toimusid, et võis näiteks teatrietendusi hakata tegema, see tähendas seda. Et võimud enam nii kohutavalt ei kartnud, inimesed kogunevad siin mitmesajakaupa ja võib-olla 1000 kaupa ühte ruumi ühte punkti ja siis seal hakkab midagi mäsu toimub. Nii et seesama teatrietenduste lubamine 1860 ratast lõpus see ju ka soodustas seda nii-öelda teotahet ka maakohtades alguses siis valdades arvati, et võiks piirduda ühe suurema kokkusaamisega, kus peetakse siis kõnesid ja väga tähtsal kohal oli siis pidusöök, seda lausa arutati. Kujutage ette, et maalt tulevad maakondade esindajad, suur pidulik pidusöök lippudega ja kõnedega, noh, see on ikka tohutu sündmus. Aga laulupeoni veel ei olnud jõutud. Ja nüüd sekkus siis Jansen nendesse maakondlikes nõupidamistesse, ta käis ka mitmel pool kohal, eriti aktiivseks kujunes Tartu Maarja koguduse ümber. Tartu-Maarja kihelkond oli olemas ja Jansen seal ka aktiivselt. Ta võttis osa neist nõupidamistest Vanemuise seltsi poolt, tegi ettepaneku, et võiks Vanemuise seltsi aktiivselt sekkuda priiusepäeva tähistamisse. Jansen tegigi ettepaneku, et Vanemuise selts võtaks oma õlgadele laulupeo korraldamise. Seesama laulupeo korraldaja valimine oli ainuvõimalik Vanemuise seltsi näol, sest pidi olema üks registreeritud seltsi üks ühendus, kes vastutab. No loomulikult tähtis asi on, kes vastutab. No midagi on ka tänapäevani läheb või midagi väga hästi tuleb, kellele siis kiitust jagada või kellele siis laitust jagada. Ja Vanemuise selts oma esimesel aastapäeval, see on siis 1866. aasta jaanipäeval. Seal räägiti päris agaralt laulupeo ettevalmistamisest. Ja Jansen valmistas ette 1867. alguseks Juback laulupeokavandi Jansen võttis kohe kirja teel ühendust Carl Robert Jakobsoni, ka Jakobson elas selle Peterburis. Toimus aktiivne kirjavahetus. Janseni plaan oli ikkagi väga kaval ja tark mees oli võtta pealinna. Eestlased, kes seal olid pealinnas, olid Peterburi patrioodid, oli üks selline rühm eesti võimsaid tegelasi, seal olid hurt ja seal oli Jakobsoni ja seal oli Köler Laalland selline vaimulik, et Peterburi pealinna eestlaste rühm toetaks seda laulupidu, see oli väga tark käik. Ja Jakobson oli muidugi juhtiv tegelane seal. Jakobson suhtus kohe posid aktiivselt. Aga noh, nagu hiljem kuuleme. Jakobson võttis järsult eitava suhtumise laulupeo suhtes, aga sel hetkel 1867. aastal oli ta väga pooldav ja lülitus aktiivselt laulupeo ettevalmistusse. Ta võttis ühendust Johan Elleriga Köler, kui oli Peterburis väga suure autoriteediga kunstnik ja Jansen. Diplomaadina küsis Jakobsoni sõna otseses mõttes nõu. Tol ajal oli nii, et kui mingi suur algatus tehti, siis see, kes algatuse tegi, see oli A ja O ja arvas, et mina olen see kõige-kõigem. Aga Jansen küsis nõu. Ja see muidugi Jakobsonile väga meeldis, kellele meeldiksid, kellele ei meeldi eriti veel tol ajal olid need, kes olid väljapaistvad tegelased, noh, kes see siis au ja kuulsust ei taha, minu käest küsitakse nõu, Jakobson nõustus kohe kaasa tegema ja tegi ridamisi ettepanekuid, kuid juba algusest peale. Jakobson kahtles, kas priiusepäeva tähistamine laulupeo näol oleks kõige õigem, sest Jakobson leidis, et priiust pole ju ollagi ikkagi kuni siiamaani, kuigi 50 aastat saab täis juba pärisorjuse kaotamisest. Ometi on rõhumine jätkunud. Eestlased rändavad välja otsides paremaid maid küll Siberis, Kaukaasias, küll isegi Kaug-Idas. Nii et Jakobson oli juba algusest peale väga kriitiline. Et maksa ikkagi seda pidu pühendada priiusepäevale. Siin tekkisid juba ideoloogilised lahkhelid algusest, seal oli viitsütikuga pomm sisse söödetud, sisse kodeeritud, nagu tänapäeval öeldakse. 1867. aasta veebruaris hakkas Jansen juba laulupeost kirjutama ajalehes Eesti Postimees. Mida, mis viga tal oli kirjutada, see oli ju tema asutatud ajaleht ja tema häälekandja, nii et rahva seas väga populaarne leht juba. Janssen rõhutas, et priiuse viiekümnendat aastapäeva ei tohi Liivimaa mitte tähistamata jätta. Ta nagu seda tegi 1002-ks 66. aastal Eestimaa. See oli väike tsitaat Eesti postimehest, milles asi? 1866 möödus Eestimaa pärisorjusest vabastamisest, aga see jäeti tähelepanuta. Jannsen kasutas jällegi ära, et asjale suuremat propagandistlik põhja anda ja juhtis nagu näpuga otseselt tähelepanu ajalehes. Et meie siin Liivimaal ei jäta viiekümnendat priiuse tähtpäeva tähistamata, teeme selle võrra veel võimsamalt seal jällegi väga huvitav reklaami nii-öelda jah, nipp jah. Ja 1867. aasta jaanipäeva eel toimus Viljandis Liivimaa kestrite ja kihelkonnakoolmeistrit konverents ja sinna oli kutsutud ka Jansen ja seal ta esines juba ametlikult avaldusega. Vanemuise selts on valmis korraldama laulupidu ja Üle-Eestilise. Veelkord täpsustuseks, et Eestimaaks loetu, tee seda Eesti praegust osa, mis oli kuskile poole Eesti peale ja siin poolest Eestist lõuna poole, Tartu ja Valga ja kõik kaasa arvatud, see oli kõik ju Liivimaad, sellepärast ikkagi pidu oli pühendatud Liivimaa 50. aastapäeva tähistamiseks ei anta seda ka, rõhutas ja rõhutas, aga kaasates siis ka eestimaad, et Eestimaa, tulge siis nagu järel tähistama. Me tähistame 50 otse, aga Eestimaa tuleb siis natukene hiljem tähistate, tähistame siis koos seda 50.-te taastada. Nii nagu ajakirjandus ja Eesti Postimehes oli üks artikkel, kelle, kus oli märgitud, et see Viljandi konverentsi võttiski vastu sellise otsuse, et see kihelkonna koolmeistrit ja köstrid ja nende ühendus toet tab laulupeo korraldamist, nii nagu sõna-sõnalt öeldud, võeti ettepanek rõõmuga vastu ja volitused selleks ettepanekuks oli Jansen saanud otse Vanemuise seltsilt, nii et ta luges nagu Vanemuise seltsi varasema juba 67. aasta märtsis. Vanemuine oli vastu võtnud otsuse, et Vanemuine hakkab seda korraldama. Nii, aga nüüd oli vaja leida, kus laulupidu korraldada. See ei olnud ju sugugi enesestmõistetav, et laulupidu tuleb Tartus. Neid kohti oli teisigi, nii nagu praegu Euroopa kultuuripealinna valimisel kandideerivad siin mitmed linnad ja praegu on Narva ja Tartu ja, ja veel Rakvere on veel satelliidi Narvale nii laulupidu, kus laulupidu korraldada. Alguses oli kõne all kolm võimalikku kohta. Viljandi Jakartalli kõigi Tallinna Eestimaa pealinn, siis oli oma aja nagu mööda lasknud, aga ikkagi ta figureeris mitmetes ettepanekutes. Üks variant isegi oli teha laulupidu Tallinnas ja Tartus üheaegselt juba sel ajal, kui me meenutame 1969. aasta laulupidu. See on, kui oli 100 aastat Eesti üldlaulupeost. Siiski korraldati laulupidu nii Tallinnas kui Tartus oli ja seda on tehtud ka hiljem ja ka nüüd 2019. aasta 150. aastapäeval korraldatakse nii Tallinnas kui Tartus laulupidu, nii et see ei ole mitte uus asi, vaid see on vana asi, mis on 20. sajandil uuesti päevakorda tulnud. Jaa, Janssonile muide tundus algul isegi soodsa mana, et korraldada Viljandis laulupidu mikspärast Viljandis Kesk-Eesti ja asendi poolest isegi soodsam. Sest Viljandimaa ja Mulgimaa oli kultuuriliselt väga arenenud paik juba selleks ajaks. Ja noh, Tartu kui ülikoolilinn muidugi tal olid oma eelised, aga sugugi ei tohtinud alahinnata Mulgimaa ehk Viljandi ümbruse kultuurilist tegevust, seda enam, et välja paistnud tegelased nagu Jakobson ja, ja kuni leid, kellest kujunesid noh, mitte ainult laulu pidada, vaid kultuurilise tegevuse suhtes olulised tegelased olid pärit just sealtkandist, tegutsesid vähemalt mitte kõik ei olnud seal sündinud, aga tegutsesid sealkandis. Ja lõpuks siis kui Vanemuine valiti peakorraldajaks, noh siis muidugi 1867. aasta, ütleme seal märtsikuust, siis oli asi selge, et peab ikka jääma. Ja Tartu kasuks rääkis ka muidugi see, et, et seal oli Ülikoolilinn juba nii, nagu Jansen ütleb, ühes oma artiklis Postimehes tsiteerin. Tartu on ürgvana eesti laululinn ja nii nagu läänemeremaade kui ka eesti intelligentsi taimelava. Nii et jällegi Janseni osavus ajalehe veergudele rõhutada. Kui midagi sai otsustatud, siis tema ütleb kohe, et seal ürgvana Eesti umbes nii, et juba ürgajal siin peeti laulupidu. Tema oskas asjale reklaami teha. Muidugi, Tartu kasuks rääkis ka see, et kuna võimude poolt oli kingimus, et ei tohi see segada üldist linna tavalist igapäevaelu, igapäevaelu. Tartus oli üliõpilastel palju kortereid ja suvisel ajal, millal juba algusest peale plaaniti suvisel ajal teha, need korterid olid vabad, neid oli võimalik üürida ja paljud andsid ka ilma tasuta Need, korterid, üliõpilased, külalised, kes tulid, ja lauljad, kes tulid, neid oli vaja kuskile paigutada. See oli hea võimalus punkt Tartu kasuks. Et Tartus oli vabu pindasid suvisel ajal paigutada külalisi, lauljaid ja osalejaid. Siit kerkibki järgmine küsimus, et oli vaja otsustada, millal seda laulupidu teha. See ei olnud ka algusest peale mitte selge, kuna Jansen võttis eeskujuks baltisaksa laulupeod, noh, sõna otseses mõttes ikka nii, nii korralduskomiteede töö seisukohast kui sümboolika kui suveniiride ja igasuguste muude asjade osas. Rongkäikude ja pidukkumit. D igasuguste eraldusmärkide osas, kuni viimseni võttis eeskuju baltisaksa laulupidudest. Ka suvine aeg kujunes baltisaksa eeskujuks. Suvel sai rongkäike teha, milles oli asi, miks pärast see vaidlus tekkis, millal seda laulupidu korraldada, sest priiuse tähistamine see tähtpäev oli 26. märts. Kujutame nüüd ette, kui oleks laulupidu pidanud korraldama 26. märtsil talveaeg lumi maas või siis juba hakkavad Teed lagunema. Raudteed ei olnud, kuidas rahvast tuleb kohale, sõidab oma kärudega läbi, mudasid teid lihtsalt ei saada. Kuidas nad laulavad üldse mantlite seal riietes väljas laulupeo korraldamine ei oleks tulnud kõne alla. Aga praegu me peame nagu enesestmõistetavaks, et laulupidu toimub suvel. Aga siis oli see ju otseselt seotud priiusepäeva tähistamisega, see oli jälle üks suur vastuolu sisse kodeeritud mikspärast ei saadud võib-olla ka luba, sest oli vaja tähistada õigel päeval. Aga nüüd tehakse Vanemuise seltsi poolt, ettepanek peaks piss mitu kuud hiljem korraldama. Baltisakslased leidsid, et see on vale asi, tuleb sellele vastu seista, et Vanemuise selts ise annab juba põhjuse asja mitte toetada, Ta ta valel ajal. Kui palju selliseid takistusi ja nähtamatuid takistusi tekkis, korraldamise aeg oli ka üheks takistuseks mikspärast seda laulupeo korraldamise luba nii kaua pidi ootama ja miks seda ei antud. Laulupidu korraldatakse justkui valel ajal, aga kuna eeskujuks olid baltisaksa laulupeod, siis muud valikut ka ei olnud ja puht korralduslikult polnud muud valikut kui suvine aeg, kus sa märtsis paned, sajad lauljad, jah, ei oleks olnud Tartus ruumi paigutamiseks veel üks asi ei saa rongkäike teha või kui, siis läbi lumehangede ja siis väikses mastaabis ja mitte ei oleks olnud selline rahvapidustus, kus oleks saanud nii rahvas osa kui külalised täis mulje. 1869. aasta juuni lõpus, kui selle alluvuses tegelikult toimus, saadi ju kohale vankritega paljud tulid ka jalgsi, kes olid siin Tartu, ma, me isegi ei kujuta ette, kui palju inimesi tulid jalgsi kohale, kuskil neid kilomeetrite isegi mitmekümne kilomeetri kauguselt ja enamus siis vankritega ja postid õldu ju poleks talurahvas suutnud ju üürida ja need olid väikesed ka, palju sa tood neid inimesi. Nii et tegelikult see juuni lõpp oli see kõige õigem aeg, sest talurahvas sai siis ka kohale tulla. Vot siin on üks väga oluline punkt, kui tähtis oli talurahva osalemine esimesel üldlaulupeol, sest suure osa laulupeoliste moodustasid kitanu rahvas. Talurahva jaoks oli selleks ajaks külviaeg lõppenud ja veel polnud alanud hein aeg järelikult ka ametivõimude poolt nii-öelda kohtadel lubaki vabaks talupojad mõneks päevaks tööd ei seganud. Töödi seganud? Muidugi hakkas väga kõvasti takistuseks laulupeo korraldamisel algas näljaaeg ja võtta oli seda veel vaja just sellel aastal 1002-ks 68. aasta suvel tuli väga halb ilmastik põllumeeste jaoks ja viljasaak ikaldus. Sellest tuleb veel eraldi juttu hiljem. Küsimus sellest, missugused koorid võivad siis osa võtta, Ta laulupeost oli jutt, et meeskoorid ja ainus läks jah, ainult meeskoorid. Aga kust see idee tuli siis, et meeskoorid, kuna baltisaksa laulupidudel osalesid meeskoorid muide, baltisaksa laulupidudel osalesid ka mõned segakoorid, aga need olid siis kas siis võistulaulmisel või siis pidusöökide ajal nii-öelda vahepalade ja seda muide oli ka esimesel üldlaulupeol. Tartu Maarja koguduse koor oli segakoor, Nad esinesid ka pidusöögi ajal, isegi see traditsioon võttis Jansen üle, aga ikkagi meeskoorid jäid põhikoolideks ja seda. Ta ajas Jansen täie järjekindlusega. See oli ju tegelikult vastuolus Eesti koorimuusika arengu printsiipidega, sest enamikus olid maakohtades ja linnades segakoorid selleks ajaks siiamaani peetakse selleks meeskooride lubamise peapõhjuseks moraali küsimust. Aga kui segakooride Paalit tegutsenud aastakümneid ja aga Janson leidis, et kui nii palju segakoor tuleb kohale kodulehed jah, erinevates kohtades, nad on kohal mitmeid päevi, Nad ööbivad erinevad peatuskohtades, puudub Kall täiskontroll ja, ja tegelikult ega Jansen ei saa seda ka sugugi pahaks panna, sest kuna paljud koorid ju tegutsesid ju kirikuringkondade kontrolli all. Siis võimude poolt luba niikuinii venis. Ja nüüd Jansen kartis kõige rohkem seda, et kui nüüd tuleb eitav vastus, siis selle eitava vastuse üheks põhjuseks võis olla see, et ei saa lubada, sest ei ole garanteeritud moraalikriteeriumid. Tähendab, Jansen kartis. Igaks juhuks ei saa seda moraaliküsimuse tähtsustamist Johnsonile pahaks panna, sest ta ei teadnud ka ette kunagi polnud ju kogunenud nii palju rahvast, et ütleme, kui oleks kogunenud veel rohkem kui 800 inimest kaks korda nii palju ja segakoorid. Jannsen arvas, et parem piirduda meeskooridega saksa laulupidudel on see läbiproovitud. Kusjuures Johansonile oli trumbiks meeskooride. Kutsume selle see, et 1866. aasta baltisaksa laulupeol naised küll ei laulnud laulupeol, aga võtsid osa rank käit, kudest, võtsid osa pidusöökidest ja Jansen panid tähele, ta kirjutas oma tähelepanekutes Eesti Postimees. Et naised olid käitunud väga ülemeelik kult, tekitanud seal sellise nagu oma kokateerimistega natukene segava õhkkonna ja seda sellises olukorras, kus ainult meeskoorid ja siis kasvudes, kas siis ka siis tekkis elevus, elevus seda jalgsi lausa rõhutas ajakirjanduses, et õigustada meeskooride osa võtta nii, et igaks juhuks, et luba tuleks. Siin võib kahe Janseni rolli ja jällegi kahepidine rolli, et Janson saab selle eest kiita. Poolt kiriklike ringkondade poolt, teiselt poolt avalikus ruumis kuju. Sool on igal pool, on segakoorid ja nüüd me peame kõik segakoorid hakkama ümber formeerima. Tegelikult see oli ikkagi väga tõsine küsimus, sest koorid olid üldse tol ajal väga väikesed, mitte üle 20 liikme keskeltläbi 12 kuni 20 inimest segakoorid. Ja kui nüüd formeerid selle 20 liikmelise segakoori mees, Koorits jääb järele, võib-olla viis meest kuni seitse meest nagunii naised laulavad ja ka siis ilmselt, et ikka väga suurt probleemi, et üldse laulupeorahvast kokku saada lauljad, aga sellega saadi hakkama, sest nii nagu ühes ajalehes oli muide Saksa lehes kirjutati vahetult enne laulupidu tsiteerin sind seda saksa lehte, törts sättungit. Tsitaat, mis rahva poolt ka armastatud ja austatud postipapa ära tõi, seda tahtis vaevalt keegi sööti jätta ja see haaras kõikjal meie rahvast kaasa. Nii kirjutati jah, vahetult enne laulupidu saksa lehes järelikult autoriteet oli nii suur Jansonil kooli vaja meeskoorid, siis me need meeskoolid ka loome ja kohtade peal. Needsamad siinse seminari kasvandikud võtsid kui pühakirja seda ja formeeriti, uued meeskoorid ja vanad koorid reorganiseeriti ümber meeskoolideks. Vot selline on meeskondade küsimus ja, ja isegi teisel laulupeol olid ainult meeskoorid ja see oli aastal 1879. Jah ka, siis aga alles siis kolmandal laulupeol 1880 siis lubati juba ka segakoor, mitte küll arvuliselt nii palju kui meeskoor, aga juba oli võetud suund, et segakoolid võivad ka osaleda. Aga nüüd loa saamise keerdkäikudest, 18. märtsil 1867 tehti kiri, mis saadeti välja kaheksandal aprillil ja see kiri Vanemuise seltsi poolt oli suunatud Riiga kindralkubernerile. Tartu Maarja koguduse õpetaja Albert Hugo Willi Kerooda tegi veel omalt poolt kaasas soovituskirja Liivimaa kubernerile fon hättingennile, sest hüttingen oli Willi Grode sõber. Sedapidi kindlasti arvestama, sest luba ei tarvitsenud sugugi kahe tulla ja luba ei tulnudki kohe. Kui pidada silmas ametlik ettekirjutusi, siis vastust loodet saada isegi aprillikuu jooksul, pidades silmas tavapärast reeglistikku, tuli ametlik vastus kuu aja jooksul. Aga ometi pidi seda luba ootama 20 kuud, järelikult kuhugi oli koer maetud, mida ei osatud üldse üles leida, selline kuu aja jooksul. Vastus oleks olnud siis normaalse asjaajamise korra. Selleks, et tööloa saamist kiirendada, valis Vanemuise selts vahepeal oma auliikmeks ühe riiginõuniku. See on jällegi Jannseni poolt väga kaval käik, see riiginõunik oli härra fon Schmidt kes oli Riia kindralkuberner Erilähedane kaastööline. Sellega loodeti kiirendada loa saamist. Aga kuna baltisakslased nägid eestlaste priiusepäevapeo korraldamist nii suures mastaabis sakslast võimu langemise algusena, siis pandi kõik rattad käima, et seda luba ei antaks. Seda saksa võimul langemise võimalikkust nägid nad muidugi ette, sest nii asi läkski. Aga tegelikult, et see asi siis vähemalt pikeneks või, või see nii kiiresti see võimulangus ei tuleks, siis pandi kõik rattad käima takistada seda luba, sest väga loogiline, kes siis tahaks ise kaasa aidata oma võimukukkumisele. Ja nüüd oli niiviisi, et 1868. aasta alguseks läks Liivimaa kuberner fon lättingen erru, kellele Willi Kerodoli saatnud eriti sooja soovituskirja. Järelikult kõik oli asjad vaja, kõik oli vaja hakata otsast peale. Laiema tuli välja, et uus kuberner, välismaalane, lüü sander, ilmselt Rootsi päritolu, kes oli venemeelne ja ei soovinud õieti ei soosinud kirikuringkondi. Siis eestlastel, tekkis uus lootus, et selle uue kuberneri ilmumisega saab ometi loa kätte. Ikka luba ei tulnud. 68. aasta märtsis tegi Janson uue taotluse, sest võimuli vahetunud ja mis selgus, tõi välja, et uus võim polnud sellest laulupeo korraldamisest midagi kuulnud. 1868. aasta augustis olid Eesti- ja Liivimaa kubernerid ka Tartus. Neil oli suur ringsõit mööda Liivimaad ja ka Eestimaad ja nendega Jansen olevat kohtunud. Nii nagu Janson kuskil oma artiklis märgib, et olevat soosivalt suhtutud sellesse ettepanekusse, kuid tuba ikkagi. Nüüd on käes. 1868. aasta august. Laulupeoni jääb üks aasta. Kokku tuleb Liivimaa pastorite seinad, see on siis kõrgem otsustusorgan ja arutlusteemaks ongi talurahva pärisorjusest vabastamise 50. tähtpäev. Seal osaleb Kavilligeroode loomulikult kui Liivimaa üks juhtivaid aktiviste vaimulike ringkondade poolt ja ta oli aktivistiks ka Vanemuise seltsi poolt. Nii et võlli kõrvadel on olnud väga oluline roll nii vaimulike ringkondade esindusliku ilmalike ringkondade esindamisel. Siinadil ei olnud juttu laulupeost üldse. Räägiti ainult, kuidas tähistada 1002-ks 69. aasta 25. ja 26. märtsil seda priiusepäeva õigel ajal, jah. Niiet Willi kõrvades seal ilmselt hoidis ka suud lukus sest sealt oleks sattunud kohe baltisakslast rünnaku alla, olles ise baltisakslane. Tõepoolest, Willi kõrvade oli raskes olukorras, samas oli ta rahvamees, ta korraldas laulupäevi, ta korraldas puhkpilliorkestreid, Väägvere orkester oli tema patronaaži all Maarja kogudusel patronaaži all üliga rada oli hea muusikatund ja ta ise on isegi laule loonud. Oma laule ta laulupeole küll ei annud, kavasse hoidis tagasi, sest oleks on natukene liiga silmatorkav, võib olla igatahes populaarne inimene nii vaimulikest ringkondades kui rahva hulgas ja ometi ta ajas laulupeo korraldamisega saksavastast, asja on ju keeruline olukord. Tule siis puhtalt sellisest asjast välja. Nii et igaks juhuks milli körodes Siinadil laulude asja ei tõstatanud. Kui me siin räägime laulupeo korraldamisest, siis see oli ärkamisaja mitte päris algus, aga ärkamisaja suur tõus ja seda ärkamisaega kartsid ju mitte ainult saksa parunid ja baltisakslased vaid kartis ka tsaari või ja veli kõrvadest veel nii palju, et tema ajas laulupeo asja edasi, aga kirikukantslist kutsus ta rahvast korrale nii-öelda ja et maarahvast ei peaks nüüd saama eesti rahvas. Et jäägu ikkagi igaüks oma liistude juurde maarahvaks, oleme harjunud eesti rahvast pidama. Olge rahul sellega, priiuse on käes ja tähistame seda viisakalt, aga ärme pürgime eesti rahvaks sõna otseses mõttes. Eesti rahvas ei olevat õige kasutada ja rahva puhul aga kõigi nende õigust valgusesse, mis in kogukonnaseaduse valguses anti rahvale lootust, just et me Eesti rahvana pead tõstma hakkama kvaliteedi juba hakkas saama, jah, siiski Riias. Konsistooriumi kokkusaamisel 1869. aasta jaanuaris olevat Willi Keroode saanud kuberneri nõusse. Tema hakkaks toetama, niiet vili grada ajas ikkagi seda asja ikkagi, mis tal oli Vanemuise seltsi poolt pandud ja seda hädasi, teisest küljest ta selle asja, mis oleks sakslastele meelepärane, aga ametlik luba olevat saabunud juba 18. jaanuaril 1869. Seda ütles Johnsonile üks ustav kaastööline, Riias pesitsev eestlane. Ja väga imestab Se Janseni sõber. Pärast ei ole seda luba veel kätte saadud. Tartus Vanemuise seltsis Tartusse saabus ametlik teada alles 20. veebruaril, nii et kuskil hoiti veel kuu aega juba saadud luba saadud luba hoiti veel kuu aega kinni. Seega oodati luba 20 kuud ühe kuu asemel ja peoni oli jäänud siis neli kuud kui poleks Jansen plaaninud ettenägelikult suurt eeltööd selle näol, et saatis Eesti Postimehe lisalehtede kaudu juba ammu laiali laulupeo programmi, eriti vaimulike laulude programmisest, vaimulike laulude esitamiseks tsensori luba otseselt ei olnud vaja, tänapäeva mõistes me ei räägi tsensorist niiviisi kui mingist ülitähtsast otsuses tsensori otsusest, aga siis tol ajal oli vaja iga laulu avalikuks esitamiseks oli vaja tsensori luba iga laulu trükkimiseks. No nõukogude ajal oli see ju täiesti elementaarne, aga tsaari seal pandi igale laulule, kui me vaatame, mis nad on kogumikes ilmunud. Iga laulu lõpus on poolinud tsensuur raju. Ja muide, saksa keeles oli ka nii, et täpselt kuupäev, mis seal tsensori luba saadi. Huvitav asi, kui laulupeoni oli jäänud ainult kaks kuud või isegi natuke vähem kui kaks kuud. Laulupeo repertuaari tsensori luba tuli alles viiendal mail. Laulupidu algas 18 19, juuni. Viiendal mail tuli ametlik luba, poolteist kuud on jah, poolteist kuud enne, siis saadi ametlikult need laulupeo repertuaari kogumikud laiali saadetud. Koli poolteist kuud aega, mis oleks tähendanud seda, et alles siis oleks hakatud neid laule õppima. Aga kuna Jansen nägi ette, et luba ei tule ega tule siis trükis Eesti Postimees repertuaari järjest ja järjest ja lapati niiviisi poognat. Kui saadeti postiga kohtadele ja käskjalad käisid seal Eesti Postimehe vahel keelatud, siis oleks pidanud igal jooksupoisil sabas olema mingi nuhk, kes vaatab, aga kuna suur osa repertuaari oli vaimulik repertuaar, vaimulik repertuaar, kes paralleelselt kirik, vot see igal nagunii lauldi, lauldi niikuinii, nii et enne loa saamist õpiti igatahes vaimulik repertuaar juba ammu selgeks. Küsimus oli põhiliselt selles ilmalikus repertuaaris. Nii et Jansen, suur strateeg, aja Eesti asja ka siis, kui luba ei kole. Rääkis Alo Põldmäe ja nüüd kõlab kaks laulu Eesti esimese üldlaulupeo repertuaarist. Ludwig van Beethoven kõik taevad laulvad ja Conradi Incraitzer, mis hiilgab veel õhtul seal mäe peal esitab Eesti rahvusmeeskoor Mikk Üleoja juhatusel.