Taolisi asju, mis elu eriliseks teevad, on võimatu ühekorraga ette lugeda. Aga käesolevas sarjas me räägime sellest teatavasti hobide ja harrastuste kandi pealt. Ja täna on mu vestluskaaslaseks inimene, kes on ette võtnud tõeliselt suure tüki. Rõõm kohtuda ajakirjanik Tiina Mägi. Tere. Olete kodulinna maja looja ning juhtsammas kodulinna liikumise algataja otse loomulikult ja tegelikult siinkohal tundubki, et seda kõike nüüd hobiks nimetada, no justkui vähevõitu, tegu on pigem suure südameasjaga, mis ei tähenda, et hobid ja harrastused võiks südameasjad olla. Teile meeldib seal veel kududa ja aias ka askeldada, aga täna me räägime ikkagi kodulinnast. Eelkõige siis vanalinnast, mis on teil väga hinges. Võib-olla siis kõigepealt täpsustuseks ikkagi, või on tõesti veel keegi, kes ei tea, mida see kodulinna liikumine endast kujutab? Tuletame lihtsalt. Aitäh no õigemini, me peame siin kasutama natuke minevikuvormi, sellepärast, et tekkis tema aastal 1975. See on muidugi paljude inimeste jaoks nii kauge minevik, nii kaugest asjast ei maksagi tõsiselt rääkida. Aga nii ta tegelikult on. Ühesõnaga, ta tekkis Eesti televisioonis mõnede kolleegidega mitut põhjust, nii ühiskondlikud, pinged, mis olid ja, ja kõik muu. Ja palju on niisuguseid väikeseid juhuseid, mis viisid meid ühisele mõttele hakata proovima tegema niisuguseid asju, kuidas inimesed suhtuvad ise Tallinna vanalinnas tegutsemisse. Mina ütlesin selle peale niimoodi oma käega paekivi katsumisse saanud, et see on päris kivimites, ei ole mingi mulaar. Aga see oli kauge kauge minevik ja hakkas elama paralleelselt kõrvuti sele telesaatega ka veel liikumine, Kodulinn saated olid saatnud, aga selle tegevuse põhjal või selle asja põhjal hakkas koonduma väga palju noori inimesi, kes lihtsalt tulid selleks, et olla vanalinnas kursis kõigega, mis tehakse tõepoolest vaadata kõike, näppida, kõike, rääkida, kõigest, tutvustada kõike. Ma kasutan meelega neid sõnu, sest kõik need asjad olid selle asja juures. Mitte ainult nii, et tuldi, tuldi seal olema, ei, tuldi väga tõsiselt sellega tegelema. Niisiis olite sellel Eesti Televisioonis laste ja noortesaadetes, toimetaja, režissöör, režissöör, saatejuht, autot, nii nagu juhtus meil tookord niisugune asi, et igal saatel nagu peeti oluliseks mõtte autorit, mitte niivõrd seda ametipostiametipostid tegid lihtsalt pärast saata sellest seepärast, et noh, režissöör ja operaator on operaator, aga see ei tähenda, et operaator ei oleks võinud olla kautor, eks ole. Ja teil oli suurepärane väljund asi välja hõigata, jah. Nonii, oli nii oli meid oli seal niisugune väike grupikene. Aga, aga ma ütlen, et noh, saates soodeteks Nad eksisteerisid palju aastaid. Oli palju kirjutisi ja kõike muud, aga kodulinna maja kasvas välja selle liikumise pealt. Ühesõnaga miks me nimetasime seda liikumiseks, sest et see toimus ajal, millel ei olnud nagu võimalik kasutada mingisugust muud nimetust, sellepärast et oli olemas ainult üks noorteorganisatsioon. See oli kommunistlik noorsooühing, sa ei olnud selle liige, siis sa olid eimillegi liige. Aga selleks, et siiski seda kuidagi nimetada, ma panin talle lihtsalt nimeks liikumine. Ja see oli nii süütu sõna, et seda ei võtnud keegi karistada. Igal ajal on olnud siiski väga arukaid tegevuse ja ma ei saa öelda arukaid inimesi just et neid mingil ajaperioodil poleks olnud, seepärast et absoluutselt kõigile ju oli selge, et need noored inimesed tegelevad millegi väga heaga ja nad ei tee mitte üks kriips halba, teevad ainult paremaks ja paremaks ja paremaks, nii ennast kui linna ja ja kogu elu, nii et noh, vastu sellele olla keegi ei saanud, see liikumine oli apoliitiline. Jah, tähendab me põhimõtteliselt tegelesime asjaga mitte juttudega, just nimelt, kuidas asjaga tegelemine siis välja nägi, see nägi välja nii, et jälle rühm inimesi, kes ei pidanud seda tegema ka, kes tahtsid. Ma ei väsi mõttes kummardamas ikka ja jälle tookordse muinsuskaitsejuhi Rasmus Kangropool ees, eks ole. Grupp oli ka, oli vaja ainult kokku leppida, mis kell me räägime, mis Tallinnas vaja teha oleks, millest oleks vaja mõelda, millest oleks kõnelda. Ta leidis alati aja tahtmise ja ta oli üks vaimne part. Samamoodi oli juures taureerimis valitsusest ja vanalinna elamute valitsusest. Igalt poolt tuli inimesi, kes kes mitte, ei kasutanud neid noori inimesi ära, ainult kui kätte tulevat tööjõudu, mida mõni võis arvata, et võib-olla see on nii, aga kes nägid selles natuke midagi rohkemat, ühesõnaga nende noorte inimeste jaoks ei ole mõttetu raisata aega raisata mõtteid, raisatavamat teadmisi. Nad hea meelega seletasid, näitasid, tutvustasid, õpetasid, mitte me ei, me ei kasutanud mingit finantsmitte, ei ostnud seda õpetust. Seda nagu praegu, nagu naeratuse eest, tuleb ka küsida, et ja mis ma selle eest saan. Tähendab, oli aeg, kus headust jagati lahkemalt veidi. Teie Tiina ikkagi jätkasite oma nii-öelda päris tööga oma ametiga. Jah, need olid kõrvuti. Kas ühel hetkel juhtus nii, et jätsite selle teletöö ja teist saigi ainult pühendunud kodulinnaliiku? Jah, ja kodulinna maja looja või see siiski käiski paralleelselt palju-palju aastaid, kuidas sellega õliga? Paralleelselt väga palju aastaid. Ta käis paralleelselt kuni aastani 1996 ja aastal 1996 aga need olid minu otsustused. Miks sai tehtud see katkestus ja loobutudest televisioonis? No väga palju me oleme selles sarjas rääkinud inimestega, sellest, et kuidas nüüd nii-öelda see kutsetöö rikastab hobi ja kuidas hobi rikastab, vastupidi, kutsetööd, no minu meelest teil on see vaat et päris arusaadav, kumbki rikastas teist. Mina seal ei saa üldse vahet teha, tähendab, kuskohalt lõppes töö ja kuskohalt algas nii-öelda hobi pool. Isegi püüaks praegu võtta, ma ei tea, mis meetodit kasutusel, ma ei saa seda lahutada. Sellepärast et viimased aastad teles olid kõik seotud eesti kultuuriga ja kultuurilooga nii läbi põimunud kõik omavahel need ühte asja mõeldes juba teed teist asja teist asja tehes tuleb mõte. Ahah, siit on alussaateks need, noh, neid eraldada on võimatu. See kodulinna liikumine kaugeltki ei tähendanud, ainult et võtame nüüd kühvlid ja lapid ja ämbrid ja hakkame nüüd koristama. Ei, see oli nagu olete öelnud pääs kultuuri juurde, see oli pääs. Kui soovite sajanditetaguse kultuuri juurde, selleks tuli sellesse kaevuda ja kui vaja, siis ka natuke prahti välja viia, et kirjeldaks natuke neid tunnis õid. Kogu sellel asjal. Kuigi see mõte, et ühesõnaga ja sellele ma nagu kergelt vihjas ka, et kõik need ametiasutustes olevat no tõepoolest, suurkujud, kes seal tookord olid nii organisatsiooniliselt kui vaimselt seepärast, et kultuurimälestiste riiklik projekteerimise instituut toona oli see nimetus ja arhitektuuri mälestiste kaitse inspektsioon nimetati muinsuskaitset koosnesid väga huvitavatest inimestest, väga headest spetsialistidest, väga kirglikult oma alaga, tegelevatest inimestest. Ja kõik nad olid ju koos noortega väljas, see ei olnud üldse haruldane. Et näiteks kui oli tahtmine minna ükskord vaatama Padise kloostrit, siis ma mõtlesin, et kellega me siis lähme, loomulikult Villem raamiga. Mida me seal teeme hiljem raamatust ei pääse müüridele ligi, sellepärast et nad on nii võssa kasvanud. Ühesõnaga, meid on ju palju, võtame võsa vähemaks ja me läksime siis rongi peale. Ma mäletan, see oli üsna sensatsiooniline. Meil olid kaasas saed ja vikatit. Ühesõnaga pubekate kari vikatitega läheb rongi ja neid on palju. Ja meiega koos Villem raam, eks ole, noh, see on paremat inimest Padised tundmiseks ei olnud ju kuskilt enam võtta ega tahtvat. Ühesõnaga need ei olnud üldse haruldused, et need Jaan Tamm olles siis muinsuskaitsejuht, sonkis lastega koos pühapäeviti mulda, kus vaja oli, eks ole, ja nii üks kui teine Ja ma arvan, et kõik, see on olnud ka paljus eeskujuks, et noh nii paljudki nendest noortest on on läinud nagu nende teed ühesõnaga valinud samad alad neis põhiliselt humanitaarid. Humanitaarid haritlased selle sõna kõige laiemas mõistes. Kui siin mõni nimi lisada, siis Mart Laar, eks ole. Sammas Madis Jürgen Mart Kalm, Hannes Astok. Kui võtame nüüd ajakirjanikud. Madis Jürgen, Hannes Astok, Mari Karlson, Riin Alatalu, Epp Alatalu, Ulvi Funk. Neid tuleb ju, kui palju, eksju ajaloolase Andrest, Vahuri tema arheoloogiahuvi ja ajaloo huvi on mul täpselt meeles. Ühesõnaga, me nimetasime teda kodulinna majamuuseumi direktoriks seepärast, et kui kuskilt leidsime mingisuguse jupikese ta oli siis üheksandas klassis, kui ta hakkas käima ja kui niimoodi võtta mingisuguse jupikese, siis Andreas võttis selle tingimata. Ta pakkis paberisse viis majja. Ma tegin talle ühe nurgakese spetsiaalses, oli tema muuseum, laboratoorium, seal tema siis neid sätise mõõtis, hindas ja määras ja töötas nagu tõeline teadlane oma eksponaatidega. Noored olid tõeliselt hasardis ja jälgisid säravate silmadega, kui seal näiteks spetsialistid midagi tutvustasid, seletasid, midagi leidsid ja. Ja see oli, noh, see oli, see oli lugu, seda mõtlen, et vanalinnas, eks. Ja alati alati, tähendab see oli ikkagi nii, et see oli lugu, see, see oli sümbolid, mis toimus, sellest võeti osa ja selles oldi osaline. Vot see oli väga tähtis. Ühesõnaga, et nad ei olnud pealtvaatajad, aga nad said olla osalised. Nad olid võib-olla natuke mures, et ei tea, palju tuleb ja aga tuli vist palju jahiaks, ta imestasite ka rõõmustasite niikuinii, aga oli see niisugune imestusesegune rõõm. Imestust tuli pärast sellepärast et alguses oli ikkagi pettumus. Sellepärast et kui välja sai hõigatud siis vähemalt mina mõtlesin, niimoodi tulevad tudengid ja noored teadlased ja noh, need kõik, kes tahavad nagu oma teadmisi pakkuda, ennast täiendada. Aga et oli mitukümmend koolilast ainult see võttis ikka minul ausalt öeldes näo morniks esimese hooga. Ja nii ühel kui teisel kae, me vaatasime üksteisele otsa ja mõtlesime, et küll saated on välja kuulutatud, teeme paar saadet ära. Aga see, milleks kasvas, see, see ju, ega seda ei saanud, forsseerib see lihtsalt tuli nii. Nii et see kasvamine oli asja käigus. Ühesõnaga, Oktoobri lõpus aastal 75 dominiiklaste kloostri suures õues Läksime siis oma toimetuse ja linna esindajatega, keda me palusime, need olid Rasmus Kangropool siis vanalinna elamute juhata Jussof ja muinsuskaitsejuht. Ülo Puustak, ajasin silmad pärale. Kas me issand, kus siis nüüd agarad noored on, kellega me hakkame tegutsema, siin oli ainult lapsed, aga midagi hakkasime ja kõik. Ühesõnaga kastas ise, hiljem tuli tudengeid juurde ka, hiljem tuli igasuguseid juurde, aga ikkagi põhiliselt ma ütlen, see jäi kooliõpilaste pubekate asjaks. Kuidas seda tagantjärele seletada, seda saab seletada väga lihtsalt. Seda saab seletada sellega, et selles eas ja selles vanuses ja toona sellel vanusel oli vaja niisugust tegevust, kus nad saaksid ise otsustada. Tähendab, kui on eesmärk ja tee selleni tuli ise leida. Tähendab, alati oli teada, kui kokku saime, mida me täna tegema peame. Aga kuidas seda teha, see tuli kiiresti otsustada kohapeal koos sõprade või siis nende vanemate inimestega, kes kohapeal olid. Ja vot see isetegemise tee leidmine, ma arvan, see oli see fenomen väga paljuski. Aga ma ütlen, et küsimus on ju mitte ainult Tallinnas, küsimus on ka selles. Kodulinna väikesed rakukesed olid Hiiumaal Saaremaal, võhmas, Rakveres, Tartus tõrvas Viljandis. Ma usun, et ma ei unustanud, igal pool tekkis midagi, analoogset jäid need püsima. Nad olid väga erinevate kestvust, ega see väga paljus olenes ka sellest, kes oli seal nagu juht kõige püsivam ja ütleme, kõige süsteemsem oli tõrva, kodulinn. Tõrva kodulinn alustas ka ühte väga suurt missiooni tõrva. Linnas on tõrva, endise kiriku varemete korrastamist, millest nüüdseks on siis tulnud tõrva kammersaal ja kodulinna toonane juht Ilmar Kõverik on kammersaali juhataja siiani. Nii et see on jääv suurus. Külas on ajakirjanik ja kodulinna liikumise algataja Tiina Mägi. Mis nüüd puutub nagu endasse isikusse, siis ega ma siiamaani ei tee vahet ka praeguses ajas ja praeguses päevas. Et mis, mis kellast mul nüüd tänase päeva tegevused lõppesid või mis päeval ma ei tegele selle asjaga, tähendab see on, kuidas inimesed ise oma elu korraldavad. Ma ei ütle, et see on positiivne. Niimoodi elada. Ei, ma ei ole, seda, ma ütlen lihtsalt, mina teen nii. Neid inimesi ikka jätkub, kes niisugust elu elavad, et nad kella ei vaata. Tähendab, sellist sellist noh, ütleme liikumise laadset asja kodulinna maja praegu endast ei kujuta. Absoluutselt mitte, see on läbi, tähendab nagu öeldakse, see rong on sõitnud praeguses ajas see enam ei toimi. Me jõuame kodulinna maja, nii veel ma siin mõtlesin, praegu te rääkisite ikka nende üksikute, eks ole, suures Tallinnast väljas mujal Eestis olevate liikumiste peale väiksed sõsar tekkisid ka sel ajal, milline oli nende positsioon, Tallinnalt saadi kokku ja sellest sai telesaade, no see oli ikka tähtis asi ka. Mujal ei saanud saateid, aga naad linnustasid ennast ise, nagu te ütlesite, eks ole, juht oli oluline, kes seda asja niimoodi vedas, aga selline tähtsam pool, et neid näidatakse kõigile ja tuuakse eeskujuks, seenell täiesti puudus, aga nad ikka olid väga tublid. Aga põhjus oli seesama, mis meilgi. Ühesõnaga ka seal oli nendel noortel inimestel vaja ise teha, tee ka seal oli eesmärk, olid tegijad, oli vajadus ja ise leitise tee, mida teha. Ma ütleks veel, on seal nüüd kitsam või laiem, ma ei tea. Ühesõnaga, igaüks nagu leidis ennast selles tegevuses sõnaga ma loodan, et see kõla liiga pateetiliselt, aga nad leidsid, igaüks otsis oma rolli oma kohta selles momendi elus. Ja kui tal ei olnud seda oma tavalises elus kooli lapse elus võimalik rakendada. Vaat see mind ajab praegu naerma see kõik see poleemika, mis käib ümber siin nende võimlemishinnata ja kõige muu, see on naeruväärne. Vabandust kõigi ees. Aga vajadus ennast tõestada ja ennast võrrelda teistega ja tahe olla tubli ja parem on minu meelest täiesti loomulik ja tänu sellele saab üldse midagi nimetada, mis on areng, eks ole, püütakse midagi teha. No neil oli samasugune tee. Nad otsisid ka, kuidas nad saaksid midagi teha, et tunda, milleks nad on võimelised. Et neid austatakse, et neist peetakse lugu, selleks ei ole alati vaja suurt tribüüni, selleks on vaja võib-olla lihtsalt naabripoisi, pinginaabri, heakskiitvat silmavaadet. Ka selle nimel tegutsetakse. Ja mina nimetan seda kokku inimsuseks. Kui natukene täpsustada, nagu siin sai öeldud, juba mõne korra eesmärgid olid, eks ole, teadusliku töö abistamine ülim eesmärk oli pääseda kultuuri juurde, saada teada, mis toimus kunagi, kuidas see välja nägi ja nii edasi, kas on mingit niisugust konkreetsemat näidet tuua nüüd praegu, et millised avastused või midagi niisugust, eriti erksad sellest ajast? No üks asi, mis mulle tihti meenub, aga seoses väga kurbade asjadega vot see kell, mis on pärnamäe krematooriumitornis ja lööb meie kurbadel hetkedel Selle kella lugu on kõik Andrest Pauri poolt kokku korjatud. Tähendab, see oli üks nii-öelda maha jäänud mälestis, mis vedeles. Ja tõime ta lihtsalt kodulinna majja. Sest meil oli kahju jätta vedelas. Andres Lauri uuris seda kella ja tegi tema loo ja siis me andsime selle pidulikult üle pärnamäe kalmistule. Ühesõnaga niisuguseid hetki, kus on midagi Need, noored olnud, selle avastamise juures või ise teinud või avastanud, on päris palju. Müürivahe tänaval on üks õu, kus elaseks mees me nimetame seda Enke õueks, ta tegi igasuguseid laternaid ja küünlajalgu ja muid asju. See oli väga probleemne see õu ja see olek ja meie poisid-tüdrukud käisid abiks neid puhastamas korrastamas ja see andis sellele mehele pärast toda suurest elujõudu, nii et noh, niisuguseid hetki on palju. Mis südantsoojendavad, aga tuleme siis need pealegi selle kodulinna maja juurde kuidas selline tore koht sündis ja mis selleni siis lõpuks viis. Ja aasta oli siis 1986, mis selleni viis. Vot sellega oli nüüd niisugune lugu. Et oli muinsuskaitse üks mees nimega Mati Himma ja Tallinna linnavalitsuses oli kogu aeg, õigemini täitevkomitees oli kogu aeg mureks, aga see jõudis gammatini. See, et seal võeti eesmärgiks Tallinna linnamüüriäär, tuleb teha tühjaks sinna ehitatud väikestest parasiit hoonetest oli niisugune hetk. Ja neid parasiithooneid oli kohati väga palju igasuguseid kuurikesi ja igasuguseid sorakese ja mida ammu juba ei kasutatud, oli tehtud keskkütaid värke ja need kuurid olid, lihtsalt vedelesid seal. Ja mati kuulis nõupidamisel seda ja ütles, et kuule, peatud mine vaata seal gümnaasiumi tänaval, tookord oli ta mõni nooruse tänav. On ka üks niisugune kuur, mida tahetakse maha võtta. Aga vot milles oli põhjus? Neid oli palju. Ja noh, päev ikkagi päris pikne alustasime kell 10 tööga ja lõpetasime kell üks mustade kätega käsituli pesta, kempsu tuli minna. Kuhu kohta lähed, käsi pesema ja kempsu vanalinnas heasse kohta heade inimeste juurde ja tookord oli selleks pärlikohvik, mida kahjuks nüüd enam ei ole. See oli tipp-topp koht. Pärli kohvikus lasti rahumeeles neid teinekord kuni 100 inimest seista, oma käsi pesta, kempsus käia, aga siis hakkas neile natuke närvidele käima. Seepärast teised tahtsid ka, kes seal kohvikus käisid, ühesõnaga tekkis probleem, meil oli vaja kuskile ja meil oli tööriistu kogunenud. Tähendab, meil oli niisugune komme, et kui me mitmendat korda läksime kuskile midagi tegema, vaatasime, et oo nädal aega tagasi oli siin seina ääres labidas, see on siin veel. Järelikult labidas on kellegi poolt unustatud, aga ta on tööriist, paneme ta kõrvale, meil võib vaja minna. Vot niimoodi oli mul telemaja lauaalune ja lauatagune kapitagune igasuguseid tööriist täis. Ja ma elasin tookord mustamäel Mustamäe kodu samamoodi. Ühesõnaga, ja ühel kui teisel veel, kellel oli seal töö killast ja kellel oli seal pahtlilabidas portfellis? No ühesõnaga, oli vaja kohta midagi kuskile panna, sest meil ei olnud ruumi. Kohtusime alati kuskil pööningul tänaval maja nurgas. Selleks see praegu on, nii et kõigepealt on vaja ruumi ja olmet ja siis hakatakse midagi tegema, meil oli vastupidi, tegevust oli, aga meil ei olnud Holmete ruumi. Ja Mati siis ütles, et vot, kuna on probleemiks, et kuurid tuleks maha võtta, et minu meelest on see päris kobe koht. Et sinna võiks teha väikese loo. No ühesõnaga, meil on rohkem vaja kraani ja kempsu, ta ütles, et no hea tahtmise juures sina tegelikult kanalisatsioon olemas, sinna peaks saama kraani panna ja sinna peaks saama kempsupoti peale. Vaatasin selle sara üle. Jah, korras. Ühesõnaga vahetame, paneme ukse ette ja lukku ja kõik on okei, aga süües kasvab isu. Linnavalitsuses sai see siis öeldud ka ja nad olid nõus ja õnnelikud ja. Aga siis peaks katuse tegema peale, kui katus teha, siis on vaja juba projekti. Kaer peidegi lahkelt projekti muinsuskaitse lahkelt kinnitas. Ja toona oli Tallinnas niisugune kurb, et remondi ehitusvalitsused pidid tegema kindlasti mingisuguse nõutud, siis nad said ise ka oma soovi järgi pärast valida, mida veel teha. Ja kuna neid nõutud töid olid tavaliselt niisugused, mida keegi teha ei tahtnud, siis pandi rehv viiele, pandi see noh, nii-öelda sissepääsuks parema töö juurde panid sinna peale siis kaks meest, kes hommikul tulid, vaatasid, et kas on juba lahti, võib juba minna, pudelit tooma või nii. Mõtlesin, et ega nagunii midagi ei tule, aga see oli suve alguses ja poisid-tüdrukud, kes olid linnas, mõtlesin, et nemad tahaksid ka midagi teha, et kas me ei võiks seal olla ja siis hakkasid nad olema ka seal abiks. Ja nii ehitusmeestel hakkas varsti piinlik, et noh, kuidasmoodi sa siis nüüd, kui lapsed tulevad tööle, et mis ma siin ikka pidupeoni ja nii läks ehitus käima. Nii et nii alustasin selle õuepoolse majaga. Aga teisel pool müüri olid selle tehase keldrid, kus olid aparaadid, keldreid hakati täis ajama. Ühesõnaga kui mittevajaliku, aga siis mulle õudselt meeldisid need ruumid, sest ma käisin uuesti küsimus, et kas me võiks need ka võtta, siis sealt saime teise etapi. Nii et ega siin ei olnud midagi hullu, kui keegi ütleb niimoodi, et, et midagi ei saanud, siis mina ütlen, et kui hästi rääkisid, oli kõik võimalik natuke võimalikum kui praegu, sellepärast et praegu tuleks osta, siis tuli küsida ja kui oldi nõus, siis said. Nii et me räägime sellest kodulinna majast, mis asub siis Gustav Adolfi Gümnaasiumi vastas, seal toredas hoovis ja ja niimoodi tema siis sündis. Tema siis sündis, aga siis see tähendab ka seda, et tema niimoodi sündis ja sai lõplikult täielikult siis käiku. Esimene detsember 86, aga siis juba kodulinna maja nime all ja juba ametlikult sellepärast, et kui me olime liikumine see tähendab ei midagi juriidiliselt niisugust, mida võiks kuskil üles kirjutada, sellest sai ainult rääkida, aga paberile panna niisugust asja ei saa, olgugi et me tegime igasuguseid kokkuleppeid. Me sõitsime ju nende lastega mööda suurt nõukogude liitu mööda unikaalseid kohti igal aastal preemiaekskursioonile. Ja jälle ma küsisin, kas te saaksite kinni maksta. Ma tahan 30 lapsega sõita, nüüd salat kalt soole. Ahah, kui saaks nimekirja maksta kinni ja sõitsime, mis elu seal lahti läks, esimesest detsembrist 80? Jah, tähendab kõik see, millega kodulinna liikumises tegeleti eesti kultuur, eelkõige Tallinna kultuuri ja ajalugu on prioriteet ükskõik missuguses vormis. Ja kui keegi praegu küsib, millega kodulinna maja tegeleb, vastan täpselt nii. Me tutvustame Eesti ja Tallinna kultuuriajalugu väga erinevates vormides ja nii ongi, ühesõnaga kohtumised, ekskursioonid, tutvumiskäigud, konkursid, ta, ta, ta, ta kõikvõimalikud vormid. No nii nagu vanasti oli Eesti Maloid, seltsid ühesõnaga tehti seda, mida koha peal rahvas arvas, et on vaja ja nii on õige vaat umbes samasugune strateegia peaaegu on ka meil, ühesõnaga ei ole mingeid ringe ega kollektiive, kes käivad koos tegemas õige vasempa või toore mee. Aga see tähendab seda, et kuigi tekib situatsioon, et on vaja keskenduda muusikale siis jah, leiame vormid, kuidas sellele keskenduda ja mida teha ja noh, näiteks viimase oh, mis ei olegi viimase neid juba seitse aastat oleme me teinud septembri alguses niisuguseid asju, mille nimi on helisev linnamüür. Mis on, ma ütlen, tegelikult on see hullumeelsus. Sellepärast et see ühendab tudengeid Tallinna ülikoolist, koreograafia, restaureerimistudengid, Eesti kunstiakadeemiast, Otsa kooli õppureid, Viimsi kooli muusikuid, 21. kooli tublisid õpilasi ja ta ta ta ta ühele mõttele, kui samasugune fenomen nagu oli vanasti kodulinnas. Ühesõnaga, meil on eesmärk, me lähme ja teeme. Nüüd on ka, meil on eesmärk, me lähme ja teeme. Aga nüüd me ei tee seda mitte endi jaoks, vaid see on juba mõeldud kõigile. See on avalik üritus. Ühesõnaga mina nimetan hilisemat linnamüüri täiesti pretsedenditu geniaalseks asjaks ja ma loodan, et tal on tulevik veel pikk ees. Sellepärast et tänavu lasin niimoodi mõttest läbi umbes 600 osalejat. See on kadunud Mikk Sarve sõnade põhjal, õhinapõhine ettevõtmine. See ei ole ostetud, teenus ja müürid annavad muusikale võimsus, see müür ongi see, mille najal me kogu aeg tegutseme. Ja müür on üldse meil nagu sümbol, mitte ainult selle jaoks, vaid me oleme korraldanud kirjutamise, võistluse joonistamise võistluse ja ja tutvustusi pidevalt, sest et võib-olla ei saagi kõik väga täpselt aru, kui paljud tänu meil sellele paekivile peab olema mis meid ümbritseb, sest et ta on. Ta on meid jäädvustanud, meid loonud, kui linn. Ta on meid hoidnud. Ja ta annab siiamaani meile inspiratsiooni ja ja põhjust endast rääkida. Järelikult ta ei ole mitte mingi surnud kamakas, ta on ta on ju ka elusorganismist alanud ja ta elab edasi. Tähendab, see müür on nii väga püha, meile. Kui võtta need kõik kodulinna maja kultuurisündmused, rahva harimise sündmused, mis kestavad edukalt ka täna, jäävadki kestma. Kuidas see välja näeb ja kuidas te neid näiteks planeerite või kas te saate iga aasta alguses või siis eelmise aasta lõpus. Ja siis panete plaani, et mida me tahaksime siin näha ja kuulda järgmisel aastal või alanud aastal? Tähendab, see, kuidas ma seda nüüd ütlen, siin on muidugi väga suurel määral mängusegu, see tähendab minu isiklik halb iseloomuomadus nii. Sellepärast et ega nii väga ei saagi kasutada seda mõistet meie seepärast, et ega meil selle majaga seotud mingisugust personali oluliselt ei ole. Teie üksi olete, ei, ma ei ütleks, et ma oleks üksinda abilisi nõunike nagu tänapäeval on, õnneks ei ole. Meil on olemas. Jah, kuna meil on valvelaual, on suured funktsioonid ja nöörile pääsemisel vaja inimesi. Need inimesed on olemas. Aga ütleme noh, niisugust jah, nii-öelda nõunikke nende niisugust armeed ei ole olemas. Ühesõnaga Need mõtted tulevad ise, kas mingit teed pidi kodulinna majja, tähendab vajadus millegiga tegeleda või millestki kujundada, ettevõtmine tuleb kõrvad ja silmad lahti käia ringi ja kõik on selge. Ja samamoodi tuleb ka mõned asjad ära jätta. Nagu. Mul on ääretult kahju, me tegime väga palju aastaid laagreid koolivaheaegadel, noh, niisuguseid kiireid ja minu meelest päris arukaid laagreid kevadisel või sügisesel koolivaheajal. Vanalinn, sügisene linna, loodus ja kunst, talvel talvine linnaloodus, talvine vanalinnriigi ja linna juhtimine, kevadel teater tada, tada kõik, noh, ühesõnaga elavate kontaktidega osalusega. Ikkagi samad meetodid, mis vanasti olid koduline asjaajamisel. Sellepärast, et kuidagi nagu ei õnnestu neid organiseerida nii hästi, kui oleks tahtnud, mis põhjusel sellel põhjusel, et nad põhimõtteliselt ei hakanud komplekteerima neid laagreid ise. Kuna me saime nende jaoks rahastust küsida linnalt siis ma lootsin, et linnaosad komplekteerivad laagrit selle järgi, et nad teavad väga hästi, oi, meil on nii palju noh, ütleme mul on neli-viis kunstihuvilist last selles vanuses, kes sobiks, kellede vanematel ei ole nii palju raha, et nad saaksid neid saata kunstile Pariisi vaatama, moodsaid galeriisid. Aga teil on kunstilaager, saadan, ühesõnaga selle tunnetuseni ametkond ei jõua, et on olemas ka mitte ainult niisugused ametlikud näitajad, kellega on vaja tegeleda, vaid on ka natuke rohkem vaja inimlikult mõelda. Niisiis ei toimu kodulinna majaüritused, et kaugeltki mitte ainult kodulinna majas, üks meie põhiline niisugune, kuidas ma nüüd ütleks, firmamärk lausa, on ikkagi need pühapäevased väärtuse sarja tutvumiskäigud. See on jälle osake sedasama, mis oli, kui kodulinna tööpäev lõppes alati ekskursiooniga kuskile huvitavasse kohta tutvumiskäiguga, sest ma kasutan sama vormi praegu kõikidel vanustel uuesti. Ühesõnaga, sari väärtus ja noh, näiteks Wismari tänavast palgiteeni muinsuskaitsetöötaja Henry kuningas kohtub inimestega ja käime läbi terve selle alapuu poolt maja-majalt jupp jupilt, et kogu seda väikest kvartalit täielikult selgeks teha, millest ta koosneb, kuidas ta tekkis, milleks ta saab. Eelmisel pühapäeval käisime selgeks tegema, mis asi on Noblessner kui mõistes piirkond, noh, ajalooliselt, mis oli, mis ta on praegu ja mis on ta tulevik. Ühesõnaga kõik niisugused ettevõtmised on edasikavas, seal ei ole piirangut vanuseliselt ega sooliselt ja rahvuselt. Ühesõnaga. On etteregistreerimisega, kes jõuab ennast kirja panna, see tuleb lõpuni, kõik ei saa, see on enam kui selge. Ja huvilisi jätkub. Huvilisi on natuke rohkem, kui meil on võimalik nendega käia. Nii et suurepärane, see kõik on ennast sisse töötanud lapsed, tänapäeval tulevad teie majja, mis põhjusel? Just seal majas ei ole neil oluliselt niisugust pidevalt midagi teha. Tähendab, meil on näitusi üleval. Neid võib vaadata, pingsi mängida, võib raamatutega tegeleda, aga kaasniuke pubekas laps elab natuke teist, eluajad on teised ja kui seitsmekümnendatel just sellepärast tuleb neid vorme kogu aeg muuta. Ja seda me teemegi, kui niimoodi võtta see helisev linnamüür, millest ma rääkisin, seal on ju kõik enamus sellest on ju lapsed ja noored, kes seal osa võtavad, aga jälle vorm on teine, tähendab, noh see on kogu aeg see kavalus, et mängida selle vormiga. Aga teie ise, Tiina, teie puhul on siis läinud nii, et teie omaaegsest hobist on saanud siis põhitegevusalas, praegu te olete pensionär, uhke ja kuskil ametis igapäevaselt enam ei käi. Ja ongi see kodulinna maja, mille perenaine te olete. Jah tähendab, ammu oleks aeg juba Ta kera roosat Lunge minna hakata kuskil nurgas heegeldama. Sega siia panna supi ja öelda oh kui kole, kõik on, võiks nii teha, keegi ei saaks mulle midagi öelda, sest ma olen nii palju siin maailmas elanud nii kaua, aga see pole teile omane. Ma ei tahaks hästi veel. Tähendab, see elu on nii pagana põnev ja ma tahan, et me jõuaksime uuesti. Ma ei eksi, sõnaga me jõuaksime uuesti sellesse aega, kus me ei taha näha kõigepealt halba kus me ei taha kõigepealt öelda halvasti kus me ei tahaks kõigepealt teha midagi halvasti, vaid me tahaksime näha kõigepealt seda, mis on vahva näha seda, kes on tore ja kiita seda, kes midagi tegi, hästi. Ma usun, et ma jõuan veel sinna aega, ma usun, sest, et mingisugused praegu on nii põhja läinud see vabandust muidugi kõige seeskond seepärast, et noh, hommik algab kuriteo ja õnnetuse teadetega ja päeval lisanud juurde, kes on kellele millegagi jälle ära teinud. Ja õhtuks oled sa stressis, eks ole. Sellest saad üle, mismoodi sellest saad üle ainult siis, kui meenutanud midagi vahvat või kasvatad lilli. Või tegutsed jah, olgu selleks lillede kastmine või olgu selleks kodulinna maja. Tiina, on teil aimu ka, kui palju on täna selliseid teiesuguseid, kelle jaoks kodulinn kodukant, koduküla või vald? Et ongi vat see südameasi, mille nimel tegutseda, võib-olla nad teevad seejuures igapäevatööna ka tõepoolest midagi muud või enam mitte. Aga kes on kogu oma vaba aja pühendanud sellele hobile, südames. Neid ikka on küll neid ikka on küll ja ma olen aru saanud, et natukese rohkem mujal kui Tallinnas, nii siin kui seal eestimaal toimub ju õudselt vahvaid asju, on väga vahvaid inimesi ja vot selle peale mu lootus ongi, et Tahkuna neist hakatakse järjest ikka siiski ka vaikselt niimoodi kuulda andma, olgugi, et mitte esilehekülgedel aga juba kuskil keskel vahel märgitakse. Ja sealt ongi minu optimism pärit. Aga selle virgumiseni on veel pikk maa. Kordan veelkord, ma loodan, et ma ootan selle ära. Suur tänu stuudiosse tulemast ajakirjanik ja kodulinna liikumise algataja Tiina Mägi. Veel olid stuudios Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni.