Tere kavas on teada-tuntud eesti inimeste harrastusi tutvustava sarja järjekordne saade ja nii mõnigi kord on tegu sellise hobiga, mis ühe või teise elukutse esindaja puhul tundub üllatav. Just nii on see ka teie puhul. Ka inimõiguste kohtu kohtunik Julia Rafrank, euroop, Inimõiguste Kohtu kohtunik ja harrastusteatri näitleja. Teie seotus teatriga pole mitte vähem mitmekesine, see on ikka väga intensiivne. Teie hobi nõuab täit tähelepanu ja palju aega. Kuidas te ennast kõige selle keskel tunneb ja kuidas hakkama saate? Tere, ah, ega siin ei ole midagi ületamatult on suurepäraseid inimesi, kes saavad veel mitme kümnete tuhandete muude asjadega hakkama. Kõigele sellele lisaks ma lihtsalt täiendan, et ma Eesti kohtusüsteemi laual siis ma olen olnud ka riigikohtunik Eestis ja ega kõiki neid ametit ma korraga ei ole pidanud, et, et praegu ma olen hetkel ikka veel Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, jah, selle teaduskomitee liige ka Euroopa liidus, aga see on rohkem selline eksperdihinnangute andmine. Üks minu inglise sõber, kellega me koos mängime, Ta koora amatöörteatris Euroopa Nõukogu amatöörteatris on öelnud, et sul, Juulia on kõik need kolm asja, töö, perekond ja hobi sellisesse vee tihedas vagunis või kupees, et, et see on, see oli tema meelest muljetavaldav, et kuidas te neid kõiki eraldi jõuad üksteisest hoida? Noh jah, ma püüan seda tegelikult teha, et et töö ja hobid oleks lahus, et, et need ei hakkaks 11 segama. Aga mõnikord on natukene üleminekuid ka ja see on võib-olla isegi tore ja, ja tore on see, et ka pere saab kaasa aidata ja eks see niisugune huvitav hobi aitab hoida tasakaalus inimest nagu. See sõber ütles, et on kolm sellist huvitavat valdkonda, nad ei sega 11, nad nad võib-olla täiendavad 11, aga selle kõige nime jõuame veel, kuidas hobi täiendab elukutset ja kuidas elukutse täiendab hobi. See küsimus võib alateadvuses juba tiksuma hakata. Kõigepealt siiski, kuidas, kus ja millal noh, miks ka veel. Näitlejapisik tabas. Ai, näitlejapisik tänas mind ammu, ilmselt ma olen selle saanud kaasa juba geneetiliselt nisa Vaino Vahing tegeles natukene näitlemisega. Ja ema on kirjutanud Maimu Berg, palju näidendeid. Aga muidugi mingis vanuses tekkis selline hoiak, et ei, mina teen kindlasti midagi muud ja veel paremini kui minu vanemad. Aga samal ajal ma arvan, et esimesed soorollid olid mul juba kuskil kolmeaastaselt lasteringis, kui ma mängisin, pöial liisid. Ja kõige debüüdi alguseks ma siiski loen huvikeskuse Kullo näite rihma Maretoomery juhendamisel, kus ma siis käisin alates kuskil seitsme-kaheksa aastasest kuni keskkooli lõpuni. Ma mul ei olegi kõik need rollid peas, mis ma mängisin, aga no kindlasti punamütsike ja kasuemas mängisin kaasa ja ja tüdruk on, oli üks niisugune näidend, millega me käisime teatrifestivalidel. Ja siis ma olin aasta aega vahetusõpilasena Ameerika Ühendriikides. Seal ma sain isegi draamatunde. Seal oli keskkooli viimases klassis ma õppisin, oli võimalik võtta draama tundekeskkoolis, mis oli ju väga tervitatav ja huvitav ja mängisin seal ka mõnes etenduses kaasa, kaasa arvatud aastalõpumuusikalis helisev muusika. Ja kuigi mul ei olnud seal väga pikk suursõnaline roll, siis huvitaval kombel see kõigele nii meeldis, et nad muidugi plaksutasid ja pärast veel mitu kuud hiljem, kui mu ema käis mul külas, seal ütlesite loo, teie tütar on nii hea näitleja, ma ise imestasin, sest mul oli tõesti väga väike roll ju seal siis midagi oli ja siis tuli hästi pikk paus, tulid juuraõpingud, tulid kuni doktorikraadini välja, tulid erinevad töökohad ja mingil hetkel siis tuli jälle see vana kutsumus vana armastus tagasi. Aga miks juuraõpingud, miks mitte lavakunstikooli? Ja ma isegi mõtlesin, ma tahtsin lavastajaks saada. Olin kuidagi selline nagu kahe maailma vahel, et ühelt poolt natukene realistlikum, rohkem kahe jalaga maa peal kui minu, võib-olla selliseid rohkem boheemlane, sest vanemad teiselt poolt, et olin ma siiski ka emotsionaalne ja tõepoolest väga armastasin kirglikult teatritega, ma natuke kartsin seda näitlejaametit, lava peal olek, mulle väga meeldis teatris töötada, mul oleks väga meeldinud, aga ma kartsin natukene seda eraelulist poolt, et mis see kaasa toob, kui ma näitlejaks hakanud, kuidas siis kui ma kunagi tere Loone, et kuidas see siis välja hakkab nägema ja kas ma jõuan ikka seda isikliku elu ja teatrielu lahus hoida ja, ja, ja kuidas need hakkavad 11 võib-olla segama ja ja kuidas kõigi nende rollide saamisega on need, mis mängud sinna võib veel tulla. Lisaks sellele, et lihtsalt andekas näitleja oled, et seda maailma natuke pelgasin ja siis ma mõtlesin, et prooviks lavastajaks. Aga tol ajal ma olin alles kuueteistaastane ja tegelikult ma ei olnud veel lavastajaks. Siis minu meelest see nõuab sellist tõelist elukogemust. Ja kuigi mul soovitati proovika näitlejaks, ma ei proovinud. Ma läksin siis juura peale, mõtlesin, et Shakespeare on öelnud ju tegelikult niimoodi, et kogu maailm on lava ja kõik mehed ja naised on näitlejad sellel ja sündimisest saadik on ta jaganud seitsmeks etapiks inimelud selles oma oma monoloogis. Ja seal on üks inimeluetapp, huvitaval kombel ka kohtunik küll suure kõhuga kohtunik, aga et üks, siis maailmalaval olek on meil meil kõigil ees seisnud. Just võib-olla siis tõesti aeg-ajalt tasub meelde tuletada šeik spiri seda ütlust, see on nii ajatu. Niisiis te lõpetasite ülikooli ja peaaegu 10 aastat ei tegelenud üldse teatriga. No ühesõnaga lõpetasin ülikooli, õppisin veel välismaal, mitmes kohas sain justiitsministeeriumisse tööle, kuni ase kantslerini välja, töötasin seal kaheksa aastat, siis valiti mind Eesti riigikohtunikuks, olin riigikohtunik ja vot siis, kui ma olin juba riigikohtunikku Eesti hakkasin elama siis mul tekkis jälle tagasi selline soov aktiivsemalt teatri juurde mine muidugi ka tudengipõlves ja ka Tallinnas elades ma ikkagi käisin ise teatris nii-öelda passiivselt käisin teatreid vaatamas, etendusi vaatamas, Hamburgis, kui ma õppisin ülikoolis, käisin väga tihti teatris. Aga kui ma Tartusse elama läksin riigikohtunikuna, siis mul tundus, et isegi sellest Vanemuise külastamisest jäi veel väheks. Käisin kõik Vanemuise etendused, vaatasin hooajal läbi ja mõtlesin, et tahaks ikkagi kuidagi natuke ka jalalava peale korraks uuesti saada. Ühesõnaga, te ei istunud saalis kõigil nendel etendustel nagu tavaline teatrikülastaja aiti istusite, mingi kripeldusega südames. Ma istusin suure armastuse ja entusiasmiga, mulle väga meeldis ja ma olen siiamaani neli väga teatris käia. Ma vaatan huviga, mida lavastajad on välja pakkunud, kuidas näitlejad seda kõike on realiseerinud ja aga ise seda interpreteerinud, aga aga lihtsalt mulle tundus, et ma, ma tahaks natukene ise ka veel juurde teha, et, et see võiks olla midagi sellist, mis, mis pakuks ka sellist tasakaalu. Ma olin tol ajal nii riigikohtunik kui ka õppejõud Tartu Ülikoolis ja ja, ja Kohtunikuna, sa saad üliõpilaste puhul natuke rohkem mõneks kohtunikuna, sa saad ikkagi ju nii-öelda valmistada rõõmu või rahuldust või õnne, kui nii võib öelda ühele poole läinud tavaliselt, eks ole võitja poolele nii-öelda et ma lootsin, et äkki siis teatris mul õnnestub rohkem inimesi veel õnnelikuks teha. Et mitte 50 protsenti, vaid ideaalis 100 protsenti, ehk aga see kohtumaailm kõik tervikuna, kus te siis olite, eks ole, kas see teid ikkagi niimoodi ära ei väsitanud, ära ei kurnanud, vastupidi, te vaatasite säravate silmadega ringi ja tundsite, kuidas tahtmine veel midagi sinna kõrvale teha, siis minna lavale ja mängida, et kuidas see muutus järjest tugevamaks ja tugevamaks, et telliti täis energiat. Täis tahtmist tuua oma ellu veel midagi juurde ja et mul oli teater tegelikult elus olnud ega ei olnud kuskile kadunud, see oli minu südames kogu 100-ga alles olnud, aga me tõesti on väga tugevalt keskendunud õigusalastele õpingutele, mis sa mulle ka loomulikult väga südamelähedased. Ja Tartu on selline tore, paraja suurusega linn, kus ei võta väga kaua aega ühest kohast teise jõuda. Ja selle tõttu ka logistiliselt oli see täiesti mõeldav, et pärast väsitavat päevatööd veel natukene lõõgastuda kuskil mujal. Te liitusite Tartus Vilde teatriga harrastusteatriga siis aastal 2007 ja siis Te tundsite, et nüüd ma olen õnnelik, et mul on minu töö ja mul on see hobi, mille juurde ma nüüd lõpuks tagasi jõudsin. Ja kindlasti just siis töö mulle ka väga meeldis. Ja, ja hobi. Ja sel samal aastal natukene varem kuma Vilde teatriga liitusin, tegelikult mu ema palus, et ma tema raamatu esitlusel loeksin ühte juttu, aitäh. Ja ma alguses natukene. Ma ei kõhelnud, ma muidugi tahtsin loomulikult teda aidata, aga mõtlesin, kuidas ma sellega hakkama saan, et sinna tulid kirjanikud ja, ja mõned ka võib-olla näitlejad kohale. See oli Tallinnas ja siis ma tegin seda ja siis ma järsku tundsin, et ohoo et ma olen ikka vist valmis uuesti proovima ennast ka näitlejana ja Vilde teatriga algasse selliselt. Alguses mul oli Oskar Lutsu vaikses nurgakeses Raivo Adlas oli lavastaja väga väike, ühe vanaproua roll ja ma olin väga õnnelik, ma mõtlesin, ma ütlesingi lavastajale, ma võin kasvõi lähenevaid samme mängida, nagu naljaga pooleks öeldakse. Et see on väga hea, sest muidu mul on liiga suur koormus hakkama, mingit pikka teksti äkki pähe õppima ei hakka, et see on võib-olla niisugune jõukohane ja, ja kohtunikule sobilik ja ja siis ma olin nii õnnelik, ma sain mängida vanaprouat, kes pidi või mina nagu mängisin seda selliselt, et ma kohmitsisin oma koti ise, kiskusin kõik asjad välja ja samal ajal kui teised seal midagi rääkisid, tegid ja ja see oli hästi naljakas. Aga ma olen tegelikult ainult üks kord seda mängitud, sest siis selgus, et üks peaosaline ei saa ikkagi oma rolli täita ka tööga seotud põhjustel ja mul oli kaks nädalat, et siis tema roll pähe õppida. Ja nonii, see siis hakkasin, ma olin siis lõpuks Elviine Vesberg selles vaikses nurgakeses ja seal oli ikka juba juba päris palju nii-öelda, kui, kui teha Ja terve edaspidise elu olete te mänginud ikka piisavalt ka suuri rolle, kus on väga mahukas töö, see roll selgeks saada, läbi mõtestada, lõbuks tekst pähe saada. No see ei ole vist suur probleem teil, et ei hirmutanud mitte üks raas see, et koormus tuli ikka nii palju juurde. Nüüd on seesama küsimus, mis on kogu aeg läbi terve selle saatega, nüüd teises vormi selle teile esitatud, et. Mingi töö kannatab või? Ei, töö kindlasti ma ei usu, et on kannatanud selle all, sellepärast et töö on ikkagi perekond, muidugi on esikoha ja tööerakond veel ja perekonna, nii. Ma loodan, et me jõuame ka, et kui ma uuesti tagasi tulin teatri juurde, siis veel lapsi mul veel ei olnud. Aga Ma arvan, et isegi töö on, on töö kvaliteedile on see kindlasti kasuks tulnud, sest see on andnud mulle võimaluse puhanuna ja heas tujus oma tööasju teha ja tööle tulla. Aga ma arvan, et et see mingi kohutanud minu abikaasa naljaga pooleks öelnud, et teksti päheõppimine on see tore asi, et ehk siis ei ole võib-olla vanaduses väga karta, et mälu alt veab. Loodame. Tekst on muidugi viimane, mis tuleb esimesena ikkagi see rolli sisseelamine rollitunnetus ja kui see ja liikumine on paigas, siis tekst tuleb nagu iseenesest enamasti ta on, on piisavalt loogiline küll, et ta tuleb iseenesest ja vahel ma olen küll mõelnud enne järgmiste etenduste. Hobi on selline, et sa ei saa ikkagi päris stressivabast olla, ikkagi on ju alati närv sees, on tore, kui natuke närv sees enne enne lavale astumist ja miks mul peab küll nii keeruline hobi olema, teised lähevad kuskil võib-olla jooksevad, kui nad just ei jookse võidu muidugi. Ja, ja ei ole mingit selles mõttes nihukest stressi. Pinget aga, aga näitlentsil ikka alati on niukene käsi, aga, aga ma arvan, et see on jällegi ka selline, tuleb tuleb kasuks. Hetkel on läbi käinud, et miks ma ikka pean oma elu nii keeruliseks elama, see tuleb siis üks või kaks minutit enne kui sa laaviane lähed, et ai oi, tuli mul nüüd jälle vaja ennast. Nii tore on, et see tegelikult läheb kohe-kohe öelda, et niisugust ei mingit kahetsust, absoluutselt mitte, vastupidi. Mida te veel Tartus Vilde Teatris olete mänginud? Ka on olnud teil neid osi, seal on mul olnud siin tõesti, ma olen mänginud Veiko märka ühes näidendis tabamata pisuhänd tervisele, niisiis räägi sest jah, ma olin seal ka Linda Vilde rollis osati ja vahepeal siis sellise Gertrud edel staal fon Rostrai rollis ja ja siis ma olen mänginud ka onu Vaanias siis tookord lavastajale Raivo Adlas, aga ma arvan, et kõige huvitavam ja meeldejäävam roll, mis mulle täiesti üllatusena tuli, oli kui Raivo Adlas palus mul mängida minu ema Maimu Bergi näidendis Euroopasse Euroopasse. Ja see oli selles mõttes ka huvitav, et me mängisime seda näidendit omakorda minu lahkunud isa endisesse tööruumides või hoones nii-öelda Tartu vanas hullumajas, ehk siis vanas psühhoneuroloogia haiglas. Et see oli selles mõttes igatipidi ka emotsionaalselt väga-väga huvitav näidend. Öelnud, et need kaks, mis te nüüd äsja nimetasite nii-öelda elamust teie pikas teatritöös, et need on olnud tõesti ilmselt säravaimad teie jaoks emotsionaalselt ja sõnaga tähendusrikka ei maad, et miks, mis andis just sellise mõõtme? Kahele neile tegelikult praegu ma mainisin ühte, teine roll, mis mulle väga meeldis, on tegelikult hiljem sealt ta koora teatrist. See on Edward Albi näidendist vičinja Wulf. Kes kardab Virginia Wulf ja eesti keeles, kes karedelsiine Wulffi hani roll. Et need kaks, aga mul on muidugi palju teisi ka, mis mulle on väga meeldinud, aga need on olnud sellised, kus ma olen ikka nii sisse elanud, et väga raske on olnud välja elada pärast rollist Euroopasse, Euroopasse ma mõtlen, et sellepärast, et, et see teema on, ma arvan, jätkuvalt aktuaalne. Maimu Bergi näitemäng jah, ja, ja Raivo Adlas sellest näidendist, kus olid tohutult palju teksti, alguses tundus, et kuidas seda on üldse võimalik lavale tuua. Nii huvid Ta tulemuse saavutas ja näitlejate koos peaosalisi ei olnud seal palju. See keemia, mis meil tekkis ja kuidas me ise nagu proovides ka palju asju juurde pakkusime, see oli muidugi väga muljetavaldav kogemus ja samamoodi ka selle, kes kardab Virginia Wulfiga, mis oli siis hiljem tõepoolest ta koora teatris juba inglise keeles ja kus mul oli siis hani roll. Ta koera teatriinimene kohe jõuame, aga te siin mainisite sisseelamist. Mis sisse elamisse puutub, siis kutselise teatri näitlejatel, küllap neil on omad nipid, aga teil on ju lisaks veel muu ja väga-väga tähtis töö, et nii ei juhtu, et läheb tema tööpostile, aga tegelikult olete ikka veel selles rollis, et inimene on ju mõistatus, mis temas toimub, kui nii tugev, ütleme, elamus on jäänud eelmisesse õhtusse mänginud teile väga olulist rolli vägevas näitemängus ja siis on vaja hakata kohtuasjadega tegelema. Tööpostil on lihtsalt niivõrd teema ja eriti näiteks minu praegune töö Euroopa inimõiguste kohtu kohtunikuna. Niipea kui ma sinna lähen, tulevad mulle meelde ja ette kõik need inimeste mured, kes meie poole pöörduvad, need võib potentsiaalselt olla 800 miljonit elanikku kogu Euroopast. Ja need on sellised, et siis jäävad need rolli mõtted küll tolleks hetkeks kõrvale. Seda karta ei ole, sest see on veel tugevam tegur, see on väga tugev tegur, see on väga tugev tegur ja selle teguriga on mul küll olnud. Varem, kui ma riigikohtus olin kohtunik, et ühesõnaga inimeste mured on, on pidevalt sinuga kaasas, et sa püüad leida neid lahendusi, et kuidas, kuidas kõige paremini seda saavutada ja, ja, ja võib-olla selles osas ongi see, see näitemäng nagu väga hea tasakaal, et aitab sind hetkel välja viia sellest. Ja samal ajal ta hoiab sind ikkagi sellises heas toonuses ja sellise aktiivse puhkuse annab ja siis, kui sa tagasi lähed, et oma tööle, siis sul võib-olla tekivad mingid uued värsked ideed, mis siis ei tekiks, kui sa pidevalt kogu aeg ainult mõtled sellele konkreetsele nendele paljudele, mis mul on lahendada kohtuasjadele. Äkki võib nii öelda, et annab veel mingi pisikese inimlik kusemõõtme, kuigi ma ei kahtle, et kohtunikud on väga inimlikud inimesed, aga ta annab mingisuguse mõistmise nüanssi veel teile kui kohtunikule juurde see Te mängite harrastusteatri laval. Haldi, see on just see, mis ma tahtsin öelda, suurepärane. Tegelikult jah, sest, et väga palju öeldakse kohtunikele paraku eriti, mida kõrgema kohtu kohtunikud, et ärge unustage seda reaalset elu ja tegelikust eluteater, noh, võib ka öelda, et ei ole tegelik elu, aga aga see ikkagi, millel ta baseerub, väga palju neid näidendid. Et inimesed, keda tuleb seal näidendis kujutada, on ikkagi ju ka kuidagimoodi elust võetud sageli ja, ja kasvõi see, see suhe nendesse teistesse näitlejatesse, kes ei ole ju peale minu näiteks ta koore teatris ei ole ühtegi teist kohtunikku ja ka Vilde teatris ei olnud, et need on ikkagi täiesti teiste erialade ja elualade esindajad, kellega ma seal kokku puutuda. Et see kokkupuude, see mõõde on just see, mis annab nagu midagi täiendavat juurde. Ja, ja muidugi publik, kes tuleb, eks ole, publik ja kuidas tema seda vastu võtab ja, ja see suhe publikusse publikuga ja mõnede säilinud sõnul ka väga palju publikuga kohe taotluslikult koos mängu. Et see annab niisuguse täiendava tunnetuse, mis muidugi aitab kaasa ja peakski olema kohtunikul olemas. Külas on Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja harrastusnäitleja Juliale Frank. 2011. aastal seoses Strasbury kolimisega sai teist ka Tagoora teatri näitleja ja see oli täiesti selge, et teie hobi peab seal jätkuma. Kui te olete Strasbourgis inimõiguste kohtu kohtunik, et ainult teater muutus, kas sealt ei tekkinud mitte niisuguses lumepalli efekti, et, et noh, seal tulid omad asjad, see kõik hakkas veerema, muudkui kasvas, kasvas muidugi mitte mäest alla, vaid mäest üles, üha uued kollektiivid tulid veel juurde teil seal, millest me ka räägime, näitemängud rollid, et see lumepall nagu enda alla matma ei hakanud, et ikka ikka jätkuvalt sõite kõigega päraselt hakkama ja ikka jätkuvalt oli nii et väga hea, et see kõik niimoodi on. Ja muidugi sobi tulin kaasa minuga. Kui nüüd selle juurde tagasi tulla, et käis vaatamas sedasama Euroopasse Euroopasse üks endine ta kooreteatri näitleja, kes oli Eestis ja, ja siis ta nägi minu sellist osatäitmist, mis talle väga meeldis ja vaimustus teatri vastu, siis ta ütles kohe, et meil on joodistes puuris ka niisugune teater, et kindlasti võtta sellega ühendust, kui sa sinna lähed ja seda ma tegin. Ja esimesena kohe sattusin niisugusesse kästingusse, kus otsiti Jelena Bova rolli Anton Tšehhovi ja prae fiili niukses hädatatsioonis Anton Tšehhovi näidendile Karu. Ja mitmed kandidaadid olid seal enam, ma läksin lihtsalt niisama. Ja, ja, ja kui ma juba olin jälle töö juures õhtul tegelesin väga raske terrorirünnaku ohvrite kohtuasjaga hilisööni ja ka Sist müristama ka kohtumajas ja siis järsku tuli meil, et anname teada, et kes siis osutus valituks ja, ja minu nimi siis ma nagu ei suutnud esialgu ära uskudagi seda ja me läksime sellega veel festivalile kohe. Ja me leidsime seal tunnustamist mingi auhinna isegi teatrifestivalil siis Euroopa ingliskeelsete amatöörteatrite festivali, tookord oli see festival, see roteerub toimus Genfis ja nii see siis tõesti see lumepall hakkas veerema. Idakooreteatril on keskeltläbi üks suurem lavastus aastas ja niimoodi ma olen umbes kaasa teinud, vahel on isegi tulnud rohkem asju ka väiksemaid, mõningaid väiksemaid asju lisaks suurele lavastusele ja 2000 seitsmeteistkümnendast aastast alates olen ma ka selle teatri juhtkonnas. Mul jäi praegu tõesti kõrvu, et ei ole ju selle maailmaga nii väga kursis, et et huvitav on see, et ka harrastusteatris on selline kandidaatide omavaheline mõõduvõtmine, ütleme konkurss rollile casting, et mina pidasin seda seni ainult ütleme, kutselise teatri pärisosaks, aga ole sa lahke, paljud soovisid seda rolli mängida. Ja, ja see käib ikka asja juurde, eks ikka lavastajana on oma ka nägemusi, et kes ja mis ja kuidas võiks, aga, aga tavaliselt meil on ikka selliseid lugemisproovid ja, ja ka sellesama, kes kardab Virginia Wulfiga sellega oli samamoodi, et huvilised saavad kokku. Alguses loetakse seda näidendit, mõnikord on isegi nii, et peab natuke nagu ette mängima. Ja, ja siis lavastaja vaatab, et kes sealt siis võiks tema arvates kõige paremini sobida. Me oleme rääkinud, mismoodi aitab teie. Abikaasa teie elukutsele, me oleme rääkinud mingist inimliku mõõtme, uuest nüansist, mis tuleb juurde ja nii edasi. Kas ka vastupidi, et elukutse aitab kuidagi hobi rikastada, et teil pidevalt kohtuniku roll ei tule laval täita, aga ükskõik mis rolli puhul? Võib-olla võib-olla ma lihtsalt tajun seda vähem, aga alateadlikult kindlasti see võib-olla aitab kaasa ja noh, ilmselt me selle juurde veel tuleme. Kus see kokkupuude punkt siiski on kõige rohkem tunnetatav, on see Euroopa Inimõiguste Kohtu teatriklubi minema aastal 2015 asutasin ja kus me täiesti teadlikult olemegi valinud selliseid näidendeid, mis puudutavad ka õigus ja kohtumõistmist ja neid on tegelikult üllatavalt palju. Nii et ma arvan, et ka sedapidi võib-olla tõesti mingi seos on olemas, kohtunikku päris kui sellist kõige viimati tuleb meelde, ma olen tegelikult vähe mänginud, ma olen hoidunud kohtuniku mängimisest, aga ma olen mänginud Bertolt Preisti ühes näidendis kohtuniku ja see rääkis kohtuniku rollist väga keerulises ajas, kui juba natsionaalsotsialism võttis hoogu Saksamaal ja kui kohtunik jäi siis niimoodi nagu võimu ja sellise õiglase õigusemõistmise vahel, et nagu võimu võimu hammasrataste vahele, et ta mõtles, et kuidas ta peaks siis sealt sellest situatsioonist väljuma ja mina mängisin siis selle kohtuniku, kes seda asja pidi otsustama, kolleegi, kes püüdis talle siis nõu anda, et mis on ikkagi õigusemõistmise juures kõige olulisem ja see oli tegelikult üks keerulisemaid rolle nii-öelda iseennast mängida. Kuidagimoodi ei jätnud teid maha see soov teatrimaailmas edasi uudistada ja energiat oli ka ikka jätkuvalt nii palju üle, kõik see, mis nüüd enne oli räägitud, seda oli ju päris päris palju, aga ei tea, asutasid aastal 2015 Euroopa Inimõiguste Kohtu teatriklubi ja me siin enne mõtlesime, et Inglise keeles kõlab see siis kootimise Äkt, et teie tõlkisite selle Teolt tabatud jah, et kootindject on siis see, et kui jah kedagi teolt tabatakse ja siis mängisime nende sõnadega eesti keelt ja seda on väga raske niimoodi ümber panna, et me siis ütlesime koort ja nad koor ja, ja sellega üksada koored jäeti näitleja, kes, kes on ka väga huvitatud sellest Euroopa Inimõiguste teatri klubist, siis käis väljas ja see kõigile väga meeldis. Ja tõepoolest on suur heameel, et selline klubi sai tehtud, sest vajadus selle järele. See tõesti täitis tühja kohta, et vajadus selle järele tegelikult oli väga suured, et me oleme ise näidendi lavale toonud ja need on alati läinud täissaalidele, aga oleme kutsunud professionaalseid näitlejaid külla. Ehkki ma sellist teatrit ja õigust ühendavatel teemadel ja kooliõpilastega oleme koostööd teinud, kes on käinud kohtus külas ja kuulanud meie jutte inimõiguste kaitsest ja samal ajal ise siis püüdnud ka etendada seda oma näidendite läbi insust kirjanduse, teatri eriala, üliõpilased, kooliõpilased, et selles mõttes väga paljud kolleegid on tulnud tänama ja öelnud, et see on nende jaoks väga mõtlemapanev ja väga, väga meeldiv. No olete seal mänginud Brehti, Millerit, Maimu Bergi ja paljusid teisi võimsaid autoreid selle kohta minu meelest teie olete öelnud, et te olete siis loonud justkui silla inimõiguste. Tri vahele ja me oleme tõesti mänginud näiteks Artur Milleri, Salemi nõiad, oli üks esimene, millega me alustasime ja seal oli ju tegelikult noh, täiesti nõiaprotsess on ju see, mis meid kõiki mõtlemapanev. Me oleme, lisaksin sellistele õigusteemadele võib-olla puhtamalt õigusteemadele teinud ka niisuguse huvitava eksperimendi, et me mängisime Hamleti või lugesime õigemini Hamleti monoloogi olla või mitte, olla katkendit sellest 16. erinevas keeles, sest Euroopa Inimõiguste kohtus töötab 47 kohtunikku 47-st erinevast riigist ja sama paljudest riikidest ka juriste ja teisi ametnikke. Ja me alustasime siis kohtupresidendiga, kes tol ajal oli itaallane, kes luges itaalia keeles seda monolooge, lõpetasime kohtukantsleriga. Kes on Priit ja kes siis originaalkeeles luges Shakespeari. Sinna tulid kõiksugused, keeled kaasa arvatud muidugi ka Eesti ja see oli ka selline kuld, tuuriline sild. Siis tõepoolest, me oleme etendanud ühte kohtuprotsessi lausa Ameerikast 20.-test aastatest, tranquš versus Ameerika ühendriigid, mis rääkis siis sel teemal, et mis on kunst ja kus kohtunik pidi esimest korda otsustama, et kas üks teos, mis toodi Prantsusmaalt Ameerikasse, mine Pealt võeti tollimaksu kui, kui hoopis sellise köögitarviku eest. Et kas ta ikkagi tegelikult on kunstiteos või mitte, mis siis on see kunsti, mis on kunsti definitsioon ja kohtunik siis otsustasin, et jah, tegemist on kunstiga, siis me oleme mänginud ka Ariel Dorfmani näidendit, mis põhines Gerry Kennedy, Robert Kennedy tütre keri Kennedy raamatul. Need on siis nendest inimõiguslastest, kes on inimõiguste kaitsel ka ise ei pidanud väga palju kannatama või inimõiguste rikkumiste ohvreid olnud ja, ja ka see oli väga mõtlemapanev näidend. Ja siis ja minu ema kirjutas ühe näidendi vanaisa, mis siis oli pühendatud Eesti 100.-le sünnipäevale ja rääkis ka Eesti ühe perekonna elu näitel Eesti ajaloo katsumusi ja see 45 minutit. Ta oli väga paljudele kolleegidele suureks avastuseks, et kuidas ühe 45 minutilise näidendiga võib tegelikult palju rohkem ära rääkida kui hakata nüüd seal mõne kohtuasja raames kuivalt neid fakt lugema ja, ja see kindlasti aitab kaasa ka paremale arusaamisele meie ajaloolisele taustale ja me oleme tegelikult ka noh, mitte nüüd kohtus aga väljaspool kohut. Aga ka õigusega seoses jällegi emaga, aga mu pojad tegid selles kaasa lavastanud, sellise ja mänginud, lavastas seda pilet, kuup aga mänginud sellises näidendis nagu Meeta ja õigus, mis rääkis Meeta Janovilkuurist, kes oli enne sõda ka prantslasega abielus eestlanna ja see tema abikaasa siis tegi väga palju ära sellele, et ühendada Eesti ja prantsuse õigussüsteemi ja, ja välispoliitikat tol ajal ja, ja see rääkis siis lisaks Meetajanovil kuurile veel ka esimesest Eesti riigi kohta. Esimehest Kaarel Partsist ja õiguskantsleri Stanton Palvad rest. Oli jutuks natukese aja eest, et, et seal ta kooreteatris on ju inimesi, harrastusnäitlejaid terve hulk ja kõigil on erinevad elukutsele. Olete nendega omavahel ka vestelnud, et miks nemad, noh, üks või teine neist on tulnud sellesse teatrisse, et olete leidnud mõttekaaslasi hingesugulasi. Ja loomulikult ma juba kooliteatri ajal need tütarlapsed valdavalt, kes olid seal minu grupis, kus ma siin Maretoomery juures tegin ka nendega juba tekkis selline hingesugulus, et ikka iga kord, kui ma kuhugi teatrisse olen läinud, see hingesugulus on väga kerge kima. Ja me olemegi arutanud seda justkui siin ennem küsisid, et miks nagu päris näitlejaks ei läinud, et võib-olla olemegi saanud selle harrastusteatri poole pealt nagu enamuses rõõmu, väga palju rõõmu, et et see on olnud midagi sellist, mis on, et võib-olla, kui seda teha nagu erialatööna, et võib-olla siis on lisaks sellele rõõmule ka teatud vastutuse teatud teistmoodi pinge. Aga et me oleme olnud nii õnnelikud inimesed, et me oleme saanud väga hea töökoha ja, ja huvitava tööelukogemusega lisaks veel sinna niisuguse paralleelmaailma rikastava paralleelmaailma. Et see on tõesti olnud selline suur shanss meile. Suurim ja põhilisem hobi teil Kohtunik, Juliale Frank on siis teater laval erinevate rollide kehastumine, see oli, on ja jääb teiega. Aga on ka veel selliseid pisemaid hobisid, mis selle suure kõrval võib-olla tunduvad väiksemad, aga tegelikult nüüd äärmiselt vastutusrikkad on ju needki, et näiteks Strasbury eesti koolis lavastajate ja tegelete lastega päris sageli ja päris palju. Jah, kui nüüd jälle nendest kokku puutuda punktidest rääkida, et jah, et kõik need kolm perekond, töö ja teater, et on iseseisvad, eraldiseisvad ja püüan neid lahus hoida selles mõttes, et üks ei tohiks teist segada siis need kokkupuutepunkti siiski on, et seesama teatriklubi kohtus ja kohtu teema, et see viis niimoodi kenasti Sillana kokku ja muidugi perekond, et ma olengi kuskil vist ka seda öelnud, et Tagoora proovisaal jääb minu töökoha ja kodukoha vahepeale, et selles mõttes enne kojuminekut on tore sealt läbi minna ja ma olen väga palju võtnud oma lapsi kaasa just sellepärast, et me saaksime siis koos olla ja nendel on ka tekkinud väga suur huvi teatri vastu. Ja Strasbourgis on juba pikemat aega väga hästi toidid eestiku pool kus on erinevates vanustes lapsi ja kõik nendest ei ole sugugi mitte ainult eestikeelsed neid väga paljud on kakskeelsed, mõned isegi kolmkeelsed ja nendega töötada on olnud ka suur lust ja rõõm. Ja muidugi ka väljakutse. Ja seal ma olen siis tõesti esimest korda ennast ka natuke lavastajana proovile pannud. No mul on nüüd veel üks väikene näitleja juurde tulnud ja tema võtab muidugi ka lõviosa ajast endale ja, ja suure rõõmuga võtab endale ja vanemad vennad aitavad loomulikult kaasa sellele, et tema lapsepõlv oleks võimalikult meeldejääv ja tore ja armas. Ja tegelikult on ka minu kõige noorem poeg juba 11 kuuselt sattunud lavalaudadele, meil oli ta koored teatris selline huvitava teemaga näidend nagu Alice Brexiti maal väga aktuaalne teema ja, ja seal siis oli ka väikesel olena lisaks oma vendade laske Relmutile tuges lõile üks rollikene kehastuda ja ta tuli sellega väga hästi toime, nautis lausa lava, nii et et võib-olla olen mina, siis saan rahulikumaks jääda ja poisid hakkavad seda hobi nagu edasi arendama, üle võtma. Et ema, me mängisime, väga raske roll tegelikult, et siis oli ka väga niisugune sügav roll. Me mängisime põgenike ja, ja, ja siis niukene põgenik oma nelja lapsega, seal oli mul ka üks tütar selles etenduses tuli siis ja palus varjupaika ja jääle beebi oli talle sissegi, nii pidi siis nagu ka seal noh, osalema ja ta väga hästi pidas ennast üleval. Ja kõigile väga meeldis, nii et see oli tema selline esimene, aga ta on juba minu kõhus mitmed rollid kaasa teinud, nii et, et kui ma teda ootasin, siis päris viimases lõpus selles vanaisa näidendis olidega kaasadega, et küllap ta sealt siis juba selle jällegi selle pisiku või selle ande kaasa said, et ei saanudki teisiti minna, ei saanudki teisiti minna. Et muidugi, kui väljakutsetest räägite, siis vahepeal on mul olnud ka üks koostöö ameeriklastega. Et see oli siis üks selline näidend nimega part, mille kirjutas üks noor kreeka juurtega ameerika näitekirjanik ja, ja see oli ka väga vahva kogemus natukene teistmoodi. Muidugi omal ajal, jah, ma õppisin ju Ameerika Ühendriikides, sellest ma alustasingi, et seal oli juba see esimene draamakursus ja helise muusikaga, nüüd pärast pikka pausi jälle uuesti ameeriklaste juurde tagasi, et need olid siis ameeriklased sassis ehk siis ameeriklased, kes elavad Strasbourgis. Ja üsna hiljuti oli mul ka esimene selline natukene tõsisem prantsuse keelne roll. Et siin on muidugi ka see aspekt. Vilde teatris oli ju lihtne hea eesti keeles emakeeles rääkida, aga ta koore teatris mõistega need rollid olnud kõik inglisekeelsed ja nüüd on siis ka olnud esimene prantsuse keelne roll ja see oli siis lihane detsiprintsess euroopamis, rääkis siis euroop pappisadest ja jaga mõnedest emadest, kes omal ajal Euroopa ühendust Euroopa Liidu asutamise juures olid ja sellest, mida nad siis praegu arvaks-Euroopa sündmustest, et see oli ka selline väga huvitav kogemus, et tuleb öelda lisaks sellele, et erinevate erialade inimesed on seal harrastustega, teatrites, Sistras puuris on kindlasti ka see huvitav aspekt. Ta on ka erinevate rahvuste esindajad selles harrastusteatris, olgugi et ütleme noh, Tagoora, see põhikeele põhikontingent on inglisekeelne selles prantsuse grupis, millega ma koostööd tegema vastavalt prantsuse keele. Aga et need näitlejad on ka eri rahvustest, et ka see ju tegelikult tähendab väga Uuetavad huvitavat mõõtmed, et kuidas keegi diaatrile läheneb, et kui erinev see on, et ka selles Euroopa Inimõiguste teatriklubis. Me tegelesime just sellega, et me katsusime ka, meil oli näiteks ka koostispaania sotsiaalteatriga, mis on täiesti omaette teema ja sellise teatriga. Me näitasime ka filme, kus oli siis teatrit tehtud, näiteks vanglates ja osad kinnipeetavad olid lisaks professionaalsetele näitlejatele mänginud, nii et, et ka siin on ju erinevaid selliseid kokkupuutepunkte Suur tänu Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja harrastusnäitleja Julia Frank saatesse tulemast. Ja eraldi tänu selle eest, et neil nappidel päevadel Miste sünnimat külastasite. Leidsite aega minuga kohtuda. Aitäh. Stuudios olid veel Haldi, Normet-Saarna ja Maristomba kuulmiseni.