Tere ikka ja jälle on tore kuulda, kuidas mõni teada-tuntud inimene tegeleb lisaks põhitööle ka usinasti oma hobiga. Eesti Draamateatri näitleja Kersti Heinloo on kindlasti üks neist ja tere tulemast saatesse. Tere. Olete öelnud, et, et miks peakski ainult teater olema, see, mis köidab ja kütkestav maailm on põnevat ja avastamisväärset ju täis. Võimalik, et keegi alles näitlejaks pürgiv noor, kelle jaoks teater ongi terve maailm, teid ei mõista, aga no mis siis ikka. Igatahes olete vägagi tunnustatud näitlejana. Samas niivõrd haaratud oma lemmikharrastusest käsitööst, et see asjaolu on lisanud teile pea sama palju kuulsust kui elukutse. Ja te ei Ko õmble vormi kleebi või joonista üksnes omaette, vaid ka õpetate. Jagate oma oskusi nii suurtele kui väikestele ja küll Andres Särevi teatritoas küll Õpetajate majas. Kust see käsitöö huvi teie ellu tuli? Sellele on nüüd juba päris pika ajalugu, aga, aga siiamaani mu ema tegelikult nagu imestab, et kuidas see mind tabas, nagu mõnes mõttes välk selgest taevast. Kui ma nüüd tagasi mõtlen oma teisme ja peale, siis ma küll katsetasin õmblemisega natuke nagu käsitöö tundides me ikka pidime mingi seeliku või särgi endale õmblema või käterätikule selle heegeldama pitsi serva, aga siis ma ei mäleta nagu mingit väga kirglikku suhet käsitööga, pigem ise hinde saamiseks ja nüüd mööda minnes. Aga lapsepõlvest sellest perioodist mäletan küll ühte hetke, kus meil olid kodus sellised saksa kataloogid, Neckermann, ma ei tea, kas keegi mäletab neid, need olid tegelikult sisustus, mööbli ja sellised müügikataloogid, aga seal nendes tubade piltidel oli seintele tikitud pildid ja siis mina luubiga niimodi, võtsin nendelt piltidelt mustreid ja siis ma ruudulistele lehtedele joonistasin siis vildikatega välja neid mustreid, seal olid mingid päkapikud, ronisid mööda mingid palmikud Kuuse Palmikut ülesse, kui sa ehted ka veel küljes ja siis muster läks tohutu tohutu pikaks ja seda, et iga selle pistama pidin ju sellel ruudulisele lehele välja joonistama ja siis kasvasema kleepisin, muutke neid lehti juurde, ta oli mul mitmemeetrine ja siis ma tikkisin selle lõpuks ja seda ma mäletan, et see oli nagu selline matemaatika alati meeldinud sellised igasuguseid graafikuid ja punktitamised ja ja siis ilmselt see kuidagi kaks asja liitis kokku, et ma teen nagu mingi endale mingi skeemi graafiku ja siis pärast muudan sellega ühtlasi füüsiliselt nagu olemasolevaks. Ühesõnaga, asi hakkas vaikselt põnevaks minema, siis läks põnevaks ja, ja siis muidugi ma mäletan oma vanaema, saue vanaema, isa, ema kes väga palju tegelikult käsitööd tegi, aga no lapsena ei pööranud sellele nii suurt tähelepanu sorimine tema selles käsitöökarbis, mis olid vanadel inimestel hästi suured ja seal oli igasugused väiksed lahtritesse lõikel pärleid ja selliseid vanaaegseid, litreid ja suuri nõelu ja sädelevaid niidikesed ta ka tikkis. Ta tikkis tõeliselt suuri maale. Et ma mäletan ühte maali, kus naine kahe koeraga mererannal ja need toonid olid seal ikkagi väga hästi sulatatud, niiet sa praktiliselt kaugelt vaadates ei saanud aru, et see on tikitud. Ja muidugi muhu tikandit ta ka tegi. Kui ma nüüd olen edasi uurinud seda, siis tuleb välja, et veel sealt edasi mõned põlved, et on väga head käsitöölised olnud meie suguvõsas ja väga kõrgel tasemel just tikkimisega tegelenud, et ilmselt see kuskilt verd pidi ikkagi minu sees on. Nagu öeldud, te olete tunnustatud näitleja, teid näeb laval no ikka üsna tihti küll klassikas, küll kaasajatükkides see teatrikoormus on kõike muud kui väike. Ja on nii. Ja ometi eriti ütleme see käsitöö sealjuures, see on ikkagi teile nii armas ja vajalik, et teinekord ju tegutsete ka une arvelt, seda ma olen ka kuskilt lugenud, et no ütleme nii, et ma olen teadnud mõnda näitlejannat, kes kogu tööst vaba aja, kui ta vähegi saab, siis ta magab, puhkab, hoolitseb enda eest nii edasi. Sellega on niimoodi tegelikult, et minu enda eest hoolitsemine, see ongi sellisel moel, ma hoolitsen enda eest, et ma saan restardi teha, ma saan luua midagi, millel on kohe tulemus. Teatritöö teatavasti on ikkagi päris pikk protsess ja see on üsna abstraktne, see trollisünd ja ka nüüd, kas ma lähen lavastama, aga nad on ka see suhteliselt suurt tiimitööd nõudev kõikidega kooskõlastusi, nõude väga palju teistega arvestav. See on väga-väga kollektiivne kunst. Aga käsitöös ma vastutan täiesti ise, ma saan teha kõik otsused täiesti ise ja see on väga kummaline fenomen, et ma oma käsitööd tõesti võin minna oma lillepärgasid või oma jõuluehteid, mida ma teen niimoodi hästi suure elevusega inimestele näitavad, vaadake, millega hakkama sain, erinevalt siis minu ütleme erialast, kus ma ikkagi nagu olen väga kriitiline. Ja minu standardid on väga kõrged, et et võib-olla see just seetõttu, et seal minu professioone sealt minut oodatakse ka tulemusi, et mul on käsitöö lisena selline entusiasti, õhin sees, et ma ei karda olla rõõmus ja kuidagi elevil ja uhke oma tööle. Mida te praegu lavastajate hetkel maal avastan? Gaase oma magistriõpingute kaaslasega raha Aadlaga, kes seal tegelikult kaasaegse sihukese tantsukunsti esindaja Eestis. Me lavastame kahasse ühtlasi kest hämarat müstilist lugu. Emilisase ja see lugu räägib ühest tütarlapsest naisterahvas, kes sündis Prantsusmaal 1813. Ja miks see köitis minu tähelepanu, oli see, maksin leidma nagu materjali tema kohta internetist ja oli lugu siis temast, et juba lapsena ta oli nagu selline teistest eraldiseisev küla lapsed temaga eriti mänginud. Ta kulges mööda küla üksinda, sest et nähti ta koos oma kaksikõega. Aga fenomen ongi selles, et tal ei olnud kaks ikka ta, et see oli tema aura, teisik ja see on nagu väidetavalt kõige enam dokumenteeritud juht, kus on inimesel aura, teisik, libateisik, keda on väga paljud inimesed näinud, ta ise seda ei näinud. Viimased andmed tema kohta on 1845 dist Valmieras, kus ta oli tütarlaste kooliõpetajana. Ta oligi väga hea õpetajaga, 19 korda vahetas kooli, sest et see fenomen nagu rikkus ta elu seda teemat, nüüd käsitleme seal ja see lavastus tuleb välja keller teatrist. Väga põnev on olnud see teekond, meil on kaks etendajat lavaliks tantsija, eks näitleja ja siis. Ja helilooja, kes kõike seda oma müstilise heliga ilma sõnadeta teater ja lavastanud olete Teeennegi, mina alustan kohe suured, ma alustasin draamateatri suurelt lavalt kahe mulle kaks aastat tagasi oli minu esimese lavastuse esietendus lift, mis oli siuke noortelavastus, sellega väga visuaalne tükk. Ja teine oli siis detsembris 2018 esietendus lohe needus. Lastelavastus, mis sai kohe Salme Reegi nominatsiooni ja väga suure tunnustuse minu kolleegidel, kes otsustasid, et talvel, kui meil on see kolleegipreemiate pidu, et see oli parim lavastus Draamateatris eelmisel hooajal. Ma sain lavastajapreemia oma kolleegidelt, mis oli väga meeldiv ja tore, suurepärane, kuivõrd nii teie, näitleja kui lavastajatöös, võib-olla inspireerijaks teie hobi? Kindlasti väga palju, sest ma olen aru saanud, et ma olen väga-väga visuaalne. Et nii oma lavastustes ma näen pilte peas Ma näengi stseene ja pilte ja mõnen atmosfääri ja samamoodi minu käsitööga, et ma hakkan kuskilt minema ja mul nagu tekib mingi tervikutaju, kuigi see võib ka töö käigus muutuda. Aga mind köidab väga ilu, mind köidab väga harmoonia oma kiiksuga harmoonia ja ma arvan, et see on nii käsitöös kui minu lavastamises või minu töödes on nagu tegelikult sarnane joon. Minul tuleb praegu silmade ette kohe Krušenka vendadest garamaazovitest ja George see saatuse heidikute kuust. Kas seal on ka mingi joonis käsitööst? Millestki millestki, mis te olete ise oma kätega valmistanud, mis on saanud valmis ja hakanud oma elu elama? Ma küll ikkagi räägin kaasa, kui kostüümikunstnik tuleb ja teeb pakkumisi. Et kuidas mina näen seda rolli. Ja üldjuhul ikkagi natukene saab sellega ka kostüümikunstnik arvestada, kuigi need kostüümikavandid luuakse väga alguses, siis kui ei ole veel isegi proovida alanud. Aga näiteks Kruženke puhul Pille jänesega oli täiesti ülimalt meeldiv, see koostöö ja ja see visuaalne pilt sellest rollist on mul hästi oluline, sest mäletan ühte hetke, kus ma ei näinud oma rolli väga-väga kaua, see oli ikka midagi Matti Undiga heitus, meister Solnes Simpsonite Vanemuises. Ja ma mäletan seda, kus ma käisin päevade kaupa ringi, ma ei näe, ma ei näe seda tegelast, ma ei saa aru, kuidas ta kõnnib, ma ei näe teda, mis riideid ta kannab, mis žestide kasutab. Ja see oli mul hästi piinav, et üldjuhul mul tekib mingi kujutlus ja ma näen seda tegelast kuidagi oma peas liikumas ruumist. Olemaks hakkasite nägema ja lõpuks hakkasin nägema ja seda pole, ei mäleta. Seal vist oli mingi, sest mis hakkas, mille ümber hakkas kasvama see struktuur ja see tegelane ja ma kahtlustan, et see oli suitsetamise. Sest me ise tegelikult suitseta. Aga mulle tundub see noor tüdruk, kes saabub selle vana arhitekti majja, kes on ülbust ja kelles on raevukas. Kas on mingi, peab olema mingi ülbuse seest on suitsetamine mõnes mõttes nii, aga kostüüm mängib rollijoonise juures väga tähtsat osa ja kindlasti ja väga tähtis on jalanõu, seda on hästi. Paljud näitlejad räägivad, et kui alanema vales ja siis siis on nagu laguneb see asi ja kuidagi või ei saagi jalgu alla. Aga kui ma ise lavastan, siis ma küll nagu näen ka kuidagi oma kunstnikuga, kes mul on kõik minu tükkide juures olnud Kristjan suits, kes on Tallinna linnateatri peakunstnik ühtlasi minu elukaaslane, kes on mind toetanud minu teekonnal. Et ma ikkagi väga palju vihjan talle, mida mina ise kujutlen ette, siis koostöös sünnib, mis on hästi tore, et ma näen neid oma, neid lohe needuse, see on meil seal ka väga kaunid naisterahvad mängivad ja hea meelega oma loovaks koos kunstnikuga neile sellised kostüümid, kus nad saaksid tunda ennast ägedana mida nad tahaksid selga panna ja mis on ka laval väga kihvt vaadata. Ikka ja jälle lööb välja teie armastus kauni käsitöö vastu. Ja see, et ma vaatan ka väga palju mulle meeldib vaadata Instagramis või Pinterestis pilte ka väga palju käsitööpilte, näiteks tikandite või tuntud moekunstnik selliseid väikseid sanelli või armaani või siukseid klipikesi, kus nad tihti eksponeerivad enda enda titt, käsitööliste tehnikaid, tikandeid, nende kleitidel, pitse treid, kuidas neid paigaldatakse, siis ma noh, mul on sihuke olla selline unistus, et kui mul oleks teine elu, et siis ma sõidan Pariisi ja ma lähen mõne vana hästi kogenud mitmeid põlvi, nagu perekonnas, kus on liini pidi juba mingisugune väga tugev käsitööoskused, ma lähen ja ma ütlen, et ma olen õpipoiss tasuta ja ma tahaks õppida midagi teilt, aga hetkel ei ole ma küll sinna jõudnud. No see on selline käsitööga seotud unistusi, olete te julgenud seda ka endale tunnistada, kui eesmärki või see tundub siiski praegu liiga kauge? Päris eesmärgina vist nii mitte. Ma küll võtsin kunagi ühendust. Piret kartus oli üks selline eesti disainer, kes töötas Pariisis ja pitsimeistri, naist või pitsidisainerina. Ja see siis ma kirjutasin talle ja tundsin huvi tema töökohta ja siis ta saatis mulle veel pärast mingeid jääke, umbes mis tal järgi jäänud mingeid pärleid ja ühesõnaga, aga meil tekkis nagu mingi link selle Pariisi järele pitsimaailmaga. Aga ikkagi minu töö ei ole võimaldanud mul võtta ennast täitsa vabaks ja minnagi seiklema maailma sellisel moel, aga mine tea, mine tea, mis elu toob. Kas saab rääkida ka sellest, et näiteks ühes või teises tükis mängimine, lavastamine üldse teie elukutse oma kõikide osadega on mõjutanud teie hobi ja mulle väga meeldib vaadata 360 kraadi igale poole, et ma. Ma vähemalt arvan, et ma olen väga uudishimulik ja mul ei ole väga silmaklapid, et ma ma käin väga palju välismaal ka teatrit vaatamas ja mulle väga meeldib kaasaegne teater kaasaegse teatrikeelega Healisuaalige teater. Ja ma arvan, et see kindlasti alateadlikult kuidagi iki mõjutab. Ega ma ei oska öelda, et nüüd jah, selles pärjas või selles jõuluehtes on mul seal sees mingisugune väga konkreetne impulss kuskilt, mis ma olen väljastada korjanud, aga ma olen raudselt veendunud, et unenägudesse kõik kokku põimub omavahel. Unenägudest tuleb ka mõni mõte niikuinii ja eks paljud loojad on ütelnud, et see uneeelne seisund seal, kus sa veel ei maga ja kus sa enam ei ole päris ärkvel, et seal tegid väga palju ideid. Ja päris mitmeid ideid, ma olen niimoodi muidugi hommikul, vahel mõned ideed ei ole enam nii, nii säravad aga siiski siiski seal nagu toimub igasuguseid. Fantaasiarännakuid. Stuudios on draamateatri näitleja ja käsitöömeister Kersti Heinloo. Mis on need asjad, mida te teete, kui palju te neid teete? Miks ma enam ei küsi ja kust neid asju näeb ja nõnda edasi, aga mis on need esemed? No üks välja selekteerinud nagu paar sellist asja, mida mulle kõige rohkem teha meeldib ja kes on vähegi kas internetis või käinud Draamateatri jõulusahvris. Need on näinud minu jõuluehteid, mida ma meisterdanud, kus ma väga armastan sädelevaid, kangaid ja litreid ja pärleid ja igasuguseid nööpe. Faber see laadseks jõuluehteks, kuigi ta tegelikult on kangast ja tegelikult penoplastmuna on seal sees. Aga see on spetsiaalne tehnika, mida kunagi õpetas Vanemuise butafooria Terje Kiho mulle. Ja see oli ligi 15 aastat tagasi Tartu aegadel, kui Vanemuises veel töötasin. Ja sellest ajast saadik olen ma tegelikult ja ikkagi iga talv taas kord võtnud kõik oma kangakohvrid lahti ja kõik oma pärlid ja paelad ja ja hakanud jälle meisterdama. Tavaliselt tabab mind kuskil oktoobri lõpus, kus ma siis löön oma käsitöölaua puhtaks ja laotan laiali kõik need jõuluehete meisterdamiseks tarvilikku. Ja siis teine suurem valdkond, mis on ka võib-olla ajakirjanduses rohkem nagu kajastust saanud, on minu lillepärjad, mida on olnud ka ajakirjadega. Nii mõnigi kuulus daam on kandnud isegi ja on abiellunud minu pärjaga. See hobi tabas mind umbes neli aastat tagasi väga kuidagi ootamatult hakkas minust välja voolama need lillepärjad. Et ma arvan, et see oli hetk, kus üldse tekkis maailmas nagu trend, et lilli pähe panema hakata. Ja ka paljud Dolce Gabbana ja nad nagu mitmed brändid seda oma moelavastustes kasutasid. Ma arvan, et võib-olla võib-olla see kuidagi mind inspireeris, ei mäleta täpset hetke, aga mäletan, et kui see hetk, siis ma esimesi pärgasid vist demonstreeris ringi umbes kolm aastat tagasi jõulusahvris mehelise nüüd juba neli aastat tagasi, ma olen väga halb igasugust aastaarvude suhtes. Aga ja pärast seda selliselt vallandas mul oleks nagu mingi paisu tagant nüüd ideed tulnud, siis maksin nagu neid tuli, nii palju neid liller pärgi minu seest, et neid kunstlilli kogunes mulle koju nii tohutu suurele hulgale ma olingi lillemere sees, elasin seal veel talv, et see oli talveaeg, et väljas 100. lund ja mina olin lillede keskel. Ja ma mäletan, et algusaegadel ma tegin näiteks Ugala teatri lavastuse jaoks tegin sihukese peaehte ja fotograaf Terje Talts, kes tõeliseks fantaasiarikkaid, fotosid ja tema vist ka nagu õhutas mind neid looma, sest tal olid fotode jaoks tarvis erinevaid peaehteid. Ja sealt see kuidagi nagu Saigu jõudu juurde. See hobi. Ja nüüd ma ikkagi oma kunsti minu meelest päris heale tasemele kvaliteetsele tasemele arendanud. Muidugi, ma kogu aeg õpin juurde ja mul on omad salanipid ja ja mul on palutud, et ma lille märgel tegemist, kui õpetaksin, aga seda ma ei ole tihanud. Midagi peab endale ka, midagi, peab endale jõulumunade meisterdamist ma tõesti olen õpetanud, sest et samamoodi mind on õpetatud, et ma ei saa seda oskust, see ei ole minu leiutatud või midagi, et ma siis annan seda hea meelega ka edasi, ei andnud. Aga lille, ega ma seal ei oskagi väga, see on maitsemeeleküsimus, kuidas sa sätid neid, et sinna peavõrudele, nii et seda ei saagi võib-olla niimoodi päriselt õpetada. Ja need on nagu kaks sellist põhiliini, millega ma väga armastan tegeleda praegusel momendil ja talvel aeg-ajalt saabub ka kudumisperiood ja ma mäletan, see tall, ma olin täitsa paanikas, et ma pole saanud, kuidas ma lavastasin ja mul ei olnud selleks üldse aega. Aga mulle meeldib kududa ja ainult sokke, muud maigu ja hästi värvilisi triibulisi. Ma kujutan praegu ma vaimusilmas, et kuskil terve tuba on neid asju täis ja tuleb muudkui juurde. Tegelikult nii umbes on, sest mul ei, vanasti ei olnud spetsiaalset ruumi, kus ma saaks oma käsitöötarbeid hoida, see tähendab seda, et söögilaua all oli söögilaud, oli kaetud minu sädelevatega hammastega lapsed pidid siis sööma taldrikud põlva peal. Aga nüüd on mul selle jaoks ikkagi väikene selline oma kambrikene, kus mul kõik asjad seal, minu pärast sealt ja keegi sinna teine sinna ruumi ei tungi ja siis ma saan mõnusalt oma käe järgi, seda nad pisut lohakalt seda kõike hallata, seal kingite palju ära päris palju kingin ja mulle meeldib, kui sõbrad kannavad minu asju. Jah, aeg-ajalt ma teen ka iga prosse väikesed ja siis isegi armas Ita Ever tuli mingi teatripeole, minu prossikenerin näitas mulle seda, et näe, magan vahel esietenduseks olen teinud teistele naiskolleegidele väikseid kingitusi, siis kui on rohkem aega, vahel ei ole aega, kui neid asju on ikkagi, noh, niivõrd palju mingi näituse tegemisel ei ole mõelnud. Näitust ei ole vist niimoodi mõelnud jah. Et Pole nagu praegu, no selles mõttes, et see Draamateatri jõulusahver nagu on selline koht, kus suuremat on seda eksponeeritud. Draamateatri jõulusahver on see koht ka, kus, nagu neid asju saab pisut turundada ja inimesed tulevad ja ostavad neid hea meelega jõulueelsel ajal ja võib-olla mõni koht on teil veel, kus te saate ka natukene müüa üht ja teist, aga ikka koguneb neid asju ju, nii et see näituse mõte mul sellest tuli? Jah, võib-olla kui keegi kuulab saadet, tahad pakkuda, mulle näitas see võimalus, sest mina olen avatud. Võib öelda, et see hobi on selline, mille vastu teil huvi tegelikult kogu aeg kasvab, kasvab, mis ei tähenda, et ei teki paus, eks ole, igasugustel põhjustel võib-olla ka kuudepikkusi. Aga see huvi on kogu aeg erk, kui te otseselt ei saa seda rakendada, siis ta vähemalt elab kuskil. Sellist momenti ei ole olnud, et aitab, et mul on nagu kõrini. Ei ole. Et kui ma ringi käin, kasvõi reisin ja kui ma näen, huvita väga ilusaid, sest ma olen väga valiv on näiteks kunstlillede osas, mida ma kasutan, et need pead nägema välja naturaalsed ja olema minu maitsemeelele ikkagi vastavad. Ja kui ma näen kuskil reisidel, siis mul on isegi probleeme olnud lennukisse sisenemise, kas mul on need kunstlilled seal kotis ja seal on tegelikult teatavasti traadid sees ja siis on suured nõupidamised, okastraati selliseid pikki traat, et nagu võiks võtta üldse salongi kaasa või peab ostma eraldi, nagu et pead panema pagasisse alla, kui mul tol tol korral alumist pagasit ei olnud, siis et kas ma pean need üldse loobuma oma nendest lilledest. Aga sind ikkagi lubasid, et traat ei tundunud neile nii ähvardav, noh, tänapäeval tegelikult Ta on turvameetmed on nii ranged, et ma selle peale tulnud, ükskord on mul olnud ka juhus, kus ma oma Soome sõbrale tahtsin sokid kinkida jõuludeks ja me pidime lennukiga minema talle külla kuidagi läbida. Tampere lendame läbi Riia ja siis mul ei olnud veel päris valmis sokid, ma veel autos veel niimoodi viimasel minutil kudusin ja kudusin ja ikkagi ma ei saanud seal Riia lennujaama parkides mul natuke kududa. Ja siis ma sain aru, ma vardad ei tohi võtta sinna salongi kaasa. Ja siis mul tuli geniaalne idee, et hambaorgid on ja mis on igas puhvetis. Siis ma võtsin peoga neid hambaorke, kudusin hamborkidega lõpuni, selle soki sõnaga leidlikkus ei ole kindlasti mitte teie nõrgemaid külgi, vaid vastupidi, leidlikkust ja kiiret otsustamist ja, ja julgust ja mis kõik veel, seda teie hobidelt kindlasti tahab saada, sest ma olen märganud, et et kui mingi algfaasis on mingi viga, tuleb sisse või ma pean ümber mõtlema selle, mida ma plaanin siis tegelikult sellest nagu loovus teeb, et ma pean selle vea kuidagi nagu positiivseks keerama ja ma arvan, et see on nii näitlejana mulle väga oluline Kuke lavastajana ma pean kiiresti aru saama, et situatsioon ja ma pean selle situatsiooni nagu vastu võtma ja seda ära kasutama. Näiteks mida teha laval, kui tekst läheb meelest ära? Õnneks seda hetkel mul suhteliselt harva, sest see on tõesti näitleja hirmuunenägu, aga aga just prooviprotsessis, kus on meil alles roll sündimise faasis, et kui seal. Ma arvan, ma olen selles mõttes väga mänguline, et ma olen valmis proovima väga erinevaid viise milles siis lõpuks settib see õige või koorub ja lavastajana sama moodi, et. Mul on küll nägemus, mida ma tahan, ja siis on selge algusest peale. Aga ma tervitan ka muidugi näitlejate poolseid pakkumisi ja igasugused muutused on väga-väga meeldivad tegelikult käsitöö juurde jälle otseselt tagasi tulla, siis huvitatud ka moest. Te olete huvitatud ka moest ja kui te ise õmblette, siis käsitöö seegi elementaarne. Muidugi disainimine sinna juurde, et kas nüüd kõik õige jutt, mis ma räägin õmblemisega mul ei ole väga tihedat sidet, tegelikult see ongi jäänud sinna lapsepõlve paar kleiti ja paar seelikut. Aga ma olen pigem isikuna. Ma olen prosse meisterdanud ja mulle meeldib väga ehtekunst, siis ma isegi. Ühel aastal mõtlesin, et ma lähen õppima, kas ehtekunsti isegi vist viisin avalduse selgel peale lavakat juba hiljem. Aga siis ma ikkagi sain aru, et mul vist ei ole aega selleks, et omandada teist bakalaureust kohe niimoodi oma töö kõrvalt. Et see õpihimu minusse küll ja, ja ka praegu ma mõtlesin, et ma olen nüüd eelminegi sain magistrikraadi lavakunstikoolist füüsilise teatri alal, siis ma mõtlesin, et tegelikult oleks huvitav minna doktorantuuri pigem ekasse, et ühendada neid erinevaid visuaalseid kunste teatrikunsti ja siis ka installatiivsed kunsti ja kaasaegset kunsti kuidagi neid omavahel põimida. Hetkel ma ei ole tegudeni veel jõudnud, aga see mõte kuskilt tuksub, tundub, et seda kõike on nii palju. Et no rohkem ei jõua absoluutselt mitte midagi, aga teie jõuate Kersti Heinloo näiteks juhendada kursusi nii õpetajate majas kui Särevi teatritoas. Kust sellised asjad on tulnud ja mida selline oma oskuste jagamine teistele teil enesel panna? Särevi teatritoas oli väga tore ürituste sari tegelikult ja mina olin üks õpetajatest, seal on veel käinud teisi teatriga seotud inimesi, kes on õpetanud oma oskusi näiteks Harriet toompere vitraaže sätanud ja Anuga on seal linnateatri grimeerija prosside tegemise kunst ja seal on veel mitmeid inimesi käinud. Et Annely Kaldoja tollel ajal siis Voitka kutsus mind ja. Mulle tõesti meeldib mast, et väga huvitav on näha, kuidas inimesed kombineerivad siis neid materjali, mida, mida ma olen kaasa neile viinud ja võtnud ja see rõõm, mis neil on pärast sellest enda tehtud asjast. Et Särevi siia ma käisin ühe korra Õpetajate majas. Ma olen paaril aastal talvel teinud. Ja olen ka käinud. Keilas on üks selline salong vaarikas vahukoorega. Ühesõnaga mitmes kohas siiski olen õpetanud. Ja neid õpilasi on mul juba päris palju ja Ma olen vaadanud, et mõni on tõesti väga hea maitsemeelega ja võiks täiesti ise ka hakata meisterdama neid ehteid. Aga mõne ilmselt mõnel jääb see soiku sinna, täpselt sinna, kui lõpeb see meie kursus, aga see enda tehtud Eheselt kuuse peal, sõir talle ikkagi aastateks rõõmu valmistama. Ja endale on hea vaadata, kui keegi on niimoodi omandanud samasugust ilumeelt ja oskusi, nagu teil endal on. Ja ega see väga lihtne tehnika ei ole, seal on ikkagi tegemist terava noaga ja seal peab olema täpsustide, peab on kannatanud. Kas minul on väga oluline, et kõik oleks väga korrektne, väga puhas ja väga hästi vormistatud? Et kuigi ka on lapsi olnud ja ka lapsed on juhendamise all hakkama saanud ja see rõõm nende silmis on nagu eriti suur? Teie kersti olete nüüd ehe näide selle kohta, et isegi kui inimesel on oma elukutsega seoses tohutult palju tegemist ja tõesti ta võiks näitlejana teiega lavastajana sinna juurde, eks ole, ta võiks koguma ütleme, aja ju pühendada tegelikult oma erialale ükskõik mil moel. Aga te leiate ikka selle aja ja tohutu suure hulga aega, et tegeleda sinna kõrvale veel oma armastatud hobiga. Ilmselt te olete ka selle üle võib-olla mõelnud ja kui mitte, siis saab seda praegu kohapeal teha. X inimesel peaks ikkagi olema hobi. Vaatamata sellele, kui tal on ka oma no elukutsega noh, väga palju tegemist, et ei ole niimoodi, et seal põhitöö on natukene nädala jooksul, aga vot hobi, et see on siis on piisavalt aega hobi jaoks, aga ei vot just selliste näidete puhul, et kui inimene on niikuinii hõivatud. Aga et lihtsalt see hobi veel peab olema, et mis te arvate, miks? No ma arvan, et igal juhul igal inimesel, kellel on mingi eriala, mis on tema põhieriala ja see nõuab tihti ka väga tugevat mõttetegevust ja ja näitlejana ma pean ka avalikkuse ees olema ja minu tööd väga palju hinnatakse ja et kuidagi mul on vaja nagu mingit lõõgastust, mingisugust just sellist nuppu, kust aeg-ajalt sellest maailmast ennast välja lülitada. Ma arvan, et see on hästi oluline ja ja ma olen enda juures märganud küll seda, et et Ma lähen koju ja siis, kui mul see idee tuleb, et ma lähen nii põlema, et ma võin seda tõesti teha pool ööd välja, et see ei ole nagu tsel laadiv protsess, mitte kurnav, või tühjaksime protsess, et see annab põhitööle juurde, mitte et põhitöö kannatab siis ja kindlasti põhitööga, nad põhitöö on ikkagi number üks, alati kui mul on oma mingi teatriprotsess pooleli, siis siis. Olen ma sellele väga pühendunud, kuigi oligi nii, et kui ma nüüd lavastasin eelmine sügis seda lohe needuse lavastust ja samal ajal Mulleli tellimust Tallinna lennujaamalt, et nad tahtsid enda jõuluehted, et mina neid disainiksin, aga valmis meisterdasin, siis need kaks suurt tööd olid mul korraga päeval, ma olin teatris ja õhtul ma istusin kodus ja meisterdasin. Aga ei, see jah, pigem ikkagi on väga selline täiendav protsess, üks laeb teist ja käsitöö puhul, ma küll ei pea väga vastutama nagu major bastuta suure hulga inimeste eest või et ma vastutan selle toote eest küll lõpuks, või see, mille, mille ma olen valmis meisterdanud. Muidugi ma üldjuhul mulle ei meeldi teha tellimustöid, sest et siis mul nagu tekib selline sisemine dilemma, et kas ma pean arvestama selle tellija ja tema maitsega, et mulle meeldib teha nii, nagu mina tahan teha. Ja pigem ma eelistan seda, et inimene tuleb ja vaatab, et mis mina valmis teinud ja kui talle see sobib, et siis ta selle endale näiteks koju viib lillepärja või hakkab seda kandma. Seetõttu ma ka ilmselt ei tahaks olla päriselt nii, et päris päris professionaalne disainer, et ma peaks arvestama kogu aeg kõikide klientide erinõudmiste erisoovidega mingite tingimustega, et selline vaba loomine on minu jaoks nagu olulisem. Ja paneb silmad särama ja suur tänu näitleja ja käsitöömeister Kersti Heinloo saatesse tulemast. Veel olid stuudios Andi Normet-Saarna ja maris Tombach kuulmiseni. Aitäh. Minu eriline elu.