Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Tahan mõtiskleda sinuga selle ülestõusmisnädala hommikutundidel. Ristiusu aluseks ja tuumaks oleva ülestõusmisime üle. Kui ajaloolisest Jeesusest ja eriti tema ristisurmast kirjutatakse ja räägitakse maailmas küllalt palju ja seda mõistetakse üsna üheselt, siis teine lugu on Jeesuse ülestõusmisega millele kogu kristliku õpetuse kuulutus on rajatud. Evangeeliumid kui ainsad autentsed allikad ei kirjelda meile üksikasjaliselt Jeesuse ülestõusmist kui religiooni fenomeni loogilist fakti ega püüagi meile tõestada tõestamatut. Seal näidatakse toimuvat läbi erinevate inimeste vahetute kogemuste ja isiklike kokkupuudete üles, tõusma endaga. Nõnda ja see ainult nädala esimese päeva varavalges Jeesuse hauale rutanud ja selle tühjana ees leidunud naiste jutuks, millest see võib ju teatud reservatsioonidega alati suhtuda. Et äkki nad ei leidnud õiget Auda üles või kõike läbi elatud arvestades nägid mingeid hallutsinatsioone just Jeesuse ülestõusmise tunnistajate sageli vastandlikud, kuid ometi isiklikud kohtumised ülestõusuga on just need pärlid, mis teevad kogu ülestõusmispärimusliku meie jaoks elavaks ja veenvaks. Olgu siis tegemist nädala esimese päeva varahommikul hauale rutanud Maarja-Magdaleena aga kes peab Jeesust esmalt aednikuks, enne kui ta oma õpetaja ära tunneb. Või mõtleme Emmause Teed käivate jüngrite murele, kes ei suuda kuidagi mõista, mis küll Jeesusega toimus kuni ülestõusnud ise tundmatuna Nendega sama teed liikudes kõike neile seletades lõbuks ennast leivamurdmises neile tuntuks tegi. Või kõige tuntum lugu uskmatus toomast, kes alles siis, kui üles tõusma isa annab talle võimaluse oma käega katsuda, tema naelte haavu, tunnistab minu issand ja minu jumal. Me teame, kuidas ühe ja sama sündmuse pealtnägijad võivad teinekord anda lausa risti vastukäivat tunnistusi. Täiesti tavaline on, et keegi võib osutuda seeläbi tahtmatult ka valetunnistajaks sest ta lihtsalt nägi teistest erinevalt ning seda ei saa talle ju pahaks panna. Hoopis hullem on lugu tahtliku valetunnistusega. Tänapäevalgi on ilmunud küllalt palju pessellerit sellest, kuidas Jeesus, kes ristil päriselt ei surnudki võis hauast põgeneda või jüngrite poolt ära viidud saada. Sellest räägitakse juba Matteuse evangeeliumi 28. peatüki lõpus. Kuidas juutide ülempreestrid ja rahvavanemad sundisid Jeesus haua üle valvet pidama pandud rooma sõdurid hea raha eest valetunnistust andma. Et ööpimeduses, kui nemad magasid, tulid jüngrid ja varastasid Jeesuse surnukeha hauast ära. Ja pange lihtsalt ütleb, et seda juttu levitatakse juhtide seas tänini. Nii nendele kui paljudele teistele spekulatiivsetele hüpoteesidele. Jeesuse ülestõusmisest on lugematuid fantaasiaid üles ehitatud apostel Paulus, kes kõige tulemuslikumalt ristiusus sõnumi esimesel sajandil tollasesse Kreeka-Rooma maailma ehk siis juutlusest erinevasse kultuuri ja religiooni viis ütleb esimese Korintose kirja viieteistkümnendas peatükis, et kui Kristust ei ole üles äratatud, on tühine meie usk. Ning meid leitakse siis olevat jumala valetunnistajad. Tühja mi usust, sest inimene usub lõpuks ikka vaid seda, mis talle meeldib ja meelepärane tundub olevat. Hoopis tõsisem on lugu siis, kui me tahtmatult jumala vale tunnistajateks saame.