Tere hommikust ja raadiokuulaja olen koos sinuga ülestõusmisnädala hommikutundidel jagamas mõtteid ülestõusmisusu üle. On öeldud, et kui ristiusu sõnumisse ära võta usk, ülestõus, mis ei jää sellest peale eetika ja moraali suurt midagi järele. Jeesus õpetus, armasta jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast või tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. On ju igati õilsad ja järgmist väärt põhimõtted. Kuid need on tõeliselt teostatavad vaid siis, kui nad toetuvad veelgi kõrgemale eetikale ja moraalile kui see, milleks meie inimlikult üldse suhteliselt oleme. Meil on lihtne uskuda ajaloolist Jeesust, kerge omaks võtta tema kuulutust ning isegi aktsepteerida tema läbi teostunud imetegusid. Märksa raskem on uskuda sellesse, et toosama Jeesus ülestõusuna võib reaalselt ka täna olla meie keskel ja teha meie elus neid samu ja veel suuremaid tegusid kui temalt paluda oskamegi. Apostel Paulus suurima paganate apostli na polemisseerib Korintose koguduses levinud Hellanistliku arusaamaga kus usuti küll inimese hinge surematust kuid mõtte ihu ülestõusmisest oli neile vaimses mõttes väga raskelt seeditav. Me teame, kuidas antiikmaailmas harrastati kehakultuuri ja väärtustate inimese kehailu korraldati olümpiamänge ja nii edasi. Ometi valitses seal juba plaatonist alates arusaamine et maine ihu on vaid vanglaks inimese surematule hingele. Hing on tõeliselt vaba alles siis, kui ta korda oma kehast kui hauast välja pääseb. Krostikud läksid veelgi kaugemale, uskusid, et Kristust vastu võttes ja temasse uskudes on toimunud juba inimese vaimne ülestõusmine. Ilmselt ka paljud Korintose koguduses arvasid, et Jeesusesse uskudes on neil täiuslikkus juba saavutatud. Ning mingit ihu ülestõusmist pole meil enam vaja oodata. Samasugune erinevate uskumuste sünkretism valitseb aga paraku ka meil. Piibel ei räägi meile aga kusagil ihu ja hing eraldavast dualismist. Need mõlemad, nii ihu kui ka hinge kuuluvad kokku ja on seetõttu ka kaduvad koos meie endiga. Inimese surmajärgne olukord on mõistetavaid üles äratamisena uue ja teistsuguse ülestõusmise ihuga mille tagatiseks ongi Kristuse ülesäratamine surnuist. Paulus ütleb, et kui surnute ülestõusmist ei ole siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Ja kui Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine. Ja te olete alles oma pattudes piiblile räägi meile Jeesuse ülestõusmisest surmast, mille sihiks oleks kõige lõplik kadumine vaid ülestõusmisest, surnuist, see tähendab surnute hulgast surnute riigist ehk manalast. Sellepärast nimetab Paulus ka surma magama või hingama minekuks ja Kristust esimeseks otsekui uudseviljaks selles jumala uues loomistöös mis saab nähtavaks alles Jeesuse ülestõusmisest. Üks Eesti 20. sajandi suuremaid mõtlejaid Uku Masing on öelnud, et surm on inimese jaoks otsekui öömaja põllul. Kristus omad, ütleb Paulus. Ärkavad igavesele elule tema taastulekul. Seega usklike inimestena Kristuse ülestõusmisest ristitud. Täna oleme siin maailmas elades uus loodu kellel jumala lastel on olemas juba viisa, tema riiki. Kuid sinna pääsemiseks peame oma ihus olles tahtma ka elada jumalariigi vääriliselt.