Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Mõtisklen ülestõusmispühade nädala hommikutel koos sinuga ülestõusmise ime ja sellest sündinud inimesi muutva usu üle. Ma loen täna hommikul Johannese evangeeliumi, 20. peatüki salmid 24 kuni 29. Toomas, keda nimetatakse kaksikuks üks 12-st ei olnud nendega, kui Jeesus tuli. Teised jüngrid ütlesid talle. Me oleme näinud issandat. Aga tema ütles neile. Kui ma ei näe tema käte sees naela jälgijaga pista oma sõrmenaelte asemeisse ega oma kätt tema külje sisse. Ei usu, ma mitte. Ja kaheksa päeva pärast olite jüngrid taas kodus ja toomas nendega. Uksed olid lukus, aga Jeesus tuli, jäi seisma nende keskele ja ütles. Rahu teile. Seejärel ta ütles Toomale, pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse. Ning ära ole uskmatu vaid usklik. Toomas vastas talle. Minu issand ja minu jumal. Jeesus ütles talle. Kas usud seepärast, et sa oled mind näinud? Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad. Ülestõusnud Jeesus ilmumisjünger Toomale peetakse psühholoogiliselt üheks evangeeliumi ide huvitavamaks ja õpetlikumaks looks. Mees, kellest me eriti palju ei tea, saab järsku Jeesuse ülestõusmisele järgnevates ilmumislugudes peaaegu et kõige olulisemaks tegelaseks jüngrite hulgas. Ja seda mitte oma suure usu, vaid vastupidi, oma uskmatu seetõttu. Eks me kõik ole kuulnud kedagi kellelegi kohta, ütlevad, et oled sina ikka üks uskmatu, Toomas küll. Vaevalt selle ütlejad alati teavadki. Kust ja millises kontekstis see sentents üldse pärineb? Milles seisneb jüngri ja helisema poste tooma fenomen? See on see, et ta julgeb kahelda. Kui kõik teised jüngrid nagu üks mees teatavad talle, et nad on ülestõusnud Jeesust näinud ei võta seda teadmist automaatselt omaks. Ta ei usu ainult sellepärast, et kõik teised nii teevad. Ta vajab tõendit, et ise samamoodi uskuma hakata. Meie ümber. Tänapäeval on väga palju inimesi, kes ütlevad, et nad ei suuda uskuda asju mida pole silmaga näinud, kõrvaga kuulnud, käega katsunud või hambal järgi proovinud. Eks sama arusaam kehtib mõneti ka jumala kohta. Näita mulle jumalat, siis võin ma uskuda, temasse. Vastatakse tavaliselt neile, kes üritavad ju iga hinna eest jumala olemasolu kellelegi ära tõestada. Aga jumalat ei saagi keegi lõpuni ära tõestada. Ei ühegi matemaatilise valemiga keemilise reporatsiooniga. Jumalad saame näha ja ära tunda vaid siis ja nii palju, kui ta ise ennast meile ilmutab. Tänane tooma lugu näitab, et isegi tema enda kaaslased, kes kõik olid üles tõusnud, näinud, ei suutnud teda selles veenda. Üllataval kombel annab aga Jeesus ise Toomale võimaluse kontrollida oma usku või uskumatust. Pane oma sõrm siia ja vaata minu käsi ning pane oma käsi ja pista mu külje sisse ning ära ole uskmatu, vaid usklik, ütleb ta Toomale kui too nädala pärast uuesti oma õpilaste ette ilmub. Ma usun, et Toomas ei pidanud oma usu kinnituseks sugugi Jeesust käega katsuma hakkama. Talle piisas ilmselt juba nägemisest sest ta nägi enda ees mitte ainult surnuist üles äratatud Naatsareti Jeesust, kes oli ka teda kordama jüngriks valinud vaid hoopis kedagi enamat. Surma võitjat, issandat ja jumalat, kelle jaoks ei ole midagi võimatut. Ka tänapäeval otsivad paljud inimesed kas piiblist või kirikutest eelkõige ajaloolist Jeesust, imetegijat, sotsiaaltöötajat, usukangelast ja nii edasi. Aga selline Jeesus ei suuda meid alati lõpuni aidata. Sind ja mind saab täna ka aidata vaid seissand, keda me küll ei näe, kuid kellesse siiski tohib uskuda.