Tere kaunist teise ülestõusmispüha hommikut. Erinevalt suuremast osast kristlikust läänemaailmast ei ole täna meil küll riigipüha ega töövaba päev ometi pisendase karvavõrdki selle püha tähendustega tähtsust. Maailmas, milles elame, ei saa ka kõige uskumatum inimene üle ega ümber ristiusukesksest tegelasest Jeesusest Kristusest juba seetõttu, et me loeme oma aega tema järgi ka siis, kui öeldakse, et me elame aastas 2018 meie aja järgi tunnistatakse sellega ometi, et kristus aeg ongi see meie aeg sest muud paremat aega, millega ennast selles maailmas positsioneerida, meil lihtsalt ei ole. Kui ma aastanumbriga meenutame Kristuse sündi siis igal pühapäeval ju tegelikult tema ülestõusmist. On olemas kindlaid teateid selle kohta, et juba õige varsti pärast Jeesuse ülestõusmist hakkasid esimesed kristlased juutide sabattele järgnevat nädala esimest päeva ehk meie pühapäeva pühitsema Kristuse ülestõusmise päevana. Kui meie nimetame seda pühapäevaks ehk siis pühaks päevaks ning inglise ja saksa keeles on see sõna-sõnalt tõlgituna päikesepäev Sandei sonta siis venekeelne Voskressenie ehk ülestõusmine tabab aga otse märki. Olen lugenud, et Vene bolševikele oli 1900 seitsmeteistkümnendal aastal võimule tulles suures ühiskonna ümberkorralduse tuhinas tõsine plaan ümber nimetada mitte ainult linnade tänavad vaid ka kuu- ja nädalapäevade nimed. Uues ideoloogias ei tohtinud olla lausa iganädalast meeldetuletust kristluse kõige olulisemale sõnumile ehk ülestõusmisele. Vaatamata sellele, et paljud välised rituaalid võeti hiljem just kirikult üle võime ainult tänada jumalat, et see tegemata jäi. Ning ka kommunistlikus ühiskonnas meenutas iga pühapäev ülestõusmispüha mis on muutnud seda maailma oluliselt rohkem kui kõik sotsiaalsed revolutsioonid kokku. Juba algristikoguduses sai tavaks, et jumalateenistustele koguneti nädala esimesse päeva varastel hommikutundidel siis kui päike oli alles tõusnud et meenutada neid naisi, kes evangeeliumi järgi salvide lõhnarohtudega Jeesuse hauale ruttasid. Tegu ei olnud seejuures mingi laenatud paganliku päikesekultusega vaid tõusev päike sümboliseeris nende jaoks Kristuse väljumist hauast ning valguse pöördumatut võitu pimeduse üle. Kui hakati juba rajama esimesi kirikuhooneid, siis ehitati neid nõnda, et altar jäi kiriku idaseina. Ning nii olid palvelised oma näoga alati tõusva päikese poole, mille kiired altaritagusest aknast sisse tungisid. Ka meie, Eestimaa sajanditevanuste kirikuhoonete puhul on järgitud sedasama ida-läänesuunalist orientatsiooni. Kui rannikuäärsete kirikute kõrged tornid, mis on sinna küll märksa hiljem ehitatud on meremärkidena olnud majakateks merel seilanud laevadele siis kirikud ise, maamärkidena on läbi aegade olnud ilmselt sama oluliseks abimeheks oma suunda ja orientiiri hoidvale võiks selle kaotanud maapealsele matkajale. Seda nii otseses kui veel enam ülekantud tähenduses. Sama sümboolikat näeme vahel ka surnuaedadel käies. Ilmselt olete neis jalutades märganud, et erinevalt uutest surnuaedadest on inimesed maetud sinna ühes kindlas suunas. Lahkunute peatsis olevat ristid või hauakivid on läänes, mis sümboliseerib seda, et ülestõusmisseatakse omapead siis olev ristselja taha ning minnakse vastu Kristusele kui tõusvale päikesele kes oma ülestõusmisega on ka meie surma surmanud ja kõigile hauas olijaile elu kinkinud. Kas mitte see ei olegi põhjus, miks me tohime Kristusest lähtuvat aega nimetada ka meie ajaks?