Tere hommikust ja raadiokuulaja. Mõtisklen sinuga sellel nädalal kristliku õpetuse ja kuulutus aluseks oleva ülestõusmisime üle. Päris sageli küsitakse, kas kirikul on ühelt poolt nii kerge Ustlikule ja teiselt poolt ülimalt skeptiliselt le ristiusus suhtuvale eestlasele täna 21. sajandi alguses üldse veel midagi mõistlikku öelda. Või kas tänapäeva inimestel on üldse olemas seda kõrva, mis kuuleks ja eristaks kiriku häält paljude teiste, märksa häälekamate hääletorude seast. Kui hiljaaegu käis peapiiskop Urmas Viilma välja mõtte, et kirik võiks saada taas üheks Eesti ühiskonna arvamusliidriks nii nagu ta kunagi on olnud. Et võta oma koht sisse kõigi teiste seniste arvamusliidrite kõrval leidis üleskutse ettearvatult meie meedias küllalt suure vastukaja. Paljude teiste hulgast jäi mulle aga eriliselt kõrvaajakirjanik Rain kooli asjalik vikerraadio päevakommentaar. Kooli, kes enda sõnul peab ennast usuasjades agnostikuks ning piiblit mitte otseselt jumala sõnaks vaid väga teadlikult koostatud ajalooliseks teoseks. Tunnistab, et tervitab peapiiskopi sellist eesmärgipüstitust. Sest kiriku pakutavad väärtused, nagu de ütlevad ning tugimaailma käsitamiseks eluga toimetulekuks ühendavad tunduvalt rohkem inimesi meie ühiskonnas. Kui nii mõnelgi päevast päeva häälekalt esinevale erakonnal ette näidata on. Rain kooli resoneerib, et niikaua kui ükski arvamusliider ühiskonnas ei pretendeeri arvamus diktaadile on igasugune arvamuste paljusus alati teretulnud. Eks see peapiiskop Urmas Viilma üleskutse olla mitte ainult nähtav ja kuuldav kirikukantslis ja kirikupingis vaid ka meedias ja kogu ühiskonnas mida ta ise suurepäraselt valdab on põhjustanud ja põhjustamas jätkuvalt vastakaid mõtteid ka kiriku sees. Kui nõukogude aeg surus teadlikult koguduste tegevuse kiriku kaitsvate müüride vahele siis vahel tundub, nagu pelgaksid paljud sealt veel praegugi välja tulla. Umbes nii nagu Jeesuse jüngrid, kes isegi üles tõusnuga kohtudes ei julgenud veel päriselt välja tulla ning olid end igaks juhuks ikka veel muu maailma eest lukustanud. Jeesus aga ei lase neil oma suletuse jääda, sest oma ülestõusmise ning taevaminemisega 40 päeva hiljem ei lõppenud ju ei tema ega ka ta jüngrite missioon. Hoopis vastupidi. Nüüd sa alles algas. Just nüüd annab Jeesus neile ja nende kaudu kirikule hullumeelsena tunduva ülesande minna kõike maailma ja kuulutada evangeeliumi kogu loodule. Ei, Jeesus ei saada neid nagu lambaid vastutustundetult huntide keskele, kus nad otseses või ülekantud tähenduses otsekohe nahka pandaks. Ta ise tõotab olla püha vaimu läbi iga päev nendega ja nende juures kuni aegade lõpuni. Ning see on ainus kiriku püsimise garantii ka täna. Jeesuse ütled, kuulutage evangeeliumi ainult oma harjumuspärasest mugavustsoonis mida sageli meie koguduste puhul näha võib. Sest jutlus ei ole ainult see, mida kantslist kuuldakse, kuulutatakse. Palju mõjusam on selline jutlus, mida nähakse ja kuuldakse ristiinimeste elust enesest meie hoolivusest ja abivalmidusest kaasinimeste suhtes. Kui meie elujutlus ei vasta inimeste ootusele on ka kõige hiilgavamad kantsli jutlused tühised. Selles võtmes nähtuna ei ole kindlasti kellelgi ei kõige paadunumalatestilega veendun omal kristlasel. Vaja karta mõtet kiriku arvamusliidriks, pürgimisest või ka sinna sobimisest.