Tere, hea raadiokuulaja. Loen tänase ülestõusmisnädala laupäeva hommikusse, mõtisklus aluseks vanast testamendist esimese Saamueli raamatu teisest peatükist. Salmid üks kuni kaks ja kuus kuni kaheksa. Hanna palvetas ning ütles. Mu süda rõõmutseb, issandas, issandas üleneb mu sarv kõrgele. Mu suu on laialt lahti mu vaenlaste vastu, sest ma olen rõõmus sinu abi pärast. Issand surmab ja teeb elavaks, viib alla hauda ja toob jälle üles. Issand teeb vaeseks, teeb rikkaks, tema alandab, aga ülendab ka. Tema tõstab tähtsusetu põrmust. Tema ülendab viletsa tuha asemelt, pannes neid istuma õilsate juurde ja lastes neil tarid au järgi. See kuuldud hümni lõik on omistatud Iisraeli viimase kohtumõistja saamoli emale Hannale kellel on teatav sarnasus Jeesuse ema Maarjaga. Mõlemalt emalt pärinevad piiblis kiitus ja ülistus hümnid Hannalt vanas Maarjalt uues testamendis. Mõlema poegadel on olnud oluline roll Iisraeli ajaloos kui ka jumala õndsus plaanis. Kui Saamuel salvis ametisse esimesed Iisraeli kuningad Sauli ja Taaveti siis Kristus, Taaveti soost sündinud Messiana on ise too võitu ehk salvitu kuningate kuningas, kelle riik ei ole sellest maailmast. Kuid millest saab osa juba selles maailmas elades. Vana testament ei tunne veel surnute ülestõusmist selliselt nagu see läbib punase joonena kogu testamenti. Ometi öeldakse just Hanna kiituslaulu kohta, et selles nähakse ülestõusmist otsekui läbi vana testamendi prillide. Jumal viib need, kes teda usaldavad, külma sügavuses paiknevasse surmavalda kuid toob sealt nad jälle üles. Kuigi ülestõusmisusk ei ole vana testamendi vabade jaoks veel päris üheselt mõistetav, ollakse ometi ühes asjas kindlad. See on see, et jumalal ei ole piire. Tema võimalused ei lõpe seal, kus inimeste omad ehk siis surma olla. Väravas issand küll, surmab, aga teeb ka elavaks on Hanna rõõmu põhjuseks. Jumal tõstab tähtsusetu põrmust ja ülendab viletsa tuhasemelt. Lugesin kunagi ühest teise maailmasõja ajal aset leidnud sündmusest mis ületab igasuguse inimliku ettekujutlusvõime. Nürnbergi kohtuprotsessil esines tunnistajana keegi juudi mees, kes oli sõja ajal mõnda aega varjanud ennast Vilniusse juudi kalmistul ühes kiviplaadi all olevas tühjas hauas. Tühi haud oli tollal juutide jaoks üks väheseid turvalisi paiku et pääseda koonduslaagrite ja gaasikambrite jubedustest. Ja sellisena hauas elades kirjutas ta luuletusi ning ühes neist kirjeldab ta lapse sündi hauas. Nimelt samal kalmistul, aga ühes teises tühjas hauakambris sünnitanud noor juudi naine poja sünnituse juures oli abiks vana 80 aastane surnumatja kes ise oli surilinasse mähitud. Kui vastsündinud laps tegi esimese häälitsuse, palvetanud too sünnituse vastu võtnud vana juudi mees. Suur jumal, kas oled meile tõesti saatnud ometi messija? Sest kes muu kui ainult messija võiks ilmale tulla hauas? Tulevaga juudi mehe jaoks oli messia ootuse pinge saanud järsku tegelikkuseks vaatamata sellele, et too laps, kelle sündida aitas tühjas hauas vastu võtta ei olnud messias. Sest ainult ema pisarates toitunud laps suri õige pea pärast sündi. Kuigi sellel emotsionaalsel lool ei ole õnnelikku lõppu, mõisti siiski too Vilniuse juudi kalmistu surnumatja ühte olulist asja, kes muu kui vaid messias. Jumala võitu saab ilmale tulla hauas. Ülestõusmispühad ütlevad meile, et ainult kristus saab elu äratada surmast. Kui suurel reedel pandi hauda kurjategijana surma mõistetud Jeesus, keda roomlastest asevalitseja Pilaatus pool pilkena laseb nimetada ta juhtide kuningaks väljus ta sealt aga Messijana Kristusena. Sest ei keegi muu, kui vaid messias sai ilmale tulla hauast. See ongi ülestõusmisime hämmastavaim sügavaim ja paradoksaalse saladus.