Tere hommikust ja õnnistatud pühapäeva meie õigusõdesid ja vendi, kes täna pühitsevad Kristuse ülestõusmispüha tervitanud sõnadega Kristus on üles tõusnud. Ta on tõesti üles tõusnud. Olen läinud nädala hommikutel mõtisklenud ristiusu kõige olulisemast sõnumist ehk Kristuse ülesäratamisest surnuist ning sellele sõnumile rajatud kristliku Kuulutuse aluseks olevast ülestõusmisusust. On väidetud, et läänemaailmamõtlemist on kõige enam mõjutanud kolm mäge või küngast milleks on akropoli Ateenas, kus kujunesid välja kaasaegse filosoofia ja teaduse alused. Kapitooliumi Roomas, mida peetakse kogu õhtumaise, õigussüsteemi ja poliitika kujundajaks ning kolgata Jeruusalemmas, kus pandi alus kristlikule moraalile, eetikale ja elumõttele. Apostlite tegude raamatu seitsmeteistkümnendast peatükist loeme, kuidas ristiusu suurimaks postiks peetud Paulus oma teisel misjonireisil Väike-Aasiasse Kreekasse satub Ateenas vaidlema kreekamate tarkadega, kes peavad teda võõra vaimu levitajaks ning tema sõnumit Jeesuse ristisurmast ja ülestõusmisest. Selleks, et täpsemalt teada saada, mis õpetusega tegu, viiakse Paulus ülekuulamisele Harjo paagile ehk kreeka sõjajumala Arese nime kandvale künkale kus Ateena ülikute nõukogu koos käis riigiasju korraldamas ja mis täitis ühtlasi ka kohtufunktsiooni. Tollal esimese sajandi keskel kuulus Harjopaagile järelevalve, eriti võõraste religioonide, aga samuti koolide ja heade kommete üle. Apostel Pauluse sõnum kuulsa akropoli külje all on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Kuigi ta oli tõsiselt häiritud rohketest antiikmaailma ebajumalakujudest jäi Paulus seisma keset Harjopaagi ja alustas oma kõnet sõnadega. Ateena mehed. Ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud sest kui ma läksin läbi teie linna ja teie pühamu silmitsesid leidsin ka sellise altari, millele oli kirjutatud tundmatule jumalale. Keda te nüüd, kui tundmatut teenite teda kuulutan, mina teile? Pauluse kõnet Ateenas on peetud lausa misjoni jutluse musternäiteks, kus sa ei hakka neid, kelle juurde ta on tulnud uut ja paremat õpetust tooma kõigepealt nende senist uskuja tõekspidamisi maha tegema vaid püüab otsida seda ühisosa, mis neid pigem ühendab. Selle sillapea loonud, hakkab Paulus ateenlastega rääkima sellest nende jaoks tundmatust jumalast. Sest ta taipab, et tolle tundmatu jumala näol. On juba kreeklaste jaoks olemas koht ka sellele jumalale, kelle kuulutajana tema Paulus on just sinna läinudki. Jumal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa, issand ana eila templites, mis on kätega tehtud ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja. Tema ise annab kõikidel elu ja õhu ja kõik, ütleb Paulus, jätkab, tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal. Ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid. Et nad otsiksid jumalat, kas nad ehk saaksid teda kätega katsuda ja leida. Kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme nagu ka mõned teie luuletaja eest on öelnud, sest ka meie oleme tema sugu. Paulus toob oma kaitsekõnes välja kolm olulist mõtet. Esiteks selle, et maailma ja kogu kosmoselooja ei mahu elama inimkätega ehitatud templites. Teiseks et jumal ei vaja, et inimesed tema eest hoolitseksid või tema vajadusi kuidagi rahuldaksid. Nii nagu see toimub paganliku skultuses. Ja kolmandaks ei vaja jumal meilt midagi, vaid ta ise annab kõikidele elu. Kui me nüüd oleme jumala sugu, ütleb Paulus siis ei tohi arvata, et jumalus on kulla või hõbeda või kivi sarnane. Või nagu inimeste oskuste ja kujutluste loodud. Jumala on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsita kõigile inimestele kõigis paigus meelt parandada sest on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud ja on pannud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist. Kuuldes surnute ülestõusmisest, hakkasid seepeale mõned Paurus pilkama, teised aga ütlesid. Me tahame sinult selle kohta veel teinegi kord kuulda. Tänagi peetakse maailmas lugematul hulgal jutlusi. Meil Eestiski on palju häid jutlustajaid. Küsimus on, kas oma jutlustega suudame aga midagi maailmas muuta, kas me suudame oma jutlustega kedagi aidata? Või milline on üldse üks hea jutlus? Miks kuulajad väga sageli jutlustajast ja tema jutlusest aru ei saa kas vigane, kuulajas või kuulutajas või hoopis mõlemas? Kindlasti ei ole hea jutluse tunnuseks see, kui selles kogu õndsus lugu ära rääkida tahetakse. Õigus sealt ainult kas mõni hale või naljakas või hoopis halenaljakas lugu meelde jääb. Me teame, et natsionalismi ajal seitsmeteistkümnendal 18. sajandil jagati jutlustas inimestele palju praktilisi nõuandeid eluks. Ajal, mil paljudel puudus kirjaoskus, oli see isegi hädavajalik. Hea jutlus on kindlasti selline, mis kuulajaid puudutab ja paneb küsima, mida ma selle kuuldud sõnumiga peale hakkan. Parimaks näiteks on kindlasti Peetruse nelipüha jutlus Jeruusalemmas, mille järel küsisid tuhanded mehed, vennad, mis me peame tegema? See on olnud tüüpiline kõigi suurte äratusliikumiste puhul ka hilisematel aegadel. Pauluse Harjopaagi jutlus ei äratanud küll nii suurt tähelepanu nagu Peetruse nelipüha jutus. Kuid selle teeb heaks just see, et kuulutaja ehk Paulus võtab oma kuulajaid väga tõsiselt. Isegi see tema väide, mis kuidagi ei mahtunud antiiksesse mõttemaailma, et keegi võib tõusta üles surnuist pani mõned küll pilkama, aga teised ütlema. Me tahame sind teinekordki kuulda. Ja see kandis vilja, sest täna On Kreeka kristlik maa. Ühel päikesepaistelise laupäeva õhtupoolikul mitmed head aastad tagasi. Ateena Saropagi künkal istudes ja Pauluse jutlusele mõeldes mõtlesin ise kõigile neile õhtumaat mõjutatud küngastele. Kuulus partalon Ateena Akropolis, seal on ammu varemetes. Rooma Kapitooliumi künkal haigutavad vaid kunagise vägevuse varemed. Ja ka Jeruusalemma templit pole enam alles. Ometi sõnum ülestõusmisest, mis sai alguse Jeruusalemmast ning jõudis Pauluse kuulutuse kaudu nii Ateenasse kui Rooma on alles ja elab jätkuvalt seda maailma muutev.