Tere hommikust, kannatusnädala kolmapäeva mahub mitmesuguseid lugusid Jeesuse ja ta jüngrite kohtumistest Jeruusalemmas. Tema igapäevane tagasi tulemine näikse ärritavat rahva juhte nagu tissidendi ilmumine siin ja seal avalikkuse ette tõstab mässumeelsete adrenaliini taset. Kuid võimugandjatelt nõuab otsustamist. Millise meelevallaga sa seda kõike teed, küsivad nad Jeesuselt, kes sind on volitanud rääkima neist asjust. Tõepoolest, seistes Heroodes taastatud templi juures, millise läänemüüri ääres täna juudid ja turistidki palvetamas käivad, ütleb Jeesus kurjakuulutavad sõnad ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kestaks. Jüngrid ehmuvad, ütle meile, millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht. Suurel nädalal räägib Jeesus fataalsetest asjadest. Ta kuulutab prohvetlikult Jeruusalemma, sealhulgas templi hävimist, mis vaid mõnekümne aasta pärast roomlaste kätega ära tehakse. Kuid ta räägib ka selle maailma ajastu otsasaamisest. Kristuse taastulemisel on põhjust ärrituda. On põhjust küsida, kust sa seda kõike võtad? Inimlikult on mõistetav soov selliseid teemasid eirata. Eriti kesknädala varahommikul. Kuid paraku saavad tooma kogu päeva uudisteagentuurid meieni kilobaitide kaupa infot maailmas, juhtuvast üldjuhul traagilistest sündmustest. Võime seda kõike mõtestada lahti juhuslike õnnetuste ja mõttetute kurjuse puhangutena. Kuid see teeb jõuetuks, muudab küüniliseks. Kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus, ütleb Jeesus. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb. Ja seda kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele. See sõnum võidust kurjuse üle. Suure nädala eesmärk pole korrata Jeesuse kannatusloo traagikat vaid lasta inimestena oma elude kannetus loosse, Jeesust, kelle surmas ja ülestõusmisest leiab iga valu, jumala ligiolus leevendust ning elulootusrikka ja igavese jätkumise. Jagan teiega siia lõppu südantsoojendava lugemise Astrid Lindgreni mälestustest oma isa usust. Kui ema suri, siis olin ma kindel, et isa kaotab täielikult elutahte. Kui ta arvas endiselt, et elada on imetore ning ootas kindlameelselt ja lootusrikkalt surma. Hanna oli ju taevas ja seal pidid nad uuesti kokku saama. See oli täiesti kindel. Ja rohkem polnud selle kohta midagi öelda. Jumal, me täname sind. Et võime usaldada oma elu sinu kätte nii siinses kui ka tulevases maailmas. Anna meile usku sellesse, mida sina oled tegemas, kes sina oled ja mida sa oled valmistumas kõigile neile, kes sinu peale oma lootuse panevad. Seda me tahame teha Jeesuse nimel. Aamen.