Rahu ja selgust. Luka evangeeliumis küsivad rahvahulgad Johannesel. Mis meil siis tuleb teha? Veel on advendiaeg ootuse aeg. Selles hämar pimedas ajas tõmbab paljusid inimesi pühakodade poole. Miks? Põhjuseid on palju. Küllap on neid, kes midagi otsivad ja loodavad, et äkki leiab selle otsitu igatsetud kirikust. Mida kiiremaks ja lärmaka maksja nõudlikumaks muutub elu meie ümber. Seda enam on inimesi, kes otsivad rahu ja vaikust. Ja kohta, kus kellelgi pole kiire. On ka neid, kellel selles pühade-eelses ja perekondlikku idülli üle rõhutavas pühadeajas muutuvad hinged habras, hellaks või haigeks. Ja osa neist loodavad leida hingerahu, hinge tervendavat pühakojast. On neid, kes tahavad midagi ilusat kinkida ja kingivad kellelegi kirikukontserdipileteid. On neid, kes tunnevad kingitusest rõõmu. On kontserte, milles pettutakse pettumuse põhjuseks võib olla liiga valjuks muudetud, halb heli. Või see, et sa tunned, et mõned muusikud kasutavad jõuluteemat, et teenida. Aga nad ise ei usu jõulude sõnumi sügavat sisu. Nad esinevad, laulavad sõnu, nendesse ise uskumata. Sõnad on selged, kuid südames on segadus. Mõni püüab teha laulude muusikapalade vahel veidi nalja, mis kirikusse ei sobi. Sest ta on muutunud kirikus kohmetuks. See koht on temale võõras. Kuid sedasama ebakindlust on pea kõikjal. Paljude rahutud soovivad teistele rahu. Jää rõõmutud, soovivad rõõmu. Vähestes on jõulude eel nii, mulle tundub rõõmu ja rahu. Paljud kihutavad, mõõda kaubanduskeskusi, oskamata otsustada, mida osta kingitusteks. Nii palju on sellist, kuhu võiks peaks jõudma, aga kõikjale ei jõua. Ja siis on veel need, kes teavad täpselt, et ka sel aastal tuleb vaid nendel teistele jõululaud katta. Neil teistele jõulud teha. Ja pidevalt on õhus küsimus, kas inimesed on minuga rahul. Jõulude eelne sõnum on aga teine. Selles on täiesti teistsugune küsimus, kas jumal, kes tuleb, on meiega rahul? Korda rändasid suured rahvahulgad ristija Johannese juurde. Selle mehe sõnum oli karm. Kuid need, kes tema juurde tulid, olid valmis ka karmi sõnumit kuulama. Ja neil oli mure. Kas taevas on neile avatud. Kas jumal on nendega rahul. Kui nad olid kuulnud prohveti karme hoiatavaid sõnumeid esitasid nad talle küsimuse. Mis siis meil tuleb teha? Mitte keegi neist ei näidanud sealt teiste peale näpuga, ei õelnud, et mõni teine on palju hullem kui tema. Ei, nad küsisid karme sõnu, öelnud prohvetilt, mis siis meil tuleb teha. Kas meie julgeme jumalalt seda küsimust küsida? Kas me tahame teada tema vastust? Kui tahame, siis me leiame selle vastuse pühakojast ja pühakirjast. Keegi koputab ka meie südame uksele ja küsib. Kas sul on minu jaoks ruumi. Kas sul on minu jaoks aega? Kas oled kohal, kui sa kuuled või loed minu sõnu? Kas oled kohal ka siis, kui loed patutunnistust ja ka siis, kui kuuled, et su pott on sulle andeks antud? Kui ristija Johannese karme sõnu kuulnud inimesed julgesid prohvetid püsida, mida nemad peavad tegema siis on selge, et prohveti karmus ei olnud neid halvanud. Nad taipasid, et ka eksinutena on nendel lootust. Jumal, kes tuleb, pole tundetu, karm hävitaja. Ja ristija Johannes oli õelnud et nendel on lootust ka siis, kui kirves on juba puujuurte külge pandud. On lootust, et jumal jätab juure ja jätab ka puu. See jumal, kes tuli meie maailma väikese lapsena, tuli selleks, et hirm tema ligiolust eksliku inimest ei halvaks. Et tema armastuse ja halastuse kogemine paneks inimeses midagi ilusat liikuma. Et inimene tahaks muutuda paremaks saada, kinkida teistele seda, mida ta ise nii piiritult palju on saanud jumalalt ja ka inimestelt, kes on teda armastanud. Ristija sõnumist lähed 1500 aastat ja Martin Luther, kes tunneb ääretult hästi pühakirja ka ristija Johannese karmi kuulutust puu juurte külge pandud kirvest on leidnud armulise jumala taibanud jumala poja ristisurma imet jumala halastuse ja armusuurimat väljendust. Ja ütleb. Kui ma ka teaksin, et homme saabub maailma lõpp istutaksima täna õunapuu. Neil, kes usuvad jumalasse, usaldavad teda, on igas olukorras ja ajas lootust. Nendes on rahu ja rõõmuna püüavad mõista, mis on see mida nemad tegema peaksid, selleks et püsida igavese ja armulise läheduses. Ja et ka nende armsad võiksid seal olla. Nad hüüavad, mitte ainult laulupeol. Sa kõigutamatu kese, ära minust lahti lase. Nad ei väsi issandat oodates palvetamas ei tüdi jumala kojast ja armulauast. Nad ei karda, et aeg lõpeb. Sest nad tunnevad ajatut ja elavad demos. Rabintranata koree on kirjutanud. Kas teie pole kuulnud ta hiljukesi samm? Ta tuleb, tuleb alati tuleb. Igal viivul ja igale jaotul igal päeval ja igal ööl ta tuleb, tuleb, alati tuleb. Ja see on tema jalgade kuldne puudutus, mis paneb helendama mu rõõmu. Jah, tulija tuleb. Palugemeta tuleks ka meie juurde, koputaks meie hingekambri uksele. Paluge tarkust taibata, mida me peaksime tegema selleks et see ime võiks sündida. Et oskaksime talle aset teha, et tema tuled täidaks selle kambri rõõmu ja rahuga. Jumal, sina, kes sa tunned? Tead, kogu meie elu tead meie rõõme ja muresid, kordaminekuid ja ebaõnnestumisi. Me palume sind, kingi meie elule mõtte. Kingime rõõmu ja rahu, ilusat lootust ja sära meie südametesse ja silmadesse. Aita meid, et meie meeled oleksid ergud. Et me tajuksime su tulekut, su ligiolekut ja seda, mida sina meilt ootad. Aita, et me ei muutuks kibedaks inimesi endast ja Sinustki eemale peletavateks. Tule issand, me isand ja täida meie elud oma valgusega. Tule issand, vala meie südametesse ja hingedesse oma rahu ja rõõmu ja kingi meile kaunid jõulud. Aga me palume sind oma ligimeste pärast kõikide kurbade valust vaevatud üksildast ja lootuse kaotanud pärast kõikide nende pärast, kes kardavad neid jõule. Sest nad arvavad, et neil pole midagi head oodata. Issand aita ka neid, ei aita meil neid aidata. Õnnista meie maad ja rahvast, õnnista meid teha jumal, isa, poeg ja püha vaim. Olge hoitud.