Kaunist kolmapäeva rahu ja selgust. Prohvet Jesaja raamatu 47. peatüki kolmeteistkümnendas salmis ütleb jumal oma rahvale. Sa oled end väsitanud paljude nõuandjatega. Meiegi vist tunneme vahel väsimust. Vahel on see hea väsimus, väsimus peale vajalikku tööd, väsimus õhtul, kui pikk ja ilus päeval lõppenud. Ja saad lõpuks panna pea padjale. Kuid on ka teistsugust väsimust, sellist, mis on segatud kibeduse või jõuetusega solvumise või käegalöömisega. Jumal ütleb korda oma prohveti läbi, et väsimuse põhjuseks võib olla inimeste jooksmine erinevate nõuandjate vahel. Ja nimetab lausujaid ja nõidujaid, taevatundjaid, tähtede seletajaid, kes kuulutavad aina tuleviku. Jumal ütleb, et tema on väsinud oma kangekaelsust rahvust, kellel pole tarkust et vahet teha õige ja vale vahel tõekuulutajate ja eksitajate vahel. Kuid ta annab neile veel ühe võimaluse. Ta kõneleb sellest, et ta saadab sellesse maailma oma sulase kes lunastab kõiki temasse uskujaid jumala kogudusele, kes arvab, et nende jumal on neid maha jätnud, ütleb ta. Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale. Ja kuigi nemad unustaksid, ei unusta mina sündmite. Ja kui see taevase isa hea sulane, tema poeg tuleb kutsuta, tulge minu juurde kõik, kes te olete vaevatud ja koormatud mina annan teile hingamise. Ja see on paljude väsinute koormatute vaevatute kogemus. Issand täidab oma lubaduse. Tema juurdetulijad leiavad hingamise temaga koos rändajate hingest, kaob hirm ja ebakindlus. Temas leiame rahu ja lootuse, mis ei jäta iialgi häbisse. Jumala ei vii oma lapsi raskustest mööda. Ta ei jäta neid, ta kannab neid raskustest läbi. Jagan teiega ühte pilti oma elust. Olin mererannas. Nägin seal väga suurt kibuvitsapõõsast. Selle marjad olid ilusad punased, läksin ja hakkasin korjama silmad marjadel otsimas võimalikult tumepunaseid kätt sirutama nende järgi. Äkki see juhtus. Järgmise sammuga ei leidnud mu jalg enam maad. Kõik juhtus nii, äkki olin astunud ühe jalaga väga suurde raudtünni mis oli küllap kord liiva kaevatud selleks, et inimesed seda prügi kastina kasutaksid. Usun, et aastatega oli kohev kibuvitsapõõsas talle peale kasvanud. Ja nii see tünn seal siis ootas vist kedagi, kellel pole silmi muule kui punastele marjadele. Õnnelik õnnetus. Väänasin vaid jala korralikult välja. Kuid kas pole see pilt paljude eludest? Pole aega enam vaadata, kuhu sa tormad, pole aega mõelda ka sellele, mida teed on mõtet Ajad tagasi säravat loet kõmulist, uurid horoskoope, küsid ehk pendli keerutajalt võiend nõiaks nimetajalt nõu. Lased mustlasel ka endale ennustada kurja ja maksad talle, kui ta lubab sult su needuse ära võtta. Loodan, et me ei tunne ennast sellest kirjeldusest ära. Et me pole oma eludega nii kaugele jõudnud. Loodan, et oskame paluda rahu ja valgust emalt kes on rahu ja valguse lõppematu allikas. Oleme võtnud aja maha, et jääda selle päeva alguses vaikseks, vaadata oma elule ja paluda juhatust emalt, kes on tee, tõde ja elu. Ja kõigeväeline jumal on meile tõotanud, et tema ei jäta neid kes oma lootuse temale panevad. Issand, sina oled, tee tõde ja elu tänu, et sa püüad meid kutsuda elutee leiab tõe rajale. Tänu esse igatsed meie päralejõudmist valgusesse. Aita meil pärale jõuda. Kõigutamatu kese, ära sina meist lahti lase. Aamen.