Toredat teisipäeva head aega, ootuse aega, laulik ütleb, oota issandat, ole tugev ja saagu kindlaks, su süda. Oota issandat, issand, kuule mu häält, kui ma hüüan, ole mulle armuline ning vasta mul Sulle, ta ütles mu süda otsigema palet. Paleti issand, neid otsingi on ootuse aeg, on issanda palge otsimise aeg. On inimesi, kes ei oska jumalat oodata. Nad ei ole teda enda arvates mitte kusagil näinud. Nemad ütlevad, kui jumal oleks olemas, siis ei oleks maailmas nii palju halba. Poleks sõdu ja ülekohut nagu jumal sõdiks ja teeks ülekohut. Nad on vist pisut pimedad, miski nende sees või keegi väljaspoolt on nendelt röövinud nägemise. On neid, kes näevad jumalat, aga kõiges ja kõikjal, isegi tuules kõikuvad rohu libles, viimases sügiseses lilleõies oma laulus eristavas linnus, päikesetõusus ja tähtede säras. Ja aina tänavad teda. Ja nii lõpmata palju on nende meelest seda, mille eest olla tänulik. Üks 18. sajandi valsi vaimulik on Maret kaike tõlkes seda väljendanud, nii kui palju säravaid imesid. Selge märk tema armulikkusest on selles maailmas peidul. Kui palju väikesi asju, mis peegeldavad tema võrratut. Tööd püüab igal sammul meie pilku, sest tasahilju kõnetab meid tema teos, mille iga rida pakatab imest. Ja Häskelgi palves on Valdo Raua poolt tõlgitud tõdemus. Ei ole ühtki taime mullas, mis ei kannaks tema ilumeelt. Ei ole ühtki kiudu köidikus, mis poleks täis tema õnnistust. Ei ole ühtki lindu, lennul pole ühtki tähte, taevas pole midagi päikese all, mis ei kuulutaks tema headust. Kuulsin kord üht inimest ütlemas. Mul ei ole enam midagi head oodata. Mitte kedagi pole mul oodata ka. Ma imestasin, ta oli mind külla kutsunud, ma olin tulnud erinevad lilleta haiglavoodi kõrval öökapil kõnelesid sellest, et mitmed külalised olid enne mind seal käinud nähes mu nägu, ta vist taipas, mida ma mõtlesin ja ütles. Nojaa, lapsed käisid küll ja vend käis ka ja mõned sõbrad on ka käinud ja näe, sinagi tulid, aga siis lisas ta kiiresti. Ma ei usu, et ma enam terveks rääkisime ootusest ja lootusest, jumalast, kes on meid elurännakul kõigest läbi kandnud ja sellest, et teda saab kõiges usaldada. Ja siis nagu paisu tagant tulvas ka tema suust nii palju näiteid sellest, kus temagi seda oma pika elu jooksul oli kogenud. Ta silmadesse tuli sära ja suu kõneles tänusõnu. Laulikkei kõnelejat, jumalat leides muutuvad vaenlased olematuks. Kõik kurjategijad kaovad. Et sõjad lõpevad. Ei, ta kõneleb suurest valust ja ülekohtust, mida ta on kogenud. Tundub, nagu oleks ka tema isa ja emadele hüljanud. Aga ta lisab, kuid issand korjas mind üles keset ränkrasket rännakut, tuleta issanda kotta, et mõtiskleda issanda templis, et seal laulda ja mängida jumalale. Ja ta on kindel, et issand, juhatab ta õigele teele. Ta on kindel, et issand, on ta valgus ja päästetema elu kindel kaitse. Ja seepärast ei ole tal vaja väriseda. Sest issand, peidate oma kotta kurjal ajal varjab teda sea ja tõstab ta jalad kindlale kaljule. Nii ta väidab. Sõnumid, mis paljusid hirmutavad, ebakindlaks ja närviliseks muudavad sõnumeid, mis paljusid halvavad on jätkuvalt. Selles maailmas jääbki nii olema. Vaid need, kes ootavad jumalat otsivat tema palet, leiavad selles rahutus maailmasse, rahu, kindluse ja lootuse looja ja lunastaja ka koos käies. Tema tahtes oma eluteed käies pole meil millestki puudust. Me ei pea põgenema, sulgema kõrvu ja silmi halvatult seisma jääma ja tasapisi hulluma. Saame tänulikke palverändurit täna oma teed käia, sest teame, et jumalal on kõigest isegi surmast, väljapääsutee. Aamen.