Usku ja usaldust. Markuse evangeeliumi üheksanda peatüki salmides 22 kuni neli on sõnad. Aga kui sa midagi võid, tunne meile kaasa, ei aita meid. Aga Jeesus ütles talle, sa ütled, kui sa võid, kõik on võimalik sellele, kes usub. Ja otsekohe hüüdis lapse isa. Ma usun. Aita mind mu uskmatuses. Nii kõnelesid kord üks oma poja ränga haiguse pärast ahastuses olnud isa ja Jeesus. Millised on meie usk ja uskmatus? Miks on paljude jaoks nii raske uskuda jumalasse? Vastuseid võib olla mitu. Esmalt see, millise pildi jumalast ja jumalasse uskujate, st on inimestele andnud kool ja need raamatud, mida nad on lugenud, need filmid, mida nad on korduvalt vaadanud ja ristiinimesed, kellega on nad kokku puutunud kooliõpikute ja küllap ka mitmete õpetajate negatiivne suhtumine kirikusse ja kristluses. Oskar Lutsu kevade kole köstrikuju, Viimse reliikvia karmid ja rumalad kloostri asukad. Lisaks päriselu pealetükkivad misjonärid või kitsarinnalised ja kurjad kristlased. Kuid kui kõigele sellele vastukaaluks on inimestel isiklik hea kogemus mõne ilusa hingega hooliva ja armastava risti inimesega võib see kogu eelneva negatiivse üles kaaluda. Eriti siis, kui see hea ristiinimene on olnud sovhooli vanavanem. Hea sõber, armastav abikaasa, armastatud laulja Heli Läätse matusekõne ettevalmistamiseks lugesin tema elust kirjutatud raamatut, mitmeid artikleid, intervjuusid, kuulasin tema laulude salvestusi, lugesin laulude sõnu ja pilt, mis mul temast oli olnud varem, muutus aina ilusamaks ja sügavamaks. Olin teadnud teda kui aina naeratavat helget lauljat, kes laulis hallidel aegadel paljude eestlaste hallika elu ilusamaks, värvilisemad selgemaks. Ja ma uskusin, et tema elugi on olnud helge, täis paljude austust ja kätel kandmist. Mida enam ma lugesin, kuulasin, süvenesin, seda enam see pilt muutus. Heli Lääts oli üheksaaastane, kui tema kooli ja koorijuhist ema kinni võeti ja maha lasti. Punased olid tapnud ühe saksa ohvitseri. Keegi oma küla inimestest oli kaevanud heliema peale tema olevat punane. Sakslased lasid siis selle punaseks sildistatud kolme lapse ema maha. Heli ei teadnud elu lõpuni, kuhu ta ema maeti. Valu ja muret ja raskusi oli tal eluteel hiljemgi palju, kuid kui ta oma elule mõne aasta eest tagasi vaatas, ütles ta. Võib-olla saadeti mind siia ilma inimeste rõõmuks ja lohutuseks ma olen lihtsalt keegi kellegi tahtel ja keegi oli lauses suure algustähega. Kallid kaasteelised, meiegi oleme siia saadetud kellegi tahtel ja on ime, et see keegi dismeid elama siia sellele maale sellel imelisel ajal. Äkki see keegi saatis neidki siia ilma sellele maale, selle rahva keskele, just sellel ajal inimeste rõõmuks ja lohutuseks olen selles päris kindel, et meid, kes oleme ristiinimesed on saadetud sellele maale kellelegi rõõmuks ja lohutuseks mitte hukkamõistmiseks siltide kleepimiseks vingumiseks virisemiseks ei rõõmuks ja lohutuseks oleme me siia saadetud tänupalvete ja palvete palumiseks ka. Ja kui me seda ei tee, siis pole meie olemasolul mingit õigustust. Kuidas me elame, milline on meie usk, kas suudame tunda ja uskuda nii nagu kord laulis, Heli Lääts. Arm sind, leiab arm, mind hoiab hing tulvil armastust, usk ja lootus ei kao, käest. Jääb see, mis on kaunis. Koit on lootus, kes teab, et kaob mälestus siis kui kord algab jälle päev. Issand, aita meid, meie uskmatuses, aita meil, et meie usk ja lootus ei kaoks, aita meil saada nendeks, kelle usk ja armastus kasvavad. Ja et meil oleks lootust, et sinu armeid leiab ja hoiab isegi siis, kui meie elupäevad siin lõpevad, et meilegi särad korda uue elu koiti algab, mis iial ei lõpe Jeesuse Kristuse.