Rahu ja selgust. Täna ja homme mõtisklen ühesholme jõle prohvet Jesaja raamatu 64.-st peatükist. Nüüd aga issand, oled sina, meie isa, meie oleme savi. Ja sina vormid meid. Me kõik oleme sinu kätetöö. Me kõik oleme šovi sarnased. Meil on püüdnud voolida vanemad kasvatajad, õpetajad mõnda meist on püüdnud oma käe järgi voolida abikaasa. Mõni vist lootis abielludes, et suudab teise tasapisi teistsuguseks teha. Vaikselt voolides, paljude puhul pettuti. Materjal, mida voolida püüti, osutus liiga kõvaks. Mõni hakkas ümbertegemispüüdlustest mõranema mõne ümbertegija karmidest kätest kukutiga kildudeks. Tavaliselt püüavad teisi jõuga muuta need, kes ise muutuda ei taha. Ennast peavad nad ilmeksimatu, yks täiuslikeks oma vigu nad ei tunnista. Kõiges, mis valesti halvasti on süüdi, alati teised ja nad arvavad, et kui nad neid teisi ekslike muuta suudavad muutub maailm paremaks paigaks. Needki on kanged teiste muutjad, kes pole oma muutumisega isegi pisiasjades hakkama saanud. Muutumine pole midagi lihtsat. Isegi selle tunnistamine, et ma vajan muutumist, pole paljudele lihtne. Prohvet aga jõuab tõdemuseni. Me oleme savi. Ja sina jumal vormib meid. Ta jõuab selle tõdemuseni siis, kui tema rahvas on jõudnud kuristiku servale. Pea kõik see, mille üle oldi uhked olnud, mille pärast oldi ennast teistest palju paremaks peetud, oli hävinud tempel, riik, iseseisvus, see osa rahvast, kes oli end lihtsamatest vaesematest paremaks pidanud, olid küüditatud. Uhketele ei olnud enam midagi, millega uhkeldada, ennast teistest paremaks pidada. Ja siis hüüab prohvet jumala poole, nüüd aga issand, oled sina, meie isa, meie olemas savi. Ja sina vormid meid ja me kõik oleme sinu kätetöö. Need on võimsad sõnad. Nendes lõputul, lohutus ja lootus. Nüüd oled sina issand, meie iso kuristiku serval kõikudes taibata, et kohe-kohe võidakse kukkuda kuristikku. Võib kaduda kogu rahvas hajuda, nagu suits tuulde. Taipab prohvet, et neil on siiski lootust. Kordan taas ja taas kahte vana võimast küsimust. Mille peale sa loodad, kui sul ei ole jumalat? Ja mida sa kardad, kui sul ta on? Prohvet aga lisab, meie oleme savi. Ja sina vormid meid. Me kõik oleme sinu kätetöö olla mõtlev, savi armastava jumala heades kätes, lasta ennast voolida temal, kes on meile kinkinud elu ja kõik meie annid ja tunneb meil lõpmata hästi peale seda, kui oled tundnud oma seljal piitsa ja nuuti, kuulnud julmade karme käske, alandavataažimist taibata, et kogu lootus polegi veel otsas. Sest kõik on lõpuks ikkagi armastava jumala kätes tema kätes, kellel on isegi surmast, väljapääsutee, selle jumala muutmatesse kätesse, kes oli kurt sellesama rahva viinud läbi mere päästun neid taga, ajavad ta orjusse tagasi viia tahtvat. Vaara mägede karmidest kätest on hea ja lõpmata turvaline ennast usaldada. Uskuda, et kõigel sellel, mida tema teeb ja ka tegemata jätab isegi valul ja kaotustel olnud tema potissepa kedral voolitava jaoks hea eesmärk. Tema armastab oma voolitavat. Samas on aga selge ka see, et ükski rahvas ega ükski inimene ei saa loota sellele, et jumalanna voolib kannatlikult ka siis kuivoolitavad tõrksena vastu hakkab, ignoreerib oma voolija olematuks, tunnistab. Issand. Sina oled meie isa, meie oleme savi ja sina vormid meid. Me kõik oleme sinu kätetöö. Meie looja, meie muutja, meie muuta suutia, vormi meid. Ja kui oleme liiga jäigad või rabedad siis sina oskad Meika pehmendada, nii et sinu muutvate käte vahel ei puruneks. Me teemeid ostjateks, millesse sa tahad asetada oma armastuse elustavat vaim. Aita meid püsida sinu peopesa kummeruses. Puudutame, heidame headuse väega. Seda palume Jeesuse nimel. Aamen.