Rahu ja selgust Loe Luuka evangeeliumi 19.-st peatükist 41. ja teise salmi. Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast. Kui ka sina sel päeval ära tunneksid. Mis sinu rahuks on vaja? Pisarad veerevad, mõõda jumala poja palgeid, lõputu kurbus. Ta ei ole kurb selle pärast, mis teda ennast on peagi tabamus. Tan kurb inimeste pärast. Ta nutab nende pärast, kes ei taipa, kuhu nad välja jõudnud. Kas ta nutab ka meie pärast? Kas me teame, kuhu oleme välja jõudnud oma eluga oma usuga, oma teadmistega pühakirjast ja sellega, kuidas me oma elu jumala sõna valguses elame. Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis Ta linna nähes tema pärast. Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja? Kas meie oleme leidnud rahu? Elame rahutus maailmas. Paljud elavad rahututes linnades. Kiirustavad inimesed, autod, rahulikud, jäävad rahututele jalgu ja neidki püütakse tõmmata kiirustajatega kaasa. Kuid kuhu kõik kiirustajad kiirustavad? Tallinnas elavad kiirustavad rahumäele või pärnamäele hiiule metsakalmistule, teised mõnele muule kalmistule. Seal lõpeb kõik kiire, lõpeb meie maine rännak. Kuid sealt läheb rännak ju edasi. Rahutud kiirustajad, need, kes kiirustasid, jõudmata elada, hoolida, armastada, uskuda ja usaldada võivad liikuda sealt ehk edusi surma laiale kiirteele. Need, kes on leidnud rahu kauni kitseraja selles elus leiavad ehk rahu ja rõõmuga siis, kui aeg siin otsa saab. Inimesed püüavad kindlustada oma tulevikku, täidetakse pensionisambaid, teadmata, kas pensioniaega jõutaksegi kogutakse vara vanadusepõlveks, teadmata midagi homsestki. Mõtlen mehele, kes jõudis oma elu jooksul imeliselt palju. Kui Martin Lutheri käest oli kord küsitud, mida ta täna teeks, kui ta teaks, et homme tuleks maailma lõpp postanuta. Istutaksin õunapuu. Kas meie õunapuud on istutatud puud, mis kannavad kauneid õisi ja ilusaid, häid viljupuud, mis annavad marju? Väsinud rändur eile? Maailma lõpp tuleb, elu lõbki tuleb, päeva lõpp, tuleb, jääb vaid see, milles on armastust mis on kandnud head vili kinkinud rahu ja valgust. Pisarad veerevad, mõõda jumala poja põski. Ta näeb seda, mis tuleb Jaanul lõpmata kurb. Kurb nende inimeste pärast, kellel oli võimalus näha temas jumalat. Jumalad, kes on armastus, näha temas teed, mis viib igavesse ellu näha temas jumalat, kes suudab andestada, puhastada rahutuid hingi ja valada nendesse rahu kastanotaka minu pärast. Kas ka mina pole ära tundnud oma soosingu aega? Kas ka mina kiirustasin temast aina mõõda ja ütlesin neile, kes vajasid vaid mõnda head sõna taipamist, et ma hoolin, et mul pole aega. Tegelikult mul oli aega, tema ju andis mulle koguma aja kõik need aastad, päevad ja tunnid. Iga sekundi andis, tema aeg on tema kingitus mul. Ja ma imestan, kuidas olen mina nii vähe sellest sellest kõigest temale raatsinud tagasi anda. Tänu olgu Sulle Jeesus Kristus. Kes sa tõid mu välja eilses töös tänase päeva rõõmustavasse valgusesse. Et saaksin võita igavest elu oma hingele vere kaudu, mida sina oled minu eest valanud. Tänu sulle sinu pisarate eest, kurbuse kaastunde eest tänu esse, hoolide, igast inimlapsest, selles on meie lootus, ei, mitte meie oma tublidusest. Andesta meile rahututele ränduritele. Andesta ükskõik setele kulgejatele juhatab meid eluteel rahuallikale lõppematu rõõmu rajale. Aamen.