Isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Tere hommikust kõigile. Sattusin hiljuti tunnistajaks väga ilusale sündmusele. Sõitsin bussiga tööle linnaliinibussiga ja äkitselt peatus buss täiesti keset kitsast tänavat kahe peatuse vahel. Kuna istusin bussi tagumises osas, ei saanud kohe aru, milles asi. Buss seisis hetke ja siis tegi keskmised uksed lahti. Sellest uksest astus välja üks vanapaar, kindlasti üle 80 mees toetamas vaevaliselt liikuvat naist, kes toetus kepile. Ka mees ise liikus päris vaevaliselt ja ega täpselt polnudki aru saada, kumb kumba toetas. Mõlemal olid käes toidukotid. Nad astusid bussist välja ja sisenesid otse bussi ukse vastas olevast väravast väikese maja hoovi. Buss sulges uksed ja sõitis edasi ning peatus 100 meetri pärast bussipeatuses. Olen maalini bussidega sõitnud ja tean, et seal on see loomulik. Aga linnaliinibussis oli see minu jaoks esmakordne kogemus. Kui ma õhtul kodus sellest sündmusest rääkisin ja bussijuhti kirjeldasin, selgus, et see on see sama bussijuht, kes alati peatuses ootab, kui näeb hilinejad bussile jooksmas. Tuli välja, et ta on ka minu pereliikmeid peatuses kannatlikult oodanud. Muidugi kostis bussis sel hetkel, kui buss peatus vales kohas pominat. Kuid pomin vaibus, kui saadi aru, milles asi. See bussijuht on oma liinil sõites tähele pannud inimesi, kes selle tee ääres elavad ja teab ilmselt sedagi, mis kellaajal keegi enamasti sõidab ja kus kandis elab. Ta oli tähele pannud selle vanapaari kodu ja teades ka seda, et nad sõidavad kindlal päeval ühe bussiga poodi, tühjad kotid käes ja mõne tunni pärast sõidavad täis kottidega tagasi koju. Tallinna kiires ja keerulises liikluses on see mees säilitanud lihtsa inimliku suhtumise. Ta on ilmselt teadlik, milleks buss sõidab. Oma juhtimise töös on ta säilitanud tasakaalugraafiku, närvilise ja tiheda liikluse ja inimlikkuse vahel. Sündmus haakus tugevalt mind viimastel aastatel saatnud küsimusega et kuidas kujuneb sageli nii, et elus kehtivad justkui ühed reeglid ja tööelus teised. Kuidas juhtub nii, et see, mida me elus peame valeks on tööl õige või mida tööl valeks on elus ainuvõimalikud? Õige. Kuidas juhtub see, et tööelus kaotame sageli oma inimpalge? Kuidas või mis hetkel toimub ümberlülitus kas koduuksest välja astudes või tööuksest sisse astudes? Kuidas näiteks ilmne vassimine käib tööülesannete hulka. Ühel hilisõhtul sattusin poest läbi ja nägin pealt seeni kuidas müüa, silmad häbi täis ja peaaegu nutmas püüdis salaja, et teda kassa kaameratest ei nähtaks allahindluse hinna peale kleebitud valet kõrgemat hinda lahti nokkida ja ostjale toodet selle odavama, ehk siis õige hinnaga müüa. Ostjad olid siiralt imestunud ja ei osanud algul seisukohta võtta. Kui saabus selgus, milles asi oli, võis inimeste nägudelt lugeda häbi, alanduse tunnet ja siirast austust selle müüja vastu. Mitte müüa vaid inimese vastu, kes ei suutnud oma poes korraldatud pettusega kaasa mängida. Teatritöös on üks kindel küsimuste rida, millele peaks näitleja vastuse leidma alati, enne, kui ta lavale astub, nimelt kes ma olen? Kus ma olen, mida ma teen ja milleks ma seda teen. Mida selgemalt on suudetud nendele küsimustele vastata, seda klaarim ja selgem ja puhtam on näitlejatöö tulemus. Ehk siis tegelane laval. Need küsimused on hea ka ellu üle kanda, vahel endalt küsida, kes ma olen, kus ma olen, mida ma teen ja milleks ma seda teen? Esimesele küsimusele, kes ma olen, on vahel väga raske vastata. Võite vaikselt proovida. Kui vastus kohe ilmutu, siis võib enne püüda vastata viimasele kolmele, kus ma olen, mida ma teen ja miks ma seda teen, mida ma teen. Kui nendele küsimustele vastust leida võib ootamatult selgineda vastus ka esimesele küsimusele, kes ma olen. See vastus ei pruugi meile väga meeldida. Kuid õnneks on meil alati võimalik teha vigade parandusi. Palvetame issand Jeesus Kristus, jumala poeg, heida armu meie patuste peale, juhata meie tegusid ja sõnu, et võiksime sellega, mida teeme, abiks olla ümbritsevatele. Ole tänatud iga meile antud uue päeva eest, mil saame taas võimaluse sinu valgusel oma teod läbi katsuda.