Tere head klassikaraadio kuulajad algab muusikauudistesaade helikaja, mis täna, 27. oktoobril pakub kuulata järgmisi teemasid. Festivalist nüüd 2007 teeb kokkuvõtte muusikateadlane Merike Vaitma. Hingedepäeva aegu esitavad Rahvusooper Estonia sümfooniaorkester, koor ja solistid Petteri Feranetši juhatusel Andoninud Vošaki reekviemi. Seda teemat vahendava kero. 31.-st oktoobrist kuni kolmanda novembrini toimuvad viienda Tartu orelimuusikapäevad, mida tutvustab korraldaja ja organist Anneli Klaus. Sarjas akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis on täna kell 18 kammerkontsert, millest lähemalt räägib üks esinejast pianist Natalisakus. Järgmisena nädalal esineb Tallinnas, Pärnus ja Jõhvis pianist Irina haarenkama kes räägib, mis ettekandmisele tuleb. Maire Eliste laulustuudio esitleb hingedepäeva kontsertidel Piret Repsi. Kontaati hingede maakellad. Maire helistega tegi intervjuu Kersti Inno. Vabariiklikult orkestrijuhtide puhkpilliorkestrilt ilmus duubel CD, kuhu on koondatud 11-ni eelmisel aastal helilindistatud ja Eesti raadio arhiivist pärinevad eesti heliloojatele muusikapalad. Helilõigu tegija kera. Ja saate lõpetab Priit Kuusk muusikauudistega laiast maailmast. Mina olen saate toimetaja Tiina kuningas ja soovin teile head kuulamist. 12.-st kuni 21. oktoobrini toimus 10. rahvusvaheline uue muusika festival, nüüd 2007 toimus üle 10 kontserdi, kus kõlas hulgaliselt ka uudisteoseid. Festivali peakülalised olid heliloojat Salva toores ja Riino Itaaliast ja maakaantonid Nix Suurbritanniast. Oma muljeid äsja lõppenud festivalist jagab nüüd meiega muusikateadlane Merike väitma ma lisaksin kohe kahele. Peakülalisele, kes ka kohal olid, oli kolmas pea helilooja Charligeti. Tema mälestuseks oli ta valitud festivali üheks peaheliloojaks. Ta suri 2006. aasta suvel 80 kolmeselt. Üks kõige respekteeritumaid ja armastatumaid heliloojaid üldse, kes möödunud sajandi keskel pinnale tõusis nagu uues muusikas. Et kaks elus heliloojat, mõlemad parimates aastates Arrino pidas hiljuti oma kuuekümnendat sünnipäeva ja Marcantonio tonnid sündinud 1960 temal ei ole isegi 50. veel selja taga ja nad on tohutult erinevad seal. Rino ajab taga selliseid õhkõrnu helinüansse palju vaikust vaikuse piiril. Muusika. Ta kasutab sageli ka selliseid pealkirju, mis vihjavad sellele juba näiteks helivari festivali avakontserdi esimene teos, sümfooniakontserdil. Uus teos üldse, mõlemalt tulid uued teosed, kavas niuksed, ütleme 21. sajandi teosed on ka suurepärane, siis hoopis teistmoodi on muidugi maak Antonit, Netsch. See on energia pomm ja taandub tulnud jätsus kasutab väga palju jätsu võtteid, kasutab jätsu, mängijaid, improvisatoorseid, lõike. See on väga tore, et kaks niivõrd erinevat heliloojad olid mõlemad peakülalised. Aga nüüd festivalid ongi alati jälginud ju seda joont. Ollakse avatud kõigele, mis on originaalset, mis on huvitavat, mis on värske ja Ligeti. Küll oli hea tema teoste valik kaks täiesti krestomaatilised tilist teost varaselt lugeda tilt külas. Meil esmakordselt elavas ettekandes avakontserdil reekviem, mida juhatas siis Tõnu Kaljuste, esines läti segakoor Latvija ja reekviemi solistid, seal on sopran, metsosopran olid pärit Rootsist. Meie siin lauljad ja koorijuhid imetlesid, kas neil on kõigil absoluutne kuulmine, muidu sa laulda sellist teksti ja see oli väga ilusti ette kantud ja siis lõppkontserdil atmosfäärid orkestrile mõlemad need teosed on jah, avangardi klassika, krestomaatilised teosed sellest perioodist, kus kõla tuli muusika kas niimoodi esiplaanile, nagu ta kunagi varem ei oldud, et kõla üksi võiks olla muusikas kõige tähtsam väljendusvahend. Ja neid teoseid peab kuulama elavas ettekandes. Kui kunagi ei ole sellist muusikat kuulnud elavas ettekandes ainult plaadilt, siis ei saa viidet mulje oli ka viimase perioodi Ligetit, kus tema muusikas peamine element oli rütm väga raskete rütmijoonistega polürütmiliselt teosed. Nii nagu tema viimase 15 aasta põhihobused tüüdid klaverile, mis on tüüdid koordinatsiooni peale ja mis loovad sageli illusiooni, nagu oleks klaveri taga mitte üks inimene, vaid kaks või kolm klaverikontsert on samasugune solistile, aga peale selle on veel orkestrid, hääled ja polürütm. Ja sealjuures on igavesti vaimukas teos, vaimukas ja poeetiline korraga ja vaheldumisi väga noor pianist Mihkel Poll selle võttis kätte ära õppis, on ka üks väga, väga tore asi ja ta tuli sellega suurepäraselt toime. Muidugi küll oleks tore, kui ta saaks seda veel esitada, et tekiks selline väljenduslik, vabad. Samuti trarcy meie keelpillikvartett verinoorkvartett, nad ei ole kaheaastased ja väga hea kvartett. Nad võivad mängida väga erinevat stiili, ma arvan. Ja võimelised ära õppima raskeid teoseid Ligetiteist kvartetti, nad mängisid, mis on samuti tehniliselt väga nõudlik ja karakterite mõttes ja kujunduse mõttes igati ja tegid seda suurepäraselt. Festivalil oli tervelt kolm orkestri kontsert, see on väga hea saavutus. Ma ei mäleta, et kolme oleks olnud, kaks on olnud ja on olnud mitu festivali, kus pole ühtegi orkestri kontserti. Ja nüüd on koostöö erzoga, paistab nii hea ja et ka väga head dirigendid seisis orkestri ees esimesel kontserdil siis Tõnu Kaljuste ja kahel orkestri kontserdil. Olari Elts. Rields oli ka selle festivali üks kunstilistest juhtidest ja see meeskond on algusest peale püsiv. Algul oli kaks nime ju Madis Kolk, Erkki-Sven Tüür ja Olari Elts, lisandus üsna peagi teine orkestri kontsert. Seal oli kavas ainult üks teos, Mark Anthony thernitši. Scootšt ehk põleta antud. Ja seda juhatas Olari Elts, tema tööni chi muusikat mitmel korral juhatanud, nüüd ansambel on ammu-ammu teda hakanud esitama. Ja selline r rütmikas särtsakas muusika on just selline, millega Olari Elts oskab suurepäraselt saali üles kütta. Ta samal ajal ta jääb väga täpseks ettekande juures ja siin oli ka kolm külalissolisti, kes panid rahva täiesti üürgama vaimustusest ikkagi Suurbritanniast kitarrimängija John Barrichello biitor, Joskin löökpillidel ja Jon Pattitutsi kontrabass, kaks viimast siis Ameerika Ühendriike kidest virtuoosid kõik kolm ja Neid võis tõesti nautida kolm taasorkestri kontsert, seda ma ootasin vist kõige rohkem, seal olid kavas siis alguses Ligeti atmosfäärid, siis olid töönintši üks teos veel ja teises pooles Helena Tulve uue orkestriteose esiettekanne ja Erkki-Sven Tüüri akordionikontserdi profassi prohvetlus. Ennustus tegelikult jah, esiettekanne Eestis, kusjuures maailma esiettekanne oli eelmisel nädalal olnud Turus, sest Soome akordionimäng miga päevirnen, tema teene on, et see kontsert üldse sündis. Ta oli mitu aastat ju Erkki-Sveni veennud, et ta kirjutaks Helena Tulve ekstinktsioonides soovi mis tähendab umbes nähtu hajumine. See oli otsast lõpuni haarav, nagu võis arvata, on ta teistmoodi ülesehitusega kui juba kuulsaks saanud sula, kus asi suundub kulminatsiooni Londoni poole, siis siin on lõpus tõesti hääbumine väga ilusat tämbrit, siin lõpus. Ma tahaksin seda veel kuulata, lihtsalt kuulasin põnevusega, korraga ei haara kõike. Erkki-Sven Tüüri akordionikontsert hea solism, ma kahtlen, kas Eestis sellist akordionimängijat on olnud kunagi, kes on võimeline sellist teost mängima, kellel oleks ka nii palju huvi uue vastu uue muusika mängimiseks, et ta tellib heliloojalt teoseid, mida kõik akordion oskab teha ja see oli tohutult põnev. Samas selle teose niukene väljenduslik küll nagu ikka tüüri puhul väga veenev, väga tugev, väga kaasahaarav. Kas meil mõni helilooja üldse on varem akordionikontserdi aga pole olnud, kellele kirjutada, ega helilooja ei hakka kirjutama huupi, ta peab teadma, kellele ta kirjutab. Ja Erkki-Sven Tüür ikka kohtus palju kordi oma solistiga ja saata sisemida saab akordioni ka teha ja õppis mängijal. Festivali Heleri kolm külalisansamblit, esimene neist oli pühendunud šarrina loomingule. Ansambel algoritm maa Itaaliast siin oligi ainult Charrino teosed olid kavas, vot siin tekkis tükati, tekkis nüansseerimisemaneerist niukene tüdimus. Väga hea kontserdi andis meie uue ansambel, siin oli Tatjana Kozlova teos toos, teine a, see ei olnud päris esiettekanne, aga ikkagi värske teos. Väga sümpaatne oli seal Rinod trio viiulile, tšellole ja klaverile, kus viiul ja tšello pidid mängima väga pikalt, ainult Flasolettidesse on meeletult raske, nagu ma aru saan. Ja Merje Roomere ja Leevi Tanel mägi laatorid auga sellega toime. Ja oli veel kaks esiettekannet, oli age hirve killustatud ruum, väga hea teos. Ja Märt-Matis Lille Ilusa pealkirjaga vahvaluentovey pühvlid lahkusid instrumentaalteos, flööt, klarnet, viiul, tšello, klaver, löökpillid ja lugeja, see on indiaanipärimustes. Kuidas ajal, kui Ühendriikide valitsus hävitas pühvli, keda sai liiga palju ja siis salapärastel põhjustel? Eks indiaanihõim suri välja, et kui pühvlid lahkusid, siis nemad ka ei suutnud elada Märt-Matis teos oli väga hea, on natuke teistmoodi, kui ta tavaliselt on ikka väga õrnade ja habraste nüansside meister. Seekord tal seal niisugust võimsust aga väga mõjus teos tahaks jälle veel kuulata. Ansambel luu on üks põnev ansambel, nad lähevad järjest paremad ja tervikuna jätsid nad kõigile küll parema mulje kui ansambel fööniks Šveitsist. Seal olid suurepärased mängijad, aga tükati oli tunne, et nad ei ole kas pruukinud mängida kõike dirigendi ka kohe avateos Helena Tulve striin, mida polnud Eestis varem mängitud esiettekanne. Klis 2006 kirjutatud on samblile seadlik Tseenrpleias see vool või hoovus takerdus kogu aeg, nii nagu muusikutel on kombeks öelda, muusika ei seisma, ta seisis nagu kogu aeg, ta ei voolanud, kuigi pealkiri oli voolamine. Ülo Krigul esiettekanne oli seal Tubica end suurepärane teost külalisansamblites oli minu jaoks kõige sümpaatsem prantslaste nimega kaks, see kaks m on prantslaste kõige vanem, uue muusika ansambel juba 70.-te algusest vanem kui ansambli interkontemporand. Ja muidugi on seal ilmselt koosseis muutunud, hakkab väga vanade traditsioonidega ansambel, nad on toonud esiettekandele enam kui 600 ost, kuidas kiita ühte ansamblit. Suurepärane partneri tunnet, väga head mängijad, suurepärane kõla ja neile siis muusika kordagi paigal oli ka mingisugune tervik, mingisugune voolamine kõikides teostes, nemad mängisid sellist šarrino teost ilusa pealkirjaga mere Centauri, aga see on 80.-test, see maneer, klik nüansseerimine on talk hilisemal kümnendil kõige rohkem esile tulnud, siis oli seal hulk prantslasi ja oli Toivo Tulevi õli Music esiettekanne, varajane muusika. Mis ei tähenda Scooki varajase muusika ka mingit kopeerimist või tsiteerimist ja isegi väga kõrva torkavaid viiteid ei olnud, kuigi autor oma kommentaaris kirjutab. Ta on viited. No muidugi on, aga need olid väga ilusti väga põgusalt tehtud. Väga paljud Tulevi instrumentaalteosed, kus ei ole, kindlasti on vaat et muusikaliselt põnevamatki, kui tema vokaalteosed rohkem kirjuta puhtinstrumentidele nüüd ansambli kontserdist pole rääkinudki, nemad on Eestis juba peaaegu et vanameistriseisuses, sest 93, mis nad olid esimesed puhtalt uue muusika ansambel ja nüüd on neid hulgem, seal on meie suurimad virtuaalsed, neil on nii suur kogemuste pagas ja seal oli siis Ligeti klaverikontsert. Seal nimelt noh, kontsert suurele kammeransamblile, mitte orkestrile. Klaveriga mitte ainult solist ei tulnud välja augu, ka võib loomulikult ka ansambel. Terve kontserdi teise poole täitis Mehhiko helilooja Enrico Chappela sütt on NATO-s need ta sündinud, on võrgustik Rocteriiule, akustilist, elektrit, tettidele. Paljude institutsioonide ühistellimusteos oli uhke ka üks selliseid, kus oli väga hästi see kooslus toimis, et rock ja akustiliste pillide tehtav nüüdismuusika, mis ei ole rokk kuigi olla rütmikas. Sellegipoolest. Trarcy kvarteti kiitsin tetrargi kvartetile oliga Malle Maltis, esiettekanne aaria ja siis olin Kurnitski teine keelpillikvartett ja nagu traditsiooniline oli kavas ka EMTA ehk Muusikaakadeemia elektronmuusikastuudios tehtud teoste kontsert, valdavalt Muusikaakadeemia magistrandid või hiljuti magistrantuuri lõpetanud Eesti elektronmuusika on välja saanud lapsekingadest, mida ma selle all mõtlen? See esimene vaimustus, enamik heliloojaid, mitte kõik, näiteks Lepo Sumera ja Erkki-Sven Tüür pole seda kunagi teinud nimel et ühteainsasse teosesse püütakse sisse panna kõik, mida tehniliselt osatakse ja siis see on niisugune kirju pundar ja teost nagu ei olegi festivali esitustase ei, mitte ainult külaliste poolt. No need olid tipud, kes käisid aga eesti interpreetide poolt, kus mõnedki on nende tippudega samal tasemel solist teed olid suurepärased ja samblit, seda ei väsi ikka jälle imestamast. Minusugune kuula, kes käib väga ammu kontserdil, et kuivõrd on tõusnud üldse pillimängutase kõikidele instrumentidele, keelpillidel, puhkpillidel ja kuivõrd on tõusnud nüüdismuusika ettekandmise tase, ma arvan. Festivalide algusaegadel oli veel ettekandeid, kus oli tunne, et teosed on vaevaga kokku traageldatud. Aga interpreetide pole nagu aimugi, et mida seal võiks nüüd veel edasi teha. Nagu puudus ettekujutus, selleks puudus fantaasia. Ja nüüd on see olemas. Muidugi aitab Eesti avatust tugevalt kaasa, kes vähegi tahab, praegu noortest saab õppida mitmel pool, mitte ainult Eestis, me oleme muutunud normaalseks riigiks selles mõttes, sest kusagil ei ole, niiet õpitakse ainult omal maal ja küllap on sellele kaasa aidanud ka see nüüd festival ise oma eksisteerimisega ja päris kindlasti mõned noored komponistid kuulavad terve festivali, mitte ühtegi kontsert ja neil vahele ja interpreetide hulgas samuti on huvilisi, nemad tavaliselt hakkavad ka ise mängima, kui juba ei mängi uut muusikat või pole mänginud. Nii et uudishimu on äratatud. Selleks, et uudishimu ärkaks, peab kuulama ikka elavaid ettekandeid ja ma ütleksin veel nii palju. Lõpetuseks, et ei ole ühtegi festivali, olgu see nüüd festival, olgu see Helsinki muusika, noova või mistahes festival, kus ei oleks midagi, millest oled üleni vaimustuses ja kus ei oleks ka midagi, mida kuuled vähema vaimustusega. Nii on olnud kõik nüüd festivalid, et on midagi, mis on, tundub erakordne ja midagi, mida ootad vaikselt, et võib-olla tuleks järgmine teos või järgmine kontsert helgaja. Hingedepäeva aegu esitavad rahvusooperi Estonia sümfooniaorkester, ooperikoor ja solistid Heli Veskus juuli Lill, Mart Madiste ja Priit Volmer Sloveenia rahvusooperi peadirigendi Peeter ferenegi juhatusele Andoninud Vošeke reekviemi. Elu mõttest ja surmaministeeriumist mõtiskletakse läbi Anton Foosaki muusika tema 1890. aastal kirjutatud reekviem, mis sellest suurvormist palusin rääkida. Rahvusooperi Estonia koor meistril Elmo Tiis valdil. See on äärmiselt suuremõõtmeline, romantiline oratoorium. Kui me vaatame seda partituuri, siis oma mastaapse poolest me võime oletada, et see teos on orienteeritud rohkem kontserdisaalile kui kirikule. See teos on, on väga selgelt kaheosaline ja kahes osas me seda teost ka ette kanname. Seda teost väga palju ei esitata, kuigi ta vilksamisi on ikkagi suurte kontserdisaalide ja orkestrite nimekirjades taamat dramaatiliselt elementidele on sarnane nagu Berlioosi ja Verdi reekviem. Oma vormi ülesehituselt on ta nagu rubiini reeglina äärmiselt selgepiiriline ja võib öelda, et võib-olla need 19. sajandi lõpu suured teised oratooriumid on teenimatult selle reekviemi jätnud. Oma varju. Loosung kasutab oma loomingus tšehhi rahvamuusika elemente, ehk on seda rahvusliku koloriiditundega selles reekviemi, siis on küll tunda näiteks ühe suurepärase fuga teemana kasutada Ta 15. sajandi ilmalikku hümni. Ta on kasutanud ka mitmeid teisi elemente. On väga siiralt ja ja suure austusega suhtunud ladinakeelsesse reekviemi teksti sellesse liturgilise teksti. Ta kasutanud Gregoriaani koraalielemente väga mitmetel kordadel selles teoses. Nii et see on suur kummardus väga mitmetele muusikaajaloo sellistele traditsioonilistele elementidena. Proportsioonides on ta muidugi suuremõõtmeline koori oratoorium üksikud solisti osad vahel, kuid kahtlemata on siin väga suur roll ka solistide kvartetile. Solistidena esitab ta eelkõige väljakutseid oma kõrge vokaalset esituuri poolest ja just nimelt ansamblelise koos laulu keerukuse tõttu. Kuid ta on hõlpsasti kuulatav, romantiline ratoorium. Me oleme seda teost eelnevalt ette kandnud Savonlinna ooperifestivalil aastal 2004 Donald dirigeeris ta maestro Eri Klas. Praegu tuleb juhatama Sloveenia rahvusooperi peadirigent Peeter herenic. See on meil nagu esmane koostöö temaga. Teost saab kuulata esimesel novembril kell 18 Tallinna Kaarli kirikus, teisel novembril kell 19 Vanemuise kontserdimajas ja kolmandal novembril kell 19 Pärnu kontserdimajas. Helga ja järgmisel nädalal toimuvat Tartus Peetri kirikus orelimuusikapäevad lähemalt räägib ürituse peakorraldaja Anneli Klaus. Asi algas nii, et Tartu Peetri kirikus sai valmis ja väga suur töö remonditi ära väga kaunist ja väga hästi Tartu Peetri kiriku orel ja kuna kogudus oli teinud väga suure tööinimesed, olid annetanud väga palju raha, selle heaks otsustati. Orelit on vaja eksponeerida ja kõigile näidata ja kuna, kus on ju ka teisi väga häid oreleid, siis kaasati ka ka teised orelit ja teised kirikud ja nii valmiski teha Tartu orelimuusikapäevi. Tartu Peetri kiriku orel on mehhaaniline orel, mis on valmistatud 1890. aastal Tartu meistri mülverstati poolt. Ta kõlab väga kaunistada romantilise kõlaga ja on üks suuremaid mehaanilisi oreleid Eestis, seal on ühtekokku 1215 vilet ja mõned on väga suured, suuremad kui mitu inimest koja neli meetrit laiad ja mõned on nii väikesed nagu pastapliiatsi südamik, nii et see oreli sisemus on väga põnev. Tartus ongi väga huvitav olukord, et igas kirikus on väga omanäoline orel ja saab mängida ka erinevat muusikat nendel orelitel mitmes kirikus Tartu orelimuusikapäevad toimuvad. Sellel aastal oleme keskendunud Tartu Peetri kiriku orelile ja üks kontsert toimub ka Tartu Jaani kirikus. See on keskpäeva muusika veerandtund, mis tegelikult juba väga pikka aega on Jaani kirikus toimunud ja sellel aastal siis see reedene kontsert satub just orelimuusikapäevade ajale ja loomulikult on ta lülitatud orelimuusikapäevade kavas. Milline on Tartu orelimuusikapäevade kava Tartu Peetri kirikus Esinevad sellel aastal? Too organistid niisugust kava ei ole veel varem olnud, et oleme siis väga julged ja esinevad sellel aastal Tartu Pauluse organist Anna Humal, Maarja kiriku organist Elke Unt ja mina Peetri kiriku organist. Kontserdid toimuvad kõigepealt 31. oktoobril, tähistame usupuhastuspüha. Sellel õhtul me kutsume kõiki inimesi laulma koraale ja koraalid ei ole lihtsalt niisama valitud, vaid usupuhastuspüha tähistamiseks. Laulame Martin Lutheri sõnadele ja viisidele korale ja kindlasti kõlab ka üks kindel linn ja varjupaik, mis on väga-väga kuulus koraal ja paljud seda teavad. Ja kuna sellel päeval on ka Hugo Lepnurme sünniaastapäev, siis me laulame kindlasti ära ka Hugo Lepnurme koraali, mis on meie koraaliraamatus olemas. Esimesel novembril on ka huvitav püha kirikukalendrisse on pühakute päev ja pühakutepäeva puhul on siis selline pidulikum kontsert, kohale tulevate akordionistid, ansambel ja Tartu üliõpilassegakoor ja siis muidugi kõlab ikka ka orelimuusika ja kolmandal novembril on galakontsert ja siis mängime kolm organisti Tartu Peetri kiriku orelil. Kuna kava on selline väga inimsõbralik, kui võib öelda jah, et ei ole midagi sellist rasket ega ega pööraselt arusaamatut, et siis ma arvan, et kontserditel võivad tulla muusikasõbrad, sellel on mõte korraks aeg maha võtta. Ta tulla muusikat kuulama, eriti esimesel novembril, pühakute päeval, kui on kaastegev ka akordionistid ansambel, mis on väga põnev mängida orelit ja akordion koos, et see ei ole mitte vaheldumisi mängimine, vaid koos mängimine. Et siis on eriti huvitavat muusikat seal tulemas. Aitäh, Anneli Klaus selle intervjuu eest ja Tartu orelimuusikapäevad 31.-st oktoobrist kolmanda novembrini kontserdid Tartu Peetri ja Jaani kirikus. Täna kell kuus õhtul saab Kadrioru lossis kuulata head kammermuusikat interpreetide liidu korraldatavast sarjas toimub kontsert akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis. Pianist Natali Sakus, kellega koos te esinete ja mis on kontserdi kavas. Minuga koos mängivad minu abikaasa Vello, sakoski mängib klarnetit ja mu vanem tütar Liina šigurs. Tema mängib vioolat. No see kava valik ongi tulnud tegelikult pillidest, eks me oma perega oleme varemgi teinud, koos kontsert oleme teinud ka kogu perega, sest mul on neid muusikuid rohkemgi peres. Aga need pillid minu meelest kõlavad väga kaunilt kokku. Minul üldse isiklikult mitte sellepärast, et mu tütar nüüd mängib vioolat, vaid mulle meeldib vioola tämber kohutavalt mäki tämber ja sellele koosseisule on kirjutatud väga toredaid teoseid, nii et sellest koosseisust nendest teostest meie kontserdikava idee algaski. Kõigepealt Mozart keegel Statrjo. Mozart kirjutas seda sellel õnnelikul aastal, kui ta elas Viinis. Kui ta kirjutas Figaro pulma, see oli tal hästi viljakas aastate, kirjutas sel aastal kolm klaverikontserti ja liikus muide vabamüürlaste seltskonnas mängis innukalt keeglit, sellepärast ongi teose pealkiri keegel Statrjo. Ja seda kontserti ma nüüd ei räägi järjest, vaid ma räägin ideest seda kontserti lõpetab Bruchi neli pala samasugusele triole. Need on üliromantilised palad. Brow kirjutas seda oma pojale, kes oli klarnetimängija, kes tahtis ühel kontserdil mängida samas koosseisus sedasama Mozart Jaan veel samale koosseisule kirjutatud ka summani Merchenertseerungen. Ja neil oli üks lugu puudu, siis ta tellis oma isalt, kes oli selleks ajaks juba 70 aastane. Nii et see Bruchi trio on kirjutatud möödunud sajandi alguses 1908. Ja kuna oli niivõrd kõrges eas, siis ta oskas seal kasutada juba ma kõiki neid oskusi ja see on niisugune üliromantiline väga meisterlik tsükkel, sinna kuulub kokku kaheksa pala, me mängime neist neli. Ja siis ma mõtlesin, et kummagagi võiks mängida ühe teose veel. Ja Vello valis summani romansid. Need on küll algselt kirjutatud poele, aga summa on tegelikult, mõtles neid ühele sooloinstrumendina klaverile ta sel aastal kirjutas ka klarneti fantaasiapalad. Ja nii neid romanss sugune fantaasiapalasid mängitakse tegelikult väga erinevalt instrumentidega, nad on hästi populaarsed. Need just hiljuti. D Ma sain Kallelt kingituseks plaadi, kus ta mängib koos Miina Mayeriga. Kalle Randalu, Kalle Randalu seal väga-väga ilus plaat, nad mängivad summanite Bruchi sedasama triot, muide, nad ei mängi üldse mitte vioolaga, vaid Sabine, Mayeri, vend ja mees, kõik mängijad, klarnetit mängivad klarneti basset, Horniga kõlab väga kaunilt. Bruchi triosid ka. Nii et sellepärast me valisime nagu sellise summani. Aga tütre Liina, hakkame mängima ühte. Eestis on alati need eestisonaate vioolal, klaverile ei ole, ma isegi ei tea ühtegi teist. Ja täiesti kogemata siis kui me valisime, ma ei mõelnud selle peale. Tubinal möödub tegelikult novembris 25 aastat surmast, nii et see sobib väga hästi. Ja ta on väga hea teos juba sellepärast teda tasub mängida korduvalt siis Eduard Tubina sonaat vioolal klaveril aastast 1965, neli teostan selle kontserdikavas ja heliheliloojat. Ja seda kena kammermuusikat saab siis kuulata täna õhtul kell kuus Kadrioru lossis aitäh Natalisakus. Täna kell 19 esineb Pärnu kontserdimaja kammersaalis üks edukamaid noori pianist Irina Sahharenkova, kes esines septembri lõpus Tallinnas koos Tallinna Kammerorkestriga. Irina Sahharenkova on üks neist pianistidest, kes on sageli osalenud konkurssidel ja väga edukas ning kellele meeldib ka esineda. Nüüd on meil temaga telefoniühendus ja teil tuleb Eestis nüüd kolm kontserti ja need kontserdid on erilised selle poolest, et esinete haamerklaveril milline pill on haamerklaver ja mille poolest erineb kaasaegsest klaverist. Meil on väga huvitav vill selles mõttes, et ta seisab kuskil klavessiini ja kaasaegse klaverivahepeal, et tegelikult on isegi lähemale klavessiini kui kaasaegsele klaverile oma selguse ja läbipaistva faktuuri poolest ja sellise suhteliselt terava ja erksa kõla poolest ja mis mind väga köidab selle pilli juures, et ta võimaldab väga palju peent ja täpset artikulatsiooni ja sellist registreerimist ja mõne teose puhul ja isegi ma olen avastanud, et ma saan paremini aru, kuidas teda tuleks mängida, kui ma proovin teda mängida hammer klaveri peal, näiteks niimoodi on juhtunud varaste, Beethoveni sumaatidega ja see kontsert, mis tuleb nüüd Pärnus, see on minu elus esimene soolokontsertklaveri peal. Kas te esitate kõigil kolmel kontserdil sama kava? Kas haamerklaver on niisugune pill, mis nõuab ka natuke intiimsemat kontserdipaika? Ma arvan, et Hammer klaveri jaoks on vaja natuke väiksemat ruumi, et ta, ma arvan, et kaotab natukene suures ruumis. Olles mänginud Mozarti variatsioonid ja Beethoveni kõige esimese sonaadi Kas te valisite ka sellepärast haamerklaveri nende teoste esitamiseks, et sel ajal, kui need teosed kirjutati ja ette kanti, siis kasutati tunti just seda instrumenti? Et see muusika kõlab autentselt nii, nagu ta kunagi mõeldud on. Kuigi ma ei arva, et seda muusikat peab ainult sellel pillil mängima, arvan, et kaasaegne klaver on niivõrd rikas pill, et sellel võid mängida mida iganes, aga siis saab natuke teise nurga alt kuulata seda. Jah, see on ilmselt huvitav kogemus nii teile kui ka kuulajatele. Ja kontserdid on siis kolmes Eesti linnas, kõigepealt täna Pärnus, kell 19 Pärnu kontserdimaja kammersaalis, teisipäeval, 30. oktoobril kell 19 Estonia kontserdisaalis ja kolmapäeval, 31. oktoobril samuti kell 19 jõhvi kontserdimaja kammersaalis. Aitäh, Irina Sahharenkova ja soovin teile kõige paremat eelolevateks esinemisteks. Maire Eliste laulustuudio on tellinud Piret gripsilt kantaadis hingede maakellad mille esitluskontserdid toimuvad hingedepäeval Tartu Salemi kirikus kolmandal novembril Tallinna Kaarli kirikus. Stuudios on Maire Eliste. Millisele koosseisule tellisite selle kantaadi ja millistele tekstidele kõigepealt jah, see koosseis on väga huvitav ja väga ainulaadne. Ma tellisin selle oma laulustuudiole, arvestades laste vanust, nii et laval on alates kolmandast eluaastast kuni gümnaasiumi lõpuni lapsed ja koorem ka väga erinevas koosseisus. Aga kõige enam laulavad koos esimesest kuni 12. klassini. Laval on korraga 53 inimest, kohati aga väikesed. Muidugi laulavad oma laulu ära ja lähevad ära, sest et nemad ei jaksaks seista. See 50 minutit misse kantaat kestab. See on kõik eesti luuletajate tekstidele, siin on kasutatud väga häid tekste väga hea valikuga helilooja on leidnud Heiki Vilepilt, Ernst Ennolt, Anna haavalt, Peeter singilt ja leelo tungalt huvitavaid tekste. Kaks laulu on ka tema oma tekstidele ja peab ütlema, et niisugune sisuline mõjuvõim on vast just kõige suurem seal, kus ta on ise kirjutanud. Tekstid siin looja kahes isikus olnud, oli jutuks, et lapsi on palju ja koores lava peal, aga teil on ka instrument, saade siin kandidaadil ja see on päris huvitav koosseis on topeltkeelpillikvartett, Marius Järvi juhendamisel on harv, mängib sale rull on rütmigrupp, nagu tavaliselt, minu laulustuudiole on Jaak Jürisson nii juhendamisel ja ei maksa ka vähendada Jaak Jürisson tähtsust üldsusele teose vormimisel. Tema on teinud kõik seaded ja see tähendab, et teatud osa sellest on ka tema looming. Te olete just värskelt selle kantaadiga salvestanud enne kontserte ja, ja arutasime just Piret Ripsiga, et see vist on Eesti muusika ajaloos ainulaadne juhus, et esiettekandel on ka juba CD. Et tavaliselt enne esitatakse ära ja siis mõeldakse, kas tasub seda salvestada plaadile või mitte. Me otsustasime võtta selle riski ja salvestasime selle CD-le ja ilmuka nuut. Ja nendel kontserditel on võimalik esmakordselt kosta kuulajatel nii plaati. Piretäripsi kantaadi hinge, tema kellad, esitluskontserdid toimuvad Tartu Salemi kirikus teisel novembril ja Tallinna Kaarli kirikus kolmandal novembril. Mõlemad kontserdid algavad õhtul kell kuus. 42 aastat tagasi tol ajal väga edukalt tegutsenud vabariikliku koorijuhtide segakoori eeskujul asutati ka analoogne orkestrijuhtide puhkpilliorkester. Orkestri eesmärgiks oli nagu kõikide vabariiklike kollektiivide puhul koolitada orkestrijuhte, aidata neil repertuaari valik Kulja propageerida puhkpillimuusikat. Leopold Vigla, Voldemar Lemmik, Jaan Käärameesia, Helmut Orusaar olid need, kes selle vankri veerema lükkasid. Aegade jooksul vahetasid need välja Vello Loogna Eldu saade ja Leho muldre. Nende pikkade aastate vältel on Vop usinasti salvestanud puhkpillimuusikat ka Eesti raadio fonoteeki. Nüüd otsustati tänaste dirigentide Andres Ava ranna, Riho villaku ja Ando Põldma eestvõttel koostada duubel CD, mida eelmisel pühapäeval Mustpeade majas esitleti. Vestlusringi palusin orkestri praeguse ja endise peadirigendi Ando Põldmäe ja Leho muldre ning Popi kauaaegse korraldaja dirigendi Heldur Saade. Puhkpillimuusika on tegelikult alati Eesti kultuuripildis olnud, kas siis tähtsamal või vähem kõla pindva leidva omal kujul, aga aga hetkel ma nagu ei julgeks öelda, et pukil on väga ära kadunud võib-olla, ja siin mõned aastad tagasi, kus oli natuke vähem aktiivne puhkpilliliikumine, aga ma julgen väita, praegusel hetkel on asi tõesti aktiviseerumas, mille üheks heaks tõestuseks võiks olla see, et meie vähem kui pooleteise miljonilise elanikuga vabariigis on registreerunud puhkpillimuusika ühingu liikmeks, 100 orkestrit siia kõrvale, et Lätis, kus on 2,4 miljonit inimest omalaadse ühingu liikmeid, seitse 10. orkestrit No ajad on erinevad, muidugi me ei saa võrrelda 1900 kuutekümmend viit aastat, kui loodi ja praegu 2007 puhkpillimuusika on siiski näiteks eesti ladus televisioonist igalt poolt täiesti ära kadunud. Omal ajal oli iga kolmapäev raadios, oli puhkpillimuusikasaated, praegust on noh, aeg on teine ja orkestrimuusikat me praktiliselt ei kuule. Aga see ei tähenda seda, et olemas on olemas entusiastid, teevad tööd ja saavad kahjustada, ei ole pildi peal, ta ei ole in hästi puhtad, ei ole niisama kergeid, kolm tuuri õpid ära või 10 lugu mängida, puhkpillinõuab pidevat tööd päevast päeva ja mitte ainult üks aastaid, kümneid aastaid. See see on vastavalt taastule on kord rohkem esiplaanil ja kord Lähme esiplaanil. Aga vaadates üldiselt kogu maailma kultuuripilti, siis ma küll ei ütleks, et puhkpillimuusika oleks vähem esil. Siin Põhjamaades kuuleb ikka puhkpillimuusikat väga palju, eriti suve ajal ja peaks ütlema, et rahva hulgas on ta küllalt lugupeetud. Võib-olla tänapäeval, kus meedia dikti keerib mingisugust väga kitsast liin, jääb niisugune mulje, et meil polegi enam midagi muud. Hando Põldmäe nüüd, kus vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestrid on ilmunud duubel CD, kas võib öelda, et, et siis need on kõik, mis läbi aegade on tehtud 43 aasta jooksul sellest paremik välja valitud kaante vahele pandud. Et sellest piisab. Muusikalise eksistentsi õigustama käib ju nii nagu kõik muusikat hästi teavad iga päev, et siin eile ei loe, et loeb ainult suures osas see, mis on täna, mis tuleb loomulikult plaadi peal, loeb see, mis oli eile, aga, ja juba ongi olnud küsimusi meie selle duubelplaadi kohta, et millest üks osa on tehtud nüüd eelmisel aastal Eesti raadios üks osa valitud välja eelnevast 40-st aastast. Et millal tuleb lisa, sest et tõesti seda materjali Eesti raadios on palju ja sellist materjali just, mis ei tohiks nagu jääda kaduma, kus terrigeerivad dirigendid ja mängitakse muusikat, mida nüüd tänapäeval tõesti enam väga palju avalikkuse ette ei tooda. Et see on küllaltki pikk ja keeruline protsess, see kõik asi tervikuks ühendada, aga ma ei ole päris kindel, et see võiks jääda viimaseks sellelaadseks ettevõtmiseks. Ja nüüd veel mõned kontserditeated. Homme kell 16 esineb Estonia kontserdisaalis Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkester. Kõlab Wagneri, Mozarti ja Brahmsi muusika. Salistampletist Anna Kelder, dirigent Lutz Köhler Saksamaalt. Novembril kell 19 toimub Niguliste muuseum-kontserdisaalis hingedepäeva kontsert. Esinevad Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester. Dirigent on Tõnu Kaljuste. Ettekandele tulevad Tõnu Kõrvitsa kreegi vihik ja Erkki-Sven Tüüri Reekviem Peeter Lilje mälestuseks. Kaks päeva, enne kui meie nüüd festival jõudis lõppeda, algas Vilniuses uue muusika festival Kaida mis kestab tuleva teisipäevani. Leedu riiklik sümfooniaorkester avamas teostaks onuten arbu täite neljas sümfoonia, menukas äsja Varssavi sügisel. Jah, ainer Kööbelsi Zorrokeid citys koheselt Kaunase riikliku koori kava John häveneria, Morton Feldman nimekate külalistena kohal näitleja laulja David Moss ning tantsijatel lauljatar Fatima Miranda siis vokaalsoliste Stuttgart ja meelosetas Bratislavas, kes mõlemad oma kavades ka Leedu helilooja esiette kandnud. Teel edendatakse Pascal düsopääni kammerooperit Meideeaa uues versioonis koos Leedu Kammerorkestriga Francollu juhatusel. Täna teine sümfooniakontsert Leedu rahvuslikult sümfooniaorkestrilt Roberta Servjueenikese käe all kus deliksus Pajorose ning viitab Rusaid uus teoste ettekanded. Festivalil kaasas leedu muusikuid rohkemgi, sealhulgas meie nüüd ansambliga sarnaselt sündinud Kaida ansambel. Aga uhkelt on 30. oktoobril festivalil õpetama kutsutud Eesti filharmoonia kammerkoor Paul Hillier juhatusel Vilniuse Püha Katariina kirikus. Õhtu esimeses osas esitab kolm Arvo Pärdi teost ning teeb leedulanna juste Janoliite akvarelli esiettekande teises osas veel kolm Pärdi teost ning Toivo Tulevi regioonis. On ju festivali peateemasid Vox toova nüüdismuusika vokaal-Qaeda kavasid üle vaadates märkan neis leedu noorte naisheliloojate ehk veel suuremat esindusliku osakaalu kui meil Eestis. Enne festivali algas Vilniuses ka balti muusikateaduslik konverents, mis oma juubelinumbri 40. puhul oli eriliselt rahvusvaheline. Esinenud jäid kokku 13-st riigist. Eesti muusikateadlastest kõneles Mart Humal Sibeliuse teemal aga sakslanna Eva-Maria fon, Adam Smith Mayer rääkis Eduard Tubinast kui rahvuslikust heliloojast eksiilis. Eraldi sessioon pühendati viitavatlaslansbergisele, kes just 18. oktoobril sai 75 aastaseks. Ent mälestati ka Me paljude Heatutavat varasematelt konverentsidelt. Leedu kunsti ja kultuuripreemia laureaati on arvutiainet, kes lahkus juulis. Just eile korraldati Vilniuses talle pühendatud eraldi mälestusõhtu. 2001. aastal käis Qaeda festivalile esinemiska nüüd ansambel konverentsi juhatusel. Kaid aposk scriptumi teeb novembris. Aga Maiken, aiman bänd, kes samas ka Eestis käimas. Tahaksin veel meenutada, et äsja selle juubelinumbriga 50.-le Varssavi sügisele tellis festival spetsiaalselt uusteose onuta Narbuta Aitelt. See ongi tema neljas sümfoonia alapealkirjaga riivafioomes sümfoonia ning esiettekande tegi 25. septembril sümfoonia varsoovija. Leedulased peavad seda palukaimaks esindusmärgiks Varssavis, kuigi kõlasid kausfaldas palakovskaze ja proonia Scuttavičimise teosed. Ja eks kõlas Narbud täitja uus sümfoonia nüüd-Qaedal ka tema ema Noona arvutiane mälestusena eesti dirigentidest. Kristjani järvil on debüüdina kolm kontserti Dresdeni riigi kapelli ees eile homme-ülehomme Semper ooperisaalis kõlamas Haydni sümfoonia number 86 ning Stravinski tulilind 1910. Aga uuel kolmapäeval juhatab tooma batoon Külsler orkestriga põnevat nüüdiskavas Sant Põlteni festivali majas Lukasz liiget, tee tsentrifuug maailma esiettekandes malka Antoni tööni Chicai ning John Adamsi harmooniat leere. Et Kristjan oktoobri algul juhatas üheksat kontserti sarjas 100 aastat, toon kunstreid ning vahepeal pühapäevast teisipäev, dirigeeris sama orkestrit viini musike Rainis Põltenis Beethoveni missa soleemise ettekandele Tõnu Kaljuste. Mööduvat toon küll insener orkestri kõik 13 oktoobrikuist kontserti eesti dirigentide käe all. Paul Mägi dirigeeris pärast erakorralist kontserti Helsingborgis oma Uppsala kammerorkestrit. Kavas Rossini ja Johann Straussi avamängud ning Straussi valsid kontsert uhiuues Uppsala kontserdimajas. Risto Joosti juhatas pärast Paul näge Helsingborgi sümfooniaorkestri ees kuut koolikontserti, viis orkestripärastel hash holmi lavanimega Astrid Lindgreni maailmas. Paavo Järvi neljapäeval eile frankfurdi raadio sümfooniaorkestriga kodusaalis peadeosikas Sibeliuse mälestusaasta puhul tema viies sümfooniaorkestri päevoga selja taga külaliskontserdid Pariisi saansilise teatrisse Jakasselis. Teine Järvil kontsert Londoni filharmoonia orkestriga, kolmapäeval kavas Royal festival hallis Tšaikovski esimene klaverikontsert, Eestiski käinud Aleksander Markovitšiga ning Mahleri esimene sümfoonia ja Saksamaale. Kasselisse tahakski edasi, kus esimesel novembril algavad traditsioonilised, kas muusikapäevad enam kui neljaks nädalaks. Festival segab maitsekalt suurt klassikat uuema muusikaga. Avakontserdil kui kasselist taas Frankfurdi Raadio orkester kõlab Bachi ja Mahleri vahel. Tan tunni surm ja tuli. Kontsert on ühtekokku 19 põnevate programm pealkirjadega ja Beethoveni kvartettidest ainuüksi kaheksa kontserti, kus Beethoven neile järgneb igast üks või kaks tellitud uus teos ja kõik kaheksa õhtut erinevate kvartettidega. Arditi auriin, Samost, Ateena Kelleri või Isay kvarteti ansambli Tokio kvartetile on au lõpetada festival Wilhelm lossi ballihoones. Põnevaid kavu veel ristumised, esimene ja teine, kus Balkan Cream Schuberti ja Schumanni Bachi ja Beethoveni vahel. Erikontserdid on ka Aserbaidžaani ja Hiina traditsioonilisest muusikast. Festivali lõputeoseks Santos Johozokkava uus oopus, Blossoming õitsedes Tokio kvartett tilt. Enne kui Neeme Järvi dirigeeris Londonis, jõudis London Symphony Orchestra teha oma traditsioonilise Ameerika reisi New Yorgi Everežissöörholly Chicagos Symphony hooli Gazas Mona kavate toonisti Mozartist, dirigendiks äsjane juubilar Colin Davis. Nimetaksin pianistid, solistid Beethoven Is pool Luvis Mozartit mängimas ja mõtlesin kuuper Mozartit, kolmandal New Yorgi õhtul ka Reekviem. Ent just täna Annellesso ees Londonis Andreprewin solistiks tema tippviiuldajaid kaasa Anne-Sophie mutter sest Briti esiettekandel on Sophia Kubai tuulina teine viiulikontsert In tempus. Preesensi teosel on ka teine nimi, ann sohhi. Sel kuul ilmus uus plaat otsija grammofonid Bly Anne-Sophie populaarsete Vitoos paladega. Muusikateatri poolelt, kui Valeri kergiev ja Vello Pähn lõpetasid 20.-ks Naabriks Pariisi rahvusooperi balletiuudise Merlioosi Romeo ja Julia etendused on balletitrupp eilsest väljas uue esietendusega. Jobitalboti muusikaga keenus. Vain McGregori koreograafiaga, kes on Talbuti arranžeeringuid ka Londoni kuninglikus balletis, selle lavastanud aga eesti bassil. Ain Anger-il on täna Viini riigiooperis eelviimane Straussi Elektra etendus Sügissarjast Orestes osas kus ta partneriks on Agnes maltsa ja Debora Poolaski. Lõpetame Kopenhaagenis, kus just täna tähistab oma 100 viiekümnendat aastapäeva meilegi oluline kirjastus Wilhelm Hansen. Taani raadio orkester mängib oma saalis kolme dirigendi käe all uhke valiku 10 nimeka Põhjamaade helilooja loomingust, mille väljaandjaks kirjastus Wilhelm Hansen olnud. Helikaja saatele tegid kaastööd Merike Vaitma, Kersti Inno, Age Raa, Hedvig Lätt ja Priit Kuusk. Saate toimetas Tiina kuningas, operaator oli Katrin mõõdik. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalavahetust.