Õnnistatud palmipuudepüha loen lõigu Heebrea kirjast 12. peatüki esimestest salmidest. Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv, tunnistajaid pangem maha kõik koormav ja Batmis hõlpsasti takerdab meid juukskem püsivusega meile määratud võidujooksu. Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täide diale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seotud rõõmu asemel ja on nüüd istunud jumala troonilt paremale käele. Võtke siis eeskujuks teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu. Et teie ei väsiks. Ega teie hing Einarkeks. Ühes keldi hommikupalves on sõnad. Ma tõusen tänasel hommikul kul jumalad pühade inglite juuresolekul. Ava nagu taevas laialt mu kohal mu ees ja mu ümber. Et ma võiksin näha Kristust ja tema päikese säralist kaaskonda kõikides maapealsetes asjades tänasel päeval. Heebrea kirja kirjutaja ütleb, et meie ümber on nii suur pilv tunnistajaid, kellest siin räägitakse. Vastus on selle kirja eelmises peatükis. Siin räägitakse Haabrahhamist ja Noost, Moosest ja Joosepist ning paljudest teistest meestest ja naistest kes usaldasid end oma elus jumala kätesse ja lasid temal ennast kõiges juhtida. Siin räägitakse jumala rahvast, kes kõndis jumala käsupeole seitsmel päeval ümber Jeeriko müüride sest nad lihtsalt uskusid, et nii on neid juhatanud jumal ja vallutanud tamatuna tundunud linnamüürid. Lõpuks langesidki. Siin räägitakse ustavast noast, kes ehitab aastakümneid keset kõrbe kaugele veekogudest koos oma perekonnaga üht hiigelsuurt laeva sest nad lihtsalt usaldavad jumalat. Suur osa lääne heaoluühiskondade inimestest on muutunud väga kärsituteks. Küllap paljud neistki, kes oleme elanud ka Nõukogude Eestis on väga kiiresti unustanud pikad järjekorrad. Kannatliku ootamise. Täna peab kõike saama järjest kiiremini, kõike internetist kuni uute asjadeni. Iga hetk tuleb olla kättesaadav, kiirelt reageerida. Meid kiirustatakse, Taka püütakse muuta tarbijateks, kellelt pole enam aega natukenegi mõelda. Kui kohe iso, siis paljud tüdivad, löövad käega, sest kaua võib. Aga vaadake noale, milline püsivus, milline ustavus ja milline tulemus. Või vaadake Joosepile keeleda vennad kadeduses kaevus surema, viskasid löök löögi järel ja kõik need valusad löögid väga lähedastelt inimestelt. Joosep aga usaldab kõiges jumalat. Ta nagu teaks seda, mida piiblis hiljem öeldakse, et kõik tuleb kasuks neile, kes jumalat armastavad. Ja need, kes on olnud ustavad vähese üle, paneb jumal palju üle. Aabraham, Noa Mooses, jõuset need ja väga paljud teised meie eelusus oma eluteel rännanud ustavad ongi see nii suur pilv tunnistajaid meie ümber, kellest kirja autor kirjutab. Kui me saaksime neilt usus lõpuni kindlaks jäänud meestelt ja naistelt täna küsida, milline on jumal, saaksime kindlasti ühe ühise vastuse jumala ustav. Tema peale tasub panna kogu oma lootus. Kui tema annab ülesande, annab ta ka jõu ja tarkuse seda täita. Kõik on võimalik neile, kes teda armastavad ja tema tahet täidavad. Kõik raamatute raamat annab nende meeste ja naiste kohta kõrgeima hinnangu. Nemad, kes on kogu oma lootuse pannud issandale Jan usus otsani kindlaks jäänud on saanud osaks väga suurest tunnistajate pilvest meie ümber. Ja on kogenud jumala ustava jumala õnnistust. Heebrea kiri on kirjutatud väsinud kogudusele. Kirja autor ütleb, et selle koguduse liikmete käed on lõdvad ja põlved halvatud. Endine tarmukus on kadunud. Mõned on loobunud osalemast jumalateenistustel. Kirja autor kutsub usklikke üles võtma eeskujuks meie eel käinud ustavaid ja mitte käega lööma. Kes on meile eeskujuks? Katoliku ja õigeusu kirikud kuulutavad tänaseni meie keskel elanud ustavaid usu inimesi pühakuteks. Neid seotakse nii usklikele eeskujuks. Nendest lugusid jutustades kutsutakse usuteel käijaid lootust kaotamata käima koos jumalaga. Aga Eesti rahvaga on üks kurb lugu. Meil oleks nagu üks rahvuslik spordiala urgitseda võimalike eeskujude kallal, nii kaua, kuni võimalikust eeskujust saab poriga üle loobitu. Ükski president pole piisavalt hea, ükski peaminister pole piisavalt pädev. Pole ime, kui püsiva kriitikatulva alla inimesed väsivad ja kokkukukkuvad ja vigu tegema hakkavad. Jumal tänatud, et mõned neist ka tervenevad. Heebrea kirja autor kirjutab, pangem maha kõik koorma ja Batmis hõlpsasti takerdub meid. Juukskem püsivusega, meile määratud võidujooksu usus elamist ja usuteelpüsimist võrdleb kirja autor võidujooksuga. Ja muide, see pole mingi 60 või 100 meetri jooks number ehk ongi peaaegu õige, aga meetrite asemel on aastad. See on elupikkune maraton. Sellel rännakul tasub ehk aeg-ajalt oma elu seljakott üle vaadata. Tasub vaadata üle kõik enda peale võetud kohustused, kõik koormad, millega end väsitama ja teha korralik revideerimine ja igaks juhuks vaadata üle ka see, kuhu poole me liigume. Et me kord päeva lõpul ei taipaks, et oleme tormanud nagu staadioniringil, märkamata, et meie ees on meie oma jäljed nagu oravad. Ja lõpuks, olles kulutanud kogu meile antud jõu ja elu kõik meile kingitud annid, kukume mitte kusagile jõudmata surnuna maha. Meid keelitatakse olema oma usurännakul püsivad vanema tõlke järgi kannatlikud, milles meie oleme, püsivad kannatlikud asjades, mida me peame vajalikuks. Küsimus on, kas need asjad, milles oleme püsivad kannatlikud, on vajalikud, on mõistlikud? Ühe ilusa hingega eestlase Kristian Jaak Petersoni arvates on kõige vabam ja kõige õudsam kes tarvidust ega inimene ta on kirjutanud, et et aga inimesed oma ihu ja tema rõõmud nii suureks peavad, unustavad nad oma vaimu ära ning mõeldes otsustavad ainult ihu kasuks. Vaimul, kui ta oma ihuga nõrgendatud ja orjaks orjameelega tehtud pole. Ei ole neid rikkusi ega nende kommete pärast rõõmu tarvis. On aga siis õige vaba oma ihuga, kui tal ainult väike, kes asja tarvis läheb, mis jumal igaühele annab. Ja hiljuti elutöö preemia saanud Anu raud on omastanud õnne valemi. Õnne valem. Üks on vähenõudlikkus. Kuidas selle õnne ka meil on? Meile öeldi, jookske püsivusega meile määratud võidujooksu. Ei öelda, et me peaksime jooksma kiiresti või teistest kiiremini. Öeldakse jookskümmend püsivusega. Kui sörkjooksu nii-öelda välja mõtlejalt ja propageerijalt küsiti, kui kiiresti peaks inimene jooksma, siis ta vastas nii kiiresti, et jõuad oma kõrval jooksjaga veel juttu rääkida. Mõtelge paljudele muinasjuttudele. Eesmärgid saavutavad need rändurid, kes mingi eesmärgi poole minnes kummardavad ka aitama teel olevaid hädasolijaid piibli keelt kasutades, need, kes Kristuse poole liikudes aitavad Kristust oma hädas olevates Legimestes jookskem püsimusega meile määratud võidujooksu. Iga inimene, kes on mõtlemisvõimeline peoks otsima vastust küsimusele, milline on tema ülesanne selles elus. Ja kui ta on selle taibanud, peaks ta ainult pühendama selle oma ülesande täitmisele. Heebrea kirja autor ütleb, et meile on midagi määratud. Meile on määratud joosta võidu ja lõpuni vastu pidada. Usuvõidujooksul pole tähtis mitte see, et oleme kiiresti sportides startinud ja natuke jooksnud ka vait, püsivus, tempo, mis ei tapa ning inimsuhteid ei hävita ning visadus lõpuni joosta lõpuni vastu pidada. Meil on vaja kannatlikkust, püsivust, kui see maailm tahab meid oma ahvatluste või koormatega neelata ja en tallama. Tänane tekst kutsub meid jääma usus kindlaks, kuidas on see võimalik. Keri autor vastab. Vaadakem Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti temale seotud rõõmu asemel ja on nüüd istunud jumala trooni paremale käele. Võtkem siis eeskujuks tema, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et ei väsiks, ega teie hing ei nõrkeks. Vaadake üles Jeesusele, ära vaata ise endale, härra, vaata oma eelmistele kogemustele mõnedele läbikukkumistel, tagasilöökidele vaata ka teistele, vaata üles temale temale, kes valis kannatuste ja valude ja läbi selle saavutas võidu see, kes vaatab selles maailmas rännates üles temale ei vali kerget teed, sest tee mäkke ei ole kerge. See on aga ainus tee, millel on mõte. See on ainus tee, mis viib sihile. Mulle meeldib õpetus, mida üks kõrbepühak on jaganud kõigile, kes tema käest tarkust otsima tulid. Tal on olnud neile kõigile vaid üks lühike soovitus. Hoia ennast Jeesuse lähedusse. Ilusat teed tema lähedusse hoidmist. Aamen.