Isa ja poja ja püha vaimu nimel issand Jeesus Kristus, jumala poeg, heida armu meie peale oma kõige puhtama ema. Kõigi pühade palvete pärast, haamer. Tere ilusat hommikut. Jätkan täna sealt, kus eile pooleli jäime. Teemaks oli siit ilmast lahkumine. Mul on õnn oma tööst puutuda kokku ja mõtiskleda kõigi eluliste teemadega ja nii nagu eile rääkisin Siska surmaga. Kogemus, mida teiega veel jagada tahan, enne kui oma loo juurde lähen, on ühe lavastuse finaal, kus peategelane on elu mõtte otsinguil jõudnud nii sügavasse kriisi. Ta ei näe enam muud väljapääsu, Jakab endalt elu võtma. Ta tõstab meeleheites revolvri meelekohale ja näidendi teksti järgi ta tulistab. Aga meie lavastuses jätab ta selle tegemata. See põgus kulminatsioonihetk sel otsustuse hetkel, mis kestab vaid kümmekond sekundit, enne kui tegelane relva langetab. Jõuab nii mõnelgi etendusel saalist kostuda. Lase juba või siis näed, ei julge. See lõikab alati valusalt nagu nuga. Hüüetajaid on olnud igas vanuses, kõige jahmatavam oli aga nii 60 70 vahel olev daam. Iga kord mõtlen nukralt, ka süüataksime samuti. Ja peaksime elu valimist vabasurma asemel arguseks kui meie ees seisaks neile lähedane inimene. Eile lubasin teiega jagada ühte lahkumise lugu. Usun, et paljudel on tekkinud ja tekkis ka eile kuulates mõte, et milleks rääkida hommikul vara surmast. Tegelikult mõtisklen ma ikka elust. Nüüd pea aasta tagasi lahkus raske ja piinarikka haiguse tagajärjel üks meile lähedane inimene. Haigus kulges nii, mõistus jäi terveks, kuid keha kaotas aeglaselt oma tegutsemisvõime perele, abikaasale, kahele noorukieas pojale oli see ülimalt suur katsumus. See teekond oli pikk ja raske, täis lootuse tärkamist ja siis taas selle kustumist. Vaid nemad kõige lähedasemat, kes seisid kogu selle aja oma isa ja mehe kõrval teavad seda meeleheidet Jahastust, millega neil tuli silmitsi seista. Vaid nemad nägid ja said tunda murdumise ja lootuse kadumist paranemisele. Haige isa oli samuti valmis endalt elu võtma. Kuid jumal tänatud, ta seda ei teinud. Ta käis oma tee lõpuni lõpuni, kus rääkida said vaid silmad. Miks ma sellest kõnelen? Ilmselt selleks, et kui see kannatus sai kantud väljusid sellest kannatusest kaks noort meest. See vaatepilt oli niivõrd jahmatav ja rõõmustav. Nende silmavaade oli selge. Nad said teada midagi, mida nad iial teada ei oleks saanud, kui isa oleks ikkagi otsustanud lahkuda varem, lahkuda ise, et nii-öelda kergendada koormat nii enda koormat kui ka lähedaste koormat. Ma ei hakka arvama, mis toimus isa meeltes ja hinges piisab vaid korraks kujutluses heita tema asemel tema asemele lamama. Ega hakka arvama, millised katsumused noorukitel tuli läbi elada. Saan rääkida vaid sellest, mida mul on olnud võimalik kõrvalt oma silmaga vaadelda. Näha seda, kuidas kannatustest ja leinast astuvad välja kaks noort meest keda on puudutanud elu ja surm. Nad teavad, mis on kannatus, mis on hoolitsemine oma armsa eest ja kui habras on inimese elu. See kogemus on andnud neile elujulguse ja inimestena sügava mõõtme. Selle mõõtme ehitab empaatia, inimliku kannatuse puudutus ning mõistmine ja oma kohuse täitmine. Selle kogemuse andis neile nende isa, kel oli julgust oma tee lõpuni käia oma kannatus lõpuni kanda. See kogemus on andnud maailmale kaks avatud südamega abivalmis tegusat kaastundlikku meest, kellega on rõõm vestelda ja elu üle mõtiskleda. See on võib-olla kõige väärtuslikum kogemus nende elus mille kinkis neile oma vaprusega Nende isa. Ja võib-olla on see kõige suurem, mida inimene saab endast siia ilma jätta teistele? Palvetame. Issand, sina oled andnud meile elu. Anna meile jõudu käia see tee lõpuni, nii et meie lahkumine aitaks kasvatada siia, jättes armastust ja kaastunnet inimese vastu.