Isa ja poja ja püha vaimu nimel issand Jeesus Kristus, jumala poeg, heida armu meie peale oma kõige puhtama ema ja kõigi pühade palvete pärast. Aamen. Tere, ilusat varajast hommikut kõigile. Elu veeretab mete erinevaid teemasid, millega ta Neid vahel rohkem vahel vähem tegelema suunab. Viimasel ajal on erinevatel põhjustel minu teele veerenud siit maisest elust lahkumise teema. See on puudutanud lähedalt meie perekonda. Samas on see teema olnud vaatluse all ka avalikus ruumis erinevates arvamuslugudes ja teemasaadetes. Lisaks on surma teema tulnud minu teele ka tekstide kaudu, millega mul oma igapäevatöös ehk siis teatris tegeleda on tulnud. Loomulikult saame meie, kes me elame rahuajal ja headest oludest täidetud ühiskonnas vaadelda seda ikka ja ainult neile antud kontekstis. Äärmuslikult rasketes tingimustes omandab surm ja suhtumine sellesse kindlasti hoopis teisi varjundeid. Ja meie saame nende üle mõtiskleda vaid väga umbmääraselt, kasutades oma kujutlusvõimet empaatiat. Aga tegelikku tõepuudutust meil ilmselt tabada ei õnnestu. Samamoodi nagu saame vaid kujutleda, milline on sellistes äärmuslikes olukordades elu väärtus. Seega Me elame ajas ja kohas, kus valitseb rahu looduski, veeretame teele väga suuri katsumusi peale veidi tugevama tuule ja ehk mõne veidi külmema talve. Seemisradu käib elust lahkuv inimene on saladus neid kannatusi, mida inimene läbib sel teel võime vaid ähmaselt tajuda. Mida me aga teame ja kogeme, on see, mida kellelegi lahkumine jätab maha meile, meile, kes me jääme veel surmapiirist siiapoole. On väga erinev, kuidas me võtame vastu ja elame läbi inimese lahkumist näiteks lahkumist väärikas vanaduses või millega jääme maha, kui lähedane lahkub liiga varakult mõne haiguse järel või millega me jääme maha, kui lähedane lahkub mõne traagilise õnnetuse tagajärjel või millega jääme meie siia maha, kui inimene lahkub siit ilmast ise oma käe läbi leidnud väga isiklik teema ja me kõik tuleme sellest läbi erinevalt. Aga siiski, kuna me kõik oleme tehtud ühest ja samast ainest on meil võimalik teineteist mõista ja isegi veidike rohkem. Kui vaadata veidi üldisemalt, siis vanaduse, haiguse ja õnnetusega kaasneb siiski mingi vääramatu jõud, mis asetseb väljaspool meid. On asju, mille vastu me ei saa, siis on paratamatud ja nende asjadega on võimalik leppida kergemini. Mitte et see oleks kerge, vaid see on siiski osa elust. Sellest on võimalik kuidagi aru saada. Peale selle asub põhjus kusagil minust eemal. Kuid see, mis jääb maha, kui lahkutakse siit ilmast ise omaenda käe läbi. On kirjeldamatu koorm lähedastele. See süütunde ja teadmatuste kogum, mille lahkuja jätab endast maha, mis langeb, kui nägi lähedaste südametele kujuteldamatu. Hiljuti puutusin kokku ühe tekstiga, mille autor kindlasti vabasurmaga lähedalt kokku puutunud. Kirjeldab mingit Venemaa Enn eeslinna elu pealtnäha üksikute nukrate inimeste vahel kes kulgevad justkui rõõmutus maailmas voolab siiski nähtamatult tohutu sooja armastuse jõgi. Näidendi peategelane vastab keset seda kaasaegse üksinduse ja elu mõttetuse kurbmängu oma sõbra küsimusele. Et miks ta ometi siit kannatuse orust ise ei lahku. Ma ei taha, et mina teistele kannatusi valmistasin. Sellega seoses tahaksin jagada ühte siit ilmast lahkumise lugu, mis leidis aset nüüd juba pea aasta tagasi. Üks liiga vara lahkumise lugu. Kuid seda homme hommikul. Palume issand, anna meile jõudu käia meile antud tee lõpuni kasutada igat meile antud päeva, et õppida kaasa tundma, kahetsema ja armastama.