Isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Tere, ilusat hommikut kõigile. Viimastel aegadel on palju arutletud huumori üle. Et mis see huumor üldse on ja kuidas seda vastu peaks võtma. Selge on see, et humoorikas kõrvaltpilk iseendale ei tee paha ja aitab sageli rasketest ja pea võimatutest olukordadest läbi tulla. Üldiselt vist on nii, et kui suudan end huumoriga kõrvalt vaadelda siis juba ainuüksi see samm loob meis kergema tunde. Ning selle kergusega kaasneb sageli kerge sisemine pea pangutus koos nukra naeratusega. Ja kui siis seda kogemust kellegagi jagada, lõpeb see sageli vabastava naeruga. Olen täheldanud, et nali, mis naerma ajab, on enamasti tabanud mingit inimlikku ja äratuntavat külge. Ja see laieneb paljudele inimestele. Kui keegi jagab endaga juhtunut kuni absurdini võimendunud olukorda siis üldiselt me ei naera selle jagaja üle vaid ikka selle üle, mis kajab vastu meis endis. Või on huumor suunatud mõne inimliku nõrkuse pihta, jättes alati ruumi igaühel endal endise nalja taustal läbi katsuda. Huumor kannab endas mõistmist ja ka justkui abikätt, et valule vastu pidada. Naljategemise puhul üldse olen viimastel aegadel jälginud, millist energiat see kannab, kuhu on see suunatud ja mis selle tegijat ennast sisemiselt kannustab. Arenenud naljasoonega inimeste suust võib sageli kuulda, et neil on kahju inimestest, kes naljast aru ei saa. Usun, et huumorimeel on kõigele kaasa antud aga elatud elu pitserit võivad seda korrigeerida. Nihutada selle inimese vaadet elule. Kas me suudame enda üle naerda, nalja heita? Usun, et kõik suudavad. Kas me suudame naerda, kui meie üle nalja tehakse ja meie üle naerdakse? See sõltub sellest, mis on naljategija tegelik, sisemine, käivitav jõud. Milline energia on selle nalja sünnitanud? Miks me ühte või teist nalja tegelikult püüan teha, kas on see mõne grupi poolehoiu võitmine või olen ma ise äkki seest katki ja valan oma hinge kogunenud sapi teiste peale välja? Ehk on nalja adressaat meile lihtsalt ebasümpaatne. Ja ma tegelikult tahan teda alavääristada või pean end paremaks või teenin lihtsalt raha. Hea nali, õigel hetkel on imeväega. Aga halb nali valel hetkel, olgu ta nii teravmeelne kuitahes, toob kaasa palju hullemaid tagajärgi kui lihtsalt solvumine. Kui heidame nalja meile tundmatu suuruse üle või meile tundmatu teema üle peame vaatlema enne selle lendu laskmist endasse millest on meie nali sündinud, tegelikult sündinud. Ja siis äkki polegi tegemist naljaga. Äkki on see minu enda põlgus või õelus või rumalus või edevus või? Jah, mõned naeravad. Kuid kas südame soovisimegi parastavat naeru? Kui jah, siis on eesmärk täidetud. Nii nagu põllumehel niga humoristi kehtib üks ja sama tõde. Mida külvad, seda lõikad. Nii on see tegelikult kõigega kasvanud, viljast tehtud puder tuleb lõpuks endale ära süüa. Huumor on suur kingitus meile. Vabastav naer võrdub kilo porganditega. Aga millega võrdub õel naer? Palvetame issand, õpeta meid nägema ainult selge pilguga. Aita meil läbi valgustada meie tegude ja sõnade sündimise tegelikult alged. Õpeta meid sõnasabast kinni saama.