Olin jõudnud ärimaailmas edu haripunkti. Teiste silmis oli minu elu täielik edu. Kui töö kõrvalt oli mul ka üks pisike rõõm. Lõpuks on rikkus vaid tõsiasi, millega oleme harjunud sel hetkel pikutades haigevoodis ning tagasi vaadates kogu oma elule mõistsin ma, et kogu tunnustus ning rikkus, mille olin uhkusega saavutanud oli eelseisva suremise hetkeks kahvatunud ning muutunud mõttetuks. Pimeduses vaatasin elus hoidvate aparaatide rohelisi tulesid ning kuulasin rütmiliste mehhaanilist. Heli. Ma saan surma lähenedes tunda jumala hingetõmbeid. Nüüd ma tean, et peaksime otsima midagi muud, mis ei ole seotud rikkusega. Peab olema midagi, mis on tähtsam. Lõputu rikkuse tagaajamine muudab inimese moonutatud ja väärastunud isiksuseks. Just nii nagu minu jumalannad meile meeled, et saaksime tunda armastust kõigi südames. Rikkust, mis mina enda elus võitsin, ei saa ma endaga kaasa võtta. Ainus, mida saan endaga kaasa võtta, on mälestused mis on kogunenud armastusest. See on tõeline rikkus, mis sind jälitab, käib sinuga kaasas, annab sulle jõudu ja valgust, et edasi minna. Armastus võib reisida tuhandeid kilomeetreid. Nii kirjutas oma viimases läkituses maailmale USA infotehnoloogiaettevõtja esimese äriliselt eduka personaalarvuti looja ja multimiljonär Steve Jobs. Mees, kes oma järeleandmatu nõudlikkusega nii enese kui teiste vastu saavutas 50 kuueaastaselt kõik mida selles elus materiaalselt üldse saavutada saab. Selle mehe fantaasiast ja tulevikuvisioonist loodud väärtusi kasutame me kõik iga päev ühel või teisel kujul. Kuid sellest olulisem on see äratundmine, milleni ta jõudis, ja see sõnum, mille ta jõudis saata öeldakse, et silmad avanevad või kate langeb silmilt. Kui palju jääks olemata vigu ja valu, kui palju kergem oleks hingata. Mul endal ja teistel. Kui see kate langeks varem või kui seda katet ei olekski. Pigem pole see kattemite silmil ega kõrvadel, vaid ikka südamel. Kui süda avaneks varem ette, siis kui haigevoodis olles kardinad langevad ja iga hetk viib sind lähemale piirile, millest üle. Pean alati astuma üksi. Meie praeguses maailmas on ülekaalus jõud, mis teevad kõik selleks, et inimene ei mõtleks oma vajalikkusele. Või siis külvatakse meie vaim üle mõtteviisiga, võtke kõik. Tehke ning proovige kõik, sest elame vaid korra. Oma surmatundi, nii ütleb püha isa Fjodor Sanax Arski. See ei ole morbiidne ja maadligi surub lause, vaid mõte, mis võiks meid saata igal hetkel. Peaksime elama nii, nagu homset ei oleks, ei, mitte paanitsedes. Et äkki ei jõua kõike, mis on välja mõeldud, ära proovida vaid nii, et kõik, mis me teeme oleks kantud armastusest. Et igal hetkel näeksime eelkõige oma lähedasi ja neid, kes on igapäevaselt kõrval. Tõdemus üle saatis maailmale ka Steve Jobs. Üle piiri aitab meid armastus. Armastada saab aga südamega ette silmadega kõrvadega. Pühapäev on selle harjutamiseks parim võimalus. Pühad isad on aastasadu palvetanud. Vabasta mu süda kivise tuimuse paelust. Aamen ilusat hingamise päeva kõigile.