Tere kõigile kuulajatele. Tänase päeva kirjakohast Luuka evangeeliumist loeme. Ent arvata, kaheksa päeva pärast neid kõnesid sündis, et Jeesus võttis kaasa Peetruse ja Johannese ja Jaakobuse ning läks üles mäele palvetama. Ja palvetamise ajal ta näoilme muutus ja tema riided läksid kiirgavalt valgeks. Jänne kaks meest kõnelesid Jeesusega. Need olid Mooses jõelia, kes kirkuses ilmudes rääkisid tema elu otsast sellest, mis tal Jeruusalemmast tuli täide viia. Aga Peetrus ja tema kaaslased olid suikunud raskesse unne. Ent virgudes nägid nad Jeesuse kirkust ja neid kahte meest tema juures seismas. Ja see sündis, et kui need mehed tema juurest olid lahkumas, ütles Peetrus Jeesusele. Õpetaja, siin on meil hea olla. Teeme õige kolm leht maja ühe sinule, ühe Moosesele ja ühe eeliale. Ta ei teadnud, mida ta ütleb. Aga kui ta seda ütles, tekkis pilv ja varjas nad. Nemad aga kartsid pilve sisse jäädes ja pilvest kostis hääl. See on minu äravalitud poeg. Teda kuulake. Kui see hääl oli kostunud, selgus, et Jeesus oli üksi ja nemad vaikisid ega kuulutanud kellelegi neil päevil midagi sellest, mida nad olid näinud. Luuka evangeelium. Täna on issanda muutmise püha. Pühad isad peavad seda evangeeliumi üheks kesksemaks sündmuseks. Sellel päeval näidati apostlitele jumalariigi tõelist hiilgust. Neile avaldati Kristuse jumalik olemus, et peale tema ülestõusmist tunneksid nad taaskohtumisel ära selle, kes Nende eest kannatas. Inimsõnakasutus jääb hapraks ja ei võimalda isegi apostlitele kirjeldada seda, mida nad tol päeval läbi elasid ja mida neil näha lasti. Me võime vaid ette kujutada, mida tähendab seista päikesest mõne meetri kaugusel ja mõelda armule mis ei lase hetkega puhastuda. Pühad isad räägivad, et jüngritele näidati sel päeval mitte loodud valgust ehk siis valgust, mis on enne meile nähtava maailma loomist. Ilmselt suutis inimene seda mitte loodud valgust vaadata ka enne pattu langemist. Apostlid langesid maha. Siin ei peaks kasutama sõna hirm, vaid pigem kartus. Nii nagu teises salmis on öeldud teenige issandat kartusega. Peetrus tundis ju, et ta tahaks jäädagi sellesse paika ja pühadusse ja tegi ettepaneku püstitada telgid Jeesusele Moosesele, Eiliale. Kuid Jeesus ei lasknud sellel sündida. Jüngrid olid silmini maas, kuni Jeesus puudutas neide lauses. Tõuske üles, ärge kartke. Pühad isad ütlevad, et sellesse hetke on kätketud kogu inimese teekonna mõtte muutumine. Apostlitele näidati teekonna sihti. Oma õpetuse kinkis Jeesus neile selle teekonna läbimiseks. Ja nende kaudu kinkis sellega meile ka Mooses ja Eelija olid selle teekonna läbinud. Ilma selleta ei ole võimalik ka Jeesus ise läbis selle. Meie teekonna eesmärk on teada ka läbimiseks antud juhised on olemas. Kuskil peab aga olema selle teekonna algus. Kas minu teekond on alanud? Kas teekonna alguseks on hetk, mil heidetakse silmini nii nagu jüngrid Tabori mäel või on selleks hetk, mil seisame nagu evangeeliumis kirjeldatud tõlgner kes seisis pühakojas ega julgenud silmagi tõsta ning lausuma? Oh jumal, ole mulle patusele armuline. Ilmselt on see igaühel erinev ja algab erineval hetkel elus. Kuid miski peab olema kõikide teekondade algustes sama ehk konse alandumine jumala käe alla. Jäägu meie tänasel päeval saatma issanda muutmise püha pealaul. Sa muutsid ennast mäe peal kristus jumal ja näitasid jüngritele oma au. Nii palju, kui nad seda näha võisid paistku ka meile patustele sinu igavene valgus. Jumalasünnitaja palvete pärast. Valguseandja au, olgu Sulle.