Tere kõigile. Sellel nädalal, mõtisklused on väikeste episoodidena jätkunud läbi mitme päeva. Meenutasin kunagist aastatetagust sõitu Türgis Efesose linna lähedal asuvasse pühasse paika, mis oli omal ajal jumalaema ja apostel Johannese elupaigaks. Mina olin seda sõitu plaaninud, aga kõigi mu kolleegide jaoks tuli see üllatusena. Nemad pidasid sõidu eesmärgiks Efesose linna. Eriti ühe kolleegi puhul tundsin, et tema jaoks oli selline reisisihi muutumine pisut pingeline. Jõudnud kohale, palusin endale 20 minutit ning jätsin oma kolleegidele vabaduse ise ringi vaadata või autos istuda. Tegin ringi territooriumil, mis on imeliselt hooldatud ja ilmselgelt püha. Siiski läks mul veidi kauem kui 20 minutit. Tagasi rutates otsustasin, et lähen palvemüürist mööda, jätan sinna ka enda palve. On selline kohalik traditsioon. Palvet kirjutatakse väikesele paberile ja kinnitatakse müüri külge. Müüroni kaks meetrit kõrge ja paarkümmend meetrit pikk ja see on valgete paberirullidega üleni kaetud. Algul tundub võimatuna leida kohta, kuhu enda oma panna. Aga sa leiad selle alatu. Müüri juurde jõudes tardusin hetkeks, sest nägin seal oma reisikaaslasi, kes olid otsustanud siiski väikese ringi teha, jõudnud samuti palvemüüri äärde. Nad küsisid, et mis see on. Seletasin neile lühidalt ja tahtsin veidi eemale minna, aga siis juhtus midagi ootamatut. Peatasid muide, küsisid veidi kõheldased. Kas nemad tohivad ka kirjutada? Ma püüdsin jääda hästi rahulikuks, kuigi mu süda peksis sees meeletult ja ütlesin, et loomulikult kõik võivad. Läksin eemale, otsisin kotist värisevate kätega mingit paberit, leidsin bensiinitšeki ja kirjutasin sellele. Kui olin oma palve jaoks koha leidnud, nägin, et mu skeptikust kolleeg seisab teistest eemal puu all ja pusib midagi omaette, nagu toksiks ta midagi telefoni. Uudishimu sai minust võitu. Astusin vaikselt lähemale. Ta seisis süvenenult, väike paberilipakas käes ja hoitis sellel sõrme. Mõtlesin, et ju tal pole millegagi kirjutada. Küsisin nagu muuseas, et äkki sa vajad pastakat? Ta võpatas õrnalt, kuid kogus end hetkega, vaatas mulle otsa ja küsis vastu veidi lapseliku jonni ja üllatusega. Kas näpuga ei loe või? Ma ei mäleta, mis ma vastasin. Ilmselt vastasin midagi sellist, et jajah muidugi nii nagu nemad mulle autos. Kuid tagantjärgi mõtlen, et kuivõrd tabavam oli tema lähenemine. Selge, et jumalaema ei käi neid sedeleid seal lugemas. Kuid ometigi teab nendest muredest ja palvetest, mis seal kirjas. Inimesel on raske näha teise inimese südamesse, kuid läbi palve avab jumal meie südamed Neile pühakutele, kelle poole me pöördume. Ning siis võib see palvega näpuga paberile kirjutatud olla. Ja tan loetav. Meie aeg sai täis, hakkasime auto poole liikuma. Jumalaema oli justkui broneerinud meile need 20 30 minutit, mis me seal viibisime praktiliselt üksinduses. Sest nüüd tagasi minnes tuli anud kohati läbi rahvamassi passida. Jumalaema oli meid vastu võtnud just õigel hetkel ja meile ainusobival viisil. Ilmselt ta teadis, et tema poole on teel üks eelarvamustest pungil autod täis hämmeldunud eestlasi kes vajavad südamete avamiseks vaikust ja rahu. Sõitsime vaikides mäest alla. Jumalaema leebe pilgu all ja võtsime suuna Efesose poole. Terve meie edasine reis kulges sügavas sõbralikus avatuses ja teineteise hoidmises, kuid käidud kohast ei vahetanud mehe rohkem sõnagi. Seda kogemust oli igaühel vaja sisemiselt läbi elada. Vaim oli meiega teinud oma töö. Ilusat päeva teile.