Sellepärast me ei loidu vaid kuigi meie väline inimene kõduneb, uueneb sisemine inimene ometi päev-päevalt. Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au meile, kes me ei vaata nähtavaile vaid nähtamatu-ile asjadele. Sest nähtavad asjad on vajalikud. Nähtamatu taga on igavesed. Tänane kirjakoht, teine kiri korintlastele. Ühel pühapäeval kõneles meie koguduse preester oma leebel ja sõbralikul moel kaldu olevast maailmast maailmast, mis on kaldu kaldu jumalast eemale kui me arvame, et meie seda ei ole. Siseksime. Me oleme selle maailma osa seda tugevamalt püsivamalt. Peame püüdlema jumala poole, mitte häälekalt, vaid vaikselt ja tungivalt. Ikka tekib kiusatus arvata, et Meie ise ei ole nii kaldu nagu maailm meie ümber oleme kindlamad või seisame sirgemalt. Aga kui laev on kreenis, liigume kõik sellel tasakaalutult ja ebakindlas olekus. Muidugi tundub see põnev, ekstreemne ju, elu peabki põnev olema, pidevas liikumises, täis uusi väljakutseid. Et kus nüüd järgmise laine tulekul kinni võtta, kuhu see meid heidab? Huvitav mõiste, uus väljakutse? See on alati mulle kuidagi veidralt kõlanud. Telefoniliin üks, üks kaks saab pidevalt uusi väljakutseid. Kiirabi, politsei, tuletõrjepommirühm, samamoodi, see on kõige kaasaegsem väljakutseliik. Karjääri tegemise plaanis või eraelulises plaanis ilmneb harilikult, et pärast uue väljakutse edukalt või vähem edukat täitmist on vajadus hingelise ja vaimse kiirabi järele. Vahel kahjuks ka. Kui uued väljakutsed on väga kiirelt ja edukalt või siis väga kiirelt ja edutult läbitud. Vaja kutsuda ka päris kiirabi. See maailma kreen on vahel ilmsem vahel peidetud. Tajun seda sageli. Vanemate lavatekstide kaasajastatud tõlgetes uuendatakse mõne klassikalise teksti tõlget, kaasajastatakse keelt. Seal mõnedel puhkudel ehk tõesti vajalik keelekasutus muutub ajas. Kuid sageli minnakse tõlki uuendamisel hoogu ka autori mõtete uuendamisega või enamasti nende kärpimisega põhjendusel, et see ei ütle kaasaegsele inimesele enam midagi. Ei ütle uue aja inimesele enam midagi. Ei kõneta teda. Harva tekib kahtlus, et ehk me ise ei mõista. Ehk me ise ei adu autori mõtteilma tema hinge ja vaimumaailma või isegi teemat, millest ta räägib. Sageli jääb alles erutav tegevuste ja juhtumiste rida. Ilma avaruseta, ilma kõrguse ja sügavuseta jääb alles lihaskond koos närvide ja soontega kuid ilma luustikuta. Enamasti kõnelevad need autorid kujunditest, mis otsivad just seda vertikaali, mille suhtes meie praegune maailm Kaldvam otsivat teed. Kuidas meie sisemine inimene võiks uueneda, otsivad väärtusi, mis on silmale nähtamatud ja käele katsumatud mis on igavesed. Kui seisame millelgi, mis on kaldu siis kaldus oleva serva taha, jääb varju silmapiir. Jäiga kaldus oleval asjal seistes olegi mahti vaadata, kas silmapiir on näha või ei rääkimata taevasse vaatamisest tuleb tegeleda enda kinnihoidmisega. Olgu meil jõudu, et me ei loiduks küünitamast, et näha üle serva silmapiiri ja vaikset alandlikku tungi. Jumala poole.