Tere ja ilusat hommikut kõigile kuulajatele. Kirikuaasta hakkab lõppema. Õige pea on jumalaema uinumise püha ning just tänasest siseneme selle püha kahenädalase ettevalmistusaega. Selle pühaga saab kiriklik aastaring täis ning uus aastaring algab septembris, mil tähistame jumalaema sündimise püha. Jumalaemale mõeldes meenus mulle üks aastatetagune lugu mida sooviksin siinkohal jagada. Ta on küll isiklik, kuid lubata, aga mul sellest rääkida, sest tagantjärgi tarkusega olen enese jaoks ammutanud sellest mitmeid mõtteid mis kõlaksid eelkõige jumala ja jumalaema kiituseks. Olin tööasjus türgimaal, kus oli palju ringisõitmist ning ainus vaba päev, mil võisin ise oma tegevusi planeerida juhtus olema Efesose lähedal. Suhtusin sellesse kui kutsesse jumalaema poolt, et külastada paika linna lähedal kus ta oma viimased eluaastad veetis. Neitsi Maarja elas seal koos apostel Johannesele kelle hooldekristus Kolgatal oli ta usaldanud. Kavatsesin sõita üksinda. Kuid loomulikult pidin sellest teatama ka teistele, et oleks teada, kes kus on. Niisiis ütlesingi, et sätin homme Eeeffesosse. Aga järgmise päeva hommikul ootas auto juures veel neli inimest, kes olid otsustanud minuga kaasa sõita. Olin parajas kimbatuses sest ei teadnud täpselt, kuidas teatada teistele oma tegelikust sihtpunktist milleks tuli enne effesost teha väike kõrvalpõige. Kuid sõit algas ja jäi üle ainult palvetada, et jumalaema ise aitaks mul sellest olukorrast väljapääsu leida. Sõit kulges rõõmsalt ja põnevalt. Liikusime teadlikult mööda kõrvalteid, et näha kohalikku elu selle eheduses. Kui paari tunni pärast oli reisi ühishingamine juba tekkinud. Tulingi välja oma plaaniga. Esitasin seda nii-öelda muuseas, et vaat siin on veel selline püha koht, kus jumalaema elas oma viimased elupäevad. Ja tahaksin seda enne Eeeffesost külastada. Teeb küll väikese ringi, aga palju aega ei võta. Rääkisin ka, et ristil oli Jeesus andnud oma ema Johannese hoolde ehk puterdasime midagi veel, püüdes olla täiesti loomulik. Kellelgi selle vastu midagi ei olnud, öeldi jajah, muidugi. Või midagi sellist. Aga ikkagi oli peale seda autos päris pikk ammeldusest laetud vaikus. Ei, mitte piinlik vaikus, vaid just hämmeldunud. Minu kaaslased ei olnud usklikud, osad neist polnud nende teemadega ilmselt tegelenudki. Nende hoiak usu suhtes ei olnud leige, vaid ilmselt mingit hoiakut polnudki. Aga siin olid nad enese jaoks ootamatult saanud kutse jumalaemalt mõtiskleda igaviku teemadel. Ning need teemad on tõsised. Seepärast valitsev sky autos hämmeldunud vaikus. Te teate ju, et asjad lendavad läbi õhu. Te tajute päris täpselt, milline on kellegi hoiak, kui Jutuks tulevad olemuselt olulised põhiteemad. Nii tajusin minagi, et üks meiega kaasas olev kolleeg muutus üpris kinniseks kummaliseks. Sellesse hämmeldunud vaikuses Ma täna lõpetangi ja loodan sinuga, kallis raadiokuulaja homme oma teekonda ja mõtisklusi jätkata. Me palume kõige püham, jumalaema palu meie eest oma poega ja meie jumalat. Et issand suunaks meie mõtteid juhiks samme, et me neid austades temale läheneksime. Aamen.