Niisiis, aitäh, Erle ja head ööd sulle. Meie aga läheme edasi arhiivisaatega, mina olen Madis Hindre ja kui me ainult saaks juhataks modeid ilmselt mööda arhiivilinte kuni hommikuni, aga ka kahest ülejäänud tunnist piisab päris paljuks. Need, kes meiega äsja liitusid, siis räägin ka teile ära, mida oleme juba kuulnud ja mis on veel plaanis. Niisiis eelmises saatetunnis keskendusime pigem sellele, kuidas ja millega on raadioeetris kõlanud inimesed, keda me täna tunneme. Tegime ka väikese kuulajamängu ja leidsime inimese, kes tundis Kalle Muuli sära 90.-te, et alguse 80.-te lõpu luuletaja muide, et ma ei unustaks terved Sa oled ju tänasesse öösse ei mahu, mis tähendab, et ma sätin kõik arhiivilingid vikerraadio kodulehele vähemalt sinna saate juurde kommentaaridesse proovima nad juba täna öösel panna. Seal on helilõike juba hea üles leida ja täies pikkuses kuulata, aga läheme nüüd oma suvesaatega edasi ja ehkki ma luban teile pärast kella ühte öösel hakkab ka nalja saama, siis tänase öö kõige pimedam aja pühendame Eesti kõige segasemad nendele aegadele. Just segased ajad, niimoodi nimetatakse eelolevat saate ja minu mõte, kui ma seda tundi kokku panin, oli see, et me kipume aeg-ajalt ära unustama, et kust me tuleme või ja võib-olla oleks aeg seda meelde tulla, et aeg-ajalt ehk on vähem tühja kirumist. Alguses võiks teha ühe helilõiguga, mis võinuks vabalt mahtudega eelmisse saatetundi, sest ka selle lõigu kangelase tunneme ära hoopis teises rollis. Või vähemalt teises erakonnas. Nimelt ma mõtlen siin riigikogu liiget, Tartu linnavolikogu esimeest härra Aadu Musta. 1996. aastal astus ajaloolane Aadu Must Keskerakonda, aga see pole sugugi tema esimene partei. Nimelt juba 1989. aastal oli Aadu Must Royalistide partei sünni juures ja ehkki täna kuulutab end realistiks kõiges tema toonane aatekaaslane Kalle Kulbok, jäävad mõtted arhiivi alles. Järgmine saatelõigu autor on tänane raadioõppejõud. Urmas Loit. Tänast Tartu veerand tundi alustame täpselt 24 tundi tagasi Tartu linna südamest raekoja platsilt sügiseni jõudnud siiagi, kadunud on allkirja kogumislauad, suvine pruun loosung on asendunud uuega. Stalinistliku fašismi tagajärjed ei ole veel heastatud. Mida oled teinud sina Eesti iseseisvuse taastamiseks? Läinud nädala kolmapäeval kuulutati Emajõelinnas välja eesti realistlik partei. Tartu stuudios on uudishimulikult diapuhaseltki helistatud ja asjasse täiendavat selgust nõutud. Aga vaatame, mida ütlevad raekoja platsil kõndivad inimesed. Annetasid Eesti raadio tülitab. Öelge, mida te arvate Eesti realistlikkust parteis? Võruski pidime. Käkvad Nossides kruialist Itšiski parti Estonia normaalne arvestades Eesti raadio lülitab. Oli, kuidas te suhtute eesti realistlikkus parteisse? Ma arvan, et see on mingi alternatiivne võimalus, mis, mis asi seda mullu. Mõni on minule kuulsustes eesti realistliku parteisse. Ma ei ole kuulnud sellest midagi mittemidagi. Realistlik tähendab nagu kuulsite, ei teata uuest erakonnast kuigivõrd. Seetõttu räägime täna Eesti realistlikkust, part Teist. Kas järgnevat juttu uskuda või mitte, seda otsustagu iga kuulaja ise. Praegu on stuudios partei asutajaliikmed. Roheline Kalle Kulbok komsomoliaktivist Raul Piirimees ja ajaloolane Aadu Must. Millest partei selline nimi, realistlik partei nimi on ikkagi tulnud prantsusekeelsest sõnast Rui kuningas ja sealt ka edasi kuni kõige uuema ajani. Ilmselt ei olnudki eestlaste teadvuses täpset ülevaadet sellest, mis asi on kuninglik, mis asi on realism ja kui sellest räägiti rohkem seoses teiste maade ajalugudega ja arvati, realistid on väga pahad, kuid tegelikult tuleb rõhutada, et eestlaste ajaloolises mälus ja traditsioonides on realism sügavalt juurdunud ja ta on alati olnud positiivne nähtus. Mööda on olnud isegi õigluse mõõdupuuks ja mul tuleb meelde ikkagi ühe sealt lõunapoolse talumehe ütlus. Ülekohtu korral, kui ta leidis, et midagi on valesti tehtud, siis kõlas umbes nii vastutaval hääldusest, siis ei ole sealtkandist pärit ja umbes nii. Nojah, mis teda kuningkaal on, ära küll kurdata pole lamp mis tähendab seda, et peale kuningavõimu lõppu õiget korda õiget õiglust enam ei eksisteeri. Vahepeal oli meil mõttes ka nimetada parteid lihtsa eestikeelse mõistetu nimega Eesti kuninglik partei. Lühend oleks olnud EKP ja teatud kaalutlustel me sellest nimevariandist siiski loobusime eesti realistliku partei kasuks. Eesti Raadio kirjutab ja küsimusega, kuidas te suhtute ettepanekusse kuulutada välja Eesti kuningriik NSV Liidu koosseisus? Ei usu, et meil parajaid sobivaid kuningate neljade vile, häälteated on juba niisugused, kõik lootused kaotanud. Ega ei oska öeldagi midagi. Ma arvan, et seal on ajalugu, seda vist tänapäeval enam ei ele kuningriike, et enam luua. Mitte eriti hästi, miks ei võiks, ütlesime kuuluda. Seal olid liidu koosseisu. Üks eesmärkidest on kindlasti ka see, et praegusele heitlikule muutlikul ajajärgul, rahvalt teatud ebakindlustunne rahvas vajab järjepidevust, vajab traditsioone, austavat riigivormi ja selleks saab olla ainult eesti kuningriik, kes on hästi kuningas Teie partei seisukohast lähtudes. Me ei ole veel konkreetseid läbirääkimisi alustanud ja seepärast on parakonkreetset isikut välja kuulutada on mõeldud praeguse Rootsi kuninga Carl 16. Gustaf peale ja ka tema poja peale, kes teadupoolest on Rootsi parlamendi poolt troonist ilma jäetud oma vanema õe Victoria kasuks. Miks selline lahendus konkreetselt see, et meie kuningas ei asu mitte Eestis loob teatava turvalisuse tunde. Meil on ajalooline kogemus, et meie juhid kiputakse ära saatma külmale maale, kui eemaldad, pese mõni nende kehaosa kas siis killutineerimise või mingil muul teel selle kõige vältimiseks on parem, kui ta elab, et mõnes neutraalses riigis Nonii nüüd on siis nagu partei loodud eesmärgid paika pandud. Mida hakatakse tegema sellest, mida hakatakse tegema? Detailides kahjuks ei jõua rääkida. Meil on laekunud juba terve rida ettepanekuid, mida kindlasti tuleks läbi viia, mõned neist on kaalukamad, mõned vähem kaalukad on olnud juttu sellest, et näiteks Tartu ülikool võiks kanda Tartu kuningliku ülikooli nime ja keegi tudengitest pakkus välja ka seda, et üliõpilashümni siis nii nagu Rootsimaal laulda Salme viivad, et Res Publica, mis on rohelistele solvav, tuleks võidelda ka selle väljajätmise eest. Mina isiklikult arvan, et üheks toredamaks aktsiooniks peaks saama indiste kuningriigi alamate järeltulijate registreerimine. Kahjuks on selle tehnilise teostamisega sügiskuudel küll raskusi. Võib-olla alustame sellega kevadel, kuidas Eesti realistlik partei lahendab keeleküsimus ja me oleme seisukohal, et kindlasti me leiame sellise kuninga või kroonprintsi kes õpib ära põlisrahva keele, eesti keele kui eesti rahvas teiselt poolt on olnud alati vastutulelik ja ka ise ulatanud terekäe kõikides küsimustes. Nii et ma usun, et väga paljud meie hulgast õpivad ära ka rootsi keele. Sellises vahvas seltskonnas tegi parteipoliitikaga tutvus tänane riigikogu kultuurikomisjoni esimees härra Aadu Must. Järgmine saatelõik pärineb aga juba pea kolm aastat hilisemast ajast. Mäletate või kindlasti teate, et praegu me ju ka mäleta, mäletame, mälestame meenutame 25 aasta taguseid sündmusi, ehk toona oli bulla mäe kriis. Aga kaitsejõududes oli tegelikult seda rahulolematust varemgi. Ja vii üksiku jalaväepataljoni sõdurid juba 1992. aastal teatasid, et nemad protestivad, too protest küll nii kaugele ja koledaks ei läinud, sumbus teine ära. Aga päev oli igatahes protestimeelne, eks kuulake ise. Jõhvi üksiku jalaväepataljoni sõdurite isikkoosseis on teinud avalduse Eesti vabariigi rahvale avaldatakse protesti seoses valitsusjuhi Tiit Vähi mõningate avaldustega. Baltic News Service'i teatel ütles peaminister teisipäeval Viru pataljoni külastades, et pataljonis on kohutavalt hull olukord ning see on sõdurite enda vastu üritusel. Eile õhtul tõi avalduse Eesti raadiosse jõhvis paikneva Viru üksikjalaväepataljoni jaoülem reame Rein lindre. Viru pataljoni ohvitser kinnitas telefoniusutluses, et kuigi ohvitserid poliitikaga tegeleda ei tohi, Toetavad nad reameeste isikkoosseisu avaldust. Rein linde. Valitsusjuht ei ole tundnud huvi. Ei kujuta ette, mismoodi peab välja nägema sõjalegi. Ega ma seda ise ka veel päris hästi ette ei kujuta. Siiamaani pole valitsus tundnud nõia vastu vähematki huvi. Ilmselt siis on siiamaani olnud siis vabariigi valitsus arust meie vajadused ainult see, et süüa saaks, sest raha Mer antud parajasti nii palju, et kohalikule jõhvi sööklale, kes meid seni toiduga varustas sain ära maksta võla. Ja nüüd juba tehakse veel kohapeal väliköögis süüa, seni kui saab valmis oma söökla ja köök. Selle avalduse tegid Viru üksikjalaväepataljoni kõik reamed. Avalduses tahan öelda Eesti rahvale, et me oleme ikka olemas me tõesti tegelema sellega, et üldse eksisteerida, sest jõhvi teatavasti pole päris selline kant nagu siin Tallinn peab olema kogu aeg valvel, seal on provokatsioonid. Nüüd viimasel ajal on küll rahulikumaks jäänud, aga varem sai karis relvi kasutada anti nendest samadest automaatidest, mis enne meie saabumist oli sammast vene sõjaväeosast ostetud panti siis meie kasarmute pihta tuld resis värava pihta. Kõnnin möödasõitudest masinatest küll metsa äärest, et ennast lõbustada, lihtsalt. See oli vist, kui ma ei eksi, viies mai, kui me võtsime selle sõja osa üle, pilt muidugi oli kohutavalt masendav, seal oli veel vene armee sees. Üldiselt ei olnud vahet, kas oli see ohvitseride kasarmu või oli see sõdurite kasarmu, Velise ohvitseride staap, ühtemoodi oli kõik ära reostatud. Viru üksikus jalaväepataljonis on praegu küllaldaselt mehi, selles mõttes küllaldaselt mehi, et me jõuame hoida oma pataljoni. Loodame. Jõuame seda hoida vaenlase vastutungi vastu ja võime ka teha küllaltki operatiivselt väikseid operatsioone, kui selleks peaks olema vajadus, aga loomulikult on mehi vähe, leian juurde vaja mehi ja sellepärast ei võeta juurde, et ei ole olemas tingimusi. Kasarmus on meil kompanii peale kolm kraani. Kust tuleb külma ott, kui tuleb, meie ohvitserid on osanud kuidagi niimoodi olla ja käituda ja meid õpetada, et me tunneme ennast nagu üks mees öeldakse üks kõigi, kõik ühe eest. Avalduses öeldakse, et paljud on Viru pataljoni tulnud rangelt vabatahtlikuna. Esimesed tulijad võtsid punaarmeelt sisuliselt üle prügimäe. Arvatakse, et toetuse asemel loobitakse väeosale nüüd kaikaid kodaratesse ning kaitseväelasi kistakse poliitikasse. Täna hommikul tulid meie toimetusse kolm sõdurit Jõhvi päästerügemendist, kes pole rahul esmaspäeval vastu võetud valitsuse otsusega lühendada teenistusaega kaitsejõududes. Sõdurite arvates võetakse seadusi vastu kaalutlemata ei levi informatsioon tegelikust olukorrast Eesti kaitsejõududes. Minu nimi on Tarmo Lepik, Mullen rühmavanempäästerügemendist. Minu nimi on Ainivermets. Erik sõlg, noor. Tulime avaldama protesti selle seaduse üle, mis tehti natuke aega tagasi, et noormehed, kes tulevad peale viieteistkümnendat augustit, meil on teenistusaeg lühem kui neil, kes tuli. See tekitab sisepingeid sõjaväes nende vahel, kes hiljem tulevad need, kes praegu kohal on. Sest et kui meie oleme seal juba kuus kuud teeninud ja nemad tulevad hiljem ühel ajal lahti saame, siis on ju ebavõrdsus, kes siiamaani on kõrvalehoidjad üldse sõjaväeteenistusest ja pidanud nüüd jälle 15-le tegenivad aastal. Näiteks mina isiklikult nagu alternatiivteenistuses olevad 22 kuud ilusti iga kutse peale ilmunud. Et lõppkokkuvõttes tuleb ajateenimist siis kaks aastat ja viis kuud teenimine ise ka päästetöid, ega mitte midagi, pole teinudki. Viie kuu jooksul. Te olete päästria element, erialast väljaõpet ta ei ole saanud. Ei, mitte mingisugust, ainult kõige üldisemalt määrustikud, relvad laskmas oleme ühe korra käinud. Kas teie väeosas praegu on mehi piisavalt? Ei ole kindlasti, sest rügement peaks olema küll üheksa ameeringis, meid on seal alla 100, lubati sügiseks 150, järgmiseks kevadeks 350. Aga esimese kutse peale, kus kutsuti see 30 kohale tuli 19 valitsus peaks muutma selle seaduse alapunkti 15 augustikoht, et siis kõigil läks aasta peale. Plaanin ühte asja, et kui kuu jooksul midagi ette ei võeta, siis rügement lihtsalt keegi ei jookse sealt kuskilt ära, vaid me keeldume tööd tegemast. Oleme kasarmus pikali, ei käi söömas. Kuskil ei kasuta absoluutselt mitte midagi, see on meie protest või midagi säärast, muudetakse kogu see jõhvi, päästerügement keeldub midagi tegemast. Ma räägin praegu kolme mehega jõhvi päästerügemendist. Kas see jutt, mida te räägite, neid arvamusi esindavad kõik jõhvi, päästerügemendi sõdureid seal kõigi arvamus? Tekkinud on kummaline vastuolu valitsuse ja lihtsate sõdurite vahel. Kindlalt võib öelda, et rahulolematuid on praegu umbes 150. See oli siis Päevakaja 1992.-st aastast ja umbes täpselt aasta enne bulla pää kriisi. Aga selgituseks veel nii palju, et kui Jõhvi üksik jalaväepataljon, kellest siis lõigu alguses juttu oli, kandis sõjalisi ülesandeid, siis jõhvi päästerügement, nemad tegelesid päästetöödega. Ehk nagu jalaväepataljonis kanti seal ka vormi ja koolitati ajateenijaid, aga nende töö oli rohkem tule kustutamine ja muidu päästmine. Hiljem said nad nimeks jõhvi, üksik-päästekompanii ja muude tööde kõrval domineerisid nad 10 aastaga 4603 lõhkekeha. Igastahes au ja just nendele, aga läheme nüüd segaste aegadega edasi ja pöördume päris olmeliste asjade juurde. Juba kaheksakümnendatel hakkas Eesti raadios käima saade avalikud asjad. 90.-te alguses tegi selle saate toimetus tõelist uurivat ajakirjandust ja päris mitmed nende lood rääkisid prostitutsioonis. Kusjuures küsimus, kas prostitutsioon üleüldse on eetiline, see tuli hiljem selles nüüd tõenäoliselt 93. aastal eetrisse jõudnud saates mängivad pigem rolli murelikud naabrid. Saatejuht on Jaana padrik. Tere päevast, nagu ikka, esmaspäeviti on Eesti raadioeetris tänases Eesti ühiskonnas esinevaid konfliktolukordi analüüsiv probleemsaade avalikud asjad. Stuudios on Jaana padrik. Ja täna me pakume teile head kuulajad kaasaelamiseks ja järelemõtlemiseks, mida kõike küll meie ühiskonnas täna sünniöö, pikantse loo Ühe kohati tragikoomilise, kohati riskantse loo, mille lindile saamiseks siin kõnelev naisajakirjanik igaks 10-ks elujuhtumiks valmis olles Kaise ihukaitsjat kasutas. Me kõneleme täna, mis saab siis, kui ühes tavalises kommunaalkorteris hakatakse pidama intiimteenuseid pakkuvat firmat, ehk rahvakeeli öeldes lõbumaja. Meil kõigil on iga päev võimalus ajalehtedest lugeda kümneid kuulutusi, mis kõik pakuvad intiimteenuseid, ühes kaunimad neiud kui teises. Kuid nüüd kujutlegem nende kuulutuste kõrvale üht Tallinna kesklinna muidu igati mõnusat 10 korteriga elumaja tehnika tänaval, mille elanikud pärast mõnekuulist olukorrad talumist kurtsid avalike asjade ajakirjanikule järgmist. Kõigepealt olid noored mehed tassisid seal madratsid ja siis hakkas toimuma imelikke asju, esitezernel WC-torud, kõik kinni, visati alla terved ajalehed siis muidugi need kantonid, kõik tööd Augusega. Siis visati aknast välja apelsinikoored, suitsuotsad, need on akentaar, kõik maas. Kõige rohkem melon viskas üle, et kahe kolmeaastased niuksed, väiksed Tulevad nopivad ja need ülesse need kummi hea ja mis aidsivastases võitluses me räägime, siis? Siin on püstolite paugutamise olnud kõik verised, need, keda on ülevalt alla toodud üks mähkis, teisel kõvasti kätt kinni, veresooned katki, seal läbi lõigatud perede trepist alla, siis tulevad need soomlased, kõnnivad seen, Need, need on nähtud üleval, töötab paar ka, kõik kätte saadakse, siis on meri põlvini, siis tullakse alla, niiet kas te ise on majas, way reedel vastu laupäeva, nüüd oli öösel kell 12 käib kärakas hoovipoolsest aknast, ma ei tea, keda ta laseb, kajakate kassi. Aga kõik tulevad, daamik tulevad ihukaitsjad, kaitsjad on kaasas, tulevad noorhärrad, ihukaitsjad on kaasas, aga meil peaksid olema ihukaitsjad ukse taga ja ei tea ju kunagi, mis sel ajal abielusõrmused sõrmes säravad. Uhked härrasmehed, lõhnastatud, kõige halvem seltskond tuleb tegelikult ise juba enne ebakaines olekus ja need hakkavad lammastega küll väga, kui julged maja ees seista. Minu ees on praegu üks neist paljudest intiimteenuseid pakkuvast kuulutustest. See on avaldatud üheksanda mai esmaspäevas kaunid naised ja hubane miljöö, Camilla telefoninumber ja paar 24 tundi päevas. Nõnda siis hea kuulaja, olete teiegi osa saanud majaelanike lausa kino filmilikult utreeritud elu-olukordadest püüdes teemasse nii-öelda sisse elada ja saada kinnitust, mis selles elukorteris siis õieti toimub. Õnnestus leida firmast Camilla teadlik olev noormees. Põhimõtteliselt seal toimub avalik maja ja hind on 300 krooni tund. Lisa lisateenus, siis on see, et väike baarikapp lahti ja saadan ta joogijoogiga kärpekirve hinnaga. Nii et kui sealt ära tuleb ka ma arvan, et nii pool tonni vähemalt on läinud. Kas võõras mingeid pilte, mis tasemel see teenindamine on? Viisakas? Ta oli puhas ja, ja noh, ei saa ütelda, et seal on oma nagu oma põhimõtteline turva turvateenistus on ka seal päris igatseda seal ei saa. Ma arvan, et kui majaelanikud selle nimetatud seal igavene pull käib, siis siis vaevalt seal korteris nüüdse sees käib, see võib pärast, kui klient ära tuleb, parasjagu vintis on, siis võib ta lällata seal kuskil, aga mitte kohapeal. Kuidas see rahaline poolväljana tüdruk saab oma oma osa selle peale, no põhimõtteliselt kuidas kuskil ühesõnaga ühes firmas makstakse näiteks tüdruk kuule, 150 krooni selle kliendi pealt tunni tunni eest siis üle ülejäänud raha, see läheb, autojuht peab ka saama, kui on, näiteks viiakse autoga kuhugi kohale, autojuht peab saama, autojuht peab olema tagatud bensiin ka neil on, neil on omad omad kaitsjad varjumaailmas, nagu öeldakse või, või allmaailmas läheb. Noh, ütleme niimoodi, et mingi mingi rühmitus on võtnud nad oma hoole alla selle eest, et nad maksavad sellel rühmitusel, organisatsioon, kes, kes seda firmat kaitseb, sedasama organisatsioon ka tagab selle, et keegi neid ei läheks torkima seda, et ei tekiks mingi, eks, s. Püüdsin järgida ajakirjaniku eetikat ning jõuda konflikt seisu kõigi osapoolteni, antud juhul siis ka intiimteenuseid pakkuva firmaga Milla esindajateni. Järgnev heligil fikseerib, kuidas avalike asjade esindajat avalikku majja sisse ei lasta. Ma ütlesin talle, palun. Aga teil on avalik, kasutage teda, ärge pange kindlasti. Need asjad on, meil ei lubata ja praegu pressitakse jalaga ukse vahele. Küll aga tuli trepist üles firmat külastama parasjagu üks kontaktialdis klient. Mis te arvate, miks siia mikrofoniga sisse lasta, mis te arvata? Miks ei oska, on kliendid kohal, võib-olla, võib-olla on kliendid, olete te siin varem vanemad? Teie kui kliendi seisukohalt on, võib rahule jääda ka mulle ei meeldi mulle isiklikult oleksite tahtnud midagi enamat, midagi võib-olla mõnele vanemale, mina olen noor, eks ole, võib-olla Ma võin, inimestele meeldib, et ta ei lähe kuskile, eks ole, linnapealsele linna keskele, öösel ta tuleb, saad öösel bandiite täis, kõik linn, eks ole. Ta võib-olla kardab, ta ei lähe sinna, tunneb ennast koduselt, võib olla näiteks sidemeid, mina olen parema meelega milis, ütleme sest mul on ükstapuha. Ja minu arust ma ei tea, miks need elanik võib-olla on see meie moraal veel, et meil pole kohale jõudnud inimestel või on siin tõesti sihuke mürgel sinna. Siis siis küll selles suhtes, no ma, ma ei ole nende pood, seal on selles suhtes, ma olen täitsa nende vastu, eks ole. Suurepärane töö, Jaana Padrik, kusjuures see avalike asjade osa läheb veel edasi, nii et taas otsige link meie kodulehelt ülesse ja kuulake kindlasti ingima, püüan sinna sisse seada pärast saadet. Aga kui äsjakuuldud lõik rääkis nii-öelda langenud naistest, siis järgmises arhiivi leius esinevad naised, kes on jõudnud oma aja ja unistuste. Nimelt Heli Mets käti korjus ja liistu pohh. Need nimed ei öelnud mulle enne arhiivis tuulamis küll midagi, aga siin on asi vist ikkagi minu nooruses ja piiratud silmaringis, sest isegi mina tean, kes on missiks kutsutud valeeri kirss. Niisiis 1990. aastal tegi Elme Väljaste saate inimene elu aednik ja kolmandal märtsil olid tal külas kolm Eesti missi ning nagu välja tuleb, pole missiluu sugugi pilvitu. Ehk siis teod kuulamist. Meil on siin stuudios täna väga ilus ja ma arvan, et kuulaja mõistab seda kohe kui tänase saatekülalised on ennast tutvustanud. Minu nimi, helinets Miss Estonia aastast 1988, minu nimi on Kati Karu ja mina olen Miss Estonia aastaste tehtud 80 minu nimi on Liis tapan. Olen Miss Estonia 1990, kus siis olete töötanud ja kas missiks olemine on teie elus ka mingi uue töö või elumuutuse kaasa toonud? Mina sain endale töökoha, tänu sellele ma sain miss x ja ta on siiamaani firmas Mainor ja töötan sekretärina seal ja sain siis Liimets, edasid Category. Millal te olete nüüd juba kolm aastat Tallinna moemajas? Helija kati kahjuks peavad oma missiks olemisest rääkima juba minevikus, aga ma arvan, et liisile on teil väga palju tagant järgi head nõu anda. Mina sooviks ainult võib-olla seda, et tal oleks rohkem tööd missina, kui seda oli meil Kadiga. Et meie rahvas leiak talle rohkem seda missi äärilist, missi missiooni täitmiseks tööd. Mul on neli metsaga täpselt ühel arvamusel, siis teiste õudselt tähtis. Mina ühinen täpselt selle arvamusega, sest kui helist veel räägiti aastad jah, nii head kui halba siis kahjuks jah. D mina pean ütlema, et teie see elu ilusaim aasta kuidagi väga suures vaikuses list möödas oli küll, nii. Eksjuht oli nii raadios Olavi Pihlamägi otsinud, Cervjuudisime nagu näppudega, lugesin üles lihtsalt, kus ma esinenud olen. Intervjuusid annavad, teile on tõesti nii vähe olnud, võib-olla kolmas, mis hakkab tundma ja nägema rohkem kui teil see õnnestus. Et mis peaks võib-olla selleks aastaks tõesti, nagu öeldakse, olema oma maa esimene leidja. See oleks sugugi imelik kutsuda teda tõesti, ütleme ka igasugustele valitsus istungitele, kui tõesti on vaja midagi esindatuse mõttes kasvõi Lilian. Aga kuidas meie muutunud Eesti peaks ära kasutama? Kodualzacklast? Ma loodan, et siin kõlas ka päris ära ei unustata. Tähendab selleks, et see vigane, kui siiamaani on olnud, et päris alguses on, kui on, siis on seda juttu päris palju, aga pärast enam kedagi eriti ei huvita, mis edasi saab. Ja see oleks väga kena, kui kasvõi tehti midagi, küsitakse hiljemalt, kuidas mõnel reisil on läinud või tähendab ma ei ütlegi, et ta peaks olema ilmtingimata keskpunktis, aga lihtsalt selline tunne, et vahelikke tuleb meelde. Vähe on sellest, kui tänaval järele vaadatakse. Mida ma arvan, et kui keegi neiu veel tulevikus missiks tuleb et tema ülesanne ongi olla, mis esindada Eestit nii kodu- kui välismaal tema kõige paremas mõttes ja et ta ei peaks tööl käima, nii nagu seda pidin mina tegema, sest pildil on ja ta on praegu akadeemilisel puhkusel. Ja Katil oli töö, mis võimaldas mudel olla, aga minul oli see raskem ja, ja võttis nagu palju jõudu ära, kuigi mulle tuldi väga hästi vastu ja seda võimaldati mulle. Aga Peaks võib-olla selline seadus kohe olema, et neiu, kes missiks tuleb hakkabki tööle Eesti Messina. Lisaks kroonile ja kingitustele ja, ja sellele aastale, kas te tunnete Est khati ja heliette Te olete saanud targemaks, sügavamaks ja arvukamaks. Kindlasti, ega me mingid imeinimesed Kindlasti, võib-olla ma arvan, et oodatakse ette, et eestlased 1000 näed vaatajat eesti missid, mis ta nüüd siis on, et ta peab kindlasti erilist olema. Ekse mallide võtmine käib kindlasti maailmatasemel, et maailmamissid, kuidas teevad ja kuidas käituvad, aga seal on ka misse rohkem valitud, neid on ainult kolm. Ma arvan, et meie maailmamissid siin Eestis on alles sirgumas. Mina istusin kuueaastase pisikese tüdruku kõrval, kes kriisivõitu pealt vaatas ja, ja tema ütles, et mina tahan ka saada missiks. Ja vot nendest olla kasvavadki käelised. Selles vaimus juba kasvatataks. Missivalimisi on vaja just nende väikeste tüdrukute jaoks, kes kodus on kasvamas, kes meid silmanurgast jälgivad ja püüavad tulevikus kasvada meie vääriliseks. Ja nendel võib-olla tõesti aitab see misside käitumine, no selle pealt vaatamine aitab kujundada seda naiselikkust, mida mehed kurdavad, et meie naistel puudu jääb. Inimene elu aednik, see oli selle saate nimi, kust äsja kuuldud lõik pärineb, aasta oli siis 1990 ja väärtushinnangud pisut teised kui täna. Aga sellepärast ongi siin saates teemablokk segased ajad, mis küll peagi päris inetuks pöördub. Aga enne tahaks mängida midagi väga ilusat ja taaskord avalikud asjad ning Jaana Padrik. Aasta oli siis endiselt 1990 kuupäevaga Viieteistkümnes mai ning Edgar Savisaar oli samal päeval teinud ajaloolise appikutse. Kuulame selle kõigepealt ära. Ülemnõukogu ja Eesti vabariigi valitsus kutsuvad rahast valitsushoone kaitsele Toompeale. Interrinde ja töökollektiivide ühendnõukogu jõugud on Toompea lossi sisse piiranud ja seda rünnatakse. Kordan, Toompead rünnatakse. Toimub riigipööre, riigipöördekatse nii Tallinnas kui ka paralleelselt Riias seaduslikult valitud võimu kukutamiseks. Me kutsume üles rahva rinat. Me kutsume üles töökollektiivide liitu, kutsume üles kodanike komiteesid kõiki uuendusmeelseid jõude Toompeale. Kordan. Eesti vabariigi ülemnõukogu ja Eesti vabariigi valitsus kutsuvad rahvast valitsushoone kaitsele Toompeale. Meid rünnatakse. Ja rahvas tuli interrinne, suruti Toompea lossi eest välja ja üks neist väga ilusatest õhtutest Eesti ajaloos sai alata. Ning just selle õhtu püüdis oma reporter maki sisse. Jaana padrik. Vead on täide, tuleb hoogsa sammuga Toompealt alla, kas otse sündmuste? Käik on väga rõõmsas meeleolus, meie praegu võtame võluleibade ja soojalöögi järele ja tagasi siis veel ja veel tagasi ja kas võib-olla rahvast on koos ja nii tore, ikka on abilisi hariduse nimel puuritud? Ei oskanud arvata enne nii palju koos lihtsalt ma ei saa, peab ikka midagi juurde tooma, neile nii tore on seal nii tore. Nüüd jõuan Toompeale Lossi platsi serva. Rahvas on plaksutamas ägedalt hüüdmas, nagu kuulete, sest rõdule on tulnud oma öise töö vaheajal meie rahvasaadikud. Mart Meri, Kairi Meri, olete, hammusin, ei, mina tulin, olles võib-olla juba teist korda edasi. Millised on sinu kui ema, kahe lapse ema tunded täna õhtul? Küllaltki ülevad, endiselt ma sellest kõige suuremas therveerimisest jään ilma oma lastega metsa. Eestlased ikka metsa lähevad õigel hetkel ja tulin koju juba naabrid värava peal lehvitasid, et viska lapsed siia ruttu Toompeale. Et anti võimalus ja võime kuulata ägedad ja nii ainuvõimalik. Sattusin enda üllatuseks tulles üles Toompeale hetke peale, kus minu oma isa lugesid ülevalt rõdult omaenese eestiaegse, mehed on täisti ajendatult luuleridu. Kuidas vôiks lennata isa ja tütre ja lapselaste tasandil. Seda tunnet, millega me vaatame homsetega, Marju Lauristinil on kolm vist nüüd juba paneeli kolm tütrepoeg, tütretütar, oh ma arvan, et täna see päev, mis algas väga pahaendeliselt seal kolme tee ääres niisuguses sündmuses lõpeb praegu meeleolus. Kui ta oleks öelda, et noh, nagu selgub pärast äikest, tõstet veel kõigil siin on niisugune tunne mööde vääramaid alaveski. Täna öösel on kaotamas Rampa silma ammu ja ma arvan, et sa peake täna nii olema, et kõik, kellel on hea tahe, pääseksid latsia sisse sisepääsel asja, sa näed, kelle tahe kori. Minu meelest tänane tänane muster kätkeb endas tervet ajalugu. Konsulteeritud, mis oli hommikul, mis olid päeval, mis oli pärast lõunat, mis sulle õhtul ja mis seal toimub. Ei oska ette kujutada, et nii palju sündmusi päeva jooksul Teda nähes kullerkupud Laigolassova ja ma tervitan ka teed, kõige kummalisem oli see, mida rahvas ei osanud võib-olla ülevalt tähele panna. Meid siin ülemnõukogus on ju vähe naisi ja kui veel pisarad tulevad silma, siis ma leian, et seda mõistab iga ikka. Aga kui siia rõdule tulid meie eakad saadikud, mehed, tugevad tammised, teotahtelised ja kui nad vehkisid vargsi üks teised teade taga pisaraid siis sellest isegi mul on praegu raske rääkida, sest et see oli ülev hetk, kui rahvas tuleb ja näitab, et kui meid on vaja, siis me oleme teie selja taga. Nüüd, kus kõnnin juba lahkudes Allasid Toompealt, näen ära minemas ka üht isa, vaadata nii kolme nelja-aastase pojaga. No kui me vastu ei pea, siis pole mõtet meil olla, siis põle seda Eestimaad enam ja logis tuli mulle vastu ja ma ütlesin talle, nii et kui sina vastu ei pea, siis mina sind oma naabrimeheks jäika pojaga. No ikka ta kolme aastane, aga kui ma temaga käisin eelmine aasta siin lossi õue kontserdil ja kui ta hüüdis, et la Eesti lipp ja siis kõik rahvas pöördus selle lippu vaatama, rahvas pöördus lapse mõtte peale. Nonii, all järelikult laps mõtleb, et meie. Niisugune väga ilus saatelõik 1990.-st aastast muide ilusatest asjadest veel mulle helistas vahepeal üks hea kuulaja ja ütles ta just tuli linnahalli katuselt käis seal kuuvarjutust samas ja tõepoolest oli kaunis olnud, kuu oli olnud punane, nii nagu meie vabariigi paremat Zeitungid lubasid ja ütles, et küll oli kena. Nüüd aga teeme vähemalt meeleoludes kannapöörde ja vaatame veel segasemaid aegu ja veel kaugema aja tagant. Ehk selle selle osa saatest, mis nüüd hakkab pühendama Nõukogude propagandale. Sest mis seal salata, kui rahvusringhäälingu heliarhiivis ringi vaadata, siis vähem või rohkem propagandistlikel saateid võib leida sealt mitte tundide, vaid päevade, võib-olla koguni nädalatega. Tükk aega mõtlesin, millest alustada ja otsustasin, et kõigepealt vaatame eestist pisut kaugemale. Paljud kuulajad teavad, paljud ilmselt ka mäletavad seda häält, mis nüüd kohe kostub. Just selle hääle järgi tundis juuril levitaani kogu nõukogude liit. Tema kuulutas välja teise maailmasõja puhkemise ja sakslaste kapituleerumiseni Juri Gagarini kosmoselennu ja terve rea Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäride surmateateid. Ja 1975. aastal jõudis üleliidulise raadiodiktor Juri Levitan pikem pajatus ka Eesti raadioeetrisse. Saate pealkiri on Juri Levitan ja võidukevad. Et need leheküljed ja need read olid meile kõige kallimad jõudsid ja lugedes Nõukogude informbüroo teadaannete võidu kohta meenutab tahtmatult esimest hirmsat teadaannet, mis meil tuli raadius edasi anda 22. juunil 1941. Et fašistlik Saksamaa tungis meie maale kallale. Meenub esimene rõõmustav teadaanne. See oli kuuendal detsembril 1941. Meie väed alustasid vastupealetungi Saksa grupeeringute vastu. Ruby roog. Seda teadaannet lugesime hoopis teisiti. Need olid rõõmu ja ülemuse minuti toode. Kui meie diktoritsaine sellise sisuga teadaandeid siis läksime teks käes jooksujalu stuudiosse. Sageli stuudiosse katkestades poolelt sõnalt jooksvalt saaded, teksti lugeva diktor või näitleja loovutas meile mikrofoniga, alustasime teadaannet. Meie väeosad alustasid pealetungi Laadoga lõuna pool ja muutsid läbi Leningradi blokaadi, Stalingradi. Kogu maailm jälgis hinge kinni pidades. Viiendal augustil 43 sõime kremlist pakendi märkusega anda eetrisse kell 23 30. Jooksen koridoris, mõtlen, mis ometi võib seal sees olla. Kätte jõuab ettenähtud aja kiride siin musta, anname edasi kõrgema ülemjuhataja käsk. Ta kaar know, siis ma lausa röögatu siin ülejäänud teksti maha radio pidid jätsid pärast seda raadiosaadet, kus teatasime, et meie väed vabastasid Oriooli ja Pelgukuradi Seal oli meie kodumaa esimene salu. No meie loomulikult ei kavatsenudki oma häält hoida. Õhtu jooksul tuli lugeda viis, kuus ülemjuhataja käskkirja. Kuid tegime seda sellise rõõmu ja innuga, et kui neid oleks olnud kasvõi 15, oleksime ikka väsimatult olnud tarvitses, vaid vaadata esimese ridu, meie väed vabastasid keeli. Meenub, millise rahuldustundega Me lugesime teadet Vot pilli ja lõpuks saabusid kauaoodatud rõõmupäeval, mil 30. aprillil 45 meie väed hõiskasid võidulippu. Nõnda Riks ta Rikstag'i kohale rub. Oma teisel mail vallutasid meie väed Berliini reliina. Sünnib praasnika suure võidupäeva lähenemist, oli tunda kõiges järsud, nutsin, isegi ööseks ei lülitanud välja taldrikut meenutavaid, musti, sageli vilistavaid rakiseid. Reproduktorebstyli oodati võiduteadet. Raadiokuulajad on juba kord selline, rahvas tahavad kõike kohe teada saada. Nad helistasid meile lakkamatult, palusid, seltsimehed, lubage lugege ometi meile võidust, mida te venitage seal. Siis üheksandal mail, nagu ma alguses juba mainisin, vaikses kell 14 10. Meie rahva auks siis Naši, iiliti lininski, leninliku partei Augurskele juhtimisel võiduka lõpuni kipuvad meie sõjameeste kangelaslikult lahingusi rindel ja töökangelasteod tagalasse. Neile, kes äsja raadioaparaadid tööle panid, siis selgitan ära ka, et ei äsja kuuldud ega ka mitme järgmise helilõiguga ei püüa maa muidugi kuidagi kaasa elada Nõukogude Liidu kurjusele. Aga arhiiv juba on selline, et see võtab ajalugu vaatamata sellele, missugune see ajalugu on umbes kuni kella veerand kaheni, võib-olla pisut kauem, võib-olla pisut vähem avastame me Nõukogude propagandat. Niisiis läheme edasi, eriti viiekümnendates leidub päris palju mälestusi ka toonases mõistes kodanliku Eesti kohta. Ja üks niisugune mälestuste saade kana pealkirja esimene detsember 35 aastat tagasi saada ise oli eetris 1959. aastal ja kiire arvutusi läheb ära, et juttu tehti muidugi detsembrimässust ja mikrofonid ette on tulnud mässajad ise. Kusjuures põhjus, miks ma just selle saate välja valisin on see, et seal sõnastatakse ka, miks kodanlik Eesti vaatamata mässu katsele veel tükiks ajaks püsima jäi. Aasta 1920. Instit valitseva kodanliku kliki poliitika jooksis pankrotti vihates Nõukogude riiki ja tema edusamme orienteeruda valitsev kodanlus kogu oma poliitikas imperialistliku le läänele. Eesti majandust haaras terav kriis, mis kasvas üldrahvalikuks kriisiks. Seepärast alustas Eestimaa kommunistlik partei relvastatud ülestõusu ettevalmistamist. Täna luulutame seda perioodid koos esimese detsembri ülestõusust osavõtjate aliste ulu. Alidel lepaviidad tilt manni, Boris Janseni ja Voldemar Raheksoniga. Esimesena võtab jutul on ka üles esimese detsembri ülestõusu juhtimiseks moodustatud revolutsioonilise sõjakomitee käskjalgpallis. Mis ta siis mõtlesin, et hakkasin neljanda aasta esimesel veerandil. Muidugi ülestõusu tähtpäevast ei räägitud ja see oli arusaadav, sellest ka köögiküsimust ei teinud, sellepärast et ta on kindel, et kui on seda tähtpäeva vaja tööga, siis sellest teatab võitlussalgad, kes varustati relvadega, pidid ootamatult vallutama kõige tähtsamad positsioonid, valitsusasutused ja sõjalised objektid ning relvastamata töölised, muutes ülestõusu massi väljaastumiseks. Naistele anti ütelda jõukohased tööd. Isegi seda võib ütelda, et mina ei teadnud ülestõusu ettevalmistamise kõigist käikudest mitte midagi. Pärast esimest detsembrit öösel minule tehti ülesanne minna viia sõjariistad juurdeveo tänavalt moorimisega teise ja kolmanda pataljoni võitlussalkade hospiratiiv korteritesse. Järgmine ülesanne oli minule, et ma pidin viima teate organiseeritud naisitaatoritele naisgrupile. Agitaatorid olid aga kogunenud oma konspiratiiv korteritesse juba õige varakult 30. novembri õhtuks. Iga teie, Alidelep, meie olime selles korteris kuuekesi seltsimees stiin tuli ja teatas, et täna algab ülestõus ja soovitas leid minna käitiste väravatesse paarikaupa, et tuua inimesi välja, ülestõusudega ühinema. Sealt möödusid balti puuvillavabrikutöölised, et saame ka nendele ütelda. Relvastatud ülestõus algas. Võitlusgrupid vallutasid tuupia, võtsid oma valdusse riigivanema maja. Ülestõusnud vallutasid balti jaama, Tallinn-Väike raudteejaama ja peapostkontorit. Minu osatähtsus selles sündmuses kõikse väiksem. Mina olen selle 17 aastat vana ja esimest korda, kus, kuid relva käes. Kuulusin Roobachi lööksalka, mille ülesandeks oli antud vallutada teine politseijaoskond ja maa lennuväe divisjon. Jutujärje võttis oma käte Eston projektipartei algorganisatsiooni sekretär Boriss Jansen. Kui me mängisime korteri, siis oli juba linnakeskuses tuubiegandis. Kuula lahingukära. Nüüd asusime Teele joostes ilma hinge tõmbamata, jooksime, kuni teise politsei oskame nii välja, kui sisse läksime, siis tuli esile, et politseinikud olid juba valsi aknas kabuhata. Sättamisest vintpüssid ja läksime edasi lennuväe divisjoni. Päris Mätmatut jõudsime kasarmusse, kahes ruumis. Magasid sõdurid kitsamalt. Jälle mõtlesime püssi püramiidid oma valve alla ja selle järgi äratasime sõdurid sõduritele sellest, et oleme maksnud kukutajate võitlema selle eest, et nõukogude vabariiki rajada selle järele vastupanu keegi sõduritest. Meile ei osutunud miitingul täiesti otsuseks moodustada vabatahtlikest relvastatud salk selleks, et minna aidata linnas võitlevaid töölisi. Miitingu lõpuks lambi internatsionaal. Ülestõusu mahasurumiseks organiseeriti karistussalgad ohvitseridest, sõjakooli, aspirantide, hall, paruliku koosseisuga õppepataljonidest ja politseireservist. Karistus salkadel läks korda kõik objektid tagasi vallutada. Insti proletariaadi tuli vastu võtta kaotus seepärast et ülestõusu juht Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee ei suutnud lõpuni järgida marksismi-leninismi õpetust ülestõusust kui kunstist kehtestanud pärast ülestõusu mahasurumist verise terroristliku reziimi arvas Eesti kodanlus, et ta on igavesti teinud lõpu kommunismiga. Kuid vaatamata jäntamistele, sundtöödele, arreteerimistele, väljasaatmisele ja tapmistele jätkas töölisklass võitlust. Paar päeva pärast ülestõusu mahasurumist toimus insti maa kommunistliku partei keskkomitee liikmete koosolek. Jaan Anvelti juhtimisel. Otsustati asuda partei ridade uuesti korrastamisele uuesti jätkama võitlust Töörahva täieliku vabastamiseni kapitanitest. Ja võitlus ei vaibunud hetkekski. See head kuulajad ei olnud Gaza õiskamine kunagistele mässulistele, vaid hoopis järgmise saatelõigu pealkiri. Sarnaselt eelmisele saatele või äsjakuuldud saatele koosneb ka järgmine meenutustest. Aga nüüd ei kuule de mälestusi lahingutest, vaid sellest, kuidas nii-öelda kodanlik Eesti kommuniste vangis hoidis. Siia paigutas kodanlus oma võimu kindlustamiseks töörahva õiguste piiramise tagamiseks revolutsioonilise liikumise mahasurumiseks sadu poliitiliselt teisitimõtlejaid, eeskätt kommunist. Et arreteerimiseks alati seadusega krahv leidus, seda võivad kinnitada ka meie tänased vestluskaaslased kunagised kodanliku Eesti poliitvangid, Henryt, Allik, Olga Lauristin, Aleksander riises ja Salomoonia Delman. Kuidas toimus siis Hendrik Alliku arreteerimine ning isiklikult arreteeriti 1000 924. aastal 21. jaanuaril tolleaegset tööliskeldris ühel koosolekul parajaste kõnepidamise aegus. Sel arreteerimised iseärasus seisis selles. Riigikogu kommunistliku rühma liige ja vastavalt nõndanimetatud põhiseadusele parlamendi liikmed ei saadud arreteerida ilma parlamendi nõusolekuta kuid neid võis arreteerida, kui nad tabati kuriteo kohal. No kuna mina parajasti võtsin sõna sellel koosolekul, siis loetise kuriteoks. Ja muidugi mitte põrandaalune poosel, ikka täiesti legaalne koosele ja siis seitsmes laurest reses, kuidas teie samal ajal või hiljem samal õhtal, mina olin ka seal tööliskeldris, panite kuritegu toime ja mina olin kuulamisega. Mina olin spordiühingu juhatuse kaasale, et ma olin spordiühing, Spartak, juhatuse liige, meil oli juhatuse koosolek. Eeluurimisvangla Tallinnas. Vene tänav 25. Ja see komm, kuhu meid paigutati, neid kong oli seal mingi kolm tükki reas ja nendel oli kolme täiesti kinnist seina Ilmööd ukse Jaknata ja neljas seimis vasta koridoris oli siis võre. Neid kange neljas sein oli siis trellidest. Neid nimetati afi puurideksimmitandi esimesse kambrisse, mis nende narisi seal oli ja sinna see oli vist 18. oli kaks nari, nii et normaalselt oli mõeldud 10-le inimesele. Meid paigutati sinna sisse iga 20 ümber, nii et magasime, magasime juba põrandale. Kas nööridega ei saanud keeta? Minul tuli korduvalt istuda ka üksikkongis näiteks Viljandis ehitati kodanis eesti ajal uus vangla ja seal oli siis mõlemal korrusel kohe spetsiaalsed üksikkongide koridorid. Üksikkong oli väikene. Nonii, kui haud. Seinad olid värvitud hästi tumedaks, põrand oli peaaegu must, kivipõrand, aken oli seina sees, väikene, üleval kõrgel, et valgus sealt paistis ainult vastasseinale mullused kõrtsud, kus koiduvang nii oma normide ära istuma kui patud oli. Jah, ja kui teinud lohine minnes muidugi sõnased kommunisti olemasolu ise kodanlikus riigis on vabad, ütlesime, paratamatu pidi sattuma. Ja kõigeldas ikka nüüd vanglas on olnud ikkagi need kartsa päevi kogus kaunis palju patareis, esialgu oli valik väike, selles mõttes, et nemad olid kõik muidugi külmad, aga siis hiljem ehitad üksikkorpus siis mitmekesist stati, siis tehti osa tardsed, mis olid kuumad. Need asusid nimelt pesemisruumi juures pesemisruumi köeti siis kartsas läks nii palavaks, et seal on peaagu võimata viibida. Kartsin üks väikene pime ruum, seal on ainult üks puust nari ja ainukeseks vahelduseks oled siis muidugi lutikaid näide limiteeritud, nii et neid oli seal nii rohkem kui nii harilikus kangelasole kartseris tuli muidugi korduvalt olla mitmesuguste asjade pärast minu ütelda esimestest kartsa käikudest oli seotud sellega, et tuli vanglaid külastama, kontrollima mingisugune riigikogu eelarve komisjon, need suured saksad siis tulid kohale ja ei teinud väljagi vangide poolt esitatud kaebustest. Ja siis plahvatas hing täis ja küsisin nende käest, et milleks te siis siia tulite Sumale korterit vaatama või? No ja sellest aitas olingima kartserisse pandud seitsmeks päevaks. Niisugused olid siis kommunistide mälestused kodanlikust vangimajast, kusjuures kui arhiivis ringi vaadata, siis sarnase malliga mälestussaateid leiab seal mitukümmend. Minge ja uurige järgi, aga läheme nüüd pisut maisema propaganda juurde. Väga olulised kohad, kus tööliste Liidu edusammud kõik kenasti ära sai märkida, olid aasta kokkuvõtted. Ja järgmine helilõik pärineb 1948.-st aastast ning kannabki pealkirja möödunud aasta sündmusi sirvides. Saade ise on küll terve tunni pikk, kuna aga ma lõikasin sellest kokku sellise väikese kollaaži. Ehk aitab nii-öelda pildi ette saada. On saanud meeldivaks kombeks ei ta iga uue aasta saabumisel pilk tagasi käidud teekonnale hinnata saavutatud võite samuti ebaõnnestumisi ning omandatud kogemuste alusel bla järgnevasse aastasse. Nii kõneles käesoleva aasta saabumisel ana uue aastakõnes Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees seltsimees Päll. Siis pilk tagasi aasta jooksul käidud teekonnale Kaheksateistkümnendal jaanuaril toimusid esmakordsed kohalike töörahva saadikute nõukogude valimised. Eesti rahva esimeseks saadikukandidaadiks oli seltsimees Stalin, kelle kandidatuur Tallinnas oli üles seatud 60 kaheksandas valimisjaoskonnas kuus esimese Sillamäe valimisjaoskonna ruumis. Siin ootavad valijaid teenistusvalmid, valimisjaoskonna töötajad. Oleme laua juurest, kus antakse valimissedelit kodanikele, kelle nimi algab M tähega. Selgimas Maria meeder ja Zinaida muuse on esimesi, kes ava kätte valimissedelit. Nad asuvad kõrval asuvasse valimisruumi. Nendega seltsid, ka seltsimees seene Palts, kes on samuti saanud kätte hääletussedelit. Seltsimees Stalini portree all elavate lillede vahel asub siin valimi surnud kontrolliv pilk hääletusenelile. Hääletussedelit murtakse kokku ja hääletuskasti langevad. Esimesed valimissedelid seltsimees Stalini nimega kirjanik August Jakobsonile näitlejaile Hugo Laurile liialatsile ja Lembit rajalane määrati Stalini preemiad. Kahekordne Stalini preemia laureaat August Jakobson kõneles. Hoopis spekuleerivale Ameerika miljardorile loovutama tükkhaaval oma suveräänsuse, et omandada õigus selle laualt pudenevad noraalsematamine teevad nõukogude rahvad pingelist tööd kõrvaldades sõjajärgse ajastu raskusi. Sõjajälgede kaotamisel kodulinnade taastamisel saavutasid Nõukogude Eesti töötajad käesoleval aastal tagajärgi. Milledel pole vastet eelnevail aastail. Ostsime uue pargi pioneeride nimelise pargi mererajooni. Selles töös on võtnud osa pea kõik Tallinna töötav rahv. Lubage Tallinna linna töötab rahvasaadikute nõukogu nimel ütelda teile, suur aitäh. Kommunistliku noorsooühingu juubelikesksemaks sündmuseks Nõukogude Eestis oli ülelinnaline aktus Estonia kontserdisaalis. Aktuse pidulikule avamisele järgnes veel 20 keskkomitee sekretäri seltsimees Arnold merel pikem ettekanne 30 aastat üleliidulist kommunistliku noorsooühingut ja selle järele saabub kontserdisaali, Tallinna pioneeride ja oktoobrilapse esindus tervitama kommunistliku noorsooühingu tema juubelipäeval. Eesti bolševike juhi Viktor Kingissepa surma taimel neljandal mail otsustasid Tallinna töötajad püstitada temale ausamba ning asetasid Kaarli puiestee ja Lauristini tänava nurgale ausamba nurgakivi. Tallinna töötajaile. Tundeid väljendas luulevormis kirjanik Mart raud. Too mälestiseks meile jõle sammast, pronkskujude, selle peene veel tema meeliskuju aja hammast ei kardaks niigi saiambite teel. Mis suutis aeg, kui unustama sundis ta mine kukajate vandenõu töörahvas, seda selgemini tundis ta sõnast hukkumatu. Mõttejõu. Ei ole veel ta pronksist ja graniidist kuid Viktor Kingissepp, kas nini see ei lehvi riigilipu punasiidis nüüd üle meie maa ja merev ning rohkemgi ta mälestust ta nime, need pühitseme igas töös ja teos. Nii eilegi kui rindel võitlesime, nii tänagi kui tööriist hoida peos. Niisugune oli siis 1948. aasta, nii nagu seda nägid Nõukogude propagandistid. Muide, Kingissepa kuju sai Harju mäel püsti 1951. aastal. Millal see maha lammutati, mul tegelikult Ta ei õnnestunudki nüüd välja uurida. Aga kui juba luuletuste lugemiseks läks, siis ma tahaks teile ette mängida lõigu 1955.-st aastast. Ja see saade, mida kohe kuulata. Ta sündis Vladimir Majakovski 25. surma-aastapäeva puhul. Ja muuhulgas kostub seal luuletus, mida jutustab metallist Ivan hõrew oma uuest korterist. Ma olen ikka mõelnud, et kui kellelgi tuleb tarvis vitus Tuua näide sots realismist luules siis just see luuletus ongi kõige ehedam näide. Nüüd kui ma väga ei eksi, loeb luuletust näitleja Jaanus Orgulas. Algad Vladimir Majakovski 25.-le surma-aastapäevale pühendatud kirjandussaade Sündisin paljas ja elasin nii. Ja nüüd annab minule korteri, tähendab mu elamute tööliskooperatiiv, kesküte kaabine, magamisruum, valgustus loe, Vilama kõigiti tore. Kuid enam kui muu. Vision Krahlis jäetamis kraadis aga kõrvalkraan kõrvetab. Võid külmaga pesta suu, aga kuumaga küüri külg on ühele ekraanile trükitud Kuu teisel ekraanile külm. Töölt koju saad teinekord väsinud, kui roju ei rõõmusta söök ega teegi. Ent suitsetad vanni, Su noru ja roju, kui peoga võtaks keegi näiv sotsialismi saabusid külla vaid muheled rõõmustunud pluus pükstega Värna siin Barnon küllalt see pihku ja vanni kaltsu. Söja vees vees olgu ta niipalju kui sellele Ainult laev pole näha. Olgu mustus sul kümneaastase staažiga nahal, kui kuusevaik paksem koorikal tõmba või Kraasiga üks täis läheb maha kõik? Jaa, aurutad, võtad ennast, lust seal käepide keerata Pillest ja piserda karastu viinuke tuss, multlikust raudsest, Vilvest sõidus, polemainegra, tehke mis tahate, ta otsekui soontesse karastust kallab pääl lage, paitab sõbralikult õlale, patsutab. Saad dušiga asjad kõik korda aetud ent kuivata karvase rätiga. Et kuiv oleks päkadel. Põrand on kaetud mitte vene, vaid korkidest matiga. Nüüd peegli ees istudes peale kõige lumivalgesse pesusse pugeda võid. Poen istun ja mõtlen, et pagana õige on ikka see meie nõukogude võim. See head kuulajad oli Vladimir Majakovski aga selle päris kurva saateploki lõppu mängin ma ühe, katke neist päevist, mil Eesti inimesed niisugusesse jaburast aega sattusid. Lõik on pärit 1940.-st aastast. Tegemist on Eesti vabariigi presidendi Konstantin Pätsi viimase kõnega. Ta pidas selle 21. juunil Kadrioru lossi rõdult lossi ette oli kogunenud riigi pöörajad, päts kutsuti välja, aga nagu kiiresti selgeks sai, siis ego teda keegi suurt ei kuulanud. Hea oli, et ülesvõte siiski tehti ja Rootsi põgenenud eestlased seda tollel hoidsid, sest 2016. aastal jõudis haruldane salvestis rahvusringhäälingu kätte. Kusjuures kuulake hoolega, mitte ainult riigi pöörajad ei ole seal platsi peal, vaid kostub ka päris eestimeelseid hääli. Vabaduse väljakul vastu võetud otsused on esitatud delegatsiooni poolt presidendile. Praegu delegatsioon viibib presidendi juures. Varsti tulevad nad välja ja võib-olla talle meiega näha härra presidenti, kes me loodame seda, vastaks meie nõudmistele. Delegatsioon on vabariigi president presidendi juures tagasi tulles palume rahu. Kaaskodanikud. Ei saa sellepärast, et ma enne räägin, sedda mina. Neil oleksid kokkuleppele, et aega mitte räpaenulast raisata ja minul on kah tööaeg. Me teeksime, leiad teie poolt. Oma sooviavaldustega, astuks keegi kõneriga välja. Mina vastaksin selle peale. Rahulikult, läheksime igaüks oma oma töö juurde. Me loodame, et meie saame vastastikku mõtteavaldusega meeleolu luua, mis meid kõiki ravita. Käiti näeb. Näed, mäe delegatsioon on ära presidendile teatavaks teinud me seisukohad ja me palume härra presidendil praegu kohe vastu. Kaaskodanikud meie elame tõsisel ajajärgul. Teie ees seisab inimene, kes oma elust 40 aastat on aasta-aastalt läinud selleks, et võidelda meie rahvaõiguse eest. Aga kui teie, kui teie tahate teie arvates, et töölised mitte meie rahva hulka ei kuulu? Mina mina ei, ei ole vahet teinud meie rahvameeste juures ei, tõelise äi, põllumehed, käsitöölised, sarikad. Öelge palun, lasteaiad ei arva, et vaadake meie laat, vanainimest, müüdritentaalide, kes eluaeg on suured karjumisega teisiti mõtlema panna, kui ma eluaeg olen mõtelnud. Peame praeguse korra paar korda seda arvata, sest ma ei ütle sedaviisi. Mina ei seisa mitte sellepärast, et kellegile meele järele olla. Mina pole mitte kellelegi tantsitada siin, vaid mina olen oma kohuseid täitnud rahva vastu, sellepärast kõige. Mina mina näen kahjuks ära, et teie ei taha metajate pea teiega rahulikult kõnelenud. Ja, ja sellepärast Vena ainult ühte ütelda, mida ei saa mitte kõneleda. Ühed plaksutavad poolt teised vastu õed maha täitsa meeste Salvate, kas mina saan nüüd siin läänes lugeda, kes poolt, kes vastu? Ja mina arvan, et palju parem on, kui leiad õpetamine. Meie Tallina töölised, haritlased, käsitöölised ja kogu teadlik töö rabas tulnud Tallinna tänavatele et avaldada oma neel. Ja püstitada. Õigustatud pöörappa nõudmisi. Oma olukorra parandamiseks. See vist oli selle saate kõige kurvem arhiivilõik. Aga natuke ilus oli ka, ma ei tea, kas teie panite tähele, aga siin päris lõpupoole kostus taustalt ka Eesti vabariigi hümni Kadrioru lossi, et ei olnud tulnud sugugi ainult riigi pöörajad, vaid oli ka eestimeelseid hääli. Aga nüüd, head kuulajad, päris märkamatult oleme jõudnud nii kaugele, et ega selle saate lõpuni palju aega enam olegi. Ning ma usun, et, et õige aeg on saade jälle pea peale pöörata. Sest kõige muuseas ja vahepeal isegi esmajärjekorras on raadio olnud meelelahutaja või siis meelejahutaja nagu hiljem kuulata. Niisiis ma mõtlesingi, et kuulaks äkki nalju, kuulaks Leesid homoreske, naljamänge, Kalambuuri satiiri, pila vähemalt nii palju, kui me jõuame, sest kõike seda on Eesti Raadio aegade jooksul teinud kohe mitmekümne saatepäeva jagub. Ja kogu selle lõbu alustuseks mängingima teile ette ühe plee see pärineb 1927.-st aastast ja tegelikult on see kogu saate mõistes väga eriline hetk, sest probleem, mida kohe kuulete, on rahvusringhäälingu heliarhiivi kõige vanem salvestis. Vähemalt kõige vanem nende seast, millele veebist ligi pääseb. Kusjuures ütlen taas kord ära, et pärast saate lõppu ma, see on kõik need arhiivilingid vikerraadio kodulehele, sinna, kus on nüüd selle saata, et selle saateleht proovin nad kommentaaridesse panna, võib-olla homme-ülehomme saab nad ka natukene paremini ära sättida. Aga nüüd, nagu öeldud, kupli autor on Paul Pinna ja ise kannab nime. Nädalal on seitse päeva. See Kublee pärines 1927.-st aastast ja selle kandis ette Paul pinna. Aga läheme nüüd päris naljalugude juurde ja võtame ette. Piibujutud ehk 1975. aastal pani Hubert Veldermann täpselt sellenimelise saate. Saatejuht on ainult pool salli säilinud, aga toredaid jutte kuuleb juba seadki. Kõigi häälteomanik pole arhiivikirja saanud, aga volli mäe umbaed ja Albert Melts on kindlasti nende seas, kes piibu jutte ette kannavad. Estonias. Laval vana mees, vanalt kahekesel, vaevalt maksele Titov uksele, nüüd tobetus kurvad ja sisu. Heit peituvat, vaata seal niukseid prille küll, et mine mine küsi selle käest, et see võib olla intelligent. Onumises läks, küsis, et vabandage, et. Mis asi, see oksele tituuh? Intelligentseks vaatriks, kuidas? Maksenditus? No kuidas nüüd öelda? Kuidas löödud? See on üks protokokkad, flot, vanad, mis tulid tagasi siidipidamisi kokutav. Hiiglase poeg, sõitnud merd, tegelikult ta sõidab praegugi merd, ainult ei ole kaugsõidus praegu elul isal küsitud, et kust poeg praegu viibib. Isa öelnud, et ta ei soovi, ei olegi praegu merel oli haigestunud. Et on ühes linnas, et ma sain hiljuti kirja, tuletab seda linna nime meelde, aga see ei taha kuidagi meenuda. Lõpuks siiski tulnud meeldi öelnud, et poeg on praegu globiste mokas hiljem selgunud. Vladivostokis. Madrus teedrile olnud ühe korra seda viisat lainud laevaga välja olnud udu ja tuul ka ühe korra siit teise korra seal juba kolmas päev möödas, siis hakkad mao paistma. Lihedise arendati uusi vest. Atland on läinud paadiga maale, seal naine ainult kartulivagusid. Peeter Land juur näitab näpuga maha ja küsinud tassist kotlette kus naine palunud sajatama maa tunnesind madrust Peetrit küll kolm päev kodund, nüüd passi Scotland tassist, Kotland olnud kolm päeva ringi sõitnud ja pole mujale jõudnud, kui naaberküla välja. Aga üks kõige suurem naljajutumees Hiiu maali, Kiibus Ants elu Tallinna laevamees asult suur ja, aga mitte ilus. Jalalabad suured ja käimakoti küljest aldis, see pidi olema sissekasvanud, et laeva peal püsti seisaks. Maa-alatasa kiigub. Noore poisina on tants ühe vähese purjelaeva peal, seal ainult kaks meest, laeva omanik, kapten ja Ants. Kapten, läinud kajutisse magama ja Ants pandud rooli, et lase aga kuu pihta. Ja kui mida tees on siis teda üles, kui kapten magama jäänud, läinud antset, kapten, tõuseb üles. Uni nii küsida, et mis siis on? Ants ütlevad, tule üles, ajakanis. Kapten keerab teise külje ja paha on ka, ütleb, et seda pole tarvis ütelda. Ands jälle rooli ja peab kurssi kuubistel. Tüki aja pärast jälle katrin üles kajakis kapten vihani karata, ütles, et seda pole tarvis ütelda. Ants ütleb, et härra kapten, siin pole enam see juba nüüd, Heine. Ants ikka jälle roolis ja nüüd juba ühe korra kaptenil uni täis ja tuleb välja. Ants täiesti hukku pruulipingi peal ja laev ise teise kursi võtnud. Kuu paistab juba selja tagant, kapten hakkab sõimama, et vaata, kus sa, lehed, ma ütlesin, pea kuu pihta, kurss. Ants kargab üles, ütlevad härra kapten, ma sõitsin Kuubalt läbi. No see oli nüüd küll hiidlaste nali ja nalja, aga läheme ka edasi. Kusjuures ma usun, et nii mõnigi teist head kuulajad on juba jõudnud mõelda, et kaua saab rääkida naljast Eesti raadios ilma Romeeto mainimata. Nüüd on see aeg igatahes käes. Rameeto ehk Raadio meelelahutuse toimetus loodi 1965. aastal. Läbi aegade käis sealt läbi eesti näitlejad. Koorekiht, seal tehti tehaseid, seal tehti nalja või kui kasutada ühe Eesti omaaegse levimuusikaansambli sõnu, siis küll seal tehti Piuja, küll seal tekib pau. Igatahes, mis ma räägin, kui Romeeto saab vastata iseenda eest, ehk Rameeto esimene saade, mis kannab nime Romeeto, vastab Misson rameeto. Tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Meil on hea meel teile teatada, et Eesti raadios astub täna eetrisse uus toimetus. See oli vastsündinu esimene häälitsus meie vaks. Jaagup ütles teile, tere õhtust, lugupeetud kuulajad. Ronk Jaagup kannab sisi musta kuube. Tal on pikk kõver Adenaueri nina meenutav nokk ja võtmata uudishimu kõikide läikivate asjade vastu. Praegu takseerita teraselt mikrofoni. Nähtavasti allaneelamise eesmärgiga. Olühikus Jaagup sai, jõuad sil täna kõnet pidada küll. Nii uus laps. Uus toimetus on sündinud. Aga igal lapsel, nii heal kui ka halval, on oma nimi. Jaagup. Räägime raadio kuulajatel ära, kuidas asi algas ja kuidas uus toimetus endale nime sai? Selleks peame lindirulli, kerime mõned päevad tagasi, kui meie stuudio Speeti sündimise pidu. Crais Chrysos Krizo mõtlesime klisust. Toons Joosep. Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi. Jor, sa ei lähe garaaže targemaks. Ikka peavad teised sulle nimesid välja mõtlema. Tead, mida nüüd ma teen? Ma ma teen sulle välja ja ma teen sulle välja 100, mis ripuvad 200 grammide välja. Oi, kuule, sa oled kasvanud, aga sa said nüüd ikka aru, et olen, eks ole, mis sa tead, ma teen sulle välja 200 grammi õunaveinile, missugune on 200 grammi Aunama, Laar. Erg oli eile läbi, ei tule välja. Vardartel mul on küll üks nimi, aga, aga see on väärt vähemalt 200 liitrit õunamahla või sama arvestatud ümber kangema peale. Nii et ma pean sulle siis tegema seda, seda, eks ole. Ja seda seda ja siis ma ka veel vaatan, mis asi saatada. Vaata siis, ma vaatan klaasi pealt, kas on väärt ka seda niver sulle ütelda või miks? Ei. Kuule, kas sa tead, siis sa pead kohe ütlema Laclo olgu-olgu. Aga mida tähendab aseta? 50 grammi, maksad sa ise, eks ole? E teate, etenduse üritan, tead, ma ütlen, veel parem on, 50 grammi, maksan mina, mis seal keerutada. Kuule, ma võin sulle selle nimega ilma grammidelt. Vaata, vaata, see on juba mehejutt. Kas mul on neid nimesid koguni 20? Aga sa ütle enne, kas see laps on imik või, või Maimik või ma ei, ma ei. Ma ei. Ma. Mõtlesin siin segamini poisslapse tütarlapse nimi, see ei olegi nimi, seon, klassifitseerimine, asson, klassifits, klass nüüd me müüme ropendada. Naer. Vaata ja ma näen, et sa ei ole kursis pidevalt ilmuv ajakirjandusega. Kuule nüüd kõik lapsed ja täiskasvanud ja pensioniealised tuleb teaduslikule alusel vanuse järgi gruppideks jagada. Kuula nüüd tähelepanelikult. Kõigepealt on lapsed imikud, siis on nad maimikud, edasi saavad nendest koolieelikute hellik ja aga veel v6ib äge võitlus, vaata kas on parem koolieelik või eel koolik. Aga üks on juba selge, et kõik need kolm kuuluvad mudilaste üldgruppi ja jah, ja aga selles ma, ma saan aru jah, iga iga asi peab olema kurat, eks ole, on näiteks nagu rätsepaasjanduses üksal nailon, teine Teruleen siis Ellaan, siloonberloon, tead, ühtekokku moodustavad nad tervist, pakki kaubamärgi, kauba, üldgruppi ja. Kuule sa, põlev kirid lumekuule nüüd edasi. Järgmise üldgrupi moodustab kooliga Ülikooli kaugkoolid, keskkoolid, algkoolid, alkohoolik. Tootse naer ei vaata, see viimane kuulub juba hauaeelikute gruppi, aga harilik inimeste kõige kõrgem järk on pensionärid ehk pentsikud. Pentsikud. Veendunud pentsik ristiisad on nende sinueelikutele, eks ole. Ja pole toetus kurivaime, sa mõtlesid tobedus ise välja. No aga mis jooksul siis uurimisinstituudid, no? Las nad siis olla. Toots, ole nüüd mõnus, nüüd. Ilus poisslapse nimi, painad laupäeva õhtul pane tuleks Klaubiskiste püks ära ja valmis, mis teeb püksi. Mis kloun püks. Mis see tähendab, mis tähendab, tähendab geniaalne laps, väike poeg, läinud isasse, kisendab ja teeb püksi valge Klamp riskist püksklemmidele sild külge ja ongi selge, kellega tegu. Jajah, no küll sa tood, sa oled. Sa oled laps, pole mõni vanni vahusta või, või karvasaabas, et pane silt külge. Vintis Libre ääretule sai tule ronga hääl. Räikke paks. Kuule, sa asendad nii, nagu oleks nõelapadja alla neelanud Toots. Tarkusepudel maksab ära. Oi-oi, ei hakka seda kogu aeg on ema ema, too kuradi välja pauke. Ärava Rava Joosep lõbuks. Millele peab helistama null kolm. No minu arvates pudelid katki löönud millal mõelnud täis pudeli katki. Ja ta igatahes mina nimetasin tema nüüd raameetox. Proosid. Aga ütle laanil, kuule, kui sul mõistus tagasi tuleb. Rammeetustasid Poe kaja, ajavad. Rameeto on Raadio meelelahutuse toimetus. Nonii aitäh otse kiirsaimegi teada, mis Romeeto oli või õigemini seda, kuidas see nimi pikalt lahti kirjutada, teadsime me ju ennegi, aga millega nad tegelesid, seda tuleb ikkagi veel uurida. Romeeto üks kõlavaid nii-öelda kaubamärke oli kindlasti meelejahutaja. Eino Baskin nägi sellega aastaid, kui mitte aastakümneid vaeva ja mis seal salata, ikka päris palju Heatulisest meelejahud. Ja kohe kuulamegi ühte 1973. aasta meele jahutajat mis on eriline kasvõi sellepärast, et tegemist on saate esimese avaliku lindistusega. Tuulnud päevaga ja päevauudiseid. Meelelahutaja Rameeto pärast töönädalat kandva ja Leela. Päev toober tatrarahuldust. Ja loob hea tuju. Päeval on toimunud ja. Kui on voodid üles võetud ja pandud, riides kui on juba soojaks köetud ja käidud Rude lõpuks habe ja päriselt Ka. Päev ei kohuta. Sooje, ootab ja meele ja haarav nii. Saaks ju? Kui on aknast liigel vaade ilmatulge lihtsalt kuulakem saadet ja öelda julgeme telkides jana ja peredel. Ta. Viib naerule. Rameeto meele Jaudi. Meil on raadiomajas, raali ja muudki masinad. Nii et kook valges saalis on küllalt, ka sina saad tema r ja igast bla pesa uusi. Päev tõi rõõmsalt raudlaupäev, lõi Mingela ootus. Hea tuju see, eks pühapäeva. ELK-le ja ja veel kord viimane refrääni. Päev rõõmsad raudus. Laupäev lõi vinge laulu. Hea tuju see. Pühapäeva de l-le ja. Siin on veel üks. Reklaamiteadet esimene oleks selline luudiska thats, viisaneskivasid vene vanasõna tõlkimisel eesti keelde ja ütleme, kes tahab suusa, kelgu ja uisu mõnusid nautida, see suvatseb talispordikaubad ka poest koju tassida. Veel pole lund, veel on kultuurikaupade poodides suur valik talle rõõmuvahendeid. Aplaus peaks olema siin. Nii ma valus seltsimees Saller ja hästi. Heale mehele hüvarve häid mehi on palju. Häädemeeste on üks ala Häädemeeste jooki leiate kõigilt Eesti lettidelt. Saagu Häädemeeste ka vana Tallinna patrioodi lemmikjoogiks Te rõhutasite mälestada. Reklaam on Häädemeestest aga millegipärast rõhutada, kõik see vana Tallinna. Ja see mõte kaob ära toibuda, eilaskoppel proovib. Koppelmaa, palun. Proovige, leiavad reklaami mõte on Hääde Mer, Neeme propageerime Häädemeeste Saller vana Tallinnat, kõik sai, nagu ma ütlesin, et nojah. Ega me ei näe, Baskin, ütlesime laene, heale mehele, hüvarrive häid mehi on palju, Häädemeeste on üks, aga Häädemeeste jooki leiate kõigilt Eesti lettidelt. Saagu Häädemeestega vana Tallinna patrioodi lemmikjoogiks. Vot see on hea päev ja see oli hea jotandmine näidet. Milvi Jürgenson, palun järgmine reklaam. Istuge siia. Taguge rauda, kuni raud veel kuum taguge trumme ja klavereid, kuni veri kuum ja hing ihaldab muusikat. Segiajamist pole karta. Klavereid bajaani, akordioni, viiuleid, kitarr leiate kultuurikauplejad ja muusikariistade poodidest valit. Välis ja kodumaine muusika nõuab raudset tahet, aga ka muusikariistu. Krimm tuleb teie juurde koju, kui ostate televiisori grill. Kevad tuleb teie juurde koju, kui ostate televiisori. Vesnina heit külastab Leedu tarvas. Kui ostate televiisori Tauras. Kuid telerõõmude uus ajastu, koidab teile televiisoris rasvet väikese hinnaline pildi. Pill sobib kõige väiksemasse ruumi. 140 neljarublane Rasret kandke kasvõi kööki. Niisiis, see oli meelejahutaja avalik salvestus 1973.-st aastast kusjuures saatelõigu alguses kõlanud Kublee kandis ette Uno Loop. Aga nüüd tuleks sõna anda Ernst Kernile või siis kärna Ärnile või uduvere ärni-le. Igatahes mehele, kes sündis ajalehes edasi harja Aabeli sules, kes kolis 72. aastal saatesse tere hommikust, põllumehed ja sai seal endale ka Sulev Nõmmiku hääle. 1980. aastal hakkas Nõmmik teda ka ise kirja panema. Aga meie valisime välja lõigu 1975. aasta juulikuust, kui uduveres oli üldkoosolek. Uduvere kolhoosis ka möödunud aasta töödele tegemistele kriips alla ja et noh, mis tehtud, mis tegemata jäi ja neetud nagu ütelda, esimene aruandekõnes selgus, ei jõudnudki kolhoosi raamatupidajad oma tavaliste arvelaudade peal kõik tulud kokku lüüa, osa viidi masina traktori arvutusjaama lahendada ja ja esimees ise sügas kukalt, et mis asja me selle rahahunnikuga nüüd peale hakkame. Et mis asja, et meile uduveres juba olemas oma konservi oma kotleti ning see makaronivabriku projektid, projektid. Hernekeppidetööstuse orgaanilisi, väetiste, ümbertöötlemise kombinaadi siis mereveest selle soola väljavõtmine, destilleerimine juba käib, siis eile vaatasime kolhoosi uuele teatrihoonele välja nurgakivi paneku koha. Nii et enam ei mõista, mis asja juurde ehitada, ütles esimees. Andke siis nõu, kolhoosi kallid liikmed. Sass, ta on meil sportlane, aga oma hipodroomi meil pole oma järelsoojendusega ujulat pole suurt suusahüppe mäge pole siis Karla, tema on sihuke laulja, poiss lisas, et samuti puudub meil lauluväljak, puudub vabaõhumuuseum. Oh, need asjad on meil ammu planeeritud, kerkivad põhiliste tootmishoonete kõrvale, vastas esimees rahulikul toonil sedasi et meie peame ehitama midagi originaalselt orika, nahaalset, niisugust, mida mujal pole naabermajandite põldudel. Mina arvan, ütles Künka Ruudi, teine pool. Mina arvan, et kolhoosil oleks vaja hädasti oma kainestusmaja, et palgapäeval muud ei saagi, lase vanameest linna vahel vedada. Sinder see ettepanek alguses leidis nagu õrnema soo juurest nagu pooldajaid, aga lõpuks arvati ikkagi, et kainestusmajal meie juures suurt velgi perspektiivi ei saa olla. Ning siis Otto Otto oli kogu aeg tukkunud. Otto hõikas vahele. Vabadus ka sõna. Ah, Otto, sina naeratas esimees. Lao lagedele, kas ehitame pilvelõhkuja või mis? Ei, ütles Otto. Ma sooviks teha midagi sihukest, mida meil pole varem kunagi tehtud, midagi väga, väga orginahhaalset. Kas sa tead, esimese ajas kah kõrvad kikki? Täpselt minu mõte, ütles ta midagi hästi originaalset. Kui õige julgemini, julgemini. Otto kui õiget Ottu julgemini, julgemini kui õige keegi parandaks kolhoosi sealauda ukse ära. Mu noorik käib seal talitamisel, külmetab. Lihtsalt imeline Sulev Nõmmik, see oli uduvere ärni. Aga nüüd ma vaatan, et ega saate lõpuni palju aega jäänud, ei ole pisut rohkem kui viis minutit ja tuleme huumori osa ka tänapäevale kohe hulga lähemale. Sest imelisi asju sünnib raadioeetris ju ka praegu. Ma väga tahaks teile mängida mõne vanema jupi Rahva omakaitsest. No ja siis ma mõtlesin, et missugust lõiku mängida ja valisin välja 10 aasta taguse Eurovisiooni ülekande. Sest Andrus Kivirähk ja Mart Juur teevad seal võib-olla omapärast nalja. Et lavastuudiot ja teatud sõda on alanud tähendab, inimesed ootavad minult, et sõda on alanud. Sõda, aga ma tahan öelda, et sõda on alanud ja sa segasid kogu aeg. Just ei lähe ikka ära, mõtlesin, et las inimesed teevad ise tagasi, kui sa niuke oleta. Et kuigi ma tahan väga rootsi oma, ei meeldi mulle üldse ei meeldi, mine siis. Kaua pean sind, ütleme, uks on seal, ma lähengi. Minena vaata viilus norra madalana. No on jah, nad on ilusad, aga noh, mis seal, kuidas ma vaatan, ma tahaks seda sõda alanud, kallid õed ja vennad, võtame vaata. Ei või olla oht selle nipi, kõnesson, mark praegu stuudiost välja saada. Ja nüüd ma olen siin üksi mõnda aega elama nagu null, üks null üks. See on imelik kellaaeg, siukseid, kellele ma pole kunagi varem üleval olnud. Ja, ja praegu kahjuks kvartali tagasi ma ei jõudnudki veel ei ütle midagi öelda. Ah, mida, kas ammusalad? Juubadal lakata, ma tahan rääkida lihtsalt, et ma ei saa sinu juuresolekul. Vaata minu sõbrad, venelased, venelased on praktiliselt võitnud, ütleme sulle. Kas me läheme Moskvasse või meie sinuga ei lähe. Miks sinna läheb? Ma ei taha reisida. Leedu oma küll näha ei taha, ma lähen suitsetama. Nojah, ka niimoodi sa veetsid täita ja ikka on päris naljakas. Aga nüüd on meil jäänud ainult kolm minutit, nii et veel kord kuulajad head, sätin kõik arhiivilõikude lingid vikerraadio kodulehele sinna kommentaaride juurde esialgu. Ja see oligi meie tänane suvesaade kuulasime päris palju, aga uskuge mind, rahvusringhäälingu heliarhiiv on veel veel veel palju-palju suurem ja laiem. Kirjutage mulle Madis Hindre punkt, Madis punkt Hindradeeerree ja soovitage, missuguseid arhiivilõike võiks veel mängida. Võib-olla järgmine aasta näiteks kuuleb nüüd aga lõpuks Romeeto laul. Kord kõndis pargis tundi paar üks väga noor ja armunud paar poiss, niisiis siin on. Siin on see siiski pooleli, sest reproduktor laulis nii. Taaramäe. Läks vaevalt mööda tundi paar neist saama abielupaar, et muutuks perekonnaseis. Veel kord neid, see hetk jäi siiski pooleli, sest jälle kostis tuttav. Ma. Siis. Aga ta on Aga on läinud mööda vaipa neil hällis kaksikutega ei üldse ime lutina, vaid hoopis raadiot lutti jamaga vanad jäävad siis, kui raadios jälle lauldakse. Ta. Ta meetmeid. Ei ma ta. Ta ta ta. Ta elu ja.