Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade iidrände vu. Tere, tere jälle head raadiokuulajad. Meie nostalgiasaade Kuldrand vu on taas algamas ja juba teine saade, muide Randevu teatavasti tähendab armastajate kokkusaamist, kohtingut kohtumist. No meie ka armastame oma kauge noorusaja muusikat ja neis saadetes me kohtume ja püüame kohtuda selle muusikaga ja mälestustega taas. Nii, et täielik Rande muu. Aga et see kohtumine on peale pikki aastaid, siis nimetame seda kohtumist ka kuldseks, nii et siis kokkuvõttes kuldrandpuu. Ja läheme kohe aastasse 1953 õige palju aastaid tagasi. Ja Euroopat lummas tol aastal sakslaste kaunis muusikaline film, tänavaserenaad ka meil siin väga populaarne, muide filmi tuntumad laulud tehti ära isegi Nõukogude liidus vene keelde, nii et see räägib ka juba filmi väga suurest populaarsusest. Ja originaalis laulis filmis saksa täht Viggo tori Nonii. Ma ei tea, palju, tänased inimesed teavad teda, aga meie ajal oli ta väga populaarne. Ja meenutagem nüüd selle filmi filmi ja selleks pakun kuulata ühte nimi, meloodiad, nimelt tankondernaht. Et siis öine tango tuleb meile Aastast 1953. Muusikaline kaunis ilus meeleolukas film tänavas serenaad Tangodernaht ja Viggo orjaani on aasta 1953. Siia sadel. Kui filmimaailmas nauditi 1953. aastal kaunist muusikat siis aasta kohta peab ütlema, et oli üks tõsine ja üsna sündmusterohke. Aasta. Jaanuari algul teatas USA president Harry Truman et tema riik on nüüdses maailma kõige võimsama relva vesinikupommiomanik. Üle planeedi puhkes arvukaid lugematuida protestiaktsioone, kõik olid vastu, alles oli sõda lõppenud ja juba tulevad uued üliinimese nii-öelda noh üliinimlikus mõistuses, mõistetavad relvad. Ja 13 päeva pärast, 20. jaanuaril, kui olid need protestiaktsioonid, olid kõik haripunktis siis president, Ameerikas vahetus, arvatakse, et Harry Truman tahtiski selle teha nii-öelda selle teate enne oma valitsemise lõpp puupärast siis vastutamisega oleks kergem, mina enam ametis pole ja mis ta ikka sellest räägite, aga pomm oli saadud, pomm oli välja kuulutatud, katsetatud aga nüüd, miks ma räägin, et president vahetus, sest tõepoolest 13. päeva pärast, 20. jaanuaril president vahetus ja riigipeaks sai teise maailmasõja suur kangelane, kindralist sõja kangelane Eisenhower. Ja ka temal tuli teha kohe üks äärmiselt raske otsus. Nimelt ta keeldus andma armu Ethel Julius Rosenberg idele. Tänapäeval seda protsessi keegi ei mäleta, aga tol ajal oli ta üle maailma jällegi no me räägimegi maailma sündmustest oma saadetes ülemus, maailma kõmuline protsess ja see oli USA juutidest abielupaarile. Tähendab see kohtuprotsess oli suunatud ja neid, seda abielupaari süüdistati koostöös kommunistidega. Ja muide, tänase päevani kaheldataks ollakse suurtes kahtlustes selle kohtuotsuse õigsuses, et kas oli ikka tarvis teha surmanuhtlust, paistab no mina ei ole ka otsustajaga nii palju sellest kirjutatud, et need Ethel ja Julius Rosenbergi ei olnud tegelikult mingisugused kommunisti, kommunistide nii-öelda käsilased oleks seda kommunismi nii-öelda tööd või, või seda, seda kampaaniat vedanud. Kuid siis käis just USA-s samasugune kampaania kommunistide suhtes kui praegu näiteks president Trump supi või siis Venemaa vastu. Ja need olid huvitavad sündmused, nad on tänaseni ajaloos ja kindlasti paljud meie raadiokuulajatest mäletavad seda. Ma ei tea, nüüd, kas mäletatakse kolmas sündmust? Seda võib-olla on, meil siin nii väga ei räägitud sellest küll, aga esimestest ka meie lehed olid täis neid uudiseid nõukogude aegsed, aga siis oli veel kolmas uudis, mida USA uudisteagentuurid olid sunnitud teatama. See oli kurb uudis. Armastatud laulja Hank Williams oli surnud. Praegune põlvkond hänki ei tea, aga tema tuntumat laulu teatakse väga hästi. Ja nüüd ta siis tuleb. Jambalaia andev Vaio sulgudes on selle laulu pealkiri ja tänaseni lauldakse seda lugu ikka ja jälle. Ja võiks öelda küll, et vist tuhanded lauljad on seda või noh, ma ei tea, kas tuhanded sajad sajad lauljad on seda ümber laulnud eesti keelestki siin, mõelge nii. Apelsin või mitmed teised on seda lugu laulnud, aga siis originaal või üks original maalides täpselt ma ei oska öelda, võib-olla enne hänguljaliselt ka keegi mõni külamuusik laulis seda igal juhul, tema on nagu selle originaali autoriks tunnistatud ja tema oli siis Hank Williams ja tema lahkus 1953. aastal, kuulame siis seda tuntud laulu ja ma ütleksin niimoodi, et suure tõenäosusega päris originaal Chambolaya on Pajo ja Hank Williams on aasta 1953. Nagu ma juba ütlesin, et 1953. aasta oli üsna karm kuigi päästis maailma ühest suurest diktaatorist kellest siis On aasta 53, vanemad vanemad kuulajad teavad. 28. veebruari õhtul haigestus raskelt Jossif missarionovitš Stalin Nõukogude Liidu riigijuht, kommunistliku partei esimene sekretär ja nii edasi. Vahepeal oli ta ka ministrite nõukogu esimees, ühteaegu jagas neid ameteid. Viienda märtsil viienda märtsi õhtul tuli teade, et ta suri. Mina kuueaastase poisina mäletan neid päevi üsna selgelt. Eesti Raadio kandis mitu korda päevas üles Moskva raadiouudistes. Teid, kus doktor Levitan diktor tähendab, võib-olla ka võib öelda, doktor, sest ta on ju nii kõrge klassiga diktor kus diktor levitan, luges siis metalse häälega ette arstide komisjoni teadaandeid suure juhi tervisliku seisukorra kohta. Ja tõepoolest, see oli eriti jube, just need kohad, kus loeti ette, mitu korda Stalini pulss lööb. See oli ilma mingisugused taustata uudissaade sellise metalse detailselt. Kõla oli veel taga loetu. Ja nüüd on pulsivad nii palju ja nii palju ja nii palju ja, ja siis iga uue saatega jäise pulss harvemaks, miks seda tehti, miks seda ette loeti, ma ei tea. Kui aga surmateade tuli, siis seda ma tean täpselt ka Eestis inimesed tänaval nutsid. Nutsid, meie naabrid ma täpselt silmas ei ole, kas ka meie ema nuttis, Endla nuttis, seda ma ei oska öelda, praegu igal juhul inimesed ka Eestis tänaval nutsid, mida on praegu raske uskuda, et kuidas siis niimoodi Stalin suri ja inimesed nutsid. Kui surmateade tuli, siis oli niimoodi, et oli täielik šokk, ma ütleksin, nii-öelda lihtrahva tasemel. Ma ei tea täpselt, mis toimus Toompeal sel hetkel sel ajal ma olin asjadest niivõrd kaugel, aga lugu oli selles, et see riigikord ja see diktaatorliku riigikord oli inimestele nii lähedaseks ja samal ajal hirmuäratavaks muutunud. Et lihtsalt tunti nagu suri vaarao või ma ei oska öelda, igal juhul kohutav lein oli, oli pisarad, olid mustad rätikud ja nii edasi ja nii edasi. Ja kui me praegu kuulame ühe katkem kinokroonika Nõukogude Eesti ühest osast sel aastal, siin me ka mõistame kuidasmoodi Eestis suhtuda ametlikus propagandas, siis Stahlis kuulame, kuidas, kuidas tall, film, Tallinnfilmi, Nõukogude Eesti Stalinit, oma vaatajatele või eesti rahvale iseloomustas. Nõukogude inimesed mõtlevad iga päev ja iga tund oma suurele juhile ja õpetajale seltsimees Stalini. Helkine Stalini elu on rahva ennastsalgava teenimise ülevaks viis. Õppides tundma seltsimees Stalini elu ja tegevust, omandavad miljonid töötajad kommunismi võitlejatele vajalikke jooni, mis avalduvad kiiritusarmastuses oma rahva ja sotsialistliku kodugavad. Seltsimees Stalini kuulsusrikas elu tema noorest east peale olnud pühendatud töötava inimkonna õnnele ja tulevikule. Sügav uskumatu sära, hõngu, karpe, timbat, nende südamed kutsuvad õnnes kuuluda stalinliku sugupõlve ridadesse kanda edasi nõukogude rahva kuulsusrikkaid, võitluslippe, kommunismi kõrgustel. Milliseid laule me siis Stalini ajal kuulasime, no ma ütleksin niimoodi, et eks ikka igasuguseid. Ma sirvisin, ma ikka sai aasta kogu aeg vanemaks ja kuulasin kõike seda muusikat, mida anti ja mida kuulata sai. Ja ma mäletan seda aega hästi, sest sirgud poisiks käid palju, tänavatel käid palju ringi ja siis olid tänavatel suured plekist kõlarid. Tänapäeval öeldakse. Sel ajal olid nad hääle kõvendajad, valjuhääldajad ja need olid postide otsas, nii tänaval kui park, kides Tallinnas igal pool mujal, mäletan Otepääl oli postimaja ees, mängis üle terve otepää muusikat, nii päeval kui öösel ei olnud, kell 12 lõppes ja seal olid siis Eesti raadio kui Moskva raadiosaated kordamööda. Seal paar tundi Eesti Raadio saate paar tundi Moskva Raadio saateid ja. Niimoodi, et seal olid siis uudised päevauudised, ma meenutan praegu noh, siis oli punane propaganda, seal saateid ja muidugi palju muusikat, nii et igav ei olnud, aga muidugi inimestel oli see kohutavad harjumatu. Alguses, kui sa tulijad pandi hääle kõvendajad, valjuhääldajad postide otsa. Aga kui nüüd muusikast konkreetselt rääkida, vale oleks arvata, et Jossif ajal vaid raskeid parteid kiitvaid laule loodi, esitati Bei. Sel ajal sündisid tegelikult kultusfilmid, filmid, lõbusad semud ja kapten, granti lapsed ja tiigritaltsutaja ja paljud-paljud teised ja ja oli ju väga ilusaid laule, mida praeguseni lauldakse. Nii meie lauljad kui kogu maailmas Sirsse ja surmava lüüriline ja üksiklõõtspill ja mitmed muud populaarsed tänaseni. Ja me oma mõnes saates kuuleme, kuidas Georg Ots neid kuulsaid laule esitas väga hästi, aga tol ajal tuntumad Venemaa lauljad praegu nimed muidugi kellelegi mitte midagi, võib-olla vaid vaid üks Leonitud Joosse, võib-olla kellelegi tutt aga olid Marqwerness, Georgi Vinogradov, Lianitud Joosep ei hakka kõiki üles lugema, sest neid ka eestlased ei tea. Aga see aeg oli väga omapärane. Ühest küljest kuulaag siis vangilaagrites alates kuni suure teatri tipp balletiga lõpetades. Ja ma toon siia ühe täiesti apoliitilise estraadilaulu meil Eestis midagi vähe tuntult praegu tol ajal seda mängiti palju, nüüd unustusse langenud, aga lugu on väga, väga ilus ja ei kujutagi ette, et see võiks olla Stalini ajal sisse lauldud. Ja see on siis tolleaegsete per tähtede luua. Need on tütar ja isa eliit ja Leonid Gioossolid. Udiossov oli väga kuulus laulja tütar ka siiski ma mõtlen, Leonid oli kuulus hästi ja see on niisugune tore laul, kuulame Stahli mäenõlvu, süütu, populaarne lauluke, pealkirjaks muu, muu ja muu. Et vaata, mis juhtus, jutt on lehmast lõhkelehm tulijal ja sõi ära mitte ainult lilled, üks pocket, mille ma tahtsin sind oma sõbrale kinkida, vaid koos nendega, aga kõik minu unistused Bradest, kellele ma lilli olin mõelnud, Anda loo jutt on muidugi oma kallimas. Aga no mis teha, nii, nad laulsid mu muusa lilled ära ja siis nad ütlevad, oh mummu. Ma ei mõista sind. Eliit ja Leonid Udioossovid Muu Stalini-aegne laul aastast 1953. Muid truppidest Ruuga kiiri. 1953. aasta on läinud ajalukku ka veel kuulsa valitseja troonile määramisega. Sel hetkest teisel juunil, no praegu on meil juba juuni selja taga, aga 53. aasta teisel juunil sai sellest inimesest. No ma ei ütle veel, kas ta on naine või mees. Temast sai ma nüüd loen ette, aga kõike ma ei jõuagi ette lugeda. Temast sai Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saarte ning veel 10 riigi ja Inglismaa kuninganna Elizabeth Alexandra, Mary Windsor ehk Elizabeth teine pidustused olid suured ja võimsad. Meie ei hakka neist täna rääkima, lihtsalt märkisime ära selle suure sündmuse, aga meid huvitab, et mida siis lihtrahvas kuulas sellel aastal oma plaadimängija peal või mis plaadid siis kohvikuteautomaatides rahvas lõbustasid ja kohe me tulemegi selle aasta tippmeloodia juurde, ma ütleksin, juba tol ajal ilmus muusikaajakiri Milbord, jääb ilmurd, maailma muusikaedetabelite ajakiri, kes kajastab kõike tänase päevani välja kõiki populaarselt muusikate arenguid ja loeb ette, kes on siis populaarsem, kes mitte. Ja selle Milbordi hinnangul oli 53. aasta maailmalugu mulin Ruus ja Moulin Ruus selle filmi nimi, meloodia, kus on su süda. Film ise valmis, 1952. aastal murdis miljoneid südameid ja 1953. aasta 22. jaanuaril jõudis müügile ka kavam järve kools stuudiotes valminud heliplaat, mis hetkega tõusis Billboardi edetabelite tippu. Ja enamikule meie kuulaja eest on see muidugi tuntud meloodia mängitakse tänaseni, kuid originaalesitus, mis kõlas filmis, on vähestele uuema aja inimestele teada. See on kössi, Freid, orkester ja laulja on Felicia Sanders ja nemad esitavadki, nüüd siis selle Moulin rush'i nimi, meloodia, kus on su süda. Aga küsimus esitati 1953. aastal. Olemegi nüüd nagu ühte aastasse seisma jäänud, hüppame kohe edasi viie 10, kolmandast, 1953.-st aastast, no näiteks, ma ütleksin, ma olen siin välja valinud. Läheme aastasse 1963 ja otse 10 aastat, siis hüppe ja otse raadio Luxembourgi stuudiosse. Hetkel, kui eetrisse läheb iganädalane tippaparaadi saade Top duendi. Üks selle aasta hittidest ei hakka pikalt rääkima ansambel Trash prügivedajad või prügimehel või, või kuidas seda tõlkida ja loo nimeks on söphin vööd. Tänapäeva kuulajal on see muidugi väga ootamatu lugu, eks on selline originaalne laul tekstis vaid kaks sõna Möölise vöölise vöörlyndon. Sõna lind on sõnad. Nii et nüüd on kõigil kaasaja kuulaja, et vaba voli vanemad kuulajad, kes mäletavad nende vaba voli, ei ole nii suur, see nemad juba oma nooruses kujutasid ette, millest see laul räägib, aga praegustel kuulajatel vaba voli ette kujutada. Nonii, lainelauaga merel, kaatri taga kihutavat suurt lindu surfi sõitmas või hoopis sportlikku tütarlast Surfroki tantsimas. Kõik on lubatud ja kõik on vaba. Sõna on ju vaba nagu Me kordame ühtelugu ka tänapäeval ansambel Tšmen ja, ja siis Fing vööd 1963 ja Luksemburgi raadio suvi ei hittide seas number üks. Jääme veel samasse aastasse, 1963 on 16. juuni. Venelased ehmatasid kogu maailma, ennekõike aga ma konkurente kosmose alistamisel, ameeriklasi. NSV Liit saatis ilma avarusse esimese naise. Tuletame meelde, kuidas on tema nimi, seda peaks ka tänapäeva rahvas teadma. Kangelane on elus, esineb siin aega ka televisioonis. Valentiina Reškova. 16.-st kuni 19. juunini kestis see lend ja Tereskova oli siis esimene naiskosmonaut, aga huvitav on see enne kosmonaudi. Tiit oli ta tekstiilitehase lihtne tööline, kelle hobiks oli pühapäeviti langevarjusporti harrastada, käis langevarjuga hüppamas. Tere, Skova, kes on tänaseks ammu juba nüüd lennuväe kindralmajori aukraadis kuulus maailmakodanik sai kuulsaks muidugi väga hetkega, kohe jälle nagu see kuulsus tuleb ja seda enam veel, et tema et 26 aastane kangelanna Ta oli tol hetkel abielus juba Adrian Nikolajev ega aga Adrian Nikolajev oli kuulus kosmonaut juba mitu korda kosmoses käinud vist selleks ajaks. Hiljem on siis direskova osalenud väga huvitav, muide Marsi lennu võimalusi uurivas töörühmas ja punasesse sellesse punasesse planeeti väga kiindunud tänase päevani. Muide ja ta oli omal ajal ka valmis ise Marsile lendama isegi siis, kui ta peaks sinna jääma. Tsitaat on selline, aga me tunneme inimese piire, meie jaoks jääb see unistuseks. Tõenäoliselt on esimene lend ühesuunaline, aga mina olen valmis. Nii rääkis siis 2013. aastal direškova valettinodereškova, et tema oli valmis Marsile lendama ja siis ühe otsa pileti võtma ja sinna ka jääma. Ma ei tea, kas ta täna niimoodi mõtleb. Küll aga lubas nüüd president trump kes hakkab jälle presidendiks kandideerima või kandideerib juba ja tema ütles, et taasvalimise puhul on üks tema ülesanneteks inimese saatmine Marsile. No saab näha, kes sinna lendab, trumpi? Vaevalt. Aga eks me näe, mis siis ajalugu meile toob tulevikus, aga me teame täpselt, mis oli minevikus ajalugu ja 63. aastal õige pea kohe ma ei tea, seal mõni kuu vist oli vahet. Pärast Reškova kuulsusrikast lendu tuli Poola naisansambel Philly pinki oli tema nimeks Phili pinki välja lauluga Valentina tvist. Meil laulis seda lugu Klara. Aga meie nagu ikka, püüame originaallugusid esitada oma saates ja nüüd tulebki ansambel Phillip pinki ja aasta 1963 Valentiina tuist. Ja nüüd siis veel kord pilk tolleaegsete, noorte seas populaarsed raadiojaamade muusika, edetabelite läheb Luksemburgi omama, juba kuulsime, seal oli 63. aastal üks menu Lugus Fing, Mööl, ansambel, trass, men, nagu me kuulasime. Aga mida tegi siis teine, see Põhjamaade raadiolainetel tegutsev raadiojaam, rootslaste raadio nord Põhja-Eestis 60.-te aastate Ülipopulaarne raadiojaam noorte seas? Ja nüüdne kuulame, enne kui loo juurde tuleme, signatuuri tuleme, tuletame meelde, loores kuidasmoodi tulime koolist, vajutasime Estonia Vastuvõtja valgele klahvile, kus oli siis 500 meetrit lainepikkuseks märgitud ja kohe hakkas mängima raadio, nord, kutsung. Raadio reality-täht. Jaan Voore Veriora Ärgom laani, nuus alates. Mis laul siis võlus Põhjamaade noori aastal 1962. Ja nüüd ma ei saagi seda öelda, sellepärast head kuulajad, et 60 Ma ütlesin, et 62, eksju, ma pidin ütlema, 63. aastal, aga ma parandan, tõepoolest, ma saan rääkida 62.-st aastast, sellepärast et 63. aastal seda raadiojaama enam ei olnud. Tema töötas aastail 1961 ja 1962, mil Rootsi parlamendi otsusega jaam kinni pandi ja Rootsi lähedastest neutraalvetest minema kihutati. See laev laeva nimeks oli muide luur ja kadedus ülipopulaarse jaama vastu oli ka ülisuur ja kindlasti neelasse raadiojaam ka suure osa Rootsi reklaamiandjate rahaste enda kassasse, nii et kinni ta pandi, aga laulud helisevad tänaseni kuulajate kõrvus. Ja nii siis tuleme raadio top 20 ehk rootsi keeles topshuumu. Saate juurde, see oli igal kolmapäeval õhtul kell 10 Eesti, no tol ajal Eestis kehtinud aja järgi või Moskva aja järgi oli meie kuulasime teda kell 10 õhtul kirjutasime üles kõik nad edetabeleid, mis oli esimesel kohal, mis teisel, mis 12. kohal. Ja esikoha võiks öelda say sell. Sel nädalal, mida me praegu vaatan, ma vaatan seda juulikuud, siin sai, esita, oli mitu korda esinumber oli selles topsugu saates oli laul, mida Eestis hüüti. Juku Juku tegelikult seda Tšukud seal küll ei olnud, oli natuke teistmoodi, aga no see on detail. Ja muide, see oli niivõrd populaarseks loogsai, et see tekst tõlgiti 18-sse keelde ja lauldi siis oma rahvuses kuulajatele, erinevates raadiojaamades, erinevatel plaatidel. Kas ka Eestis? Mina pole kuulnud, et Eestis oleks keegi seda lugu laulnud küll, aga tihtilugu ära Lätis. Ja kui võttis selle loo, millele olid peale panema, mis oli 62. aasta üks populaarsemaid laule kokku, võttis selle looma repertuaari hetkega 52 maailmalauljat ja orkestrit. Soomes oli neli versiooni, Saksamaal kolm versiooni selle loo kohta ja nüüd ta siis tuleb see ülipopulaarne heliplaat aastast 1952. Ma nüüd ütlen selle etiketi, mis on sinna kirjutatud. Ping, ping ja orkester. Villa Montemmella juhatusel. Saksamaal plaat välja antud mustanahaline pingviin laulab ja lugu tuli põhja maades 1962. aastal. Kõige populaarsemaks lauluks mängiti nii Soome, Rootsi, Norra kui Taani raadiojaamades, aga muidugi esimese mängijana oli ju noored või siis raadio nuud ja nüüd ta tuleb, ping, ping ja Sokos Supu. KuldRande ruum, teine saade hakkabki neil jälle lõpule jõudma. Nabis teha, ehk tuleb ka, kolmas, on suvi ja kas siis ka suvelugu võiks selle laulu lõpetada? Mul on siin valmis pandud üks juunikuu lugu, aga see ei loe. Meil on praegu juuli, kuulame siis ka ühe juuli juulikuu särav juulikuu loo. Ta on siis 1957. aasta Eesti mängufilmist juunikuupäevad. Režissöörid olid Victor Leveešin ja Kaljo Kiisk operaator Semjon Škotnikov ja helilooja Boris Kõrver. See oli dramaatiline põnevusfilm, väga hea filmina, käsi talle mitu korda vaatamas, paljud noored käsitleda mitu korda vaatamas, ta oli eriline Eesti film. Ja see põnevusfilm rääkis loo ühe noore mehe Peetri sassis saatusest. Ja kui nüüd meenutada, siis film juunikuupäevad olid paradoksaalselt, võib-olla võiks öelda, 1957. aastal siis valminud üks väheseid mängufilme Eesti filmiajaloos, milles me näeme eestlaste elu Eesti vabariigis. 1000 930. aastal ja meie selle esimese vabariigi eksistentsi viimasel ööl 20. juunil 1940. Need väga huvitavalt tehtud film, ta oli, võib praegu teda vist Youtube'is leida, võib-olla tuleb isegi ekraanidele veel pärast meie saadet, sest huvi võiks selle vastu väga suur olla. Ja stsenaariumi kirjutas toonane Wolt ja elektrimootorite tehase peakonstruktor. Tubli ratsionaliseerija Georg orm. Vaat kuidas nõukogude ajal töölisklass oli vilja, kas ja Georg orm disüleliidulisel filmi käsikirjade võistlusel kolmanda auhinna. Kui ikkagi üleliidule võistlus oli, seal oli kindlasti sadu ja sadu filmi, neid stsenaariume. Siis ta sai kolmanda koha, see oli igal juhul väga-väga kõva saavutus. Ma ei hakka muidugi filmi siin ümber jutustama, aga ta oli oma aja kohta väga suur saavutus, väga omapärane. Ja nagu nendes kindlates raamides raamidest väljus. Eesti film 100 raames on tehtud siin mõned aastad tagasi 2012. aastal vist minu meelest ja meenutus ja omamoodi ka arvustus selle filmi kohta ja kuulame, katke sellest, seda on ka praegu saada saalides ja, ja väga huvitav arvustus, et kuulame hetke sellest. Siin arvamust avaldavad filmi üliõpilane Gerda Varts, filmilavastaja Peeter Simm ja üks osatäitjatest näitleja Arvo Kruusement. Kuulame siis arvamust ammuste aegade ja nende ammuste aegade filmi juunikuupäevad kohta. SubWeekesed võõraid juunikuupäevad tuleb ekraanile oktoobrikuu lõpus 1957. 50.-te lõpp mingis mõttes on stalinistliku filmi ja sellise tõsise propagandafilmi, nagu seal lõppaja järgsest kuuekümnendatel tulevad juba hoopis teised teemad, mis palju rohkem inimesel lähedasemad ja juunikuupäevad, vähemalt minu jaoks tundub olevat üks nendest vahepealsetest etappidest või üks film, mis tegelikult kannab endas mõlemat. Tal on väga palju sellise kommunistliku propaganda tunnuseid ja tal on ajalooline käsitlus, aga ta lähtub pigem nende peategelaste sisemisest maailmast kui sellest sündmustikust, mida ta käsitleb. 1956. aasta toob murrangu Nõukogude Liidu sisepoliitilises elus. Ametlikult mõistetakse hukka Stalini isikukultust. Hiljem räägitakse sel ajal alanud perioodist, kui sulaajast. Ka filmitööstuses tuleb muudatusi inimeseta. Laagritest välja ajal, mil seda filmi tehti 56. aastal, olid osa neist alles tulemas. Mitte kõike pääsenud 53. aasta külmal suvel tulema üle aastate kaupa tuli inimesi. Kindlasti oli üks asi, mille pärast see asi tundus päevakajaline nii nendele Moskva žüriiliikmetele kui ka see, et see nii hoolsalt oli ekraanile toodud. Oli see, et see seletas ära miks inimesed sattusid sinna seal, kust ma tulen, ütlen meie tegelane, eks ole. Oma rajaga, seal, kus nad olid, seal mulle ei antud, juua ei tule, lähevad vabadus, vabadus oma raha vastu taevast lasta. Üldiselt suhtuti sellesse stsenaariumisse hästi, isegi imestati, et noh, et kuidas, äkki insener kirjutab stsenaariumi, eks ole, seal kirjanikud ei saa kuidagi sellega hakkama. Oli sisu, mis oli, aga tolle aja vaimust oli tehtud. Nagu me kuulsime ja, ja nagu ma võin lisada film oli väga raske süžeega selline tõsine, traagiline lugu elust. Noh, ajad vahetusid. Riigid vahetusid, inimesed pidid selle kõik üle elama, aga laul filmist juunikuupäevadest oli väga optimistlik. Ma nagu ütlesin juba, Boris Kõrver kirjutas selle ja esineb siis Kalmer Tennosaar. Aga veel üks asi, veel üks asi, tahaks ära öelda. Ärgem unustagem ka eelmise saate kokkulepped, et kui näeme tänaval kedagi kordsus kulmuga vastutulevat, kelle näol pole naeratuse jälgegi, siis kinkige talle oma naeratust. Tus. Eriti veel suvel, kui kõik peaksid ju niimoodi elust rõõmu tunda. Kõik õitsev vili valmib, marjad punetavad inimesena ilusasti ära päevitunud, tervislikud merevesi on soojaks saanud. Tunneme siis suvest rõõmu ja naeratagem üksteisele oma päevitunud naeratus, kui me kokku saame, tunneme siis suve suurt suurt rõõmu. Kohtume kuld Rande kuu saates nädala pärast, kui saatus lubab. Ilusat suve jätku meile kõigile. Ainult. Armastus vaid elus. Ja need ei Ole. Ja need Alla ja kui. Heale tuuleta, kuna intest Ja kui kevadel nii. Et ma olen Tale meele.