Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade Kuld rände vu. Tere, tere, jälle head raadiokuulajad, kuldrand kolmas saade on algamas ja astume siis kohe ka ajalukku, eks see olegi meie saate üks eesmärkidest. Kujutagem ette euroopad enne teist maailmasõda. Päikseline, muretu uuest sõjast avalikult veel ei räägita. Nii Londoni kui Berliini kohvikutes mängitakse moodsat uut tangot, oo Donna Klaara on aasta 1930 ja just äsja oli heliplaat müügile tulnud. Me kuulame seda. Originaalesituses on donna Klaara ja Marek Weberi tantsuorkester. Heal tango võib olla mitu nime, nii ka seekord. Oodonna Klaara kirjutas 1928. aastal Poola juudi soost pianist, orkestri juht ja helilooja Sirsi Peters vurski. Ajaloo iroonia näitas aga ennast taas ja saksa sai juudi autori tango eriti populaarseks. Ja maailma vallutas ta just siis, kui tehtigi saksa ja inglisekeelsed tekstid sellele Tangole ja vana Poola tango nimetati lihtsalt ümber. Nüüd pandi uueks nimeks ood, olla Klaara tango. Aga originaalis oli Peter vurski kirjutanud hoopis teise pealkirjaga loo ja selle nimeks oli. Olgu Milonga. Me kuulame ka seda versiooni nüüd. Tango Millonga ja Nietzsche Slafoog on laulusolist tango Milonga aastast 1928. Oomi sünnib. Uus. Niilo. Ja küla. Kena ta peale. Ja. Verd ja saad, oo jaa, ookean oma söögina. Omni. No ma sünnis Raas uus. Millise, no näiteks 1956. aasta moelaulu võiksime oma saatesse tuua, noh, küsimus laule muidugi palju, aga kui nüüd rokkmuusikaedetabelit, kus võimutsesid Elvis Presley karbuöökins Västoomilombila, Heili ja nemad kõrvale jätta, siis vaieldamatult tõusis maailma esilauljaks sellel aastal ameeriklanna Doris Day. Ja tema unustamatu, tänaseni igihaljas, ei me ette tea. Meil laulis selle loo ära Heli Lääts ja väga hästi original Maris agandoorist ei. Niisiis nimi, meloodia, kes erassera või inglise keeles vad Eve Ulmi Uuell, nii halb Fred Hitchcocki õudusfilmist, mees, kes teadis liiga palju. Nii et see imekena laul, imeilus meloodia on tegelikult pärid Alfred Hitchcocki õudusfilmist, kus oli palju verd ja nugasid ja püstoleid, mees, kes teadis liiga palju toorisidei aastal 1956, kes sera sera. Sellel samal aastal, mil laulise toorisid ei oma, ei me ette tea. Kuulsaks astus muusikamaailma nõudliku publiku ette väga originaalne ansambel plätters neli meest ja üks naine. Esmakordselt ja erakordselt hästi kokku laulnud ansambel sündis suure hooga, kõlavad hääled, ilusad meloodiad ja tõepoolest tõusti jälle edetabelite tippu. Ja no üks selle aasta lauludest, mis võitis esikohti paljudes raadiojaamades, oli minu talve maiprei. Huvitav, et sama lugu, mis loodud juba tegelikult 1926 26. tähendab aastal oli esitatud juba ansamblile Inc pots tindipotid võiks siis tõlkida infot ots poolt, jaga kuulus Glen Milleri orkester mängis selle loo ära, kuid alles nüüd, 56. aastal jõudis lugu edetabelite esinumbrite hulka. Sellepärast uus ansambel oli niivõrd võlu ja niivõrd hästi publiku poolt vastuvõetav. Ja põletoshis. Ansambel tõi plaadipoodidesse sadu tuhandeid uusi ostjaid. Mai Bree ja minu palveansambel plätars. 1956. aasta oli tegelikult erakordselt rikas sündmuste ja poliitiliste arengute poolest. Vanemaile kuulajaile on nad kindlasti noh, paljudel hästi meeles näiteks, mis meid otseselt puudutanud. Moskvas tuli kokku kommunistliku partei 22. kongress. See oli ajalooline partei foorum, kus alustati Stalini isikukultuse paljastamist ja selle hukkamõistmist. Kuuleksime hetkeks heliülesvõtted selle kongressisaalist, sest ta oli ka Eesti rahvale väga tähtis üritus, millest olenes meie areng järgnevatel aastakümnetel. Tollane Nõukogude Liidu Ministrite nõukogu esimees Muugaanian annab sõna parteijuht kiita sirgeewiš Hušovile. Kompartei esimene sekretär alustab oma esinemist sõnadega et kahe, 19. ja 20. kongressi vahe ei ole pikk, vaid kolm aastat ja neli kuud. Kuid muutused, mis töömahu poolest, mis tehtud parteis tema parteis, siis ja sündmused, mis toimunud nii Nõukogude Liidus, kui maailmas teevad selle aja meie Üheks tähtsamaks perioodiks meie siis tähendab meie kaasajaloos. Ja tõepoolest N Liit tegi kardinaalselt pöörde saabumas oli nõndanimetatud Hruštšovi sula ja võin öelda oma mälestustes, et siis intelligents ja loomeinimesed said tõepoolest vabamalt hingata. Kuulame hetkeks suure sulataja häält. Nikita Sergejevitš, Hruštšov Nõukogude Liidu kommunistliku partei 20. kongressil 1956. aastal. Partei 20. kongress, mis kardina reaalselt muutis N Liidu poliitilist kurssi ja tekitas muidugi riigis ka tohutut segadust, sest keegi enam ei saanud aru, kuidas tuleks edasi elada. Kas Stalinist tohib rääkida või enam ei tohi, milline kultuuriline kurss võtta, milliseid laule luua, millist muusikat heliloojad peavad kirjutama, keegi täpselt ei teadnud. Kuid tegelikult sai see kongress päästjaks kümnetele tuhandetele poliitvangidele, kes rügasid tööd, arhime õla mullaagi lugematuid vangilaagris. Neid hakati vabastama ja rehabiliteerima. See oli siis nii-öelda poliitiline taust, aga meid huvitab meie saates muidugi, missugune oli tolle aja muusika, mida siis nõukogude rahvas, kaasa arvatud Eesti NSV elanikud kuulasid. Ja ma toon nüüd näiteks ühe loo kultuslaul õhtud Moskva lähistel. Ja me tahaksime ja raadio publikut, need, kes me, kes me koos seda saadet kuulama ja teeme natukese üllatada. Ma arvan, et Eestis ei ole sellest palju räägitud kuid see õhtud Moskva lähistel maailmas praegu tuntud lugu sündis tegelikult hoopis pealkirja all Leningradi kaunid õhtud. No kuidas siis nii võib küsida, aga ma nüüd natukese jutustan lähemalt selle loo. Nimelt 1956. aastal valmis Moskvas spordifilm nõukogude rahvaste spartakiaad ist. No see oli üleliiduline suur rahvaspordiüritus ja filmine oli tarvis leida mõni kena lauluke. Ja pöörduti kohe esimese suurusjärgu helilooja Solovjov toim ja sama masti ka esimese järgu mehe poole sõnade looja Mihhail matus Sovski poole. Mehed vaatasid, et mage spordi spordifilme pole vaja eriti pingutada. Aga Color oli, tahaks ikka saada ja maksti tol ajal sellistele kursustele ülihästi. Ja siis helilooja Salav Joosse toi tuli järsku talle tuli meelde, ta otsis sahtlipõhjast välja ühe paari aasta taguse ja alles visandatud loo, mitte lõplikult valmis kirjutatud loo, millele ta oli vannud töö pealkirjaks Leningradi kaunid õhtud. Ta oli selle kirjutanud Leningradis puhkusel käies ja ühesse Neevalinna tütarlapsesse armunud olles. Ja mees muidugi kiiresti muutis loo pealkirja ära. Leningradis sai Moskva ja see pakutigi žüriile välja. Asjatundjad tegid aga laulu algul ja et see on igav ja imal ja ei ole tempot ja nii edasi. Ja ükski tuntud laulja seda lugu esitada ei tahtnud. Ja nii pakuti hädaga laulu Moskva kunstiteatri näitlejale Vladimir Trošinile. No tema polnudki tol ajal suurem laulja, ta oli lihtsalt rohkem draamanäitleja, aga mees võttis vastu ja tegi loo ära. Ja see laul läkski parema puudusel sellesse spordifilmi ja maailmakuulus hitt oli sündinud õhtul Moskva lähistel. Vladimir troshin on aasta 1956 matmas kov meie Vetchera. Saad ta soo. See sõna. Ka mõni. Aduma. Ta. Ta juustoana Kui. Ta tooma kört. Aga mida kuulasid eestlased neil aastail oma armsast Eesti raadiost? 1955. ja 61. aasta vahel oli väga populaarne laulu tuua kaks kena naist. Hästi musikaalsed Leida Sibul ja Hilda Koni. Mõlemad on küll meie hulgast juba ammu lahkunud, kuid laulud elavad ikka edasi ja elavad ikka edasi isegi siis, kui need väga harva mängitakse. Me parandame ühe veatule ääres, istun mina, Helju lojassanovski ja sõnade autor Serge slipp ja kuulamegi nüüd esinemas kuulsat omaaegsel laulu tuuad Leida Sibul ja Hilda Koni. Aasta 1957. Tule ääres istun mina. No roki tahaksin ka, oleme kuulanud väga meloodilise lugusid ja sealt tuleb ka see rock n roll meie saatesse tuti fruti ja litu, Richard jällegi no ma ütleksin niimoodi, üli ülisuur rokktäht. Richard vein, Bennimaal omaniku nimi ja sündinud viiendal detsembril 1932 ja tema on üks rock n rolli isadest ja õnneks praegu veel elab meie seas ja on 80 seitsmeaastane Duty fruti, ülikuulus lugu vallutas maailma muidugi jälle hetkega ja seda laulu, seda rokilugu nimetatakse veel pürotehniline ehk siis säraküünlataolise efektiga rokklugu. Ta on niivõrd võimas on niivõrd kaasakiskuv, niivõrd rütmikas, kuigi sõnad on nagu ikka tüdrukutest, kes teavad, kuidas rocki tantsida võim ja oskavad seda teha, kuid lugu ise sai maailmas sama kuulsaks hetkega nagu Moskva lähistel. Lugu, mida me kuulsime just äsja ja tutti frutis, lauldakse ikka ja uuesti, kuni tänaseni. Meie kuulame nagu ikka oma saates püüame kuulata alati originaal ja selle lähedasi esitusi ja siit ta tuleb. 1956 lutti frutivad rakerovia Liidu Richardson. Eurovisioon on Eestis viimastel aastatel üsna populaarseks saanud ja see muidugi on tore. Ja ma pean siia juurde ütlema, kuna meil mälestustesaade nostalgiasaade, et ka minu nooruspõlve ajal kogus eurovisioon Eestis oma vaatajaskonna muidugi läbi Soome televisiooni, mida kahjuks nägi ainult Põhja-Eesti vaatajaskond. Aga koolis käies oli meil Nõmme raadiumi õpilastel küll Eurovisiooni laulud enam-vähem peas, vähemalt tähtsamad lood ja Eurovisiooni järjekordse võistluse tulemused täpselt teada. Aga kui ma küsin meie kuulajate käest, et mis aastast see lauluvõistlus käinud on, millal oli Eurovisiooni esimene kontsert, siis ma arvan, et õigeid vastuseid on üsna napilt. Ja seepärast ma vastan ise meie kõigi ees nii-öelda mõlemale küsimusele korraga. Esimene Eurovisiooni lauluvõistlus peeti Šveitsis Lugaano linnas aastal 1956 sellel aastal, kus meie oma kuldRandev uus saate ka praegu just olemegi. Ja võitja pärja sai Šveitsi enda 32 aastane laulja Liis asi ja ja tema lauluks oli refrään, nii ongi laulu nimeks refrään. Ja muide, huvitav on see, et samal Eurovisiooni võistlusel esitas liis asja teisegi laulu, Al sain karussell ja ma ei tea täpselt, mis kohale see sai, igal juhul ka edukalt läks. Ja Liis asja esindas Šveitsi riiki veel ka 1957. aastal saades kaheksanda koha ja ka veel 1958. aastal, kui ta laulis Eurovisiooni lauluvõistlusel oma loo orgia, saades siis tol ajal teise koha, nii et näete muud kui esimesed teised ja üks kaheksas koht ka. Muide, sel ajal esitati laulud kõik esitaja oma emakeeles veel inglise keele. Läbimurret polnud tol ajal olnud, aga okei, tuleme nüüd tagasi esikoha juurde. Esimese Eurovisiooni lauluvõistluse esimene võidulaul lauljaks on Liis assija lauluks son refrään ja on aastatuhande 956. aasta 24. mai Liisasja refrään. Kui juba oleme aastast 1956 uurisin ka, milline lugu eesti keeles tol aastal Eesti raadio fonoteeki võis jõuda. Ja ma leidsingi helilindikarbi Aastast 1956 ja see on USA helilooja Dmitri Dionkin kuulus preeria laul 1952. aasta filmist Hainul. Neil laulis selle ära, Georg Ots. Lugu sai ka Eestis kohe muidugi väga populaarseks, nagu kogu maailmas ja nii populaarseks, et meie Nõmme Gümnaasiumi laste isetegevuse ülevaatusel minu klassivend Hillar selle lauluga laval ette kandis. Laul läks hästi, muidugi saalile meeldis, aga õpetajate žürii arvas, et miks ikka ameerika laul oleks võinud mõne kodumaise valida. Aga koolipoisid vaid naersid selle peale, sest Georg Otsa preeria oli noorte seas ülipopulaarne. Ning vaidlus Pill mällu Ja kes võib ja kes võib küll jaa, ta meeles. Kas on mul mõtet kõndida mustal mullal vaevatel, praegu nii ootavas? Kergelt narritaks ta Simmikul kiskuski juuredena. Nii möödus raske see roosa konson Mori siis. Buduuliga liival. On tal. Vaid ma olen. Sind. Ma vaatan, et me oleme nüüd unustanud oma püsirubriigi, et missugune lugu oli tänasel nädalal tippparaadi esiotsas näitlejale raadiojaamas nuud Rootsi raadiojaam raadio Nortsis. See oli Rootsi kommertsraadiojaam, mis asus ankurdatud laeval, on Suur-Stockholmi lähedal Läänemere rahvusvahelistes vetes. Jaam tegutses 16 kuud, kaheksandas märtsis 1961 kuni 30. juunini 1962. Jaama nimetati küll piraatraadiojaamaks, aga pärast tuli välja, et tegelikult see raadiojaam seadusi ei rikkunud. Jaama kontoritasudes Stockholmi linnas jaam asutas ja seda juhtis Soome Rootsi suurettevõtja. Tšak Koltshak oli tema nimi ja Põhja-Eestis oli ja on väga hästi kuulda ja koolist jõudes, nagu ma olen siin juba kahes esimeses saates rääkinud, oli esimene asi raadio nord sisse lülitada ja kohe tuligi siis seal raadioluud tuttav signatuur siia. No mis võis siis Eesti koolinoor täna 57 aastat tagasi sellest jaamas kuulda? See võis olla lugu, mis oli top 20. listis esikoha poole pürgiv lugu. Nädal tagasi oli ta 18. kohal, aga siis tõusis kohe esimeseks ja selle loo nimeks on PD Taani kitarrimängija Jörgen manni esituses. Jörgen Himmale oli tol ajal meil hästi tuntud kitarrist, siin paljude lugudega, nagu Taani tantsulaul eurovisioonis oli, ta laulis seda koos Karetega ja nii edasi. Nüüd siis tuleb top 20 number üks suvel 1962 ja. Ja nüüd ma vaatan, et hispaaniakeelse muusikamaailma oleme tänases saates hoopis kahe silma vahele jätnud aga meil on mõni minut aega, võib-olla saame, nüüd siis proovime, saame selle lünga täita, sellepärast et olid ju eelmise sajandi kuldsetel kuuekümnendatel need hispaaniakeelsed tugali keelsed lood on väga populaarsed ja oli aeg, kui kõik riigid püüdsid seista vastu inglisekeelse lööklaulu pealetungile ja paiskasid turule oma kodumaiseid värskeid hitte, et neid tuli lugematul arvul. No mõned ununesid kohe, aga paljud murdsid ka läbi ja saavutasid siis nendes tipptabelites kõrgeid kohti. Ja muide just neil kuuekümnendail aastail eelmisel sajandil, siis ikka me räägime hakatiga raadiojaamadele seadma norme kui palju välismaist ja kui palju oma rahvusliku või siis kodumaist ajaviitemuusikat mängida võim, et ka siis oma rahvakeeles või et oleks siis suhe selle inglisekeelse ja, ja kodumaise muusika vahel ikka enam-vähem niimoodi paika pandud. Aga et Hispaania, Itaalia, Portugali, Argentiina või Brasiilia muusika oli väga meloodiline ja sageli ka hästi rütmikas, siis turuvõistluses USA ja Inglismaa hittidega väga palju alla ei jäetudki. Ja olgu siin näiteks üks Hispaania lugu, mis ka Põhjamaade maades Soomes, Norras, Prahas, Rootsis, nendes kohalikes plaadipoodides ja raadiojaamades väga hästi läks siis see lugu kohe, mille ma nüüd peale paneme ja näiteks toome. Ja see laul ilmus kahepoolsel väikesel heliplaadil, mille kiirus oli 45 pööret minut. Need plaadid sobisid väga hästi kohvikute ja restoranide muusikaautomaatidesse, kuhu siis külastajad võisid mündi sisse lasta ja kohe tema lemmiklugu ka tuli. Mina mäletan, et Tallinna, Tartu ja, ja Otepääl valetav kohvikutes olid ka taolised automaadid töötasid ja ja väga edukalt ja seal oli siis kuna halba muusikat keegi tellinud, siis püütigi nendesse automaatidesse tuua palju importplaate ja seal mängis siis hoopis teine muusika. Raadioeetris kõlas, aga jutt oli pikaks ja saade hakkab varsti lõppema. Nüüd on siis aeg peale panna see Taarja geen Rütnikas armastuslugu mustas ilmsest kaunitarist Rennatast. Niisiis 1000 961. aasta hitt ja laulab all Mertocortes kuulus-kuulus, laulja tol ajal ja laulu nimeks oli kolm korda Renata Renata, Renata. Ärgem siis unustagem naeru ja head tuju, millest me oleme kahes esimeses saates juba rääkinud. Kui näete kedagi enda lähedal, kel morn nägu ilmaga naeratuseta, siis kinkige talle oma naeratus. Tänase saate kordus on vikerraadios homme ehk reede õhtul kell üheksa. Kuulame ikka naeratusega ja kui saatus lubab, siis kohtume järgmisel neljapäeval jälle. Lõpulugu tuleb aastast 1961 rattad on selle nimeks Willy Moon orkester. Ja 61. aastal siis eelmisel sajandil oli Saksamaa hyparaadides nende kõige tähtsamas raadiosaates hidden bilansis see lugu, rattad 14 nädalat järjest, plaat number üks kuulame, siis tuleb ehk tuttav ette pillivool orkester ja loo nimeks on hoius eesti keeles. Rattad.