Vikerraadio eetris on nostalgiasaade iidranda vu. Tere, tere, jälle head kuld, Randevu saate kuulajad. Me läheme nüüd kohe saate alguses ajalukku tagasi. No selleks meie saade ongi mõeldud, et minna ja jalutada vanades aegades, kuulata muusikat, mis oli siis moes ja meenutada mälestusi, mis meil selle muusikaga koos siis meenuvad. Ja läheneda praegu kohe sõjaeelsesse Euroopasse, õigemini aega, kui veel mõned kuud jäid suurem maailmasõjani aasta 1939 ja kevadtalvine kevad. Ja siis kevadel tuli välja komöödiafilm minu kallis, ehk siis Vellammyy, minu kallis sõber täpsemas tõlkes, see oli Mopassaani romaani järgi tehtud filmilugu. Muusika sai muidugi film ise sai kuulsaks, aga muusika sai veel kuulsamaks. Raadiojaamad mängisid teda kõikjal ja teada on see lugu meiegi rahvale ja tänase päevani välja. Well Amy ei aegu ega ei vanane ja sakslanna Liisi vald Mülleri laul, see on siis lauldud nimilugu jõudis viimase kui Euroopa ja ma arvan ka Ameerika Ühendriikide restoranile orkestrite repertuaari. Me siis kuulame veel, Amy, minu kallis sõber aastast 1939 esineb sakslanna Liisi vald, Müller. Hüppame nüüd oma meenutustega kohe maailma päris teise äärde Indiasse ega India muusikat neil praegu väga tihti kuulda pole, raadiojaamad mängivad teda minu meelest väga, Turvaplaate pole ka. No plaat on üldse vähe müügil. Aga on, võib-olla seal muidugi kaugemates raadiojaamades kostab seda muusikat ikka, aga vähemalt siin meie kandis mitte. Kuid eelmise sajandi viiekümnendail aastail oli paljudel isegi eesti elanikel oma India kino lemmiknäitleja. Filmi oli palju, siis käis siin ja üks nendest miljonite, ma arvan, miljonite lemmikute ja sealhulgas ka eesti publiku seas ülipopulaarne oli india näitleja, kartsin ka puur koos imekauni tütarlapse Nargisega. Nemad koos mängisid mitmes filmis kahekesi koos Aralczgapurja Nargis neiu ja oma maailmaklassi filmiga hulkursainalt poolest kuulsaks kõikjal üle planeedi. See oli aasta 1951, seda filmi loetakse India firma Hollywoodi Evegoriiniks ehk siis igihaljaks tooteks tänaseni. Ja üks selle filmi nimilauludest on avara huul seal hulkur. Maailm on minu jaoks kedagi, mul pole hulkurma, olen niimodi laulav Ratška pool, aga enne, kui me selle plaadi mängima paneme, ma loen ettedele, katke ajalehest sirp ja vasar. Jaja sirp ja vasar ja selle numbri kuupäevaks on reede, 14. september 1956. Ja tekst on selline katkenud tekstis tähendada. Eeloleva nädala kinoekraanidel on filmi hulkur, režissööri ja peaosatäitja Ratška puuriga ja samas filmis esinenud näitleja orgisega uus film meie kinodes. Me kohtume jälle uues kunstilises filmis härra 420. Võib-olla mõnele kuulaja tuleb meelde see pealkiri härra 420, see oli minu vahe kommentaar ja india krimina koodeksi järgi on paragrahvi number 420 see paragrahv, mis näeb ette karistuse ürituse eest. Ja nüüd ma jätkan siis teile sirbi ja vasara artikli tsiteerimist. Tal on jalas ära tallatud jaapani kingad. Talun kulunud lühikesed püksid, ta seljas on vana kuub, üle õla visatud, kepi otsas ripub väikene komps oma asjadega. Teekäija on aga väga reibas, laulab oma sammude taktis, see on meie Raatš. Siis raiskab puuri mõeldud rõõmus noormees. Tsitaat jätkub, selles inimeses on kõik hea ja kaunis üllas hing, hea süda, puhas südametunnistus, halb on ainult üks asi, raske on elada, pole raha, pole leiba, pole tööd. Aratš läheb ja laulab oma laulukest, kuid ta on väsinud, minna on raske. Ta teeb katset peatada möödasõitvaid autosid, kuid keegi teda peale ei võta. Teha pole midagi. Raadži heidab teele pikali ja teeskle haiget meest. Ja kohe peatub tema kõrval auto, ta tõstetakse üles, pannakse tagaistmele istuma ja nii 100 Raš elud veel ühe tunni. Seda kõike kirjutab meil ajalehes sirp ja vasar 1956. aasta 14. septembri reedeses numbris. Pill mus reedeti. Ja nüüd ma lõpetan selle tsitaadi, mida ma tahtsin siis teieni tuua. Nii sai raaž elud veel ühe õppetunni, väga lihtsa õppetunni. Kui ta ausalt palus teda peale võtta, ei täitnud keegi tema palvet. Kui ta teeskles haiget, tapeti dissiis, saavutas ta kohe oma eesmärgi. Pettuse kavaluse alatusega on kergem saavutada, kordaminekud on kergem elus läbi lüüa. Kuid raadioga puur on aus inimene, nii ta laulab. Hulkur olen ma, minu maailm on kõrbe selline oli siis sitad ajalehes sirp ja vasar aastas 1000, et mis ma siin ütlesin, vaatasin aastast 1950 kuuse reedel, 14. septembril, kui tuli siin ekraanidele härra 420 Jenneri jooksnud film, hulkur Me kuulamegi hulkoris, selle nimi, meloodia, Hawara huul, kerjus olen ma Račgapur laulab ja aastal 1951 see oli film, mis tõi ka Eestimaa kinode kassad kuhjaga raha täis. Kõik, kes vähegi said, käisid teda vaatamas, mina kaasa arvatud ja mitu korda haava rahul. Samadel teemadel õigus ja õiglus ja ausus ja rikkus ja vaesus, lauldi muidugi ka Eestis meesti lauljate poolt, sellepärast et see teema on minu meelest populaarne tänaseni ja karda, mis lähiajal ka veel siin kuhugi ka see rikkus ja vaesus aga ei tule praegu laul Rigase vaene tuleb hoopis teine lugu. See on nimelt Poola traditsioone reaalse rahva loo vaika iski järgi, selline on pealkiri, mina tema tõlget ei tea, aga see on eestikeelne variant, eks ta ole ka midagi rikkast ja vaesest siin juttu. Ja laulja on meil, kes praegu tuleb esile maaplaadi pealt, Eedo karrisoo. Ja siin on öeldud plaadi peale inglise keeles Estonian Veežilof polis trational vaika is kerki. Ühesõnaga siis eestikeelne versioon poolakate lauljas ma ikka ei kerki ja plaadi peale on veel kirjutatud. Seadnud on laulu Paul Tammeveski, kes elas 1898 kuni 1982 ja esitab laulu Endo karrisoo ja plaadi on välja andnud firma His Masters Voice tema peremehehääl, nagu me teame, siis on seal koeraga plaatide sari Ameerika Ühendriikide firmas. Ja me kohe seda lugu kuulama, aga tahan veel vahepeal öelda, et nagu siin asjatundjad on kirjutatud ja uurijad on kirjutanud, et too selle loo algupäraga segased lood. Laul salvestati karrisoo poolt vist kaks korda. Me ei teagi, kumb versioonidest on nishiplaadi peale pandud. Ja tol ajal tehti kor elektrofirmale, tähendab see plaadistamine, see oli siis nähtavasti sele His Masters Voice mingisugune tütarfirma siin ja see oli Riias ja tihti niimoodi, et paralleelsed uusi laule salvestati nii läti kui eesti keeles ja seade tehti ka ühiselt, kasid tammeveski Malmsten järgi, siin vaieldakse selle üle, aga huvitav on see, et Balti riikidele tehti neid stantsite plaate välja siis ühekorraga Läti ja Eesti, võib-olla ka leedu keeles. Meie kuulame nüüd ilusat laulu, väga õpetlikku laulu. Raha paneb rattad käima kõigile tuntud lugu. Enno karrisooaasta on 1937. Kui me siin oleme kuulanud nii raadiot, kord kui raadio Luxembourgi laksenbergi raadiohitt paranesid, said neid lugude populaarlugude järjestusi, siis ma tahan öelda, et ega seda ei tehtud ainult Euroopas ja ei olnud ainult Luksemburgi raadio vaid neid tehti üle maailma ja väga laialt ka Ameerika Ühendriikides. Muidugi ma arvan, isegi enne Euroopat, aga seal olid populaarsed ka veel televisiooni hitt paraadid siis sellised, kus olid siis televisiooni pildiga need laulud ja need siis mängisid nädalast nädalasse ja iga nädal vahetasid oma kohti vastavalt sellele, kui palju plaate läbi müüdi. Ja muide, need telesaated, hyparaadid oli väga huvitav sellepoolest, kõik otsesaated, naturaalse muusikaga, rahvas oli stuudios, kõik oli otsereklaamid, otse sellepärast, et videomagnetofoni eriti stuudiotes polnud. Nad hakkasid nii-öelda rikkamatesse stuudiosse jõudma alles mõned aastad hiljem kusagil 57, kaheksa üheksa nii edasi hakkasid tulema suured kohmakad videomagnetofonid, aga ikkagi salvestasin heli ja pilt väga hästi. Kuid neil päevil, mida meie siin praegu vaatame ja ma toon näiteks suvekuud siin on öeldud, see on juulikuu populaarmeloodia Ameerika telejaamas NPC 1956 ja milline lugu võis olla populaarne ameeriklaste seas? Saatest on see pärit your Hitch, Pareid ja paremusjärjestuses oli kuuendal kohal tšelmäkenzi oma Kuulsa lauluga läts ammore meile kõigile tuntud lugu, hea populaarne tänaseni aasta 56 MPC telejaama jor hitt Pareid. No rütmi muidugi saatesse tarvis, muidu vajume ära ja ega siis minevikus ei ole ainult ainult sellised romantilised ja meloodiliselt lood. Paneme nüüd ühed ja kõva rütmi käima, nüüd ta sealt tuleb. Lihtne primitiivne lugu, aga väga populaarne rahva seas omal ajal noh, nagu praegusele äärmuslased poliitikas Euroopas mai veidi mahla mahla, paljudele Eesti kuulajatele tuntud lugu nende nooruspõlves, see oli 64 63 64, oli ta siis kusagil seal moes ja see on esitatud tud trusti kuningas Chavičekkeri poolt ikka siis need kuldsed kuuekümnendad ja Chavičeker ja ma ei maini mahlammala. Nüüd meie saatesse ka üks mõistatus, teritame siis oma mõistust ja oma oma mälu ja kuuldemeeli ja kõike muud, mida me suudame, kes järgneval plaadil, õigemini see on küll lint, kes järgneval lindil laulab. Mitte küll emakeeles, aga laulja on eestlanna. No kuulame ja mõtiskleme, arvame ehk ära. Ja kohe selle laulu esitust tuleb ka katke raadio-varietee saada, sest see on Eesti raadio. Arhiivist on see päritseja heli lõigukene, siin ja saatejuht on Peeter Hein. Ja siin laulja räägib oma muusikast ja laulab ja saada auto, nagu ma ütlesin, on Peeter Heintoimetaja priid Aimla salvestaja Asta Kuivjõgi ja helioperaatorid, Peeter Heini, Asta Kuivjõgi saade on salvestatud 30. märtsil 1971. aastal. Eetris on saade õhtu kahele raadio-varietee. Katsume ära arvata, kes meile laulab. Laulu laulmine väsitab küll sellepärast, et mustlase laul oli enne jõudude hingata. Te olete kõige eksootilisema repertuaariga laulja Eestis? Ei tea, ühed ütlevad, et ma olen grusiinlane, teine mustele, kolmas hispaanlane, eestlane ei ütle mitte keegi vist mitmes keeles kõlavate. 28 annab kellegagi nõu repertuaari koostamisel? Ei, põhiliselt ikka üksipäini. Kraatia töötab päevad otsa ja nii ma seal sopran ise teen. Siis kui natukenegi teistele meelehead teen või tähendab, näen, et kasvõi natukenegi teil kõigil mure kaob, siis on minule kõige suurem Rõõm, mis mul üldse on või keegi üldse mulle ei suuda panna, kes teda lõpetanud. Laulmisel, aga mõtlen. Laulmise alal on minul konsulteerijaks olnud Roolaid. Nüüd viimasel ajal muidugi ole temaga elamut. Kas temaga pilliga mängite? Oh, eks neid saab mängida vahest klaverit ja vaest kitarri ja vaest akordionit parasjagu, kuidas kuskil vaja on, aga julgehakkamine on pool võitu, siis niimoodi, mina olen hakanud neid mängima, niimoodi ma neid mängin. Kas puhkpille isa on puhkpillimängija isa õpetas, õpetas mulle läbi selle puhkpillihingamise, vaat siis selle sellega oldakse, rahul, kui laulad, et hingamine on korras. Kas te julgete ka veel? Te olete õppinud õmbleja? Kohe üldse? Kohe üldsegi mitte ja ei oskagi, oskab püksega palatada, kui vaja, vahest läheb. Noh, arvasime siis ära, saime teada, et see on leelo karp, meie väga andekas laulja, kes kahjuks on küll praegu enam ei laula, ei ole meie seas, aga et me mõistaksime, millise suure talendiga oli omal ajal tegemist, siis kuulame nüüd veel ühte tema laulu. Ma ütleksin omalt poolt juurde. Kahjuks oleme me raadiokanalites unustanud paljud paljud aja tuntud lauljad, kaasa arvatud ka leelo karbi ja ka heliplaati. Ma ei tea, et oleks leelo karbil siin tehtud. Võib-olla kunagi? No minul, kellel on päris täiuslik heliplaadikogu tollest ajas perioodist, aga mina ei mäleta, et oleks leelo karbil olnud kas vinüül või siis siidiplaat, aga võib-olla olen, ma ei suuda ka seda väita, igal juhul kuulame leelo, karp laulab meile, näitab oma hääleulatust ja oma hääle võlu. Ma laulan terve päev, ainult sinule esineb leelo kar. Tuleksime nüüd neid niimoodi pame siis aastates siis 56 ja 53 ja 54 ja ja võib-olla mõnes saates läheme 20.-sse aastasse vaadates tagasi kuskil 24 25, sest heliplaadid olid siis juba ammu olemas, aga ma tuleksin praegu aastasse 1966 ja siis oli ka elu käis täie hooga ja olid omad probleemid, aga millega seoses väga tähtis aasta oli, sel aastal hakati Eestis üle minema viia päevasele töönädalale üleminek, aga ei puudutanud õppeasutusi, siis koole ja ülikoole. Ja nüüd ma tsiteerin teile, head kuulajad, mida kirjutas tol ajal 1966. aastal 30. juulinumbris, siis parajasti meie, meie saateperiood, siin keset suveajaleht, Nõukogude õpetaja ja ajalehe nõukogude õpetaja kirjutas siis niimoodi ma vaatan, kus me siis on. Et mis ta siin ütles ja ta kirjutas niimoodi. Autoriks on Sindi töölisnoorte keskkooli direktor härra Tammiste, eesnimi, eesnimi on ainult hash täht, ma ei tea eesnime ja ta ütleb niimoodi, et koolis on viiepäevase töönädala kehtestamisega terve rida probleeme tulnud. Ja tõepoolest esimesest septembrist 67 tahetakse üle, mille viiepäevasele, töönädalale juba kogu vabariigis või või siis tolleaegses Eesti NSV-s. Aga terve rida põhjusi ja ma tsiteerin nüüd selle härra Tammiste teksti, ta kirjutab niimoodi. Järgnevalt püüan esitada mõningad omapoolsed seisukohad ja kaalutlused. Majandusharude järk-järgulise, üleminekuviiepäevasele, töönädalale siis kas koolide peale on üldse mõeldud ja kui koolid on sisse arvatud, siis kas peab viiepäevane töönädal tingimata Ta laienema ka õpilastele? Maa vahepeal ütlen niimoodi, et tema, ütleme, et kui nüüd ka koolid kaasa tõmmata, aga õpilastele ei tohiks viiepäevast siis seda töönädalat kehtestada ja ta põhjendab seda olla, saaks probleemi lahendada nii, et õpetajal ja teistel kooli töötajatel on viiepäevane töönädal, õpilastele aga jääb kestma edaspidigi. Kuuenädalane töönädal tähendab sellepärast, et ei ole võimalik viia omavahel kooskõlla vajadust anda õpilastele järjest rohkem ja kvaliteetsemat materjali üha arenevast teadusest ja anda seda koos õppeaja lühendamisega. Ja siis ta ütleb veel niimoodi, et teiseks peab olema kahe puhkepäevakorral kooli ja klassiväline tegevus veelgi mõjuvam. Ta mõtleb selle all seda, et laps ei tohiks siis kooli nii-öelda mõju alt välja langeda selle kahe päeva jooksul. Kool peab ikka teda kontrollima, praegugi arutame seda probleemi, palju koolivägivallas kooli osa on ja kuidas seda asja reguleerida. Ja kolmandaks ütleb nüüd veel siis härra Tammiste, Sindi kooli direktor, oli ta töölisnoorte kooli direktor. Et kolmandaks meeldiks tõenäoliselt üsna paljudele lastevanematele päris hästi, eriti kui nad oma esimese vaba päeva ehk laupäeva saaksid veeta teadmisel, et nende lapsed koolis kontrolli all ja nemad saavad selle ajal puhata ja selleks ajaks, kui lapsed oli tulevad, on pereisaemal kodused mured juba selja taga ja nüüd hakkavad nad tegelema vaid oma lastega. Vaat niisugused mõtted olid tol ajal, kui lapsed ja oligi niimoodi talvekoolide üle ei läinud. Aga noh, pärast, siis on siin kõik see muutunud, aga lättega probleemid olid tol ajal ja samasugused kooliga nagu praegugi, et kuidasmoodi hoida lapsi kontrolli all, et oleks side kooli ja lastevanematega ja nii edasi ja nii edasi. Meie jäämegi siin õpetajate juurde ja ma paneksin siia nüüd ühe sellise laulu, mis puudutab ka õppimist, aga tantsu õppimist Ameerika lauljana ladinaameerika lauljanna Heidy Kormee laulab meile ilusa meloodilise loo. Ema, õpeta mind tantsima, mammatismi tunnens. Saksa muusikat meie oma saadetes ei unusta, seda meil kavas ei ole, hoiame teda paralleelselt Ameerika inglise lugudega, Viggo Doriaani 1961 ja aasta superhitt Saksamaal jaga Skandinaavias kalkuta, kanges oli selle loo nimi väga-väga populaarne. Meie saates ongi ainult väga populaarsed laulud, teisime suurt siin, et ei mängi sisu, oli kena sellele oluline, et me reisime, külg kalkutas ja Roomas ja Euroopas igal pool käime igas linnas käime ja oleme maha tükikese oma südamest, sest tütarlapsed on kõikjal nii kenad. Ja mina mäletan hästi, et meie Tallinna 10. keskkooli õpilased, mina õppisin seal, see oli vist kaheksas klass. Ma mäletan, kaheksanda klassi õpilased, kui me sõitsime kooliekskursioonile, siis Ikaruse bussis, meie laulsime kogu klassiga lugugal, kuutak hanges. Vaat niimoodi olid moelaulud laste seas ja noorte seas levinud kalkuuta kanges ja nüüd kuulame originaali. Vighotor jaaniaasta on 1961. Venelaste supertäht, alla Pugatšova näitas ennast hiljuti käis Läti festivalil ja koos koos siis oma mõttekaaslaste ja elukaaslasega ja ja Galkiniga ja siis oli edukas seal Lätimaal temas palju kirjutati. Ma ei tea, kas ta rohkem ka Leetu ringi sõitis või Eestis seda ei tulnud igal juhul. Ja kuulame praegu sellega seoses ja peale selle veel temasse sünnipäevaga seoses alla Pugatšova laborisse olla sai ju 70 aastaseks siin pool aastat tagasi väga hästi vormis, andis suure kontserni veel oma juubeli puhul Moskva kongresside palees oli poolteist tundi ilma vaheajata laval, nii et igatipidi tubli laulja polegi tema, seda ei saagi üle kiita, seda niivõrd suur täht. Niivõrd kirgas täht, aga neid sündmusi tähistaksin ühe lauluga. Meie mängiksin loo ühe alla Pugatšova loo, mida Eestis on väga vähe mängitud, ma ei teagi, kas eestikeelsetes raadiojaamades on ta kõlanud igal juhul lugu on väga vahva, ta on juba mitu aastat vana, aga pealkirjaks on ela rahus minu oma. Ühesõnaga, minu kodumaa siis Venemaa Šiviis, Bacoey Nostra, mina elan, minu minu riik, minu maa, ela rahus ja sõnad on sellised kelmikad, et kuigi minust iga päev kirjutatakse ajalehtede esikülgedel, arutatakse minu elu üle minu elukaaslaste üle, püütakse ära arvata minu honoraride suurust minu kehakaalu antud päeval ja minu tervise seisu. Las nad kirjutavad, see pole tähtis. Las nad kirjutavad, mina ütlen teile, ela minu maa, sest mina olen sinul ainus teist niisugust, nagu mina sul, Venemaa ei ole. Alla Pugatšova Schibispaagoina strana. Ja meie saate lõpuks kestri lugu, milles saartel on vist enamik meie meie kuldranne, kui saate kuulajaistama, mõtlen siin küpsemas eas publikud omal ajal kindlasti tantsinud Patricia on laulu nimeks. Meie kohtume taas nädala pärast, kui saatus lubab. Nüüd aga kõik siis patriitsijad tantsima on suvi, olgem rõõmsad ja tundkem elust rõõmu. Patricia tere, Sprado orkester. Aasta on 1958, kui me veel noored olime.