Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade iidrände vu. Tere, tere, jälle head Kuldrandevu kuulajad, meie järjekordne saade on algamas, retk endisse aega on algamas ja muidugi saate alguses peaksime otsustama nüüd, keda siis kutsuda tänast saadet avama? No kedagi möödunud aegade kuulsusest loomulikult. Ja mõne näiteks Eesti küpsemas eas publikul lemmikuistma mõtlen. Ma loodan, et ei eksi, kui selleks võib saada täna ma Ricark. 1913. aastal Kairos sündinud ungarlanna 30.-te aastate ja 40.-te aastate jutt on muidugi eelmisest sajandist. Me oleme ju möödunud aegades siis eelmise sajandi 30.-te aastate ja 40.-te aastate saksa suurimaid või suuremaid ka võib-olla ka isegi suurim tõepoolest filmitähti Joosep Kööbelsi enda lemmik ja oma kirjas Hitlerile Adolf Hitlerile ütles filmidiiva, umbes nii. Kui ma saaksin siin mõnda aega lõbustada ja raskes töös puhkus pakkuda, oleksin ma lõputult uhke ja õnnelik. Ja siia juurde kuulus muidugi ka laul selle kirja juurde filmis korrad terri, milles Marika mängis tervelt kahte osa. Ja film läks muidugi äärmiselt edukalt. No me räägimegi ainult edukatest tähtedest ja edukatest filmidest. Ja film läheks hästi ja laul sai muidugi film on juba unustuses, võib-olla paljudel, aga laul jäi elama. Räägib siis armastuses, millesse Marika Räkk arvab, et väga uskuda ei saagi, sest armastus ei pea alati igavesti kestma. Nüüd siis 1930.-te 40.-te aastate Superdajad, Maricark. Mis siis Eestil võis tol ajal moes olla need kolmekümnendad aastad, no ikka mõni tore laul, muidugi suvine ja lõbus, pidi see olema. Me oleme praegu suves, räägime suvest ja Paul metsa lauldud solist Paul metsa lauldud lillepolka näiteks. Kelmikas suvelugu lillenupust. Plaat on muidugi vana ja krabisev, aga püüame sõnadest aru saada ja sõnad on väga kelmikad ja umbes sellised ole minu kanakene, mina olen. Ja lõpuks suudleme. Nii laulis siis Paul mets, nii lauldi Eestis 1900 kolmekümnendatel aastatel ja konkreetselt see plaat on valmis stantsitud 1937. aastal. Aasta suvel, kui populaarne laulja Paul Mets piss lille nupukesi ja sai veel populaarsemaks lillepolka Paul mets. 1937. Mina. Ildi. Hälli. Lennart, korja. Jäi. Ega need kelmikate võrgutus laulude või, või noh, armastuslaulude sõnad ja sisu aastakümnetega eriti muutunud ei ole. 1965. aastal, kui ma nüüd võrdlen Paul metsa selle lõbusa laulukesega 31.-st aastast, siis 65. aastal kerkis Soome ja Rootsi edetabelite lipp hoogne tantsulugu, kuid ahastava sisula Stapse Music, peatage muusika. Rootsi ansambel, lenne anud liik hings ja seal olid siis sellised sõnad pois süüdised, maestro, peatage muusika. Enne kui minu süda lõhkeb, sest minu neiu tantsib ju teise poisiga, kuidas võib-olla no ja nii edasi ja nii edasi ajada muutuvad, kuid inimhing jääb ikka hellaks kui jutt. Ta on armumisest. Eriti muidugi seda murdeehk tiineidžiride seas. Ja selles eas see oli omaette muusika. Ma loen muide enne veel, kui sellest muusikast räägin, loen teatmeteosest, teismeline on isik, kelle saatus ja staatus tähendab teismelise saatus ja staatus lõpeb tavaliselt vanuses 13 kuni 19 aastat. No ühesõnaga, noored siis, no ma ei tea, võib-olla tänaseks päevaks on see teatmeteos vananenud, võib-olla tiine isherid on veelgi nooremad, aga isegi on pakutud välja 13 kuni 19 aastat. Aga igal juhul. On selge see, et enamik popmuusikat tiineidžerite muusika oligi ju mõeldud ja on ka suures osas tänapäeval mõeldud umbes viieteist- aastastele tulebki siis nüüd skandinaavia teismelistel, aga no ma arvan ka vanema ja moelugu aastast 1965 lenne andel liik, hingson ansambel ja stop the Music. Peatage muusika. Teismeliste muusika tegi eelmise sajandi kuldsetel kuuekümnendatel muidugi ilma jabur lugusid tuli üksteise järel ja väga toredaid ja väga rütmikat ja väga sisukaid isegi võiks öelda mõne laulusõnade kohta. Enamik muidugi esimesest armastusest, kuid ka mitte ainult, oli palju filosoofiat, oli palju luulet, oli palju mõtisklusi ja miks ma seda praegu räägin, sellepärast et ansambli optimistid, see oli väga, väga selline populaarne ansambel kuuekümnendatel eelmisel sajandil. Ja ansambli optimistid solist ja suures osas selles ansambli juht Vello Salumets tegi loo lastekirjanik Ellen Niidu luule tuse sõnadele. Ja see rääkis siis ka nii-öelda nende stiineisheritest või, või lapsepõlvele töötavatest lastest. Ja seal olid siis umbes sellised sõnad laulus praegu kuuletajad, veel olen laps silmata, esindus süda taob ja taob ja peod on täis, Lillija peod on täis lilli, agama olen veel laps. No selline moesiis sõnad ma ütles, pean silmas Ellen Niidu ilusad sõnad ja muusika tuli juurde ja Vello Salumets laulis selle ära siis Vello Salumets, Ellen Niidu sõnadele ja laulu nimeks on veel. See on siis nüüdse tiineri Eigherite lävel olled ja lapsepõlvel lõpeb, ületades Vello Salumets. Ning söögi-. Ja virve. Ja virve. Ja silma? Nüüd. Ta oblillile. Kui nende teismeliste laulude juurde veel jääda, siis üks südantlõhestava maid on minu meelest olnud läbi aegade USA laulja pool änka lugu Joarmaid, Desdeni, sa oled minust Tartus ja sa oled minu ainus ja nii resoluutselt kõlab siis selles laulus poisi nõue oma tütarlapse vastu, et sina oled minu saatus. Sina oled minu ainus, täis ei tohi olla päriselus pool Anka nii truu ise ei olnud, kui ta laulus palus olla oma tütarlapsel. Kuigi ta oma esimese abikaasaga sai tervelt viis tütar sündis nende perekonda ja nad elasid ligi paarkümmend aastat koos tuli ka teine ja kolmas abielu. Kui kuldsete 60.-te aastate laulu Hits Joarmallisteni sündis, siis uskas laulja vis külvelise igavesse ja ainukese armastusse elus, et teist ei tohiks olla. No niisugused natiineidžeride laulud kord juba on olnud, eks me kuulame neid edasi. Võib-olla ka teemad, laiendame mõnes tulevases saates praegu, aga siis Joarmainestleni poolen ka sina oled minu saatus. Stop Music viis meid aastasse 1965 laululugu sisepeatage muusika. Ja me olemegi siis ka hetkel meil edasi selles kas sellepärast, et on, millest rääkida. Ja seitsmendal juulil 1965. aastal avati Tallinna Helsingi laevaliin. Kui sõjaeelne aeg välja arvata, siis noh, tuleb välja, et vaid pool sajandit natuke rohkem, paar aastat rohkem on laeva kahe linna vahel kursseerinud Georg Ots, suur reisilaev, reisipraam tuli hiljem. Esimene oli aga mootorlaev Vanemuine, mis käima pandi minaga. Noore ajakirjanikuna käisin selle laevaliini avamisel ja sündmus oli muidugi ajalooline ja nõudis pikka ettevalmistamist Tallinna poolt. Ja kust Moskvast need lõpuks load kätte saadi ja seda me täpselt ei tea, igal juhul välja nad aeti ja regulaarne laevaliiklus võis alata. Kuulame reportaaži selle laevaliini avamisest, saame tunda selle ajastu lõhna ja kuulame selle ajastu heli. Ja see on Tallinnfilmi kroonika heliriba, mille me nüüd eetrisse paneme, on seitsmes juuli 1965 avatakse Tallinn Helsingi laevaliini. Tallinna linnakomitee esimene sekretär Vaino väljas ja Eesti merelaevastiku valitsuse ülem Käbin avanesid regulaarse Reigi liikluse Tallinna ja Helsingi vahel. Mõne tunniga oli Vanemuine põhja pool Soome lahte ankrockleti Helsingi lõunasadam Tallinna linna täitevkomitee esimehele Johannes Undustile. Teistele saabunutele öeldi terve tulva. Roomlased tundsid uhiuue Laila vastu suurt huvi. Britli konverentsil tervitas Johannes Undus tallinlaste nimel Soome pealinna esindajaid. Vanemuise kapteni poolt korraldatud vastuvõtul viibisid välisminister Ahti Karja lainel. Eduskunna esimene aseesimees Paavo Aydia ning teised poliitika ja ühiskonnategelased Järgmisel hommikul kõnelejad Soome valitsuse nimel välisminister appi karja lainen ja Vanemuine võttis kursi Tallinnale. Mereteed hakkavad kasutama turistid, sportlased, näitlejad, mitmesugused delegatsioonid. Kuu jooksul suudab uus laevaliin teenindada tuhandeid reisijaid. Tallinna sadamas tervitas külalisi Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitja, välisminister Arnold Green. Soome kommunistliku partei peasekretär Pille pessi avaldas lootust, et uus laevaliin aitab tugevdada rahvaste sõprust. Meri meie vahel peab jääma rahuneks. Päev enne selle laevaliini avamist oli Tallinnas on veel üks pidulik lindilõikamine hästi rikas kuu sisse juulikuu 65. aastal pealinna jaoks Eesti jaoks. Ja nimelt avati Tallinnas kuuendal juulil pealinna esimene trollibussiliin selle liini algus ja lõpp, politsei siis niimoodi Estonia teatrist, hipodroomile ja hipodroomi tagasi Estonia teatrini ette hipodroomi lähedal asus ja asub ka muidugi praegu kuulus Paldiski maanteel psühhoneuroloogia haigla hakkas rahvas seda trolliliini kohe kutsuma Teaduste Akadeemia hulluma Jaliniks. Ja Teaduste Akadeemia raamatukogu oli seal Estonia kõrval ja nii oli siis liin ristitud Teaduste Akadeemia hullumaja liini. Aga noh, ega siis nimi ei riku meest ega nimi ei rikuga trolliliini. Trollid võeti vastu tallinlaste ja linna külaliste poolt suure rõõmuga ja sõitjaid, nagu me teame, jätkub ja jagu tänaseni. Ja kohe algas ka laiem trollijuhtide koolitamine ja nii sobibki siia juurde. Omaaegse kultuskultuslauluansambel võiks öelda Kuldse Trio laul kuue kuuga trollijuhiks matmine omapärane laul ja mille kutsus ellu just nimelt trolliliini avamine. Vaat niimoodi võib ajalugu mõjutada muusikad. Minu vanaema, kes kord sõitis hobutrammi, lausus Rivoos vaike volbri kestma ja suhu. Võtsin vanamammi mall õeks, siin koolis sai must roll, kes teenib. Kuna meil ju muud Allock ja sul on, ei astu timminud troll ajab sõitjatega jonni daam piletikontroll meie armu. Enne veel, kui seal ongi juhil limusiini tarensiive istmiku Altermann eelne jutatud Modroliisildile kuhu tänada eirama. Suns seitse somm klient viinast puru ja tulid meelootrolli taga peenis, kõva politseiinspektor, rammi Ekspress Meidele. Sarri andis kolmele neist malli, teistele, väljab käe. Kuulan raadiost juttu. Rahvusvahelises mastaabis tuletab 65. aasta noh, see aasta, kui meie süntrollija laevaliine avasime ennast meelde, aga verise Vietnami sõjaga. Ja nimelt 20. jaanuaril andis Ameerika Ühendriikide kongress president Lyndon Johnsonile loa välja välja andis loa viia sisse lisaväed daami. Ja tõukeks sai eelmisel, 64. aastal Tonkingi lahe intsident, kus väidetavalt USA laevu oli tulistatud, rünnatud kuidas täpselt, oli, ei tea keegi. Igal juhul läks sõda veel aktiivsemalt. Ja veel julgemaks ja Lõuna-Vietnami saabuvad Nangi provintsi umbes 6500 Ameerika Ühendriikide mereväelast. Ja miks see üritus või see hetk on tähtis, sellepärast et mereväelased said esimesteks Ameerika maavägede Vietnamis. Ja teatavasti sõdur sõdis Vietnamis 200000 USA sõdurit. Kujutagem ette 200000, kellest 59000 sai surma. Vapramaist vapramad ja kindlasti ka julmemad olid roheliselt Marretid. Need olid siis sõdurid erilise väljaõppe saanud, kes suutsid hüpata lennukilt sen siis nendesse džunglites ja olla vees ja ronida mööda mägesid üles ja soos võib-olla liguneda. Ühesõnaga kõvasti koolitatud ja harjutatud poisid roheliselt barretid. Muide, ka eestlasi oli nende hulgas tuntumad JÜRI Estam näiteks oli roheline Barrett tähendab meediasõnumite järgi Viido Polikarpus, buss oli Jüri Toomepuu oli, võib-olla olid mõned veel. Ja Vietnami sõda sõjas oli kindraliks ka veel Aleksander Einseln, nii et eestlaste osa Vietnami sõnas oli, näete, tähelepanu väärne. Kuid nagu ikka, see pole praegu meie nüüd põhiteema uurida. Ajalugu. Meie uurime teist külge, et millise muusika see ajalugu siis nii-öelda sünnitas, sest nagu ikka sõda toob alati uut kunsti jagama muusikasse, sest need suured kannatused, inimeste maad ja see traagika ja võidu võib-olla rõõm. Need on kõik sellised emotsionaalsed jooned, inimese moon, mis kindlasti mõjuvad, mõjutavad ka muusikat, kunsti ja kirjandust. Ja nii tehtiga kuulus ja estraadimaailmas edukas hitt rohelistes barrettidest Ameerikas. Vietnami sõjas tehti muidugi mitmeid laule, aga see oli, ütleme nii. Tänase päevani vist üks kuulsamaid, üks edukamaid. Ja need on siis Need rohelise barretid, kes võitlesid ööl ja päeval, vahet ei olnud, aga laulus sõnad on. Ja selle laulu pealkirjaks oli Mällad of kriin, veretz ja näris. See oli selline laulja pärizzeerler ja tema laulis selle loo ära ja selle eestikeelne vaste oleks sised. Ballaad rohelistest varrettidest on Vietnami sõda. Aeg meie saates ka saksakeelse laulu käes ei tohi unustada saksa Hispaaniat itaaliakeelseid lugusid. Inglise keel, muidu vallutab maailma muusika maailma. Aga enne seda, kui me saksakeelset lugu kuulame ka raadiokutsung läinud sajandi 60.-te aastate populaarsest raadiojaamast Deutsche Freisitsender Underphia. Tegu oli jälle piraatjaamaga, aga seekord poliitilise piraatjaamaga saatis propagandat saksa kommunistide vaatenurgast ja siis töötas nii-öelda saksa rahva sellele, sellele publikule, kes võib-olla kommunist ei pooldanud nii väga, aga siis noh, raadiojaan püüdis omaenda sfääri hõivata, et tolleaegsed Lääne-Saksa riiklikud raadiojaamad. Ma mõtlen just riiklikud raadiojaamad, palju moodsat muusikat ei mänginud, siis täitis seda just nimelt see poliitilise vastupropaganda jaamise punaste jaam võiks ka, on nimetatud. Tänaseni vaieldakse veel, et kassaatja tasusid rohkem lääne- või Ida-Saksa territooriumil. Mina ka täpselt seda ei tea. Selle raadiojaama ümber on palju kuuldusi ja, ja müstikat isegi igal juhul meie koolilastele seda peenikest poliitikat ei tundnud ega ei saanudki tunda. Meile sellest ei räägitud tol ajal tuubi ei olnud ja ei olnud ka internetti ja ei olnud ka kõiki neid portaale, kus midagi lugeda. Aga meie kuulasime sellest raadiost hoogsaid populaarse muusikaprogramme, mis algasid igal hommikul pool kaheksa kohaliku aja järgi pool kaheksa algasid nad peale ja meie õde Marikaga meie kodus keeras isa Aleksander tavaliselt raadio selle jaama peal lahti. Juba enne saate algust märkasime raadiojaama kutsungi peale ja siis läks lahti hoogne hoogne, selline hästi hästi moodne muusika, mis tol hetkel Euroopas ja maailmas moes oli. Aga saatja ise oli ülivõimas ja kostis meile tugevamini Tallinnas nõmmele kui tolleaegne 209 meetri lainepikkusega Tallinna riigiraadioprogramm. Ja nüüd, vaadates tagasi 1960. aasta suvel me võisime õde Marikaga ärgata näiteks järgmisel laulu saatel. See laev peab kordama saabuma. See on ilus kaunis lugu, filmi spireiuse lapsed, helilooja, Manos Hatšidakis ja saksa versiooni esitab meile sellele sellest filmiloost Melina Merkuuri deman kreeklanna muide ka hilisem Kreeka kultuuriminister siis Melina Mercury ja laul Filmist Pireiuse lapsed. Ühes varasemas saates me rääkisime, kuidas tehakse ettevalmistusi täispika ja kaheseerialise kunstilise filmi väntamise rokikuningas. Elvis Presley-ist. Ja mõtted algavad juba sel aastal. Nüüd ma loen, et ka sel aastal algavad ühe teise filmi võtted ja selles osaleb ja tuleb siis taas publiku ette ka kunagine superdiiva Sophia Loreen või Sophia Loren. Kuidas keegi tahab öelda? 84 aastane Loreen astub üles oma režissööri poja Eduardo Pointi filmist. Ja Euroopa kino kuldajastu tuntumaid näitlejanna Sid on juba kaasa löönud kahes oma poja filmis. Vaat nii palju, nii palju siis infot selle kohta ja Sophia Loren on veel ei olnud niimoodi, et poeg tunnetada läbi ja läbi ja ta viidi mind järgmisse stseeni alles siis, kui on tabanud ära minu kõige sügavama mõtte eelmises stseenis. Vaat nii hästi saavad siis ema ja poeg läbi ja teevad kunsti ja praegu pidavat olema need võttepäevad, kuni 10 tonni pikkused, aga Sophia, Loreeni tervis on tugevasti vastu pidanud ja ta läheb siis, nagu noorena läheb järmid järgmistesse võte päevadesse. Tervis on tugev. Kuid 1960. aastal oli Sydneys Moody Sophia Loren oli siis väga haige. Noor naine, ilus naine, filmidiiva mannekeen, laulja isegi, aga midagi teha, ta oli haige ja see laul, mida nad esitasid koos Peeter selleriga, Sophia Loren oligi sellest, et Sophie haigeks jäänud, kutsuti, arst ja noor naine palus arsti panengi käsi minu südame peale, sest ta lööb liiga kiiresti liiga tugevasti Vumbudi pumbudi. Vumbuni. Mu meel laulis selle laulu ära. Abielupaar. Linnad Reet ja Ivo Linna. Aga siis filmis oli film, mille nimeks oli miljonärid. Aga see laul filmi jaoks kirjutati, kuid filmi sisse ei läinud. Hakkas elama omaenda elu ja ta tegi niivõrd suureks. Ta on, ta sai Inglismaal näiteks viis nädalat olla kõikide teiste või rokk või estraadilaulude seas esinumber. Nii et siis kuulame seda lugu. Sophia Loren teeskleb end haigena ja palub arstil tema süda kuulata. Sesse süda teeb kogu aeg Vumbani pom, pom, pom, pom, pom pani. Nüüd on aeg vaadata ka raadio nord edetabelit aastal 1962 ja suvel rootsi piraatraadio raadioluud ja laine on 500 meetrit laeval Von luur. Nii Kadri veel Colo rail homne laani loomulisestas Oudova bioloog. Rokkmuusikali nii populaarne, et lugude loomisse toodi sisse juba lapsed pandi laulma, lapsed pandi tantsima, lapsed tegid koos isade-emadega tihtipeale päris võõraste artistidega leiti lapsed, kes olid musikaalsed ja nii sündis terve rida huvitavaid numbreid, kus lapsed laulsid, tantsisid ja naersid ja kiitsid kõike seda, mis tema ümber toimub ja nendest said juba uued tähed. Ja mis kõige tähtsam, lapsed pidid vuugi vuugirütmi hästi, kuulame sellesse sisse elama. Kuidas laps kuulab puugi puugirütmi. Ameerika laulja, vask, Lifar kohes meile seletab selle asja ära. Weimisid muugi on loo nimeks ja see oli Põhjamaades erakordselt populaarne tarne. Siis aasta 1962 ja raadionuut poplugu Weimisiidingugi masclifar laulab meile. Sellega hakkame ka tänaseks lõpetama ja aeg hakkab siin täis saama, vaatan, läheb kiiresti, kui head muusikat kuulad. Kohtume jälle järgmisel neljapäeval, kui saatus lubab. Ja lõpulugu on kuldsete 60.-te Rootsi kitarriansambel Botnic Sis Botnikud poolt. Ja meie kuulame ühte populaarset lugu, õud spinning, huil on selle pealkirjaks. Ja meie muidugi tunneme siin ära kohe peaaegu et eesti rahvalauluna lauldud vana vokk meil Artur Rinne esitas selle siis kuidas tema kuulas vana vokiratta urinat ja ansambel sputnik, seal mängivad ise meele ära vana vokk. Sellega on tänane saade lõppenud ja ootame uusi kohtumisi.