Vikerraadio eetris on nostalgiasaade iidranda vu. Tere, tere, head kuld, Randevus, saate kuulajad. Minge nüüd üheskoos tagasi kaugetesse aegadesse jälle. See on ju meie saate sisu ja meie saate eesmärk. Huvitav, et lapsepõlves või nooruses nähtud mõni film, aga võib olla ka teatrietendus ja eriti seal kõlanud laul jääb meile kauaks ajaks meelde ka paljudes üksikasjades. Nii on pärast eelmist saadet õige mitu kuulajad helistanud ja kõik nad meenutasid india filme. Hulkur ja härra, 420. Millistes me eelmises saates rääkisime? Ja mõlemad filmid olid meil Eestis eelmise sajandi viiekümnendail aastail väga populaarsed väga populaarsel filmil ja neis mängis vaest hulkuri poissi, India kino, Hollywoodi supertäht, Ratškapoor, miks te mängisite vaid ühe laulu neist filmidest, ometi oli neis palju head muusikat ja mõlemad filmid lõppesid õnnelikult. Vaat niimoodi ütles üks helistaja, et mängige rohkem selle hea filmi, head muusikat. Olgu me kuulame siis filmis härra 420, lõpuloo, õnnelik lõpp selles filmis, see kujutab endast uhked pidu ühes üliluksuslikus restoranis, kus kõik tegelased nii head kui halvad lõpuks jälle kokku saavad, et noorpaarile õnne soovida. Noorpaar nagu ikka paljudes nendes filmides üks pool, siis seekord mees oli hästi vaene ja neiu jälle kamm ja no siis noormees sai ka ikkagi temaga kokku, sugulased olid nõus ja niimoodi tuli siis õnnelik filmi lõpse happy end, nagu seda öeldakse maailma keeles ja ilus lugu sellele suurele lõppu Nendele seenidele, selles üliluksuslikus restoranis ja kõik tantsivad, kõik kallistavad üksteis, kõik naeravad. Kõik ma ei tea, kingivad seal lilli, löövad klaase, kokku, on käimas üks suur suur õllepidu ja lugu, mis mängib sel ajal, mida lauldakse, on pealkirjaga. India 1955. aasta film härra 420. Kõik on lõpuks õnnelikud. Raš kapur. 18 aastat varem valminud sakslastel menufilm tango Noturlo oli hoopis vastupidine India filmile, kus me praegu muusikat kuulasime. See oli tragöödia, kus hea halba ei võitnud. Peaosas Poola neegri. Ilus naine, hea näitleja, huvitavad esialgu pidi peaosa mängima tuntud Marlentiinrif, aga uus noor talent, Poola neegri võitis konkursi ja tema läks filmi. Ja film on nii kuulus, peatume temal mõne hetke, seda enam, et paljudele tulevad tuttavad mälestused meelde, eriti kui me seda laulu kuulame. Ja minul on praegu käes koopia 1937. aasta Eesti ajakirjast pealkirjaga huvitav surnaal leht. Selline ajakiri oli siis ja selle ajakirja 30 kaheksandas numbris, mis ilmus siis 1937. aasta 31. detsembril vana-aasta õhtul, siis ja seal on ka pikem artikkel, tango LoTurno tango koht filmis. Ja siin on siis mõned read, kirjaartikkel on pikk, aga meie vaatame neid mõningaid ridu, mis meid võib-olla huvitav ja see ajakiri siis huvitav shournaal. Leht kirjutas niimoodi. Traagika näitekunstis oli aeg, mil kaljukindlalt usuti, et ehtne draama olevat võimalik vaid kõrgema seltskonna miljöös kus liiguvad keisrid, kuningad ja vürstid. Lihtsurelike seevastu võidavad kujutada vaid ja antides ja nalja mänges. Tänapäeval on aga lood vastupidised, nii kirjutab siis ajakiri huvitav shournaal leht. Ma jätkan tsiteerimist poola neegri sammub läbi sündmusterikka naise elu vahejaamade Kuulsa lauljanna ana armastava naisena, õnneliku emana kuni traagilise konfliktini. Poola neegri olemuselt anti kreetsijal boheemlane leegitsev ja ohjeldamatu naine ilma hinge pelgupaigad Ta kirgede suur kodutu. Nii kirjutas siis huvitav surnaal leht 1937. aastal ja meie kuulamegi nüüd selle filmi siis nimiloo ja kuulame siis kirgede suure kodutu häält, nii ajakirju, kirjutas kirgede suure kodu Hääl, Poola, neegri ja tango, LoTurna. Sellesama sõjaeelse ehk eestiaegse ajakirja huvitav surna leht 1937. aasta 31. detsembrinumbris on ka väike uudisnupp, mis imehästi meie saatesse sobib. Siis 82 aastat hiljem pärast ilmumist näete, kuidas võib ajakirjandust teha ja missis selles nupus teada antakse, aga antakse teada järgmist, et järgmise, 1938. aasta neljandal jaanuaril pühitseb 10 aastasel lavategevuse tähtpäeva Estonia Trei koomik Ants Eskola oma tuluõhtuga, mil puhul mängitakse lavatüki sügismanöövreid. Eskonnal on see esimene tähtpäev ja tema arvurikastel pooldajatel on võimalus avaldada oma kiindumust sügismanöövrite külastamisega. Niimoodi kirjutas siis ajakiri huvitav shourna leht ja veel on huvitav vaadata siin kõrval, et sellel Ants Eskola siis kutseartiklile kutse nupu kõrval on veel teine selline nupukene, kus öeldakse. See reklaam nagu on seal kõrval ja öeldakse niimoodi, et uue aasta vastuvõtt tahab kujuneda suurejoonelisemaks. Kui viimastel aastatel on olnud, tuleb õigel ajal koht kinni panna. Lokaalides ja restoranides on lauad kinni pandud juba kuu aega varem olid kinni pandud ja sellise pühademeeleolus tähistas Estonlane Ants Eskola oma esimest lavajuubelit 10 aastat. Mõelge, kui ammu see oli. Ja siia juurde ka heliplaate samast ajast. Ants Eskola ja orkester priid veebli juhatusel, sõdurid ruudus. See on välismaaline laule, muusika, helilooja, normi on siin öeldud sõnad. Siis luuletajal, Garfeldilt ja eestikeelsed sõnad lipult Estonia On krämmafori cool hing on kirjutatud siia peale aasta 1937 ja veel juurde stuudio his marste suvaisson siis Ameerika heliplaadifirma ja Ants Eskola sõduri truudus On aasta 1937. Ei ta loba ei loo. Ma armusin ta voore. Armastan sind mu jalge laia jule tunda. Külm on ta nii aega. Poole hui. Piiga. Moone ju kui ka. Suisa Survarri domeeni. Ja nüüd me teeme umbes 10 aasta pikkuse hüppe ja randume aastast 1956 oma tagasivaatega muusika ja eluajalukku banaanikasvatajate juurde läheme jah, jah, banaanikasvatajate juurde läheme ja sealsamas sündis ka selle aasta menulugu. Võud song, see on siis noh, banaanipaatide laul, paat, kuldseid vilju täis uhkelt banaane, ilusaid lõhnavaid on täis paat ja sõit läheb turule, et head hinda saada, siis nende banaanide eest. Ja meie jaoks on laul pisut eriline kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et kuldsete 60.-te aastate eesti noortekohviku publiku seas oli see väga populaarne laul. Ja teiseks sellepärast, et üks Eesti raadiojaam, mis nädalavahetustel edastab uudiseid koduvabariigist, kasutab juba aastaid selle laulumotiivi oma saate peakujunduses. Vaat niisiis nüüd banaani korjajate laul, Värnana songija esineb 1927. aastal sündinud Jamaika päritolu kalipso laulja, näitleja, filantroop ning banaanivabariigi kodanikuõiguste eest võitleja. Suur Harry Belafonte. Niisiis banaanivilju täis paat läheb nüüd jõed pidi allapoole, et jõuda turule ja laulab meile, Harry Belafonte. Aastaid tagasi oli Kalaverali neemel Ameerika Ühendriikides Florida poolsaare Atlandi ookeani rannikul tähelepanu väärne sündmus ka meie tänaste maal kodanike jaoks. Niisiis tänaste maailmakodanike jaoks oli tähtis sündmus ja see oli nimelt 10. juunil 1962 lasti Kennedy kosmosekeskusest orbiidile televisiooni satelliit del staar oli tema nimeks siis sõnades televisioon ja staar, televisioonitäht mitte nüüd küll siis elav inimene televisioonitähena, kes ekraanil käib, aga see oli siis satelliitmaa kunstlik kaaslane. Staar televisioonitäht hakkas esimesena maailmas edastama televisiooni Nonii programme. No nüüd on satelliittelevisioon meile igapäevane asi. Nii mõnelgi perekonnal on siis seal karp televiisori kõrvale keerab ja otsib sealt sadu ja sadu telejaamu, aga siis oli see esimene satelliit ja see oli suur ime 1962. aastal ja sellest aastast ja sellest sündmusest sai siis suur samm telepildi ülemaailmse edastamise suunas. No meie otsime oma saates sündmustele ka sidet muusikas ja nii võime öelda, et seekord oli side otsene kitarriansambel tornaado ess lõi kohe samal aastal suure menuloo pealkirjaga del staar. Niisiis nagu see satelliit oli. Ja hetkega oli lugu Inglismaa ja hetkega USA edetabelite tipus. Ja paljud, ma ütleksin niimoodi, paljud minu eakaaslased tol ajal olid kurvad või valasid pisara seda lugu kuulates, mis pärast, aga sellepärast siis käidi õhtuti taevasse vaatamas ja sputnikuid otsimas, siis neid oli juba maakaaslasi oli tulnud õige mitu ja siis, kui kaua aega vaatasid, nägid üks vilkuv tähtsa sõidab üle taeva ja siis oli väga hea tunne, et ma nägin seda maagia tehiskaaslast. Ja kui inimesed teadsid, et nendel paljude vilkuvate täpikeste hulgas selles mõõtmatus kosmoses on ka sinul lemmiklaulu satelliit no siis võis silmad märjaks võtta. Niivõrd lähedaseks oli enim stele inimkonnale ja inimestele saanud ilmaruum, eriti aga noorte jaoks, kelle seas tornaado. Ansambli del staar oli tõeline plaadi hitt, tõeline tantsulugu. Tõeline populaarne laulab lüüsis del staar 1962 ja ansambel tornaado-s. Umbes samal ajal, kui sündis televisioonisaateid, edastama maa kunstliku kaaslase. Ma ütleksin ime mis sünnitas omakorda populaarse instrumentaalloo, nagu me rääkisime, del staar. Ja umbes samal ajal juhtus estraadimuusikamaailmas teinegi ime. Üks Belgia kloostris elav nunn hakkas järsku avalikkuse ees laulma ja andis välja heliplaadi pealkirjaga laulev nunn ehk Dominik. Enneolematu sündmus tol ajal nunnad laulavad Janad plaate välja. Ega tänapäevalgi seda pole. Kuid Belgia päritoluga nunna nimi oli Jean pool mari tekkers. Tema elas koos sõbranna nii Pedžeriga ja vaaterlo linna kloostris ning lauljasse Marie tekkers kandis usu nime. Laki Gaabriel, õnnelik Gaabriel, rõõmus Gaabriel ja lugu Tomi niiksay enne olematu menu osaliseks. No ma rõhutan ikka vaata, mis on saanud enneolematu menu osaliseks. Aga sellepärast, et need on tõesti väga kuulsad lood, mida me siin oma saadetes mängime tõelise tippplaadil. Ja praegu on siis dominiik, mis sai ka siis enneolematu menu osaliseks on jäänud ainsaks belgia heliplaadiks, mis USAs populaarsustabelite tippu on jõudnud kogu ajaloo jooksul. Ja lugu jõudis ka kuulsa muusikaajakirja Mill spordi kõigi aegade 100 menukama laulu hulka. Kahjuks ei soosinud saatus, nunna võib-olla ei meeldinud, see ei meeldinud see kõikvõimsale. Härrale, kes meid juhib, ei meeldinud see, et nunna hakkas laulma. Võib-olla ei meeldinud see, et nunn valis liiga kerge tee ja karistas siis teda selle eest rängalt. Koos südamesõbranna Anni Petcheriga tegi sealpool Marin tekkers 29. märtsil 1985 enesetapu. Nad läksid kahekesi kaks naist koos surma. Ja enesetapu teatas kirjutasid nad, et nad ei ole oma usust loobunud. Hauakivile on kirjutatud tekst. Ma nägin, kuidas ta hing pilvede kaudu lendas. Ja meie kuulame nüüd seda laulu selle naise laulu, kelle hing läbi pilvede lendas. Šanbool mari tekkers ehk laulev null laulu nimeks on Dominic. No ei ole nii suured kuulsused elavad vaid kunagi varem ei iginoor poplaulumeister poplauljal tuhandete sadade tuhandete lemmik moris, lehtla on, elab meie seas ja tuleb nüüd meie saatesse. Ta on ikka rivis ikka laval ja ikka oma rahvaga. Tema on see, kes paneb vaba rahvalaulud kõlama siin Läänemere kaldal Läänemere lainete kohinat, aitäh. Ja nüüd ma annan sõna ajaloost võetud intervjuuks. Annan sõna muusika asjatundjale Olavi pihlamäele. Helisalvestus on 2016.-st aastast, kui ma ütleksin, suur porga tähistas oma seitsmekümnendat sünnipäeva. Kuulame, mida ütles sel puhul Olavi pihlamägi. Kui nüüd küsida minu käest, mis on tema kõige kuulsam laul siis ilmselt Ma ei valeta, kui ütlen, see on Läänemerele. Kuigi paljud arvavad, et tegemist on Eesti lauluga, pole see teps mitte. Selle laulu kirjutas eelmise sajandi alguses saksa päritoluga Šveitsi helilooja ja koori Simonkraanlik. See sai Ida-Preisimaal nii populaarseks, et ta oli nagu rahvushümni ja Königsbergi raadiojaam kasutas seda meloodiat oma. Armastan päikest. Boris Lehtlaane ei ole pärjatud kõrgete autasudega, vahest tasub meenutada 2008. aastal talle antud kuldset plaati panuse eest Eesti popmuusikasse kuid ta on ennast kirjutanud sisse meie eestlaste südametesse ja tema esinemisgraafik on erakordselt tihe. Tänasel juubelipäeval tahaks teile soovida tervist ja seda, et talle ikkagi jätkuks kuulajaid. Sest kui on kuulajaid, on purist, lehtla on meiega ning teda väga hästi tundes. Ma julgen välja öelda, et kui keegi peaks talle sünnipäevalaulu laulma, siis on see ainult tema ise. Palju õnne. Ja nüüd siis Läänemere lained moris lehtla või teistpidi, Boris Leht, Laan ja Läänemere lained. No. Suures. Samaga. No mina tean, et nii Olavi pihlamäe kui Boris Lehtlaane lemmiklauljaks oli ja on ka siiani rokikuningas Elvis Presley. Ka minu õe õe Maarika ja paljude teiste kõige meie tuttavate kõige armastatum laulja on Elvis. Ja nende helmise fännide hulgas on ka juba küpsesse ikka jõudnud minu klassi- ja koolikaaslased, nende kõigi lemmik oli Elvis Presley. Ja selline oleks siis väikene üleminek tänasele tähtpäevale meie saates. Ja tähtpäev on selline. 1977. aasta 16. augustil. Oma kodulinna Memphise haiglas suri 42 aasta vanuses kuningas Elvis. See uudis šokeeris muusikamaailma. No kuidas saab olla nii suur, nii kuulus ja nii noorelt. Kõik planeedi raadio- ja telejaamad raadio ja televisiooni stuudios andsid ootamatu kurva teate esimese uudisena. Mina olin ka, ma ütleksin niimoodi, kas need šokeeritud, aga väga väga selliselt nagu sain hoobi oma, ütle, mis oma olemisse ja ma ei suutnud nagu sellest aru saadad, Elvist enam ei ole. Ja nüüd tagantjärele on võib-olla noh, nagu see mõte on naiivne, võib-olla, aga mul on täpselt meeles, mida ma siis mõtlesin. Ja ma mõtlesin niimoodi, kui Elvis on surnud, siis on ka minu noorus ja minu elu lõppenud. Vaat niimoodi rääkis kolmekümneaastane noormees iseendaga Elvis Presley surmapäeval. Nii see oli. Nüüd laulab meelendani Mirror, selline laul ja, ja see on Elvise mälestuslaul alluri mända. Elvis Presley. Need kõik jääme meenutama Elvist, kõik, kes teda on armastanud, kes teda armastavad ja kes loodavad Need eelmisest tuleb veel palju-palju häid uudiseid, sest tema pärand muusika põrandal läbi uurimata ja nüüd on kuulda, et tuleb ka pikk kaheosaline kahe seerialine kunstiline film suure Elvise elust. Lani Mir laulab meile Aeluli mömm, Elvis pressoli. Aitäh, et meid kuulasite saade hakkab jõudma lõpule. Kohtume nädala pärast neljapäeval, kui saatus lubab. Ilusat suve jätku kõigile päikest, naeru ja rõõmu ja lõpulugu nagu ikka instrumentaalmuusikast. Ja siin on tulemas Elvise ülikuulus Sheila House, vrakk, vangimaja rock ja seekord siis sansstuudio stuudio, kus Elvis oma esimese plaadid plaadistas selle sansstuudio orkestripoolne kingitus oma kuningale. Elvisele mälestused sanstuudio orkestrilt Chain Haus rokk Elvis Presley üks leivanumbritest.