Tervist boreaalia saade tervitab sind kuulaja jälle ja täna tuleb juttu neemetsitest. Boraalia külaliseks on Sven-Erik Soosaar, kes on Eesti keele Instituudi teadur. Tervist, tervist. Kas vastab tõele väide, et neeletasid on Boraalsetest rahvastest tõenäoliselt kõige tugevama rahvustundega või sellise iseolemistundega rahvas üldse? Ma arvan, et võib küll niimoodi öelda, esiteks on nad kõige suuremad rahvaarvult, mis juba näitab seda, et nad on vastu pidanud radade pikkust allasurumist ja diskrimineerimist. Neenetsite seas on kõige kõrgem emakeelsus protsent põhja Ravastast. Ligi 80 protsenti neist, kes ennast neenetsi yks nimetab, ütlevad, et nende, kelleks on ka neenetsi keel teiste põhjarahvaste puhul see protsent on palju väiksem. See näitab, et nad on oma keelte kultuuri kõige paremini suutnud alal hoida ja, ja siiamaani valdavalt valdavas osas, siis suhtlevad neenetsi keeles omavahel omavahel, jah. Kas kas võib tulla mingisugustest rahvuslikest iseärasustest või need on oma iseloomult, milline on? Ütleme, et kui, kui neenetsi ka kokku puutuda, siis esialgu ta on kindlasti üsna selline tagasihoidlik ja omaette hoidev. Aga kui ta näeb, et, et see valge inimene, kes temaga Ta püüab, et on, on tõesti heatahtlik ja huvitub neile tsid kultuurist siis siis kui nad ennast avavad, siis nad on väga sõbralikud ja ja abivalmis inimesed ja ka lõbusad. Neile meeldib laulda ja jutte pajatada ning nende seltsis on tore aega. Ühesõnaga, nende selline põhjamaiselt väga karge eluviis, eriti tundraneenetsi site puhul tingib selle, et nad peavad ise endale elu selliseks mõnusamaks soojemaks ja päikeselise vaks tegevat. Jah, et kliima on selline üsna karm, talvel on hästi külm. Mul on jälle küll, on soojem, aga samas kiusavad igasugu putukad näide. Ja, ja seetõttu selles karmis kliimas, et ellu jääda, siis tuleb osata asju nagu lõbusamalt kuidagi läbi nalja võtta. Millised on Leenetsite peamised asualad? Nimetasite on, on tegelikult, elavad tohutu suurel maa-alal Läänes, ulatub nende asuala Khani poolsaareni Arhangelski oblasti lääneosas, valge mere läänes ja idas kuni siis Taimõri poolsaareni. Et see on päris mitme 1000 kilomeetrine ala ja hinnanguliselt umbes miljon ruutkilomeetrit, kus nad varem rändasid. Tänapäeval on nad osalt juba vaikseks muudetud. Vaatamata oma väikesele rahvaarvule viimase rahvaloenduse andmeil umbes 41000 inimest on nende asuala määratu tohutu suur. Aga tuleb ette ka praegusel ajal seda, et üks neenetsi mees hüppab nartale ja siis nii noh, nii paarsada kilomeetrit läheb. Pruudi järele kindlasti tuleb ette, sest päris suur osa nendest on siiski säilitanud selle nomaatse eluviisi, et nad ei ole päris paikseks suudetud neid teha, kuigi seda on vene ja nõukogude võim püüdnud pikka aega saavutada, aga aga siiamaani siiski on mitmed nende hõimud või perekonnad rändavad tundras siiamaani ringi oma põhjapõdrakarjad ega nii et põhiliselt on see liikumine põhja-lõunasuunaline niimoodi, et talvel minnakse lõuna poole ja siis suvel jälle tagasi Läänemere äärde sest seal on nagu ilm on tuulisem ja jahedam ja ei ole neid metsikuid sääse parvasid, mis nagu seal lõuna pool taiga piiril neid kiusavad. Jah, no sellest võib ette kujutada tõesti, et tegu on erakordselt suure vabadus meelega rahvaga, et, et nad on nagu siberi Pedueenid, kes kes ei tunne ühe või teise vöötme piire. Leemets, nii palju kui mina mäletan, nende endi keeles tähendas päris inimest. Jah, et see nad ise nimetavad ennast nii, nii et sealt see nii ongi nagu päris tõeline, tõeline, tõelise ebatõeline inimene, hinnang siis kõik, kõik teised rahvad, kellega nad kokku on puutunud. Kui nüüd nimetada tähtsamat rahvad, et kellega nad neenetsi kokku puutuvad, siis on, meenutasid samojeedi rahvas, teised sama Jedid on veel einetsid ja kanassaanid, kes siis ida pool tai mõõril elavad. Et nendega on idapoolsetel Leenetlastel kindlasti kokkupuuteid olnud ajaloo jooksul komida, kes elavad neenetsi Sitest lõuna pool Uuralites veidi siis lääne poole ja juba viimased neli-viissada aastat ka venelased, kellega siis on viimasel ajal kõige kõige tihedamad kontaktid ja kes on enne ütlesite elu kõige rohkem mõjutanud? Kui neemes avaneb muidu selline enesesse tõmbunud ja laulab ja pajatab lugusid, siis mõtlesin, et teil on pajatada mingisuguseid saagasid rohketest lahingutest, võitlustest kommidega või venelastega või jah, on on neenetsi sõjakas rahvas. Jah, ma arvan, et minevikus kindlasti, et nende müütidest võib küll näha, et nad on, on minevikus kõvasti sõdinud, mitte seal enne venelaste tulekut olnud, sõdinud, küll paanidega, küll komidega, küll on nad ka sõdinud selliste pool mütiliste rahvastega keda ainult nemad ise on läinud ja keda ainult nemad ise on näinud. Et need müütides on päris päris veriseid kirjeldusi nendest konfliktidest, mis neil naaberrahvastega olnud ja tegelikult oma oma rahva sees on ka olnud, et on üks erinevate hõimude vahel, on vahetevahel tekkinud konflikte. Kui palju üksteisest üleüldse neeletsid, kes asetsevad eri piirkondades, on siis neenetsi, rahvusringkond või maalipoolsaar? Ei mõõda. Kui palju need erinevad kogukonnad üksteisest erinevad, keelelised ju kindlasti mingid dialektid on, on küll. Aga aga arvestades seda, seda tohutut, et maa-ala, millal nad paiknevad, siis on need erinevused siiski üllatavalt väiksed. Suurem erinevus on metsaneenetsi site ja tundraneenetsi vahel, et metsaneenetsi loetaksegi sisuliselt ka omaette rahvaks, et nad on nagu keeleliselt küll väga lähedased, aga oma eluviisilt on nad siiski selgelt erinevad. Tundraneenetsi tõst ja võrreldes siis teiste nimetasite ka keel on neil hoopis erinev selles suhtes, et ega metsaneenetsi tundraneenetsi omavahel ei rääkida, ei saa, et nad, see keel on niivõrd erinev, et kui. Tundra Leemets läheb metsaneenetsi tüdruku juurde, ütleb, et tule mulle naiseks, et kas ta tüdruk üldse aru saab, et teda naiseks palutakse. Ega ei saa siis, jah, ma arvan, et ei pruugi saada. Aga Jamali neenetsi ja Taimõri need saavad Põhja-Jäämere rannikul kokku, löövad Ühed, ütlevad mina, müün sulle 500 põhjapõtra. Ma arvan, et nende vahel probleemi ei teki, et isegi need läänepoolsed Arhangelski oblastis elavad neelatasid keel on ka niivõrd sarnane, et noh, peale väikest tegemist on nad suutelised omavahel rääkima mõlemat omas murdes, kuigi nad elavad mitu mitu 1000 kilomeetrit üksteisest eemal, et see tegelikult näitab, et see Leenetasid levik sinna lääne poole on olnud suhteliselt hiline, et see keel ei ole veel jõudnud muutuda niivõrd erinevaks, sealt on säilinud sellisel kujul ja võib loota, et liida säilib ka edasi. Lootma peab, kuigi olud selleks ei ole just väga soodsad, sest Venemaal see rahvastikupoliitika üldine poliitika, majanduslik poliitika, nende põhjaalade vallutamisel ja maavarade kasutamisel siiski avaldab väga suurt assimileeriv mõju Enetsitele. Kui jälgida statistikat, siis on näha, et hoolimata sellest siiani küllaltki kõrges dema keeldus protsendis protsent siiski väheneb pidevalt. Et siiani see protsess aeglane olnud, aga aga selge tendents on ikkagi sinnapoole, et, et neelatasid üha rohkem hakkavad unustama oma emakeelt, mida ei saa ka tegelikult üldsegi imeks panna, sest arvestades seda, kuidas need on nüüd juba pool pool sajandit iiternaatides kasvatatud neenetsi, lapsi praktiliselt ainult vene keeles ja ka see suhtumine ei ole olnud just eriti soosiv või, või sõbralik oma oma keele kasutamise suhtes, arvestades neid ebasoodsaid olusid, siis ma arvan, et need on päris hästi vastu pidanud. Kuidas on õlles ehitunud meeneltsite selline kogukonna korrald? Neinatasite üldiselt elavad ühe suure perena, kus siis on ühes telgis või summ nagu öeldakse, elab siis vanemad koos oma suure lasteperega ja siis ka vanavanemad, kes võib-olla ise ise ei tuleks enam toime ja, ja noh, vahest on ka, et juba täiskasvanuks saanud pojad on ühes peres nagu veel koos. Noh, see sõltub sellest, et kui palju on, on põtru, sest selleks, et oleks võimalik nagu omaette perena elada, on, on vaja mingi minimaalne arv põtru, et see on sõltuvalt seal oludest on ütleme, kuskil 150 200 võiks minimaalne arv olla, et see on juba noh, väga väike, sellise põtrade arvuga on raske raske toime tulla, aga noh, ütleme 1000 põtra on juba selline enam-vähem, millega üks pere normaalset Mehe ikas, kui tal on nagu jõukad vanemad, siis ta saab anda osa oma karjast, sellele osaleja saab kasutada nii-öelda oma oma pere ja eraldi eraldi telgis elama. Aga noh, sellised pered tavaliselt, kes siis on sugulased omavahel, nad moodustavad hõimkondi, et nad siis koos kuvad tundras ringi, et seal on siis võib-olla kuskil viis kuni 10 seda telki või trummi koos on laagris karjatavad oma põtru. Te kuulete boreaaria saadet ja tänan jutu neenetsitest. Boraalia külaline on Sven-Erik Soosaar, Eesti keele Instituudi teadur. Neenetsi isa tunduks olevat selline absoluutne autoriteet, ütleb, et poeg nüüd on sinu aeg. Siin on sinu 250 või 300 põtra, mul sel aastal võib paari aasta jooksul on olnud kehvemad ajad, ma ei saa sulle rohkem anda. Aga selle ütleme selle 250 põdraga peatse pruudi leidma. Midagi taolist võiks toimida neile tsite juures. Selleks, et ei toimuks nagu liiga lähedasi abielusid, sest nad peavad selle naise leidma omale kuskilt mõnest teisest neenetsi hõimust. Müütidest on näha, et vanasti võeti naine vahest ka mõnest teisest rahvast hoopis, et abiellute oli ka abielusid näiteks seal ida pool, näiteks Tolgaanidega jaa, jaa. Ja noh, see on nagu hädavajalik, nii väikese rahva puhul, need ei muutuks genofond meil iga halvaks sõjas ja liiga hapraks. Aga üldiselt nad eelistavad siiski oma rahvuse siseselt pruuti leida. Üldiselt küll jah, ongi üks selline positiivne pool sellele, et on teada, et ega, ega venelased väga hästi ei suhtu Neinitsitesse seetõttu ka venelaste vahelisi segaabielusid ei ole nii, nii palju, kui seal võib olla suurematel soome-ugri rahvaste ja eriti, mis puudutab nüüd neid neid neenetsi, kes seal elavad oma traditsioonilist eluviisi, siis venelasi või teisi suuremaid rahvaid, kes tahaksid sellist eluviisi elada. Ilmselt väga vähe, leidub selliseid vene naisi, kes oleksid nõus näiteks neenetsi k Summi trummi elama oma minema või igavene mehi, kes hakkaksid seal põhjapõtru karjatama, eks ole, nende eluviisist tingitud, see. No need siit eluviis ja kindlasti on kõige enam dramatiseeritud nartad koerad, põhjapõdrad kihutavad seal piki Põhja-Jäämere rannikut edasi-tagasi, ajavad põdrakarju. Et ega nad suurt mingit suurt värvatud tööd ei teegi, et et põdrad toovad muudkui vasikaid ja ja nii saab, nahkasid ja nii saab põhjapõdraliha ja ja et mis tööd neil ikka seal teha, sina ise oled jommis elanud? Milline näeb üks, üks selline keskeltläbi neenetsi päev välja, see võib tunduda, et ega seal midagi teha ei ole, aga tegelikult on neil päevad on täis ja selle raske karmi kliima tõttu on, on tundras elus püsimine küllaltki raske, et pidevalt peab silma peal hoidma oma põtradele, sest tundras liigub ringi, hunte, mõnes kohas ka jääkarusid ja viimasel ajal ka inimesi salakütte kui neid nii võib nimetada. Aga jah, ka selliseid inimesi, kes tulevad helikopteritega, lasevad sealt helikopteri pealt, näiteks. Neeme, ütlesite põtru maha ja siis viivad neid minema. See on nagu üks asi, et tuleb pidevalt oma putradel. Nii päeval kui öösel valves olla, et selleks siis ongi, et et tavaliselt ühe pereisa pojad siis niimoodi vahetustega käivad, et nagu ööpäev läbi ollakse valvas, seal hundid ligi ei tuleks või ka lihtsalt põdrad laiali ei jookseks, sest noh, ega põhjapõder selline väga, väga taltsas loom, et ta ikka teda peab ikka koertega karjatama ja valvama, et nad kuskile laiali ei jookseks. Kari, ega seal tundras on mingisuguseid, aedikuid neile ei ehitata jäädakse paika kuhugi nädalaks ajaks või paariks. Üldiselt ei ehitata jah, et see on ainult siis, kui näiteks sealt karjast lahutada mingi osa põhjapõtra, siis siis üritatakse vaikseid aedikuid teha nii et neid paremini lahku ajada, aga aga üldiselt on nad lihtsalt tundras seal laiali ja koerad jooksevad seal ringi ja ja hoiavad neid neil silma peal. Mis muud tööd on sellised meeletasitel tundra eluks hädavajalikud, mis neid elus hoiavad ja mida ei tohi kunagi meelest lasta. No üks asi on muidugi küttimine on väga oluline, et see annab meile lisa lisa toitusestega. Kui sul põhjapõtru ei ole piisavalt, on olnud halb aasta või midagi siis tuleb muude loomadega omal elu sees hoida, et kütitakse kõiki loomi, mis nagu tundras elavad, et polaarrebased jänesed muidugi. Ja kui õnneks läheb siis ka mõni hunt lõugama pool, siis kus juba puid on seal ikka oravaid. Muid karu, zoomi, need küttimine ja, ja siis muidugi ka kalapüük. Tundras on väga kalarikkad, jõed ja järved, kala on ka üks väga oluline osa meenutasite menüüst ja suve lõpus kindlasti ka marjade korjamine, murakad igasugu söödavad juurikad ja muidugi ka küttepuude korjamine. Et tegevust on, on tundras väga palju ja muidugi tuleb arvestada, et tänapäeval võib-olla vähem, aga, aga siiski ka suures osas kus tuleb ju kõik ise valmistada, samuti need telginahad, sealt saadakse ka jalatseid, Untad ja kõik need mantlid, Malitsaks nimetatakse neenetsi meeste suurülematel. Need tuleb kõik siis ise ise teha ja ise valmis õmmelda. Tegumoed on ka kindlasti. Ühel hõimul ühtemoodi teisel juhul. Nojah, eks need mustrid kindlasti veidi erinevad praktiliselt kõik oma riietuse, nad saavad jah siis põhjapõdrast. Et isegi need niidid, millega kokku õmmeldakse, need võetakse põhjapõdra kõõlustest tehakse kõik on meil nagu omal käepärast tänapäeval muidugi on, on võimalik ka neil juba poest osta neid, kui nad lähevad kuskile lähemasse linna aga noh, muidugi traditsioonilised rõivad ja ilma milleta nagu tundras hakkama ei saanud ja need tuleb meil endil teha, et siis mingid särgid ja linikud või mis seal ja sellised kaunistamiseks mõeldud riideribad, et need, need saab siis poest osta, aga aga põhipõhiline riietus on ikkagi põhjapõdranahkadest. Kui eelmine saade oli meil huntidest, siis kui ma küsisin, et kuidas kõlab handi keel, siis hakkasid saatekülalised kohe tegema igasuguseid huvitavaid sisisevaid, häälik ja, ja nokivad ja muid selliseid asju, kuidas neenetsi, keel kõlab. Keel kõlab nagu eestlase kõrvale tundub selline väga laulev või kuidagi pehme see keel, selliseid susisevaid häälikuid nagu võib-olla handi keeles on, et selliseid eriti ei ole. Et see tähendab siis, et päikeseloojangu poolt tuli kolme põhjapõdraga mees Vägev see kõlab niimoodi nagu araabia luules on mingisugune 700 sõna selleks, et iseloomustada kaamelit tõenäoliselt siis neenetsi keeles on väga palju sõnu selleks, et et rääkida sellest, kuidas põhjapõdrakarv läigib kevadel-suvel-talvel, milline on tema tagumise kintsu tool või midagi taolist. Nojah, seda põhjapõtradega seostuvat sõnavara ennetuse keeles tõesti väga palju, et kuna põhjapõder on meil ikkagi keskne no mille ümber kogu elu käib sisuliselt ilma milleta hakkama ei saa, isegi metsikut põhjapõtra nimetatakse neenetsi keeles hiljem mis nagu otsetõlkes tähendab elamisvahend või et, et see on nagu muu maailma ilma, ilma milleta nagu olmeelektroonika ilma milleta neenetsi toime ei tule seetõttu tõesti selle valdkonnas sõnavara on neil väga rikas ja kui nüüd 19. sajandil hakkasid ka komid neenetsi eeskujul põhjapoolsed, komid hakkasid ka põhjapõtru karjatama, siis on ka komi keelde on väga palju laenatud neenetsi keelest just sõda, põdrapidamisega seotud sõnavara, infrastruktuuri, Laelased, keelelist infrastruktuur, ikka nii-öelda. On meenesitel oma religioon ka. Neid võib pidada samanistideks, sest nagu valdaval peaaegu kõikidel põhjal rahvastel, Siberi rahvastel on on šamaan Se teadja, kellest siis on ühendanud meie kultuurikirikuõpetaja arsti ja kooliõpetaja funktsioon maanidelt, siis saadi, saadi nõu, kuidas mingis olukorras käituda ja mida teha nenesid kutsuvad oma šamaani Tadjeb, ja see on ka nagu samast tüvest, mis teadmamees. Ega igalühel ju oma šamaani ei ole, tõenäoliselt, et kui on ikka vaja šamaani juurde minna, siis võetakse ette pikem reis. On erinevaid šamaani, et mõned on, on suurema jõuga ja teised on väiksema jõuga ja kui on ikka häda käes, siis tuleb see kõige suurem šamaan üles otsida. Ja kui vaja, siis tellida helikopter ja minna helikopteriga. On see traditsioon üpris elab ka praegu. Eks ta hakkab ikka tasapisi hääbuma. Haridus on ka oma töö teinud, sest siiski ka tänapäeval suurem osa neist on vähemalt paar klassi koolis käinud, see oli nagu selline tabuteema, millest nõukogude ajal ei räägitud ja ja ametlik poliitika oli selline, et on, on Lenin ja, ja kommunism ja sotsialism ja mingid somaane. Ja nüüd on siis see, et nüüd on, on Vene õigeusk ja ei mingeid samane. Päris nii ta ka ei ole, sellepärast et õigeusk on võib-olla rohkem levinud seal läänepoolsete Leena ütlesite juures Arhangelski oblastis, sest seal on ka see õigeusu misjoni ajalugu palju pikem, et seal juba juba 16. sajandil olid esimesed õigeusu misjonärid, kes sinna läksid ja seal nagu ristiusuga pikem kontakt olnud, aga ida pool on säilinud kauem. See traditsiooniline loodususk aga viimasel ajal on, on ka sinna jõudnud mitte ainult õigeusk, aga ka kõiksugu muud kristlikud usuvoolud, et mul isiklik kogemus sellest, et kuidas selline kristlik mis on, on küllaltki raskesse olukorda pannud, traditsioonilise eluviisi, lausa ohtu seadnud, sest see oli 2000-le. Samal ajal, kui ma käisin Orkutaal lähedal, kus umbes 10 15 kilomeetrite orgu Tallinnast eemal on selline olev nagu Sovetski toimis, vahva nimi. Sellise nimega asulaid on päris palju endisel Nõukogude maal seal asulas oli loodud Neinatsite lastele internaatkool lasteaed, seal olid ühe neenetsi hõimulapsed, kes väidetavalt alles 96. aastal nagu ilmusid võimude vaatevälja, et seni nad olid nagu tundras omaette elanud ja pidanud ennast võimude eest. Neid oli, oli peetud kellekski teiseks, et neid ei olnud nagu kuskil arvele võetud, väidetavalt kui nad siis nagu nii-öelda avastati, siis registreeriti neilt ära, et nad said kõik, suurem osa neist vähemalt said passid ja, ja võeti nad arvele ja laste jaoks loodi sinna linna internaat kus siis üritati neile haridust anda. Käisin siis seal Sovetski lähedal tundras, kus nad talvel elasid oma põhjapõtradega ja selles trummis, kus mina ööbisin, oli üks. Tere, kus siis olid. Mõni aasta tagasi olid seal käinud ühed misjonärid Ameerikast ja need olid loba tunnistajad, pereema oli selle usu nii-öelda vastu võtnud, üritas nii, kuidas nagu vähegi seal tundras võimalik, siis need seda õpetust nagu järgida. Aga muuhulgas kellasid need misjonärid ära toore liha söömise ja põhjapõdra joomise aga toores liha ja, ja maks ja, ja värske põhjapõdra verise on nagu üks väga oluline. Vitamiinide ja allikas. Neenetsi talle, et kuna neil seal ju mingeid õunad või apelsinid ei kasva, puu otsas ei ole ja kapsad ei kasva, siis sealt nad saavad oma oma vitamiinid. Kui see nii-öelda ära keelata, siis haigused on kohe platsis, et tal oli ka juba mis oli ära surnud ja teised olid kadunud. Põdurad, need kohatis, kurvad lood on seal. Kas seoses traditsioonilise eluviisiga tundras näiteks on nimetasite, mis on mingisugused kindlad rituaalid ja kas meid rituaale viib läbi ainult šamaan või on nad ka või hõimu sees isekeskis mingisuguseid rituaale sooritavad kombed on neil kindlasti. Et et kui seal põder tapetakse ja kindla järjekorra alusel, et jagatakse see see liha inimeste vahel ära, et kes saab esimese, kes saab kõige parema tüki, kes saab järgmise ja järjekorrad on täpselt paigas ja kõik muu koha etud, kellel on milline ülesanne, kes seal peab neid nahkasid puhastama ja parkima ja kes tegeleb seal liha säilitamisega ja iga ülesande täitjal on siis omad kombed. Jaotus on neil väga selge, et millised on naiste tööd ja millised on meeste tööd. Et kui meeste töö on põhiliselt kõik, mis põtradega seotud ja jaht, siis muidugi jaht ja kalapüük, siis naine peab hoolitsema siis kodu eest, et seal Summis kõik korras oleks. Et söök oleks valmis, et puud oleksid lõhututest. Et lapsed oleksid toidetud ja kasitud, kõik see on siis nagu naiste õlul. Kodune majapidamine. Keegi mulle kunagi mainis, et ega nad väga altis nüüd kasima ei ole, ennast, vastab see tõele. Mina elasin seal trummis, ma ei ütleks küll, et seal nagu Faisenud oleksid või midagi. Nad oskavad nendes jõudes siiski piisavalt hügieeni ja puhtust hoida, et et oma meetodid naasial, jõed, järved, jõed, järved ja talvel lumest saab alati vett teha ja teevad sauna ka. Vahest teevad küll telgis jah, aga ma ei ole seda kogenud. Boreaalia Te kuulete Burjaalia saadet, jutt on meenetsitest ja stuudios külaliseks Sven-Erik Soosaar, Eesti keele Instituudi teadur, kas need siin on olemas kirjasõna ja kui, siis millist? Võrreldes nende arvuga on neil siiski päris korralik kirjandused juba üle 100 aasta tagasi on koostatud esimene aabits, nimetasite jaoks. Noh, see oli küll põhiliselt misjoni eesmärgil neenetsi siis ristiusuga tuttavaks teha, aga siis juba pärast seda, kui tundra see oli nõukogude võim, jõudnud siis hakatiga neenetsi, kirjakeelt looma koostati siis õpikuid neenetsi keeles olles esimesed neenetsi kirjanikud tekkisid, kes hirmutasid neenetsi keeles ja tekkisid ka juba ajalehed. Esimesed ajalehed neenetsi keeles, et tänapäeval antakse ka sale hardis välja ajalehte harjana verm, mis tõlkes tähendab punane põhi, see peaks olema kakskeelne leht isegi jah, et paraku viimasena vahel tundub, et seal on küll rohkem venekeelset materjali kui, kui neenetsikeelset, aga aga noh, siiski midagi on seal ka neenetsi keeles. Ilmunud on ka sõnaraamatuid. Põhiline kirjandus on siiski õpikud, et mis on tehtud algkoolile, aga on ilmunud ka ilukirjandust. Viimasele rajal on isegi Eestis üks neenetsikeelne raamat tänu Arvo Valtonile välja antud, mis siis eestikeelses tõlkes on ilmunud ja samas ka neenetsi keeles, mis viidi sinna Sitele. Et viimasel On küll seal Venemaal, see kirjastustegevus on võib-olla veidi soiku jäänud, et on küll ilmunud selliseid uusi keeleõpikuid, aga aga otseselt ilukirjandust on ikka väga vähe ilmunud. Keeleõpikute juurde tulla siis, milline on see sihtrühm, kellele neid keeleõpikuid tehakse ja kas kas neenetsi keele õpetamine on elav ja, ja papp? Kahjuks peab ütlema, et need õpikud on natukene, võib-olla ei ole kõige paremini koostatud, sest need on, enamasti on sihtgrupiks võetud lapsed, kes ei oska neenetsi keelt, aga Neinetasid enamasti siiski veel oskavad, kui nad on tundras kasvanud, sest nad ikka räägivad neenetsi keeles ja noh, eks need õpikuid olema mitmesuguseid, aga viimasel ja see õpetus on jah, selline probleem ei ole niivõrd õpikutes, sest õpikuid on, on piisavalt, aga probleem on ka õpetajatest. Õpetajaid küll, õpetatakse välja Peterburis põhjarahvaste instituudis, aga, aga Eestiski teame, et, et vaid väike osa nendest, kes ülikoolis õpetajaks õppivad tegelikult lähevad ka kooli õpetama, nii on see ka seal, et et õpetajatest on tegelikult puudus. Näiteks millest ma ennem hakkasin rääkima seal Sovetski asulasse internaat. Kuna võrguta kuulub tegelikult Komi Vabariigile siis ja Komi vabariigis nagu ametlikult nendesse ei ela, et nad küll tegelikult nad rändavad sealt ringi, aga kuni siis suhteliselt hilise ja nii neid nagu ametlikku vähemusena seal kirjas ei olnud ja seetõttu ei ole ka Komi vabariigis õpetajaid, kes nagu saaksid neenetsi keelt õpetada ja selles internaat koolis. Seal leiti küll üks õpetaja, kes oli pärit sealt läänepoolsete näitlejate juurest, kes nagu kelle kodu murrak kui emakeel oli kaanini, poolsaare murrak. Aga noh, see siiski erineb üsna olulisel määral päeval, eriti laste puhul, kes on harjunud oma vanemate keelega, noh, see ei olnud selles suhtes veel suur probleem, sest kõrgharidusega õpetaja, et ta sai lastega hakkama küll, aga kahjuks tekkisid tal peagi konfliktid selle kooli personaliga, kes olid kõik venelased, igatahes mitte neenetsi diakes. Ükski neist neenetsi keelt ei osanud. Siis ta vallandati, nii et seal tekkis selline olukord, kus koolis lapsed, kellest osa ei osanud üldse vene keelt, nooremad ei olnud koolis ühtegi õpetajat, kes oleks neenetsi keelt osanud, nii et ei olnud ühtegi ühist keelt. Lisaks oli seal terve rida muid, leiame iseloomulik on see, et seal koolis oli umbes 20 õpilase ringis ja aga personal oli üle 30 inimeseni. Ükski nendest ei rääkinud, ei osanud neenetsi keelt, need haridus sellisel juhul tuleb üsna vaevaliselt kätte, rääkimata siis sellest, kuidas laste psüühikale mõjub, kui nad ei saa nagu oma emakeeles rääkida või ei suhelda. Leemets kõva laulumees, saate lõpus veel selline küsimus, et millest Leemets laulab peale põhjapõtrade muidugi. Eks ta laulab oma elust ja lennukitel on täitsa oma laulus Ranger personaallaulud, kus nad siis laulavad enda isikust. Et igal inimesel on nagu oma laul, et mida ta siis esitab, ta ei pruugi laudlemine sugugi mitte ainult endast, vaid ka muust, oma tööst või loodusest, aga aga see on siis tema laul, mida kõik teavad, et see on selle neenetsi laulja muidugi võib ka esitada teiste laulusid näiteks siis oma perelaulusid, et näiteks oma isa või, või Venno laulu, et igaüks teeb Endale isa oma laulu, kasutate mingit pilli ka sealjuures menetlejatele on küll oma rahvapillid, mida nad mängivad ja kasutavad sellised parmupillid, keelpillid. Millega tegelevad niinitsid linnas tundras on põhjapõdrad 250 ja enam jaagu 1000, veelgi parem, kui on 2000. Leemets on läinud internaatkooli ja pärast kooli otsustanud. Tal on nüüd nii palju haridust, et tema enam põhjapõtru udjama ei lähe. Tian linna. Eks see olegi üks, leiame, et mida nad seal linnas teha saab, sest palju on siiski ratturid, kes elatuvad siis mingitest abirahadest või Need kes on tööd leidnud, siis nad tegelevad hakkajamad käsitööga, valmistavad mingeid rahvuslikke meeneid või riideid ja mänguasju, mida siis saab turistidele müüa nii palju, kui neid seal käib või haritumad saavad kindlasti tööd koolides või seal kohalikes tuurimajades, raadios üldiselt jah, on, on meenetsetel suhtelised kõrgelt haritud spetsialiste, sest selleks nad peavad minema kuskile kaugele kooli ja selle mõne klassi haridusega, mis nad sealt kohapealt saavad, et sellega tööjõuturul eriti nagu midagi peale ei ole hakata. Linnades on jah, päris suur sotsiaalne probleem, et linnastunud meenutus on siiski selline ühiskonna alamkihtidesse enamasti kuuluv ja suhtumine on üsnagi tõrjuv. Meenetsetesse. See oli boreaalia saade, saatekülaliseks oli Sven-Erik Soosaar, Eesti keele Instituudi teadur. Mina, Jaan Leppik, ütlen aitäh ja kohtume jälle.