Vikerraadio eetris on nostalgiasaade. Liigranda vii. Tere, tere, head kuld, Randevu, saate kuulajad. Võtkem siis jälle nüüd ette üks ühine retk minevikku kaugesse minevikku. Et olla koos veel kord magusa mälestuste maailmas. Oltšoosson selline laulja juhatab meie tänase teekonna sisse. See mees oli 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel Ameerika kõige kuulsam ja kõige paremini tasustatud meelelahutus ja noh, suur ilus mees, fotogeeniline publiku lemmik, hea häälega, tubli näitu ja, ja nii edasi. Muide pärit meie kandis siit Baltikumist, täpsemalt Leedust. Ta sündis see Reedžis juudi külas Kaunase lähedal, mis oli tol ajal Vene impeeriumi osa. Nüüd tulebki siis selle maailmakuulsa mehe maailmakuulus laul, kuigi ma ütleksin niimoodi, mitte tema kõige kuulsam, sest esikohale tuleb kindlasti panna Ossoni moi, mida ta laulis, aga no see pulmavalss eesti keeles on tema pea killas. Pulmavalss on muidugi kindlasti number Kaczema repertuaaris kuulsuselt. Ja miks ma panen selle plaadi siia saate algusesse. Aga sellepärast, et ka meie saadet, ma loodan, kuulatakse perede kaupa ja abikaasat kahekesi näiteks saavad meenutada seda muusikat, mis oli võib-olla moes neil aastail, kui nemad alles kurammeerisid. Kahjuks pole meil kõigil läinud nii hästi, et abikaasad saaksid kuld või teemantpäevi koos nautida. Paljud pole elus kokku saanudki. Just umbes sellest räägibki järgmine, umbes sama ajastu 1934. aasta laul kuulsas filmis muleenruus, punane veski südantlõhestav nukker lugu pealkirjaga Eesti keelde panduna purunenud illusioonide puiestee. Ja huvitav on selle juures see, et selle heliplaadi sisse laulud, liin Chanis sai populaarsemaks looks või tema Lugusaid populaarsemaks kui filmi enda lauluversioon. Ja see liinilaul tuli välja aasta enne filmi väljatulekut ja võitis siis jällegi suuresti selle muusikamaailma turud ja sai väga-väga populaarseks plaadiks. Ja laul räägib siis noortest inimestest, kes 11 armastavad, kuid kunagi kokku saada ei saagi. Nende südamed jäävad kaugeks, sest pole võimalust ühist elu alustada. Naerad täna õhtul ja nutad homme, kui näed oma purustatud õnne. Umbes sellised sõnad on sellel laulul siis filmist punane veski, purunenud illusioonide Puiestee diaan jaanis laulab meile ja orkestrit juhatama. Halb Kemp on selline härrasmees aastal 1934 ja siis purunenud illusioonide Puiestee. Mulle vaar ohvruk, triims. Kuidas neil aastail, mil Pariisis bulvaril purunesid illusioonid, elati Eestis, kuidas me siis elasime vana kinokroonika, Eesti kultuurfilmi ringvaade number 109, aastast 1937 ja see kinnitab meile, elati hästi ja näiteks on toodud nõmme peatänav Vabaduse puiestee sai uue bet toon. Kate, no see oli tol ajal teedeehituse viimane sõna, nii et avad nõmmel Vabaduse puiestee, kõik olid rõõmsad ja no inimeste tuju oli hea, sest ikkagi nõmme, linn arenes edasi ja Eesti kultuurfilmi ringvaade number 109 aastast 1937 kinnitab seda, kuulame siis näiteks kuidas tol ajal tee avamisest reportaaži tehti. Kodukaunistamise ja kodukorralduse hoogtöö ei ole üksi piirdunud koduga maid haarata linnu ja alevilinnad korraldavad tänavaid, istutavad puiesteid ja hoolitsevad kõigiti linna nägususe ees. Nõmme linnavalitsus, kes juhib suuremat suvituslinna, mis on pealinnale kopsuks, kannab hoolt oma peatänava Vabadus puiestee väljaarendamise eest. Tänavu suvel kaeti peatänava tsementbetoonkattega. Tänavaavamisele paluti teedeminister. Kindral kärnbek teedeminister lõikas läbi rahvusvärvilindid ja kuulutas avatuks Vabadus. Puiestee avamise puhul oli kohal linnavalitsus ja linnavolikogu. Neid tuhandeid kodanikke. Tuhanded inimesed, kes käisid Vabaduse puiestee avamisel, tulid, noh, ma arvan, heas tujus koju ja võib-olla oli niimoodi, et panid grammofoni kohe mängima ja panid selle grammofoni peale Artur Rinne plaadi, millele oli stantsitud moodne tolleaegne lööklaul õnnelik armastus ja meie kuulame ikka ka seda, et elada kaasa sellele miljöö-le, kuidas tol ajal kolmekümnendatel aastatel elas Eesti Artur Rinne õnnelik armastus ja esineb milla korda orkester ja siis meie kuulus laulusolist Artur Rinne. Minu kassi nimi on mulle mulle vaat niimoodi, ütles mees ja kirjutas samanimelise muusikalise kassahiti mulle, mulle või muuli, pruuli või mitmeti on teda hääldatud laulus kuulajate isa kuidasmoodi laulja seda ütleb, aga selle laulu sõnad olid sedavõrd segased, et mõned raadiojaamad keelustasid algul selle laulu, sest keegi ei saanud midagi aru, mida öelda taheti, võetakse ja sõnad kirjeldavad siis äkki Mäti tüdruku ja poisipoisi-tüdruku vestlust Ameerika piisonid teemal. Ja halli kallis oli tants tol ajal selline moetants selle halliga Su oskuse arendamisest loomadele. No mulle mulle ei tõusnud kunagi müügitabelite esinumbriks, ta ei saanud kunagi esimeseks, kuid ta püstitas teise maailmarekordi. Ta oli tervelt 18 nädalat ehk siis ligi pool aastat esinumbri lähedal kogu aeg teisel, kolmandal kohal ja püstitas siis sellega originaalse rekordi ligi pool aastat olnud päris tipus ja seda plaati müüdi kolm miljonit eksemplari. Laulu autor on samm Chan ehk kodanikunimega Domingo samm, audio ja aasta on 1964 ja me kuulame selle aasta superhitt mis on veel tänaseni muidugi moes. Nagu paljud laulud, mida me siin mängime, tulebki siis muusikaline kollektiiv, Samm Chan, andefaar vaos, need olid vaaraod siis, kes seal kitarride taga olid, nemad olid riietatud uhketesse idamaistesse riietustesse, sellised triibulised, lauljal, uhked, turban peas, nii et ühesõnaga väga efektne pill. Ta oli laval. Nüüd ta siis tuleb 1964 kõige populaarsem peaaegu lugu vist sel aastal. Mulle, mulle ja sambla tähendab Faraus. Minul endal on mulle mulle hästi meelde jäänud veel selle poolest samal, 1964. aastal lõpetasin mina Nõmme Gümnaasiumi ja meie koolipoiste orkester Amiigos on, oli mänginud ka palju seda lugu ja nii nagu paljugi teisi, muidugi moelaule ta sel ajal kooli orkestrid esitanud tahtsid ja mul on meelde jäänud veel samal ajal, kui see mulle mulle oli moes tuli meil ka suur rõõmupäev orkestrisse. Me saime lõpuks endale kooliorkestrisse normaalsena pudega trompeti ja koolivend Rein Kokk, hilisem tuntud omavalitsusjuht mängis selles südames Kant lõhestava teismeliste armastusloo vihma käes, nutmas, tütarlapsest. Originaalis oli see lauluga lugu, mitte trompetilugu ja originaalis esitas selle loo siis selles nukras tüdrukus vihma käes, kes nuttis, sealpool on ka Ameerika suurlaulu, muuseas jällegi. Ja see laul tuli välja 63., kas tal, aga maailmas oli ta moes, siis ka 64. aastal ja see oli siis aastal suur menulugu krainginde Unn ja poolenka olema aastast 1963 64. Isegi tänasele põlvkonnale tuntud nimi kodanikunimi Saara Stiina perre. Tema sündis 1907. aastal Rootsis kuid maailmasõjaaegse Hitleri Saksamaal segi ta ilma laulja ja filmi diivana. Tali seal ufo näitleja tal olid kümned kümned filmil oli väga kuulus saar ahle, Ander Saksa propagandaminister Joseph kövers nimetas aga teda Saksamaa vaenlaseks. Kui noh, see oli nii pool naljaga öeldud kui Saara filmi edu Saksa maalse Kööbelsi ütlemine ei seganud. Tema edu oli vapustav. Leader ei suhelnud juhtivate D liikmetega ega võtnud osa ka natsipartei ametlikes koosolekutest. Ta oli erapooletu nii-öelda. Kuid on üks legend, et ta on kohtunud ka Kööbelsi endaga, kus viimane tuli järgmise mõttevahetuse juurde ja Kööbers oli küsinud sa ära. Ja sellele vastas siis Saarale Ander. Oh, võib-olla ongi, vastas näitleja, aga kuidas on Joossessiga, kas see pole mitte juudi nimi? Ja sellega olevat vestlus lõppenud? Joosep köömes olevat juhatanud selle peale ja Saara edu muidugi jätkus suure hooga edasi. Ja meie jaoks peaks Saara Leander muidugi meie saate jaoks peaks nagu alguse osas olema, kus me räägime möödunud sajandi kolmekümnendates 40.-test aastatest, tema oli tolle aja ju lavakuninganna, kuid muusika maailmas juhtub imesid. Ja seepärast ma panin selle laulu siia saate keskele, sellepärast et juhtus selline ime, et vahepeal pikka pausi teinud kuulsus Saarali Ander naases ligi 60 aastasena taas moeplaatide virvarri ja laulis 1960. aastal sisse ühe vana, tuntud itaalia helilooja Nino rota kirjutatud imekauni armastuslaulu Novgorodi roos. Meil kirjutas sellele laulule sõnad Heldur Karmo. Mina küll ei mäleta, kes seda oleks laulnud, ütleme nii suure publiku ees, aga võib-olla oli. Võib-olla on kahe silma vahele jäänud igal juhul sõnad Karmo poolt kirjutatud olid siis sellised. Kord õitses Novgorodis arm täis õnne, tütarlaps. Kord algas võitlus, suuria karm, ta kallim sõda Ta läks. Roosi murdis tütarlaps, ta ootas küll, kuid noormest ta ei näinud enam iialgi, vaid roos jäi temale. Ja 1960. aastal saatis seda laulu Skandinaaviamaades, eriti muidugi Rootsis. Säärane Jandleri kodumaal suur edu. Säärali Ander oli taas moes. Päras palju aastaid vaikimist, kuulame siis Novgorodi roos ja Saara Leand ära. Topelt v e A F New Yorgi raadiojaama nimi seda jaama ammu muidugi vist ei ole, ei ole ka tema järeltulijaid kuulnud, aga see oli raadiojaam, mis kasseeris esimesena ajaloos sisse raha raadioteadete eest. Ja 28. augustil, nii ütlevad kroonikud ja kroonikad kirjutavad. 28. augustil 1922. aastal ilmus reklaam, et ühes majas asuvate korterite turg on nii-öelda vaba, tulge ostlike selles majas kortereid või üürige välja ja see sai siis raadioreklaami alguseks oli nagu kirjutatakse kujundamata, lihtsalt diktor luges, et tulge sinna tol aadressil, saate häid kortereid ja niimoodi läks lahti siis see raadioreklaami isegi tänaseni veel väga aktiivne nii-öelda maailma algas peale ja muidugi kõige aktiivsemaks olevat saanud, alguses kohe lisas kinnisvarakuulutustele veel USAst tubakat ettevõtted, kes hakkasid siis kõvasti neid tubakatooteid seal kaameleid Malmorisid reklaamima ja palju teisi. Nüüd on see muidugi vähemaks jäänud ja ajavahemikku 1920.-test kuni 50.-te lõpuni loetakse raadioreklaami kuldajastuks. See oli ajastu, mis oli enne seda, kui televisioon hakkas turgu üle võtma ja sel perioodil domineeris siis raadioinimesed, istusid peredena regulaarselt oma lemmik raadiosaateid, kuulama raadiot, et ema seal kodus. Tavaliselt on piltide peal sellised pildid, tema koob seal midagi seal kas sokke või ei tea mida ja isa istub siis kas loeb ajalehte või võtab seal miskid väikselt ja, ja koer on siis jalgade ees ja võib-olla lapsed istuvad kusagil diivanil peale, nii et terve perekond kuulas seal neid saatma ja kõik nad läksid muidugi otse-eetrisse. Nendest esimestest reklaamides meil jälge ei ole, sest salvestamisega oli ju tol ajal väga raske. Küll, aga me võime kuulata kuldaja reklaame, mis kujunesid, muide, isegi raadioreklaamid olid nii efektsed, et kujunesid isegi kuulajate lemmiklaulud, eks. No ma toon siia näiteks pepsikoola on meil ka Meiega, joome pepsi koolat, aga tol ajal viiekümnendatel, kui ta välja tuli, siis seostatakse terved nii-öelda põlvkonda Pepsi põlvkonnale. See oli noorte põlvkond, kes jõi karastavad jooki ja nagu reklaamis öeldakse, mõtles elu üle nooruslikult. Vot selline reklaam oli pepsikoola 52. aastal. Me oleme unustanud raadiol Luksemburgi, aga kohe me selle vea ka parandame. 1961. aasta suvel oli raadio Luksemburg edetabelis Ricky nelsoni hoogne armastuslugu, Hello Merry luu. No muidugi praeguselt kuulajad mäletavatel ta pean silmas meie saate kuulajad erilise vokaaliga laulja, kelle puhul on uskumatu, et ta oli lapsepõlves raskelt astmahaige ja hästi häbelik ja nagu öeldi, veider laps. Aga see oli lapsepõlves 1961. aastal ise selle aasta suvel, muide nagu meie saade praegu suve lõpus eetris on. Ja selle aasta suvel tõusis siis 21 aastaseks saanud ameerika noormees, endine häbelik, nüüd juba laulja Ühendriigid plaadituru edetabelite tipus poollauluga Hello Mervi luu. Meil oli ta siin põhjamaades samamoodi väga populaarne ja kuulame-meenutame seda lugu veel kord siis hello Mer vilu ja mister rulliki Neusson. Aga Eestis, keda siis meil neil kuuekümnendail aastail kuulati, kes meil moes olid? No paljud olid moes, aga täna on mul kerge teha valikut, sest üks kuulajaist naisterahvas andis märku, helistas ja küsis minu käest järgmise küsimuse, miks Võrumaa lauljaid ignoreerite ja mina küsisin, et keda siis me siin ignoreerime, keda me ei kuula ja tema tõi vastuseks Jüri Pärja nime Jüri Pärg. Ja tõepoolest, ma hakkasin mõtlema, viimaste aastate vähe mängitud talent, suur talent, võrreldi Georg Otsaga omal ajal ja mitte ainult viimasel ajal, ma vaatasin juba 2009. aastal, see on siis 10 aastat tagasi Maalehe 15. augustinumbris. No me püüame ikka oma saadetega olla just siin vastavas kuus või ütleme siis suvel ja augustis praegu ja selle 15. augustinumbris, 2009. aastal küsib meie seast lahkunud Jüri Aarma ajakirjanik Jüri Pärja käest kuhu on kadunud 70.-te aastate lüüriline lavatäht. Mitte kuhugi, vastas Jüri Pärg. Omal ajal ta plaate välja lasta ei saanud, aga ta tegi seda nüüd kõrges vanuses juba seitsme-kaheksa aastasena tol ajal ja lasi välja. Seal on vist kaks kolm plaati karbis ja artist vastas siis Jüri Aarma veel niimoodi, et tema pole kadunud kuhugi, aga tema elu on olnud selline, et alati on sattunud nii, et ta on olnud valel ajal ja vales kohas. No nii ta ütles, rohkem ma selle kohta midagi ise lisada ei oska, aga me saame kuulata Jüri pärga praegu ja ühte tema kuulsamates lugudest Rooma kitarr, kuulame siis Rooma kitarr ja Jüri Pärg. Augustikuus 1977 kaotas muusikamaailm, nagu me eelmises saates ka rääkisime. Kuningas Elvise rock n rolli kuninga Elvis. Kümmekond aastat varem augustis 1966 tabas suur kaotus ansamblit Viitos. Viitus korraldas oma neljanda kontsertreisi Ameerikas just augustis 1966. Ja see oli ka viimane kommerts tuur või üldse kontserttuur, mida ansambel ette võttis. Edaspidi jäi ta lihtsalt stuudio laulude peale. Ja selle kontserttuuri ajal Ameerikas tabas ansamblit suur tagasilöök. No üldiselt on nii, et nende rokkansamblite liikmed publiku iidolite ana lubanud laval endale ei tea mitmesuguseid ülbeid ja ebatsensuursed väljaütlemisi. Rahvas on sellega harjunud midagi pahaks, nagu ei panda ja meie poisid laulavad hästi, las nad räägivad ka siis vahetevahel seda, mida võib-olla poleks vaja. Kuid seekord Ameerika tuuri ajal rahvas enam ei andestanud, publik ei andestanud ja juhtus nii, et John Lennon julges tulla välja hüüdega. Et viidus on populaarsem kui Jeesus Kristus. See oli talle öeldud ühes selles ajakirjaintervjuus, seda hakati väga tiražeerima kordama ja rahvas pani selle pahaks selle väljaütlemise. Ja 29. augusti vabaõhukontseraastal 66966 jäigi siis ansamblile viimaseks. See toimus Californias San Franciscos. Ma veel kord kordan, 29. augusti õhtupoolikul bänd mängis seal 25000-le inimesele, see polnudki nende puhul väga suur nii-öelda publik. Aga tähelepanuväärne on see, et 7000 piletit jäi müümata. Publik oli pahane. John Lennon oli niimoodi öelnud ja võrrelnud ansamblit miitlus ja Jeesus karistust. Ja pärast etendus viidi miitus kiiresti soomusautos ansambel siis viidis kiiresti soomusautos lennujaama, et keegi ei saaks teha nendele viga, sellepärast et kontserdi ajal oli lavale visatud isegi üks lõhkekeha või mingi põlev pudel seal. Ja politseil oli suurt tegemistest seal neid korrarikkujaid vaos hoida ja nüüd viidi siis ansambel miinus kiiresti soomusautoga lennujaama. Mamma pandi lennuki peale ja saadeti minema. Ja George Harrison olevat selles lennukis öelnud nii. Ma tsiteerin seda lauset, mis on need maailma ajakirjanduses palju läbi käinud. Siis on nii. Ma pole enam piitu. Meie saade hakkab lõppema, tema aitäh kuulamast, homme õhtul üheksa null viis reede õhtul, siis on kordussaade ja uue saatega püüame eetrisse tulla järgmisel neljapäeval, kui saatus lubab. Ja lõpulugu nagu ikka, meil on juba siin saanud traditsiooniks, et olgu instrumentaalne ja mulle meenuvad nüüd võrratud viiekümnendad aastad ja ka nõukogude ajal oli plaatide peal mitmed Lääne esitused sellest loost. Väike lill on tema pealkiri tõlgitud peptiidflööt ja siinide, see on selline orkestri juht ja klarnetimängija, kes oli üks nendest meestest, kes selle loo esitas, aga esitajaid oli muidugi kümneid ja kümneid ja kümneid ja jälle on tegemist looga, mida lauldakse ja mida mängitakse tänase päevani. Ja siis on niimoodi, et sünnib SEE orkester, mängis selle loo Pedi flör sisse 1952. aastal. Kuulame siis meenutame neid kadunud aastakümneid ja soovin teile kõike head. Meie kuulajad. Siini beeži orkester on aasta 1952.