Vikerraadio eetris on nostalgiasaade ulg Randevu. Tere, tere, head raadiokuulajad, oleme taas asumas rännakule möödunud aegadesse. Saate alguses paar vastukaja meie eelmistele saadetele ja küsimus oli umbes selline siis või täpsemalt selline. Kas Ani vöössari song ehk siis eestikeelse pealkirjaga Pulmavalss, mis tegelikult on mõeldud küll kuldpulma või aastapäeva Valsina, kas selle valsi teisik on vene valss, Doonau lained, nii? Küsisin paar kuulajat ja ma nüüd vastan, tegelikult on asi hoopis vastupidi. Ja ma kohe selgitan, aga enne et meelde tuletada seda, seda öösorri Songi, seda pulma või seda kuldpulmavalssi, paneme ta korraks veel kord mängima, aga mitte enam Johnsoni esituses nagu Me kuulasime ühes varasemas saates vaid laseme nüüd siis naishäälel võib-olla kõlada Ani võõrscheri song ja nüüd meile laulab naina soor ja aastal 1946, see on ameeriklanna, Ameerika laulja. Ameerikas kõlas Vals esimest korda, siis 1946. aastal, mitu lauljat kohe paralleelselt esitasid teda ja siis kuldpulmavalsi nime all või aastapäeva valsi nime all. Tegelikult originaalis on valsi nimi hoopis Doonau lained ja selle kirjutas rumeenia helilooja Aion Ivanovitš 1880. aastal. Juba rumeeniakeelne pealkiri oli valvuriiduna riis Serbia keeles. Lawski Vallo, vii siis vene keeles naiski Womney ja saksa keeles loon au Vellel ja nii edasi ja see on üks kuulsamaid rumeenia lugusid maailmas. Võib-olla ainukene nii kuulus rumeenia lugu kogu maailmas ja selgub siis need alati näete, ei tulegi moe muusika Ameerikast Euroopasse vaid vahel käib gaasi vastu video ja USA või siis rahulikult rumeenia rahva lemmikloo ülemaailmseks hitiks teha. Nagu me kuulsime. Aga tahan siia lisada veel head kuulajad. Sellel laulul on siis pulmavalsi või pulma-aastapäeva valsi ja toona lainete kõrval veel ka kolmas nimi. Selleks nimeks on surmalaul. Nimelt esitas selle loo 1924. aastal Korea esimene noh, nii-öelda läänelik ooperisolist Jun siin Leo oli tema nimi 1926. aastal, kaks aastat hiljem, siis kui plaat välja tuli, esimene. 26. aastal tegi lauljanna koos oma armastatud mehe Kim hiiniga poliitilistel põhjustel enesetapu. Kaks noort inimest hüppasid kesi reisilaevalt Siimon osseki üle parda ja uputasid end. See uudis šokeeris Korealasi ja jaapanlasi ja sellest pulmalaulust sai kohe surmalaul. Ja seda kasutati ka uues filmis, mida hakati väntama selle noorpaari mälestuseks või nende elust ja ühes teatrilavastuses ning müüdi Koreas ja Jaapanis ennekuulmatu hulgal kapla. Kuulame hetkeks ka seda korea versiooni, siis kuulame ühe katke Jun Sindi jooki, laul surmalaul. Nõukogude liidus sai rumeenlased Loonav lained muidugi väga populaarseks. Ta on hästi selline venelaste sellisele romantism, millel on väga hästi vastuvõetav. Talle kirjutati mitu erinevat südamliku teksti aga pärast teist maailmasõda laulis Leonid Utioossov venelaste kuld, kuld suuniks võiks öelda seda sõnadega, kus on sisuks niimoodi tehtud, et kuidas vabastati toona no kuulakem, seda muidugi väga hea esitus, aga sisu on siis muudetud pärast sõda, nagu siis sõja mälestuseks, kuidas toonaud käidi vabastamas. Nagu me kuulsime, mõni moelaul kummalisi käike, südamesse minev meloodia, milliste loomine vaid väga andekaid heliloojatel õnnestub, võib leida äärmiselt erineva sisuga lauluga ja võib siis niimoodi minna massidesse ja, ja tohutute rahvahulkade populaarsuse ära teenida. Noh, me kuulsime rõõmsast pulmast lavaesist kuni surma lauluni välja. Kuid ka ühe talvised laulud, sellised lihtsamakoelised võivad kividelt kuulsaks saada, kui nad tulevad välja õigel ajal õiges kohas ja muidugi sellise õige sisuga, mis rahvale meeldib, laul tillu on selline laulu pealkiri, eestikeelsed sõnad, umbes sellised, et ma nägin sind tänaval kõndimas, kui sa mulle vastu tulid, Lavdi luuplavdi luup, sinu juuksed rippusid põlvedeni lauli, nii Luublavlidee luup, su vöökoht on nii sale, Lavdi pialavdi luup ja see, kuidas sa välja näed, teeb mind haigeks, ajab sind hulluks edasi tõlkida, eetris enam ei julge, sest juba paistab sõnade vahed magamistoa kardil. Aga laul on iseenesest tore ja huvitav on see, et ta on tehtud kuulsa kreeka rahvalaulu Narla olla Taada ained, Intel. Ja nüüd esineb meile 1952. aastal Kölnis sündinud Rolls Taizz laulja nimega Juan vastos ja tulebki tema suur-suur hitt Euroopas, mis lõi 60.-te lõpus või õigemini 70.-te alguses kõvasti laineid. Launi Plavdi lub Joan pastos. Eks neid kelmikaid armastuslugu siin oli ka meil ka nõukogude ajal, ega siis Amoriitika keelata ära ei saa. Ja üks tore lugu, kuid viimasel ajal minu meelest vähe mängitud on Heli Läätse esituses laul võrukael. Seda peetakse Ungari helilooja DNS-i looks. Tegelikult see on vale nimi, tegelikult kirjutas selle laulu hoopis tema kaasmaalane Otto Ulman. Tema suri 2008. aastal ja see helilooja kirjutas palju igihalja hitte, mis olid tuntud paljude põlvkondade Ta isegi seal just nendes Ungaris ja siis nendesse Ida-Euroopa maades ja muidugi Läänes ka vana magnaleen. Võib-olla ma pole ilus, aga ma armastan tantsida mina palatoni järve kui palju kauneid tüdrukuid elab siin mestis Jutsi, Juulia, Juulia hea moona ja veel terve rida populaarseid laule. Me kõiki neid ei tea, meil pole kõiki mängitud. Aga Heli Lääts käis selle lauluga võrukael ka 1966. aastal kesktelevisiooni saates kalluv vōi, aga ok, see oli see, see kutsuv tuluke, siis kuulus saade ja käis selle saatesajandas juubelisaates ja laulis muide kesktelevisiooni stuudios puhtas eesti keeles. Oleks hea, kui ta hoiaks poisil silma peal. Ei oleks mingil kombel lootust vend tallapsetaks kaakaalik. Kaks aastat pärast seda, kui Heli Lääts kesktelevisioonis käis 1968. aasta seitsmendal septembril peeti USA-s New Jersey osariigis Atlantic Citys iludusvõistlus Miss America. Ja selle võistluse vastu esitati kohe kaks erinevat ja suurt protesti üks seksi SMI ja teine rassismi asjus. Ja see on niivõrd huvitav, kuidas sadakond feministliku organisatsiooni New kraadikal Women siis radikaalsem New Yorgi naised korraldasid ristinõumoor, Miss Ameerika tänam, ärge hakake siis kunagi Ameerika missivalimisi korraldama ja tihti hulk protestiüritusi tänaval missivalimise saali ees seal väljaku peal ja näiteks oli ürituste hulgas ka eluslammaste missiks krooni, mille näiteks millele järgnes Mikinidesse riietatud uttedeks. Paraad oli veel, mis ameerika aknaraam, see kuulutati välja. Võistlus oli ja korraldati ka kõrgete kontsadega, kingade, naiste, rinnahoidjate, vööde, võltsripsmete, et ja ajakirjade nagu pleimoi numbrite avalik põletamine. Vot selline üritus oli ja kukkus välja. Miks me selles protestis? Praegu räägime, aga head kuulajad, sellepärast et see oli esimene feminismi suur demonstratsioon. Naiste vabastusliikumine, kui nii võiks nimetada, hakkas USA-s ja maailmas laialt levima ja meedia tähelepanu köitma. Nii et siis 1968. aasta septembris läks lahti suur naiste õiguste eest võitlemine. Ja naiste vabastusliikumine hakkas USA-s ja maailmas ka siis, nagu ma ütlesingi, varsti on meedia tähelepanu köitma ja köidab muidugi tänaseni protestimarsil naiste ahistamise vastu toovad tänavaile sealhulgas muide ka Hollywoodi stuudiote ette sadu tuhandeid naisi. Reportaaže meeste süüdistamise kohta on nüüd iga päev peaaegu televisiooni ja raadioeetris naised mässavad Ameerikas, Hongkongis ja üle maailma. Naised mässavad selle vastu, et mehed neid piisavalt ei austa ja kasutavad ära. Vot sellised lood on, kuulame ühe jupi reportaažid, mida Ameerika raadiojaamad siin nende naiste suurüritustes teevad. Need on viimaste nädalate reportaažid, muide. Vaatamata miitu protesti marssidele kirjutatakse südamlikke laule naistes muidugi ikka edasi ja naisega austatakse loomulikult samamoodi, nagu seda on tehtud iidsetest aegadest või vähemalt soliidsete meeste seas. Sest nii on ju tehtud sajandeid. Ja me kuulame nüüd ühte sellist laulu naisest, sellisest naise ülistamisest. Tegemist on erakordselt originaalse ja Eestis peaaegu tundmatu armastuslooga, mille pealkirjaks on Braschall nei uulsin siis see tähendab midagi. Hüvastijättu veel lahkumise õhtusöögitaolist laulab legendaarne vene romansi esitaja Aleksander vertiinski. Vene PRO on tema kohta öeldud, ses nooruses esines ta nukras, kurbus, naeratus teatrimaskis. Pärast revolutsiooni lahkus ta Porschega ikka Venemaalt, ta rändas mööda maailma ja tõi kokku lugemata tuid täissaale Poolast American ja Ecuadori. Nii välja öeldud. Ja vertinski on ka üks väheseid Vene emigrantide, kelle hing niivõrd kodumaa järele igatses. Et 1943. aastal palus ta luba tagasi nõukogude liitu tulla. Ja Stalin lubas teda, saatis kodumaalt tohutu edu. Kunstnik suri 21. mail 1957. aastal pärast viimase etenduse andmist südame puudulikkuses Leningradi hotellis Astoria. Ta maeti Moskva Novodiivitši kalmistule. Kindlasti räägime vertinskis kunagi pikemalt, sest tema on just ju see mees, kes laulis sisse kuulsa Fomiini, romansid linna ju, oi aegu ammuseid. Tema oli meister Ari ettide harietile ehk siis lühiaariate laulmist seal. Ja nüüd me ühendame kauni naisekuju sügis nukrusega ja kuulame kuulsad lühiaariad parašall uurin lahkumise õhtuse. Ja see on hämmastav kunstiteos, mis jumaldab suvepuhkuse pikka flirti abielunaisega. Just nimelt amoraalne lugu iseenesest, kui me nii-öelda tänapäeva pilguga vaatame, aga selles selles harietis siis Aleksander vertinski just jumaldab sellist suvepuhkuse pikka flirti. Ja vertiski laulab umbes nii, et täna on kahvatu täiskuu ja muusika on haige. Sellepärast kutsusime vaikuse meie lahkumise õhtusöögile. Mereäärses restoranis. Ma tänan teid, minu daam, salajaste kohtumiste ja varastatud õnne eest. Tänan selle armastuse eest, mis küll rohkem sarnaneb piinadega. Ma tõstan klaaside ja uute reetmiste terviseks. Ma ei kadesta teda, kes teil kodus ootab tema juurde tagasipöördumise eest. Ma tõstan oma pokaali. Ma tean, et mina pole see, kes teile õnne tooks. Isegi laevadele on tarvis sadamat, kuid mitte niisugustele hulkuritele ja artistidele, nagu olen mina. Ja kuulame siis nüüd, Aleksander Diartinski Jabrashalney, uurin. September, kus me praegu oma meenutustega peatume, oli ammustest aegades ka eestlastele. No aga meil nagu paljudes riikides, kuigi mitte kõikjal koolimineku kuu tooksin ühe tervituse tänastele koolinoortele omaaegsest Ameerikast. Seda muidugi läbi heliplaadi. 1957. aastal laulis rock n rolli üks suurtest isades Chuck Berry sisse laulukoolipäevad. Šiauliais oli siis looni mehe nimeks, millest sai suur-suur hitt. Shakteri ise lahkus meist alles kaks aastat tagasi ja nüüd siis tema hiks kuuldeis koolipäevadelt heliseb koolikell õpetaja hakkab meile jälle kuldreegleid ja Ameerika ajalugu õpetama, aga meie ootame lõunavahetundi ja kella kolmeks saab koolipäev läbi ja siis ma saan muusikaautomaati oma mündi sisse lasta ja kohvikus koolilaste lemmiklugusid kuulata. Shake meres kuuldeis ja tervitusaastast 1957 tänastele eesti koolilastele. Eks septembrikuu ole rikas mitmete ajaloo sündmuste poolest, neid on palju, mitmed ka traagilised. Lisaks kooli algusele algas esimesel septembril 1939. aastal, nagu me teame ka teine maailmasõda. Saksamaa tungis Poolasse ning Suurbritannia ja Prantsusmaa kuulutasid seepeale Saksamaale jälle sõja. Kui nüüd kuulata väheseid säilinud helidokumente Eesti poliitikute esinemistest noil päevil siis tundub mulle. Jaan Tõnisson oli üks väheseid, kes nägi sõja puhkemise võimaluse üsna selgelt ette. Kuulakem katke ja tema tehnilised hästi hea kvaliteediga säilinud kõnest, mille ta pidas 1939. aasta alguspoolel. Tõnisson oli siis riigikogu liige. Aasta 1939 räägib Jaan Tõnisson. Ohtuderikkal silmapilgul ütlen, tõeline, üldse on. Kogu Euroopa araablaste vahelises õhkkonnas hõljub suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole mitte üksnes suurriigid vaid ka väikesed balti riigid haaratud üldisest katastroofist. Eriti nendega, aga ka. Kuidas kujuneb ligemas tulevikus meie välispoliitika Eesti rahvusriiklike huvide kaitsel ei tea mina mitte kindlasti ütelda. Tõesti, et ma eemal seisan. Valitsuse tegevusest. Et meie rahva demokraatlikult mõtleva rõhuva enamuse soovi ja tahte kohaselt meie välispoliitiline suund kujuneb nii et. Briti ilma riigi sümpaatiat Vajalik huvid. Sarnasel suund. Võime meie teelaste ühenduses Soome vennasrahvaga ja täiesti balti riikidega. Ning. Ja tema liitlaste soovliku toetuse teel. Kuigi Euroopas oli puhkenud suur sõda, läks Eesti elu esialgu tavarütmis, edasi tehti uusi laule, isegi juurde lasti heliplaate välja. Ja 39.-na. Aasta suvel, 1939. aasta suvel tuli välja Artur Rinne ja priid vedelini orkestrimäe peretalgud. Laulan tuntud ka talgupolka nime all, eestikeelsed sõnad, kirjutas Erich Remmelgas ja heli oleme Eestis on siis aastast 1939 sõja alguse aastast. Selle laulu ise on esitanud ka Soome laulja Leo kaupis ongi Soome laul tegelikult. Ja tema elas, läks elama Soomest USAsse, salvestas vahemikus seal 26 kuni 31, aastal ligi 40 laulu ja üks nendest oligi talk koopolk ka, mis meil on tuntud kui mäeperetalgute laulu nime all ehk lihtsalt talgupolka ja me kuulamegi nüüd seda talgupolkat või mäepere talgusid. Aasta on 1939, kohe, kohe on algamas teine maailmasõda. Juba tööl olin õiged jooned, mehed aga käisid. Lauluteerimisel viinud Eventeeri Kärevere toovad räppar karaveraati aare. Ütlevad. Kui juba kangeremeeneda võitud talgud, meedu kuulukad koored, vooluveega kaloraaži, haaratovi. Kõikide jõuga. Sügisest oleme vist vähe rääkinud, ometi on sügisteema väga paljusid laule meile kinkinud. Ja kaasajal on võib-olla siis ma arvan, et kõige kuulsam suve lõpulaul on sügisesed kirjad, mida siin eesti kuulaja teab ja mille 1963. aastal esitas meil Eesti raadio meeskvartett Arved Haug, eri klass Kalju Terasmaa ja Uno Loop. Seda on tihti kuulda olnud, kuid selle loo teise versiooni laulis sisse ka Uno Kaupmees, kunagine telediktor ja laulja ja tema versiooni pealkirjaks oli hilinenud kirjad mitte siis sügisesed kirjad, vaid hilinenud kirjad, kuulame, Kuulo kauples. Suve nukker lõpp. Minnes. Kauemaks kuid nüüdsest iga päev SUVI. Meie saade hakkab lõppema, loodame, et järgmises kohtume jälle, kui saatus lubab. Olgem ikka rõõmsad ja kui näete kedagi nukrana ilma naeratuseta, siis kinkige Talle oma naeratus. Lõpulugu, nagu ikka, on meie saates instrumentaalne ja seekord on selle nimeks kolmas mees. Harri laim. See on kuulsa briti filmi pealkiri, sama on ka laulu või selle, õigemini sellele pilliloo pealkiri. Ja lugu on selline väike mineviku meenutused. 1949. aastal istus režissöör Karol riid pärast filmi päeva Viinis õhtust sööma ja sõjaeelsete päevade atmosfääri säilitanud bistroos kuulistab 40 aastase muusiku Don karasse karasson tema nimi, kitarrimuusikat. Riik sai kohe aru, et see muusika on just see, mida ta oma filmi jaoks tahab või mida ta otsida. Ja muide see film, kolmas mees Harri laim jooksis ka Soome televisioonis 60. aastal eelmisel sajandil ja seda vaatas paljuga eesti perekondi. Ja taustamuusika ilmus algselt siis Suurbritannias 1949.-na, tal 50. aastal USA-s ja 29.-st aprillist kuni kaheksanda juulini 1950.-le. Kas tal oli see lugu üks täisnädalal Vilborli bestsellerite edetabelis number üks, kohapeal? See oli väike kahepoolne sellak plaat, nagu te teate, need vanad raskelt plaadil 78 pööret minutis singel, mille A küljel oli Harry laim, teema ja meeküljel kohvik, Mozarti Vaissoli loo nimeks. Ja sellest plaadist saigi Euroop publiku kõige kuulatav vaim versioon selle Harri Line'i kohta. Nemad kuulasid seda terves Euroopas ja mida meie kuulame ka nüüd Euroopas 69 aastat hiljem. Kõike head meile kõigile. Harry laim, sõrmel kolmas mees, Anton karas.