Vikerraadio eetris on nostalgiasaade. Randa vii. Tere, tere, head raadiokuulajad taas möödunud aegade laulude juurde. Ja alguseks tuleb muidugi öelda meile kõigile välja see tõde, mida me kõik väga hästi teame, et jälle on üks suvi läbi saanud. Mis meil muud üle jääb, kui mantlid selga ja vihmavarjud kätte. Seda enam, et Pariisis juba sajab vihma. Vana kuulus tango. Vene täht Nikolai kruupine, Se meisterlik saksofon kuulub temale. Aga laulu Pariisis sajab vihma, originaal tuleb loomulikult otse Prantsusmaalt Prantsusmaalt, mis 1934. aastal ja kolmekümnendatel kinkis maailmale terve rea kauneid laule sügisest. Täna aga kuulame siis seda lugu, mis ütleb meile, et Pariisis juba sajab vihma. No jääbki üle vaid pisut nukrad olla, oodata uut suve ja meenutada seda ilusat, mis alles meie niidud roheliseks värvis, mäletate, kui rohelised nad olid? Rohelised niidud kaunis suvelaul kaugetest eelmise sajandi viiekümnendaist aastaist. Kuuekümnendail muidugi, ka eelmise sajandi kuuekümnendail laulis selle uueks Ameerika ansambel Brothers foor neli venda ja nad olidki päris neli venda ja meil Eesti raadios ka neli meest, aga mitte vennad siis Eesti raadio meesansambel, Uno Loop klass Kalju Terasmaa ja Arved Haug, no kõik nad laulsid seda lugu väga hästi. Aga mina luban nüüd häälega ühe isikliku ajaloolise värvipintslitõmbe, kui nii võiks öelda. Kuldsel kuuekümnendail oli Tallinnas hästi populaarne restoran Kihnu jõin. Kõrts asus samanimelise kuunari peale, see oli vana laev maha kantud ja, ja tema oli toodud siis Pirita jõe suudmesse, seal ta seisis Kihnu jonn ja seal mängis ka orkester ja no ikka peaaegu et igal õhtul mängis ta ka roheliste niitude lugu. Aga mõnel õhtul tegi orkester selle loojal kab pausi, lõpetas lihtsalt mängimise. Ja see juhtus siis, kui saalis istus tuntud TTV, Eesti televisiooni spordireporter Tõnu Tammaru, võimas mees, selline ameeriklase olemisega ja rohelised niidud oli tema lemmiklugu. Ja kui siis orkester seda mängima hakkas, siis vahetevahel alustas oma laulu ka spordiajakirjanik oma laua taga. Pillimehed tegid siis pausi, sest Tõnu laulis paremini kui solist mikrofoniga. Tal oli väga võimas hääl ja nii pillimehed kui publiksis nautisid populaarsetele me etteastet, aga see tuli tal alati väga hästi välja. Meiega kuulame nüüd mitte Tõnu esituses seda laulu, vaid meie kuulame kuldsete 60.-te originaali Brothers foor ja kriinfiils rohelised niidud. Täna meie saatepäeva ehk siis 11. oktoobri päeval oli tähtis sündmus televisiooni ajaloos. Nimelt 1950. aasta 11. oktoobril anti Ameerika telekompanii CBS-s, see oli Kalambia Blood casting, sistan nimele välja USA. See oli föderaalse kommunikatsioonikomisjoni litsents ja seda nimelt värvis saadete edastamiseks. See oli esimene värvisaateid nii-öelda tunnistav dokument. Seega täna 11. oktoobril 1950 algas televisiooni värvisaadete kiire ja lai levik üle maailma. Eestitelevisioon edastas esimese värvi saate, see oli ülekanne muide kesktelevisioonist 1967. aastal ja 1972. aastal, see oli 30. detsember. Niimoodi vana-aasta õhtu meeleolus juba algasid ka ETV enda värvisaated. Et selline kerge ajalugu ja me nüüd meenutame värvisaadet aja algust ühe katkega ühest Ameerika teleshowst tellime televisiooni shows siis ja, ja kujutage ette, kuidas võib-olla, kui rikkalikud nad olid stuudios on korraga terve rida esimese suurusjärgu tähti. Frank Sinatra? Ei Niil, Martin ja Bing Crosby uskumatu rikkus, aga nii see oli. Ja uskumatu on ka see, et kogu saate jooksul noh, see saade, millest mina praegu räägin, see oli tunniajaline teleshow otse kaamerate ees, pidevad suitsetati. Ja Frank Sinatra laulab veel terve reklaamloo tubaka firmile Chester fiil, mida ta nimetab küll oma sõbraks omatut tavaks, mille hea maitse on jumalik ja lisan veel juurde, et Sinatra on Chester, Shell ja Chester Fild, on Sinatra. Vaat niisugused reklaamid käisid tol ajal viiekümnendail aastail ja nii mängiti miljonite dollarite nimel rahva tervisega. Tänapäeval me ei kujutaks seda ettegi. Enam pilti praegu ei näe, kuid 50.-te aastate telereklaamist võime siiski aimu saada kavaid heliriba kaudu. Astume siis telestuudio see p-s, mis on juba värviline, astume Tseevies värvis stuudiosse. Mis siis samal aastal, kui CBS sai õiguse värvisaateid edasi anda ja üldse viiekümnendatel võrratutel viiekümnendatel ma ütleksin, maailma muusikaedetabelis, siis toimus. No missugune lugu võiks sellest ajast, samal ajal kui tulid värvisaated, televisiooni, missuguse heliplaadi Ma võiksin siin esile tuua ja missugune on ka tänaseni vastu pidanud? Paljudest paljudest, aga valisin välja, ja muidugi see on Moona Liisa saladuslikelt naerab. Näed, Kinkowl ja Moona Liisa. Mu Liisa Moona, Liisa meil. Ja soola neli juues. Muidugi tekib jälle küsimus, et mis võis Eestis samal 1950. aastal moes olla mida lasti rahvale Eesti raadiost, kes meil laulsid, oli ikkagi ju Stalini aeg, raske raske aeg ühest küljest, teisest küljest, kui vaatad muusikat, siis seda tehti edasi. Ja kui nüüd küsida, et mida siis Eesti rahvast raadio on eesti rahva kuulata anti, siis anti kuulata näiteks sellist laulu, mille pealkiri oli ritsikas ja, ja tõsine lugu samani nimelisest filmist, ritsikast. Ja esitaja oli väljapaistev eesti laulja Veera neelus. Koloratuur sopran sündis Narvas 1916. aastal ja lahkus meist 1996. aastal, kui ta last Tallinnas. Ja huvitav, et tema sai muusikalise hariduse eraviisiliselt Varvara või Barbara malama erastuudios Tallinnas. Muide, samas õppis ka miilitsakorjus. Ja aastatel 1944 kuni 71, no see on siis umbes 40 aastat peaaegu töötas Veera neelus Estonia teatris. Ooperi- ja operetisolistina oli väga-väga populaarne sel ajal tema laule tuli ka raadios pidevalt, seda laulis ka mõningaid kergema žanri lugusid, nagu seal kuuldemängu lumivalguke ja seitse pöialpoiss laule ja ja terve rida veel ja tõsisemaid estraadilugusid. Ja veel on huvitav tema puhul märkida, et aastal 47947 kuni 49 tegutses Tallinnas svingi Seksteid rütmikud kus esinesid solistidena aga näiteks Georg Ots, Veera neelus ja teised Estonia solistid. Ja muide, ksülofoni mängis sellel selles ansamblis meie praegune kuulsus Neeme Järvi, kes saatis ka Veera neelust. Laulude pool. Ja kord nädalas mängisid rütmikud tantsuks tolleaegses Töötava Rahvakultuurihoones. Ja nüüd siis töötavale rahvale lauluritsikas samanimelises filmist laulab unustamatu Veera neelus. Aasta on 1905. Muide, kas me ikka teame, no võib-olla täna ka uudist saadetes räägiti, et meil on 11. oktoobril, täna siis rahvusvaheline tütarlastepäev ei saa meiegi oma saates sellest mööda minna, sest päeva eesmärk on tõsine, edendada tüdrukute mõjuvõimu ja rõhutada naiste inimõigusi. Tõsta esile tüdrukute kodanikuõigusi, ühiskonnas, rääkida võrdsetest võimalustest ja muidugi õnnest ning armastusest. Ja kui keegi küsiks, et miks meil on tarvis neid rahvusvahelisi päevi, siis ma otsisin vastuse kohe valmis, head kuulajad ja ÜRO ütleb niimoodi. Rahvusvaheliselt päevad on üks võimalus harida avalikkust murettekitavatest küsimustes, mobiliseerida poliitilist tahet ja tähistada inimkonna õilsaid saavutusi. Täna siis, 11. oktoobril, seisame tütarlaste eest, meie saade sept-nov teeb ka muidugi selle mängu kaasa ja loomulikult läbi muusikalise tervituse. Tervitame siis kõiki tütarlapsi ja mis sobiks siia paremini kui ansamblis Seilor menulugu kuldsetes kuuekümnendates kõõlus kõõlus kõõlus niisiiis. Tervitus teile tänastele ja endistele tütarlastele. Tüdrukud, tüdrukud, tüdrukud, ansambel Sheila, meremees. Tuleks veel korra tagasi sügise juurde. Ma märkasin, et kusagil internetiportaalis oli meil arsti või meditsiiniline hoiatused sügisel ettevaatust rõõmaga, külmetushaiguste ja reumaga. No muidugi sõna reuma, muide tahan öelda Teile on olevat Eesti keelde või on eesti keelde toodud lauluisa Kreutzwaldi poolt, temal ju ka arst. Ja sõna ise pärineb vanakreeka keeles, kus see tähistas voolamist. Kas teie arvati, et haigus ja valu voolavad vedelikuna mööda inimese keha ühest kohast teise? Ka eesti keeles tähistatakse muutliku aeg-ajalt siin-seal esinevat toese valu öeldakse vanade sõnadega jooksva lendva ja reuma. Ja kui kusagil liiget liigestes või siis noh, luudes kontides, valutab, öeldakse ikka, et mul on reuma, mul on jooksva tegelikult, aga ei ole olemas sellist haigust, nagu reuma ma lugesin. See sõna on tegelikult õigesti öeldes toese valu, meditsiiniliselt traumad ei ole, kuigi rahvas räägib ja samal ajal on olemas ka selline laul, miks ma täna Asiere omas pikemalt räägin, see selline laul Aastast 1953, mille pealkirjaks on reuma dismi muugi tantsige vuugi vuugi võib-olla aitab karjumatis reuma vastu ja see tuli siis, nagu ma ütlesin, välja 1953. aastal. Moon Mollikan, see oli kuulus Ameerika rokitäht, tol ajal laulis sisse siis enim plaadi reuma Dism vuugi. Meie paneme ta peale niisked sügisilmade puhul ja kuulame seda veelkord. Rõõmatismibuvia Moonmaligan. Sügise rändlinnud on meil selleks korraks läinud. Kured läksid esimestena juba augustikuu lõpus ja septembri algul, aga noh, laulud on jäänud, laulame neid igal aastal jälle, kui linnud lähevad. Ja ühes varasemas saates ma panin peale siin lindi, kus Kalmer Tennosaar laulis meile lahkuvaid kurgedest. Väga ilus laul ja täna mul on üks teine lugu, kurgedest ka harva esitatu harva mängitud ja selle nimeks on must, toome kurg. Toonekurg tähendab selle loo nimeks on must toonekurg ja selle laulab meile meister Georg Ots ja siis järjekordne kurgede laul. Muide, neid on eesti keeles veel kurgede laulusid, aga täna kuulame siis Georg Otsa ja tema kuulsat lugu, mis on praegu ununenud must toonekurg. Temas. Nii. Shansooni laulja Aleksander vertinski on kõige kuulsam vene emigrant kelle nime teadsin nõukogude maal kõik meil Eestis muidugi vähe, minu meelest minu mälestuste järgi kusjuures Venemaal või nõukogude liidus ei peetud teda kodumaa reeturiks, kuigi ta oli emigreerunud oma kodumaalt ja ja neid inimesi alati väga kõrgelt ei austatud. Aga see, tema oli üks vähestest isiksustest, ma ütleksin isiksustest, kes pöördus tagasi oma armastatud kodumaale Venemaale, kuigi sellel ajal valitses range Stalini režiim ja Stalin võttis tema vastu. Paar saadet tagasi, mängisin Aleksander vertinski igihaljast romansi taolist sügislaulu lahkumise õhtusöök prožall Uušin meie nii-öelda kindlad kuulajad mäletavad seda. Ja see lugu sai ka vastukaja, mitmed inimesed helistasid ja üks kuulajatest tuletas meelde, et Aleksander vertinskil on ka üks teine lugu, mis on natuke sel eelmisega, selle uurisin aga sarnane ja selle nimeks on madaam juba langevad lehed. Tõepoolest madaam, kuuseppaadne jutt, list ja selline lugu on Aleksander vertinskil olemas. Ta on mul siin ka kodus plaadi peal ja ma panen selle praegu kohe mängima seal suurmeister laulab näitlejast kes musta mererannas on kogu suve püüdnud leida ühelt neiult vastuarmastust. Jaa, traagiliselt hüüablisse laulja või näitleja selles laulus, et juba on kabiinid rannast ära viidud, puhkajad on lahkunud, kõik laulud juba lauldud, kui teie Pole mulle ikka veel oma jah-sõna öelnud. Ja siis noor näitleja juba masenduses, laulab veel ühe korra, et madaam juba langevad lehed ja sügis on surmavalt tulemas, aga teie ikka ei vasta mulle. Ja siis tüdruk vastab ja ütleb nii. Maestro Ma olen teid liiga kaua ihaldanud ja seepärast ma ei jää teiega. Selline siis laul. Kuulame nüüd seda traagilist armuhüüet ja kujutame ennast ette siis sügisesel Musta mere rannikul. Lained löövad, vesi on küll veel soe, osa puhkajaid on kohal, aga üks õnnetu näitleja jalutab seal ja mõtleb omaette, miks mulle jah, sõna ei öeldud. Madaam seppade ütlist ja Madaam juba langevad lehed ja sügis on surmavalt tulemas. Aleksander vertinski. Aga muidugi, mõned kuulajad võivad nüüd juba ammu küsida, saate keskele, kuhu jäi siis eelmise saate küsimus ja küsimuse vastus mille ma esitasin ja ma esitasin sellise küsimuse, kui me rääkisime maailmakuulsast laulus maineerimistushern koos minuga, sa oled juba nii, võiks siis umbes seda tõlkida on väga-väga kuulus laul tänase päevani muidugi. Ja meenutuseks, kuidas ta kõlab, kuulame teda praegu, Ella Witcher oli esituses ja see on plaat aastast 1937 ja siis kohe ka küsimuse juurde. Vaimirmistus. Ja nüüd siis küsimuse juurde, kes selle kuulsa juudi loo siis Eestis ära laulis järel inglise keeles? No küsimus pole muidugi lihtne, sest see esitus nii väga meil laialt levinud ei ole, kuid mõned inimesed siiski teadsid. Ja nüüd ma ütlen ka kõigile laulu Paymirmistus söön, laulis Eestis inglise keeles sisse. Nüüd on kolm punkti veel viimane mõtlemise hetk, kes siis kas naine või mees, noorem või vanem artist. Ja nüüd tuleb vastus selle looma imirmistushuen laulis Eesti sisse ei keegi muu kui omaaegse Eesti televisiooni võiks öelda kultussaate horoskoop, saatejuht Andres Vihalemm. Kolleegide seas hüüdnimega Kim ja tema võttis kätte ning tegi loo ära, aga mängitud on seda vähe. No ju siis jäi rohkem oma sõprade vahele see esitus, aga ta on olemas ja meie teda kuulame, sest olime ju me kõik, kes me praegu seda saadet kuulame. Ka suured horoskoobis sõbrad Andres Vihalemm vaimirmistus. Armeeritud. Tõukeid Me oleme. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel reedel jälle. Seniks kõigile meile kõike head lõpulugu nagu ikka, instrumentaalne, aga sisukas, seda orkestri lugu on palju esitatud ka laulusõnadega. Ja mõte on selles, et ka armastusega võib juhtuda vahel nii et tuleb olukord SO-s ja tuleb meid ei välja saata, sest lood on kehvasti, aga nad võivad paremaks minna. Hugo Strasser ja orkester, SO S L Amor.