Vikerraadio eetris on nostalgiasaade iidranda. Tere, tere, head raadiokuulajad. Taas möödunud aegade ja nende aegade laulude juurde on algamas meie ühine Kaheksateistkümnes saade. Jaa, astumegi kohe romantikas. Kujutame ette lõbus linn kõll. Saksamaavanemaid asutati juba enne Kristust ümbruskonna suurim kultuuri ja meediakeskus. Linnas tegutsevad mitmed raadio- ja telejaamad, sealhulgas suured võimas Lääne-Saksamaa ringhääling. US, Deutsche Rumfunkte, Ell, Vox ja mitmed teised. Eelmise sajandi kolmekümnendail aastail oli kõll üks saksa moe muusika kujundaja. Kohe ka meie saate saksa muusika austajad veenduvad selles veel kord. Suudle mind Kölni orkester, tuntud orkester kolmekümnendail Annabel luteri juhatusel. Küsmi on aasta 1934. Jääme samasse aega, kordumatut, kolmekümnendad, kordumatud kolmekümnendad ja me tuleme nüüd Eestisse paljudele unustatud helilooja nimi. Aga rahvusringhäälingu heliarhiivis on tema nimi kenasti kirjas. Arnold siirak elas 1900 kuni 1956 Nood teatmeteoses märgitud lühidalt helilooja ja interpreet. Sündinud Uuessenbergis jajaa sündinud messenbergis ehk siis rakveres abikaasad, lutsi Henri ette Marianne Zeelak ja teine abikaasa Amanda Wilhelmiine siirak lapsed, Ellenshipi, Harri siirak ja meedi krimpe. Rohkem infot mul edastada pole, see on selline napp informatsioon, aga siiski ta räägib palju ja ma arvan, ka meie kuulajate hulgas on inimesi, kes seda, kas siis on kuulnud vaevalt, et temaga kokku saanud, seal ammu, aga kes on siis läbi tuttavate või, või, või mälestuste temast kuulnud, siis Arnold siirak. Aga me teame seda ja meil on nad olemas. Siiraku laule esitas mitmeid Artur Rinne ja siin on üks ilus näide Mals õnne kevadmuusika Arnold siirak. Sõnad muide Otto Roots ja esitab Artur Rinne on aasta 1936 Vals, õnne kevad ja Artur Rinne helilooja Arnold siirak. Ma. Hoonele maal ta. Vaeva. Haaveegaa ja. No võlujala ja lehel ka ta õrnad, ta haarab. Veel. Kena on jalutada ammumöödunud aegade puiesteele, kas pole, mitte muidugi on. Ja need puiesteed meenutavad meile ka paljud neid inimesi, keda enam meiega pole. Aga õnneks paljud meil on, kuid juba üsna vanad, kui me mõtleme oma põlvkonna muusika peale. Uskumatu, et alla Pugatšova. Ma nimetan seda sellepärast, et temast on ilmumas eesti keeles praegu uus raamat. Alla Pugatšoval juba seitsmekümnene tema Rivaal Sophia Rotaaru näiteks sealt nii-öelda Nõukogude Liidu aegadest 72. Nii et aeg läheb kiiresti ja siis Ukraina kuulsus Sophia, arvad Aru, keda alati nägime ekraanil naeratava noore neiuna on nüüd juba siis 70 kaheaastane. Miks ma seda rõhutan, sellepärast et ajakirjanduses on juttu olnud, et Sophie on väga haige. Samas tema Ukraina kolleegid teatasid nüüd siin neil päevil, et jutud parandamatult haigusest pole päris tõde. Lavatäht näeb hea välja. No ja on palju arvamusi, kuidas Rotaaru nii hästi säilinud on, teistpidi jälle imestatakse. Ja üks reporter teadis öelda, et tema käib regulaarselt Itaalias noorenduskuure saamas ja elab väga tervislikult. No on kuidas on, Me soovime kuldsete 60.-te aastate Ukraina tähele palju tervist ja edu ja säraguda ikka edasi melanhoolia või siis meil Ancoliie, on see tuntud lugu, mida me mäletame oma nooruspõlvest ja esitaja loomulikult Sophia rota aru. Oktoobris ja novembris 1967 mõjus sensatsioonina Londonis avatud Yoko Ono kunstinäitus Yoko plus, nii alapealkirjaga mina olen John Lennon. Ja tema selle Yoko Ono avangardkunst tekitas alati suure vastukaja Euroopas või Ameerikas, ükskõik kus ta käis ja ka muidugi palju kriitikat. Iga tema näitus oli sündmus. Ja esmakordselt kohtus Yoko Lennoniga ja 1966. aastal omaenda kunstinäitusel Londonis. Nad said paariks 1968. aastal siis kaks aastat hiljem ja abiellusid järgmisel aastal siis ametlikult ja 1969. aastal kasutasid Yoko Ono ja John Lennon oma mesinädalaid Hilton Amsterdamis Vietnami sõja vastu suunatud avalike protestide laval see Hiltoni suur laval, seal nad saavutasid siis tunnustuse ka veel ühe plaadiga ja 1980. aastal oli edetabelites plaat pealkirjaga naabolfentasy Kahekordne fantaasia siis koostöös Lennoniga, mis ilmus kolm nädalat enne John Lennoni mõrvamist. Yoko sai 2009. aastal 10 aastat tagasi, siis Veneetsia biennaalil kuldlõvi auhinna oma elutöö eest ja praegu elab ta vaikselt lesena ja siis tegeleb mälestustega ja tegeleb ka kõvasti heategevusega. Meenutame seda näitust, seda kohtumist, seda suurt abielu, mis määras kõvastiga Euroo juba nii-öelda popmuusika ajalugu. Viidus tuleb meile saatesse ja laonimeks on ballaad sonist Jayokost. Meil on täna saates ka väike küsimus, sellepärast et oma mälu värske hoida, minule vastata pole vaja, pole helistada, tarvis mulle, vastake iseendale. Ja küsimus on selline. Teema on selline Eesti esimene telefilm mis pealkirjaga ta välja tuli, mis, mis oli esimene Eesti telefilmi, nii võiks lihtsalt küsida. Ja saate teises osas saame seda teada, aga praegu lihtsalt omaenda nii öelda treeninguks, püüdke meelde tuletada, milline võis esimene telefilm siis olla, ma teen vahet, mitte siis kinofilm, passi, mida hakati tegema siis televisiooni, seal tuli terve hulk eesti telefilme välja ja isegi vändati ju ka või mitte, vändati vaid loodi stuudio, Eesti telefilm, kus palju palju filme välja tuli. Aga küsimusele meil oli siin paar saadet tagasi ka küsimus et kes eestis laulis sisse kultuslaulu Maimirmistushein ja sellele vastas väga palju inimesi. No tore, et meid kuulatakse, tore, et meiega nii-öelda kaasa mõeldakse. Ja esimesena kohe saate lõpus helistas mulle ja vastas õigesti proua Lee voje voodil. Ühes Eesti raadiosaates olevat sellest laulust kunagi juttu olnud ja tema siis vastas esimesena õigesti, et see oli Andres Vihalemm, kes laulis selle loo siis meeste Šein ära. Siis tuli kohe Toivo luur, tema helistas, helistasid veel Liivi Laos, Eduard Krein, Muntel, Jüri Laanemäe saivo-Läänemaal hinge kehavast, Ülle Jõgeval ja paljud-paljud teised. Noh, meil pole eesmärk meil see kõik üles lugeda, aga tore kaasa mõeldi, tore teatakse Eesti rock või kergemuusika ajalugu, kuigi oli ka palju valesid vastuseid, aga ilusaid ja kõik see asi laabus, nii et me oleme väga-väga tänulikud selle üle, et me kaasama ütleme ja täna saame jälle seda teha. Aga muidu saate lõpus ma ütlen veelkord ka oma täna täna ka oma telefoni ja meiliaadressi, nii et pange pliiats, paber valmis või armuke. Ja praegu siis võtame mõtlemisaega ja, ja püüame meelde tuletada, mis oli Eesti esimene telefilm ja taustaks helilint Eesti raadio arhiivi helilintmagnetofoni lint aastast 1956. Viktor Gurjev laulab meile, Karine on aasta 1956. Isegi. No. Mul kari naerab ilusi. No veel mõtlemisaega läheb nüüd paari laulu jagu siin. Tahan öelda, et mul on hea meel, et ka noorem seltskond meie saateid vahel kuulad, ma olen siin vastukaja saanud ja mul on hea meel ka selle üle, et noored vanemad, muusikad värskendavad ja vürts sinna juurde lisavad. Terved ansamblid on praegu me siin Euroopas ja meil Eestis ka, kes on pühendunud rock n rolli kuldajalugudele ja mängivad neid siis ja panevad riidesse ennast nagu pil heeli või Elvis Presley või või või keegi, keegi teine seal kuuld Kuusates kuulsatest lauljad suurtest. Ja nüüd on üks plaat mul siin käes, panen ta praegu peale, see on siis üks selline vanadest rokkides kokku miksitud tantsulugu. Kaasaja noortele tunneme siin ära Chuck Merjalisu Richardi ja trusti kuningas. See sobichecker on siin järgi tehtud ja mitte järgi tehtud, laulab ise, aga kokku pandud siia, et nüüd siis head rokitsemis mitmele põlvkonnale. Aga jaa, selle miksitud loo nimeks on nagu mani rock n Roll Partsi, miks siis niukene peo ohtu miksitud rock n rolli ajalugu ja ongi olemas selline kollektiiv, kes neid teeb, son mani Anhis mäster, miks siis nemad teevad selliseid vanu lugusid kokku miksitud ja omalt poolt siis seda pipar peale sinna raputades kuulame hulka on rock n rool. No nüüd siis Eesti esimese telefilmi juurde ja kohe vastust veel ei anna. Veel kolm sekundit mõtlemiseks, ma ütlen praegu ära veel seda, et oli aasta 1961 kaks ja kolm. Ja see esimene telefilm vändati siis 1960. aastal Eesti televisiooni poolt ja see oli Eesti televisiooni esimene mängufilm, aga samas ka NSV Liidu esimene telemängufilm. See tehti Eestis ja Valmis Voldemar Panso samanimelise jutustuse järgi. Nimiosas Voldemar Panso, teistes osades Ruts Bauman, Jüri Järvet, Linda Rummo, Ester Pajusoo, Franz Malmsten, mängis Rudolf Nuude, mängis Aksel Orav, mängis Kulno Süvalepp ja teised. Ühesõnaga kogu meie näitlejate paremik oli sellesse filmi tõmbama. Käsikiri oli Jüri Järvetil poolt kirjutatud ja lavastaja režissöör oli virve Aruoja unustamatu Eesti televisiooni režissöör, meisterklass, operaator, samamoodi meisterklass, kuld käega ja silmaga Anton Mutt ja kunstnik Linda Andrest. Ja filmi nimi oli näitleja Joller. Toomas Joller. Ma nüüd ütlen paari sõnaga sisu kohta. Toomas Joller oli näitleja olnud juba 20 aastat. Ta oli väga populaarne. Nonii, kirjutab Panso oma raamatus siis ja, ja selle järgi tehti film. Ta oli väga populaarne, talle oli antud rahvakunstniku aunimetus, ent tasapisi hakkas Jolleri täht tuhmuma ja ta muutub egoistlikuks ja enesekeskseks ja tema osa täitmisel jäävad pealiskaudselt, eks no niimoodi näitleja areng või taandareng ja näitleja sisemine põlemine nõuab tulijaid, nagu me teame, mida Joller siis koos oma sõbra komöödianäitleja rutsigaga ohtlast ohtrasti siis tarvitab, joovad kõvasti ja tekivad probleemid ja vastuolud teatris ja Joller purjus pea etendusele ilmumise eest käskkirja ja esitab siis ka lahkumisavalduse, läheb maale kraavi kaevama. Ja nii edasi, tema üleelamised seal. Me kuulame praegu heliriba sellest lindist natukese siin, et aimu saada, missugune see õhkkond seal oli. Ja heliribas praegu. Kaasnäitleja, keda mängib Linda Rummo noomiksis meest ja mees on Voldemar Panso, on aasta 1960 näitleja Joller. Ma olen sind imetlenud sinult palju õppinud ja sinus sügavalt pettunud. Milles pettumus? Sa oled egoist ja individualist? Sa ei ole küüntega oma poole mitte vürtspoodnik moodi. Sa petad ära. Jätad mulje, nagu oleksid avar ennast ohverdanud. Sa seisad kõrgel ja imetled. Aga mitte elu, vaid iseennast. Oled sa üldse kunagi armastanud? Sa unustad, et ma olin abielus. Kas sa oma naistki õieti armastasid? Mitte kunsti vaid ennast kunstis. Sa räägid juba nagu juhtkond. Sina kaunistad kunstiga omaenesearmastust, seisad elust eemal ja nimetad seda iseseisvuseks sa iseennast ühegi kohustusega Ühegi tundega, ühegi naisega ega ühegi ideega. Sa oled vaba vaatled. Aga see on jätnud sinusse jäljed toomas. Donald sul hinge ükskõiksuse, häälde kõledusi. Su hääl, kõmised põlvelt. Tal puudub kaasa ja kõla. See on laval kuulda veel selgemini, kui elus sa sellega öelda tahad. Imejat tabamata. Palun ära. Liblikad ei ela kaua. Nii ütles Panso, kas pole huvitav, muide, head kuulajad. Mille üle tol ajal 1900 kuuekümnendail aastail me arutlesime ja arutasime, ei rääkinudki ainult rahast, nagu praegu olime noored ja otsisime tabamata ime filmi. Sedasi läks Joller maale, ta külastab endised näitlejad augustit, kellega nad õitsvate õunapuude all istudes vestlevad ja asjadest räägivad. Sööklas saab Joller tuttavaks kraavi halju Hannesega, kellega ta töötab koos turbarabas ja kraave, kaevab seal. Ja selle järel elab Joller veel sovhoosis oma õe juures, kus ta tegeleb kohaliku näiteringi juhendamisega, aga siis järsku saabub Telegram ja Joller kutsutakse teatrisse tagasi. Eneses selgusele jõudnuna pöördubki ta uuesti teatri tööle. No selline film, selline väga sügav sisu selles mõttes, et näitlejatel ongi selliseid vastuolulisi aego tihtipeale oma oma karjääri jooksul. Ja ma tahan rõhutada, et selle filmimuusika kirjutas Gennadi Bodelski. Me kuulame kohe üht laulu sellest filmist. Ja nüüd, kui ma neid kuldranda saateid teen, siis ma pean ütlema seda, et ma üha enam ja enam imestan, kui andekas helilooja oli meil Gennadi Bodelski. Ja nüüd siis laul filmist näitleja Joller ja kordan üle, et muusika kirjutas Gennadi Podolski. 50 aastat aplause ja käele. Sööstmeski eid ja. Ei lainud ja kuidas Oidipus suuri raame teos tundmata soo? No ei olnud ja et jaa, koon, kuri. Amle jool, luud. Nina ja Margus ei saanudki hui armu. See sulle küsimus olla või mitte? Kui. No midagi ebatavalist ka meie saates, kuigi meil ongi kõige ebatavalised lood ja, ja taustalood ja muusika ja ajalugu. Aga ma arvan, et nii mõnelegi meie kuulajale meenuvad Nõukogude aastad, kui ma nüüd seda juttu hakkan rääkima ja põrand, On ta alune ehk keelatud muusika ja keelatud selles mõttes, et suurtel lavadel lauldud plaan Te ei tehtud, aga noh, need pardid, rahvalaulikud käisid ringi, laulsid siis väikestes klubides Lõmmitega väikestes. Aga klubides, kinnistel, üritustel ja kõigepealt tuleb muidugi meelde Vladimir Võssotski nimi, kelle lindid käisid käest kätte ja olid lõpuks väljakannatamatu madala helikvaliteediga ikka neid kuulati ja kuulati ja kuulati. Ja täna pakun ma teile teise venekeelse mardi tänavamuusiku. Ja see mees on No ma ei ütleks, et ta Eestis need kuulus on ja teda omal ajal tonti, aga oli muidugi seltskond muusikahuvilisi, kes teda teadsid ja teavad ka täna Arkadi seenernai ja tema kodanikunimi on Arkadi Dmitrijevi veestin ja tema elas aastail 39 kuni 80 et tuletada selliseid teravaid mälestusi meelde ja tulevikus kindlasti me pöördume veel Arkadi seemn juurde tagasi. Ja nüüd ma ei tee siin meie saates reklaami suitsetamisele, seda me pole kunagi teinud, kuid Arkadi ütleb oma laulus ühes oma laulus, mida me praegu kuulame. Et sigaret on ainus, mis mehele truuks jääma, kui naine teda petab. Sigarietta Arkadi Sierral lõi. Sügis on käes ja oh õnnetust ka, hiired jälle majas. Saksa kuulsus Nico Doriaani laulis kuldsel kuuekümnendail kuulsaks Itaalia laulu, sa väike ulakas hiir ja sõnad umbes nii siis särad minu juures, sööd minu juustu ja lakud minul veini, mine ära. Sest kui mu pruut sind näeb. Ja edasi on Heldur Karmo sõnade järgmisel samal õhtul külastas mind pruut, tuli see, mis pidigi tulema. Äkki ta karjus valjult, ühtäkki oli ta kahvatu nagu lubijärv ja hüppas mo klaverile. Ta karjus, majas on hiir. Ma jään teie juurde. Ja läkski see naine minema. Ja mees tänab hiirt, et küll on kena, et sa siin olid. Kui see tüdruk juba väikese hiire pärast ära jooksis, siis pole taga õige naine, kellega ma peaksin abielluma. Viggo Doriaani aasta 1963. Piinodi Kleine maussis. Pebiinal väike hiir, kes jäigi Veiko Doriani juurde elama. Karamell. Oleme jõudnud selle saate viimase loo juurde, lubasid anda ka oma telefoni enne lugu ma siis teengi seda. Kui te olete valmis. Telefoninumber on 52 76 ja seitse, kaheksa kaks ja minu meiliaadress on Gmailis tavaline tüüpiline Gmaili aadress. Heimar hashtäht on esimene Heimar punkt Lenk ät gmail punkt com. Ja eks siis helistage, kui on midagi öelda, võib-olla siin meie heliloojate ja lauljate kohta või mõnda lugu tahate tellida. Ja võite ka kirjutada, nii et peame, peame nõu ja peame sidet ja lõpulugu on täna meie saates hoogne Aafrika rütmi. Hästi tuntud lugu muusikamaailmas Africa või originaalis pealkirjaga skaakiaalne. Nii populaarne oli ta 1950. aastal, et mina mäletan täpselt nõmmel olles veel väike põlvpükstes seal nelja-viie-kuueaastane poisike, nautisin, kuna, kuidas vanemad poisid laulsid seda lugu või vilistasid seda lugu, ta oli meil ka siin nõukogude liidus ikkagi läbi välismaa raadiojaamade jõudis ka meile jazz, kookiaalon, populaarne meloodia, mille kirjutas roneesia muusik ja nüüd ma ütlen nime, August ja tema perekonnanimi on mussa Rurva mussa Rurva ja see on kirjutatud saabas jaama bigbändi stiilis. Selline hoogne lugu ja Scookiaan tähendab seda, et see on ebaseaduslikult omavalmistatud endavalmistatud alkohoolne jook, mis on tavaliselt tehtud ühe päeva jooksul kiirjook ja mis siis kiiresti käärib ja tsa kääriks hästi kiiresti pannakse sisse siin maisijahu, vett ja pärmi, selline uimastav jook väga populaarne Aafrikas nähtavasti temas ka laul tehti. Ja jääbki mulle öelda niimoodi, et aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel reedel jälle. Muide, laupäeva südaööl on nüüd meil ka kordussaade, nii et homme keskööl võite raadio panna sisse kuulata veelkord kuldrändevood ja lõpulugu. Ralph Marteri orkester ja loo nimeks on, nagu ma siin mitu korda juba ütlesin Scookiaan või siis ka Aafrika on aasta 1954.