Vikerraadio eetris on nostalgiasaade iid randmeluu. Tere, tere, head raadiokuulajad. Taas möödunud aegade ja nende aegade muusika ning mälestuste juurde on algamas kuld, Randevu 19-st saade. Aastaajad mängivad nende nostalgiasaadete tegemisel suurt rolli ja eriti sügis, millest on loodud lugematul arvul kauneid laule. Öeldakse, et teem annab sügisele õiged värvid, krüsanteem temaga ei suuda võistelda sügisel rohke värvivaliku ja küllusliku ilu poolest mitte üks, teine lilla. Ja muide krüsanteeme on ka jaapani rahvuslilleks ja Hiina peab igal aastal üheksandal novembril krüsanteem ide päeva. Homme siis on see päev hiinlastel Prantsusmaal ja Saksamaal ning poolaskond ka krüsanteeme. Sügise sümboliks peetakse suuri pidustusi Laatu ja lillenäitusi. Ja siit ka vana Poolat, tango krüsanteem id, esitab Metchjus Lamfoog. Tema elas 1901.-st kuni 1990. aastani ja oli nii kõva mees, et meil mõned kuud enne siit ilmast lahkumist esines rahva ees oma lauludega. Siis on ka see artist, kes laulis esimesena sisse. Tango on donna Klaara esialgse Poola pealkirjaga tango Millonga. Meie mängisime ühes kuld Randevu saates seda tangot ja rääkisime pikemalt ka lauljast. Nüüd aga siis järgmine tango kolmas, 405., ma ei oska järjekorda öelda, seda Ancon krüsanteem id Medžis lav. Foog esineb neile. No nii säin afesse salongi huuled tõdemusse, et mina ju issimi halos väga insi. Lekkiv ja nii Lostava. Ennust ju letus äärse laviinivoo regipuudeks targe. Lostava kaas. See oli üllatav ja lahtris anud. Ma akt. Et sügisteemast nüüd natukese välja tulla, kõrvale minna, pärast tuleme saates veel tagasi, sügise juurde paneme peale plaani, millel Manni halli laulab 1959. aasta menuloo Reining Invichaar. See on siis ka vihmasajust, räägib see laul, aga need vihmapiisad ei lange mitte väljas tänaval pargis, vaid langevad laulja südames. Väljas on ilus ilm ja paistab päike. Aga et kallim läks minu juurest ära, siis ei saama lahti nukrusest ja minu südames sajab vihma, umbes nii ta laulab. Need vihmapiisad on minu pisarad. Mani hallim, kes on põhiliselt esinenud hoogsate rock n Roll lugudega tegi siis 1959. aastal hoopis teises stiilis loo ja muidugi nagu suured laulja rikka lõiga, sellega taas plaaditururekordeid. Kuulame siis Reining ilma haard ja mari halee. Kui mardi Halijai oma südamevihmaga üksinda võiks öelda, siis on olemas ka kergemuusika ajaloos võrratu romantik, tiline instrumentaallugu, vihm kahele. Seal enam üksinda ei saa jääda Vihmann kahele. Ka selles loos on pisaraid, aga seekord nutab mitte inimene, vaid saksofon. Sulgeme siis mõneks minutiks silmad, laseme muusika enda sisse ja oleme kahekesi sügiseses vihmas. Sest see vihm ongi neile kaela. Lõuna-Korea saksofonist liis sõnufan on tema nimi liis fänn ja esitab meile siis saksofoni, kuulsus, loo Wism meile kahele, vihm kahele. Rolling Stones kuulus väsimatu ansambel, kui vaatad neid piltide peal, neid mehi seal videolõikudel või internetis, ei usu oma silmi. Kui noored sileda näoga olid need poisid, kui nad 1962. aastal Londonis kokku tulid. Ja kui räsitud kortsulised on nad nüüd 57 aastat hiljem. No muidugi tabletid, alkohol ja tüdrukud on teinud meeste kallal omad. Nad on tõelised saurused, nagu meedias neid nimetatakse. Kuid tuleb tunnistada, et laulavad mehed vaata et paremini kui kauges nooruses hääled mehistunud. Nad ise on kindlad oma laulude sõnumis ja enamik Rolling Stonesi laule ongi nii-öelda kindla sõnumiga suunatud just inimestele, et neid paremaks teha. Ja hinnanguliselt on müüdud ajaloos no selle 57 aastaga ma arvestan nii oma 250 miljonit heliplaati. Ajakiri Rolling Stone, selline ajakiri isegi olemas, paigutas selle ansambli 100 kõigi aegade parima artisti edetabelis neljandale kohale. Laulumaalise mustaks või joonistuse mustaks või teese mustaks. Sõnad on enamasti mõeldud mustuse ja depressiooni kirjeldamiseks ja selle vastu seismiseks noorte seas siis 60.-te aastate noorte seas ja laulja Mick Jagger võrdles seda lauluga juudilauludega, kus kirjeldatakse äärmis leina, mis on toonud naise väljavalitu või partneri ootamatu kaotus. Mitmed sidemed on sellel laulul, kuid minu meelest põhiliselt väga laialt, et on seda lugu kasutatud ka sõjavastases propagandas suurtel miitingutel, kus noored on protesteerinud sõdade vastu Vietnamis ja Koreas ja nii edasi. Ja on siis aasta 1966 kui tuli see laul, kui tuli sensatsioon. Rollingute lugu, peid it's black ja Me kuulamegi ansambel Rolling Stone ja 1966 peeglid, plekk Rolling Stones. Nüüd toome taas ühe uue tähe meie saates. Meil on varemgi olnud, me oleme mitmelauljaga, ma mõtlen just eesti lauljatega publikut üllatanud, selles mõttes, et pole kaua, pole kaua neid raadiojaamades mängitud, aga me oleme toonud tagasi eetrisse need, keda võib-olla on nagu pisut ära unustatud ja kelle lugusid ja laule ja kelles pole laule, pole mängitud ja kellest pole kaua räägitud. No see uus täht on muidugi nüüd küll meie nooremate kuulajate jaoks staažikam Eesti Raadio austaja peaks. Kuid kas tunneb, ma ei ole kindel. On ju nii palju aastaid mööda läinud sellest ajast, kui see mees, kes nüüd kohe laulma hakkab, pea iga päev raadios oli. Ja ma mõtlen, head kuulajad, et teeme jälle ühe mäluharjutuse ja ma kohe ei ütle, kes laulma hakkab. Püüdke ise ära arvata, kuid ma juhatan laulu sisse ja ühendan sellega sügisega, on ju ilus kollane sügislehtede aeg tol ajal ehk eelmise sajandi viiekümnendail aastail. Siis 1950 55. Oli selline komme. Pulmi peeti just sügisel, maarahvale oli põllutööd selja taga, tudengitel algas uus õppeaasta ja ühiselamu oli parim koht Lõbusa ja suhteliselt odava pulma peo korraldamiseks. Ja nüüd tulebki laul. Meie ühiselamus on pulmad. Ma ei ole kindel, et tänaste kuulajate hulgas on neid, kes seda laulu mäletavad, seda pealkirja meie ühiselamus. Pulmad. Helilooja Sigismund Cats ja Eesti raadio estraadiorkestrit dirigeerib Rostislav Mer kuulav kuulus meie dirigent ja helilint rahvusringhäälingu arhiivis on sisse mängitud aastal 1956. Head kuulajad, teie arvata jääb nüüd ära, mis on solisti nimi? Meie aga läheme siis ühiselamusse. Pulmalaulu täpne pealkiri on meie ühiselamus on pulmad. Kolm. Eeskätt lõpraderry jaanis. No paljud kindlasti tundsid ära, Heino Otto. Heino Otto sündis Viljandis 1915. aastal ja lahkus meist aastal 1982 tenor Eesti NSV teatriühingu liige, isa oli raudteealane ja oli abielus luuletaja ning tõlkija Aino Ottoga. Heino õppis laulmist armanda, deegli avati juures veel Arno niitoffi ja Linda Sauli juures ning Tallinna konservatooriumis Tiit Kuusiku klassis. Heino oli ka maalikunstnik ja, ja õppis Tartus kõrgemas kunstikoolis Pallas. Ja ta oli ka muidugi veel mitmeid aastaid Tallinna töölisteatri näitleja. Ma vaatan siin eluloos, 1942 47 mängis ta Vanemuises ja 47 kuni 69 oli ta Estonia solist. Muide huvitav ta oli bariton, laulis ooperites operettides, laulis estraadilaule, kuid osales ka balletis. Ja on esinenud kontserdilauljana ja Eesti Televisioonis, teinud saateid. Viljelenud muide ka maastikumaali, nagu ma ütlesin ka kunstnik, et näete, väga mitmekülgne inimene. Ja kuulame ka teist lugu Heino Otto esituses. Ja see on pealkirjaks on keset hoogsat tantsuringi. Raimond Valgre kirjutatud lugu laulab Heino Otto. 1959. aasta sügisel avaldati esimesed pildid Kuu tagumisest küljest. Oktoobrikuu ja novembrikuu sensatsioon oli seal, sest mitte kunagi inimene polnud ju näinud seda tagumist külge. Ja teadlased arvavad, et Kuu ise on umbes 4,5 miljardi aasta vana. Ja tema päritolu kohta on mitmeid hüpotees, aga kõige tõenäolisemaks peetakse teooriates Kuu moodustus Maa ja Marsi suuruse taevakeha kokkupõrkel, et siis maa ja talle tormas otsa siis Marsi suurune taevakeha. Ja see oli siis neli ja pool miljardit aastat tagasi. Aga esimene kosmoseaparaat jõudis kuule, see oli Nõukogude Liidu sama programmi raames startinud luna kaks, mis kukkus kuule, pidigi kukkuma kuu peale septembris 1959 ja Luna kolm, oktoobris-novembris saatis aga esimesed kuu taga üle pildid siis maale. Ja muide, tänapäevani ei ole ükski inimene viibinud ega seda tagakülge oma ihusilmaga nii otse näinud. Aga NSV Liidu Teaduste Akadeemia andis välja 1960. aastal ka Kuu tagaküljel. Atlases oli suur sensatsioon, jälle suur, suur, suur nii-öelda bestseller tekkis sellest atlasest. Aga Nõukogude Liidu edu häiris hirmsasti Ameerika Ühendriike ning 1961. aastal kuulutati välja Apollo programm ja see seadis eesmärgiks saata mehitatud missioon enne kümnendi lõppu. Kuule noh, kuigi me teame, kuu peal käidi ära, aga tema tagumist külge pole keegi ei astronautide stega kosmoutides oma silmaga veel otse näinud. Ja noh, me teame, paar sõna võib olla. Me teame, et maa suunas on q alati ühe ja sama küljega jada heleduselt päikese järel, teine kosmiline keha, mida on taevas regulaarselt näha. No rääkisime kuus natukese pikemalt, tõepoolest, see oli ajaloosündmus. Ja siia juurde paneme kohe ühe ilusa kuu laulu. Muun, see on sinine kuul ja kui arvad jah, võib ka kurb kuu öelda, muidugi et kui me arvame nüüd, et lauljad ja autorid on kurvad, et ta armastas, läks ära ja kuu on siis ka kurb, paistab siin on vastupidi, selles laulus ja lauluseksteks on umbes selline, enne ma ei armastanud kuuvalgust, kui ma üksinda elasin, aga nüüd, kus sina minu elus olen, tervitan sinist kuud suure rõõmuga ja see oli ka 1960. 60. kuus null siis 1960. aasta suur poplugu ansambel, maakas ja bluuuu. Õlle. Kuulsused sünnivad ja kuulsused lahkuvad. No me juba teame, sellest on palju räägitud, see sügis viis endaga kaasa tshehhi kõige kuulsama laulja 80 aasta vanuses, sorri Kaarel et paljudele noorest põlvest hästi meelde jäänud eesti televisioonis laulis ta palju rohkem muidugi kesktelevisioonis. Ja siis nende sotsialismimaade telekanalites. Noh, ta oli tšehhi ööbik ja isegi on teda nimetatud idabloki Sinatra idabloki Frank Sinatra. Piss elektri rikuks, aga sain lauljaks. Imeline ja omapärane artis ja imeline inimene. 2008. aastal olles ise 60 üheksavanune, abiellus Kaarel kott esimest korda oma elus. Pulmad peeti Las Vegases Ameerika Ühendriikides. Pruut oli ana Mahatškova ja pruut oli siis kolmekümneaastane, kui ta läks mehele. Ehk ta oli peigmehest 39 aastat noorem. Sellele vaatamata neil sündis kaks tütart, imeilusat tütart šarlotta ja Nelly. Ja Karl kott elas väga pikka ja loomingurikka elu. Ja kuigi ta laulis ka palju läänelaulu, siis esikohale jäid tema loomingus ikka kodumaa heliloojad. Meenutame kuulsat lauljat, me pole siin kuu aega tagasi, kui ta lahkus, temast siis rääkinud, räägime praegu ja meenutame seda lauljat. Siis lauluga paga niini vioola üks Kareli Carley Karl kotti, siis leivanumbrist läbi elu Kaarel Kotja paganiini viiul. Kriipkaa. Midagi ootamatut ka meie saates peab ikka natuke midagi ehk millegagi ehmatama ka. Venemaal juba Laari ajal loodud laul koka ka on selle loo nimi siis kokainetka naine, tütarlaps, kes siis tarbib narkootikumi, kokaiini kuulsaks laulis selle loo Aleksander vertinski. Me oleme temas mitmes saates rääkinud ja mänginud tema lugusid siin ja tema siis laulis ka esimest korda ära selle Kuusalu. Oi aegu ammuseid tarukoid, linn, aju originaalpealkirjas. Aga praegu räägime siis laulus kokka in jätka ja see juba valmis. 1916. aastal oli tsaariaja lõpp juba saabumas. Dekadentsi ehk siis kultuurilise allakäigu ilmingud olid silmnähtavalt Tsaari-Venemaal täielik käegalöömise meeleolu ja nii astus Peterburi ja Moskva kõrgseltskonda ja seltskonda sisse. Kokaiin. Sündis koka inism, see on selline nähtus ja sellest sai intelligentsile Venemaalt tõeline needus kohutava kiirusega levisse kokaiinist. Ja siis loodiga laul sõnadega, ma siin mõned sõnad on välja jutumärkides, siis on niimoodi tee värised siin sügisel märjal taeva tänaval, tütarlaps päästke end, muidu saab surm teie kõhna keha kätte siinsamas pargipingil. NUT enam teid ei aita, te peate ennast vaid ise aitama, värisetasin sügisesel märjal tänaval. Ja sellised olid siis umbes sõnade pääscennas, selle kokainismi, selle kohutava haiguse käest ja head kuulajad. Nii sünnivad ajaloos laulud, mis veel palju aastakümneid hiljem räägivad meile sellest, kuidas inimesed kunagi elasid. Ja see praegune lugu, ta on sündinud 1916 ja ma arvan, see on ka vis kõige vanem lugu, mida meie oma kuldranda saadetes oleme ja plaatide pealt oleme kuulanud. Et las ta siis olla, kuulame küll praegu mitte originaali, see kvaliteet on väga halb, aga kuuleme pisut uuemat varianti sellest vanast laulust. Koka inetka. Gadja Linziivitš esineb meile. Et iga heade mõtetega nii-öelda lõpusaate lõpu poole liikuda ja head mõttelt peale jääks siis üks ilus, 1953. aasta Itaalia lugu Napolis on kuningaks armastus, nii öeldakse selles laulus moore. Seda lugu on iseloomustatud kui lihtsalt paroodiat Naapoli populaarse orelimängija muusikast tänavamuusikast. Kuid samas on hea teada ka see, et rahvale see väga meeldiv lugu toodi turule nagu paljud teised 50.-te aastate itaalia laulud ka selleks pange nüüd tähele, et aidata taastada Itaalia kuvandit kui maagia ja romantika maa kuvandit, mille oli rikkunud fašist Benito Mussolini. Vaat selline ajalugu on sellel laulul liin Martín, suur Itaalia, Ameerikas elanud küll eluaeg selline tõeline, tõeline must, pikk mehelik, meesliin Martin ja tema üks üks, siis kuulsamaid, laula moore aastast 1953. Oleme täna erinevaid lugusid mänginud ja kuulanud, krüsanteeme, sest peale jah, kokaiini ohvrini välja vahepeal ka veel ühiselamu pulmas laulu löönud. No seda sellepärast, et elu peab olema elus, elu peab olema elus, kui meenutada Uku Masingu sõnu. Kui elada, siis ikka täiega. Ja kui head kuulajad kedagi homme tänaval või oma töökaaslaste hulgas kohtate morni näoga ja ilma naeratuseta, siis kinkige talle oma naeratus. Olgem ikka rõõmsad ja hoidkem tuju hea, sest kui elad, siis elada. Aga Ta ei öelnud enam mitte mina ega Uku Masing, vaid seda ütles alati optimistlik estraadilaulja Krein tuus. Nüüd tuleb tema laul kuuekümnendaist aastaist, kui elada, siis ka elada. Rein Tuus. Jäärad. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis järgmisel reedel kell üheksa õhtul kohtume taas. Tuletan meelde, et meie kordussaade on nüüd ka laupäeva kesköö tunnil kell 12 või siis null null ja muidugi ka pidevalt kuulatav internetis Eesti rahvusringhäälinguleheküljele lõpuluguna kõika instrumentaalne. Seekord ma valisin välja kaks kitarri vana vene romaanis ja moemuusika on siis selle plaadi peal 1900 kuuekümnendaist aastaist, kui tulid Woody, kolme kitarriga ja trummidega ansamblid. Kolm poissi kitarrile, ükstrummidega ja soomlastel oli see meiel meil eesti keeles oli, võiks öelda, see oli selline raudkeelte pilli, kellele kitarrikeeled, raud. Raudselt keeled oli selle muusika nimi, aga soomlastel oli selle muusikanimi rauta Lancammusiiki raud talanca muusiki. Ja meenutame siis seda raudtee alanga musikut ja musikid ja veel siis ansamblile mustanks. See on minu meelest Taani ansambel vist ja nemad siis esitavad meile vene vene romansi, kaks kitarri, aga nemad teevad seda kolmele kitarrile trummidega. Niisiis ka veel lõpusõnad. Vaata lõpu. Kõike head meile kõigile.