Vikerraadio eetris on nostalgiasaade iid randmeluu. Tere, tere, head kuld, Randevu saate kuulajad taas möödunud aegade ja nende aegade muusika ning magusate mälestuste juurde on algamas meie ühine 28. saade. Ja ma arvan, et me jätkame eelmisel aastal kombeks saanud kava. Esimesed laulud võiks ikka olla üsna kaugest minevikust. Nonii, eelmise sajandi kolmekümnendaist aastaist kaugemale eritamist pole mõtet minna. Ja nii ka täna üks nende 30.-te aastate populaarsemaid tango sind Poolas oli mängi viiul, mängi autoriks juudi helilooja Vladislav Liinauer. Laul ilmus 1937. aastal. Aga olukord oli juba tol ajal niivõrd ohtlik, et näiteks laulja Adam Aston Poola kuulus laulja esitas selle tango solisti vale nime all. Lenn levi nime all igaks juhuks Batmis muusikamaailmas on juhtunud aga laulu või selle tango autor Vladislav liin, Lauer ise langes fašismi ohvriks fašismi terrori ohvriks nii-öelda ja suri Varssavi getos arvatavasti 1942. aastal. Täpselt keegi ei tea. Meie saates laulab selle kauni tango nüüd meile pisut nooremsolist, Olga Miele. Niisiis, mängi, viiul, mängi vahepeal kallutab, esineb Olga Avingail meeles sukk. Jääme samasse 1937.-sse aastasse, aga tuleme nüüd kodusesse Eestisse. Mille nimel siis eestlased valutasid südant sel aastal selle aasta alguses, meil on ju moes öelda, muretsesid ja valutasid süda, millest räägiti, võib-olla küsime siis. Ja no vot näiteks ma otsisin välja uudisteleht number viis, see on kaheksandast jaanuarist. Ja leht küsib, milliseid uusi tuuli toob alanud aasta Eesti perenaistele. Ja kirjutab niimoodi, et nüüd pärast pühi on rohkem vaba aega ja aasta plaan tules noortel perenaistel kokku seada. Ja kujutage ette nüüd, head kuulajad, mis pannakse Meie Eesti perenaistele 1937. aasta jaanuarikuus kohe pärast aastavahetust südamele. Ma nüüd tsiteerin ajalehte, see on siis uudisteleht number viis ja kaheksas jaanuar 1937 tsitaat. Keegi meie naistest ei saa öelda, et tema kodus kõik korras oleks. Aga kõige tähtsamaks tuleb sel aastal kuulutada. Mis te arvate, mis puhtus seon Puhtus kõikidel majapidamise aladel luues puhta kodu, tunneb sellest rõõmu, nii suur kui väike. Muide, väike on kirjutatud lehes, siin on moes siis topeltveega kirjutada puhta kodu tunneb sellest rõõmu siis ka nii suur kui väike puhtus seob inimest ja tahes või tahtmata seob ta inimese kodu külge, sest kõik tahavad puhas kodu ja see teeb selle kodu ka temale armsaks. Järgnevalt tulevad töökava võtta hädavajalikud tööd ning siis alles rohkem kõrvalisemad. Nüüd oli, see oli tsitaadi lõpp. Et kui kodu korras, et eks siis kõik on hästi, siis on perekond koos ja siis on ka meestel tuju hea. Ma ei vaidle vastu, eks võib-olla tänapäevalgi peaks sellest rääkima, aga me pole selles suurt juttu teinud. Ja kohe kujuv kuulamegi nüüd heatujulised eesti mees, kellel arvatavasti oli hästi puhas kodu ja tore naine ja, ja tore perekond. 1937. aasta moelaul Anton Ann Don, esitajaks Aarne Viisimaa Nis Velborsis, Aarne Viisimaa ja Anton Anton, 1937. aasta moelaul Eestis. Samadel päevadel kui Eestis kõlas moelaul Don Anton kõlasid teisel pool ookeani Disneylandis Ameerika, siis hoopis Mehhiko rahvalaulud nagu näiteks liito Lindo meie eesti keeles laulame teda sised, joo, sõber, joo ja mitmed teised Mehhiko lood. Ja Mehhiko viisidega kaunistati uut Disneylandi, kangelast piilub part Loonaldik. 1937. aasta jaanuaris linastus uus Walt Disney joonisfilm on Donald, milles Piilupart Donald oli esmakordselt peaosas. Üheksandal jaanuaril sündis uus animakangelane ehk siis multifilmi kangelane. No head kuulajad, minge nüüd koos korraks kinno ja kuulakem Donaldi esimest filmi. Just nimelt kuulakem sellest pilti raadios kätte ei saa, aga noh, selle helipildi enda silme ette siis luua koos heliga ka siis selle päris pildi, aga ma jutustan, ma vaatasin seda filmikatked, et ma ütle, et mis seal siis toimub ekraanil, part Loonalda, kas sõidab eesli seljas läbi Mehhiko kõrbe, uhkesti rahvariietes, kõik seal ja kitarri mängides ja sombriero selja peal seotud ja niimoodi ta siis sõidab oma sõbranna donna taki majja, siis naispardikese juurde. Aga ees ei taha kuidagi sõna kuulata ja seepärast peab isa partel aega sabas tõmbama, ergutama, natukesega taguma nagu siin. Pildi peal on. Aga lõpuks jõuavadki pardisõbrad rannataki maja ette. Film kestis aastakümneid praegugi populaarne Donald taki film õnnitlegem meiegi pardi paari, nad on nii populaarsed kogu maailmas olnud põlvkonnad on koos nendega elanud ja õnnitlegemneid lauluga Nonalt 50 ja see on väike laulukene, mis loodi siis Barn Donaldi 50.-ks juubeliks. Kui nüüd hüpata korraga edasi tervelt 20 aastat, siis võime leida sellise laulu nagu armulaulu viis. Armulaulu viis armsama kõrvu nüüd kandu, lenda väike linn sinna, kus minu arm. Nii olid sõnad eesti keeles, Heli Lääts laulis seda meil, aga heli tuleb meil saates täna veel lõpupoole ühe huvitava lauluga, siis praegu me selle laulu eesti varianti ei esita, mängima ei pane. Aga originaalis esitas Loone EMS Brothers ansambel ja pealkirjaga melon liita moor, kuulame siis suurt moelugu Ameerikas melonimoor, mis jõudis siis ka läbi läbi üle ookeani ja läbi teiste riikidega Eestisse laulisel ära Heli Lääts, mida ka originaal EMS Brothers Melloni Tammur. Lugupeetud kuulajad küsimus, mis on Tallinna aeg? Seletan 101 aastat tagasi, 10. jaanuaril, täna siin meie saate ajal läks kogu Eesti üle Tallinna ajale. Ja nagu kirjutas õhtulehes, huvitav ajaloolasest, mitte ajaloolased, aga ajaloorubriiki toimetav Tõnis Erilaid. Lükati keskööl kellaosutid 38 minuti võrra edasi. Ja seda sellepärast, et Venemaa läänekubermangude kehtis raudteel Pulkova sel Peterburi lähedal Pulkova observatooriumis määratud aeg. Ja Tallinna raekoja kell näitas 23 minutit varasemat aega kuni vana kalendri järgi. 31. detsembril 1898 mindi üle Tallinnas, siis Pulkova ajale. Ja Paide ja Tartu olid seda juba varem teinud, aga see aegade või kellaaegade virvarr jätkus saksa vägede tulekul. 1918 veebruaris tuli ülevat Ta Kesk-Euroopa aeg ja kellaajaga mängiti taas, kui tuli Saksamaa suveaeg kehtima, Eestis panna. Ja sakslastega tulnud Kesk-Euroopa kehtis niisiis veel paar kuud pärast nende okupatsiooni lõppu puu kuni Eestis hakkas maksma taas ühtne Tallinna aeg. Paraku ei olnud ka seda kauaks. Nimelt võeti esimesel mail 1921 Ida-Euroopa tagasi eeskätt siis raudteeliikluse ja Telegraphi tegevuse hõlbustamiseks. No ajalugu jätkus, nõukogude võim viis Eesti koos balti naabritega Moskva aja peale. Uus Saksa okupatsioon jällegi kaotas selle aja ja praegu on meil taas Ida-Euroopas Vaba aeg, nii et me elame Ida-Euroopa ajas ja seda ma lugesin kõike ette selle aasta Norris tähendab mitte selle, vaid eelmise aastatuhande 2019. aasta jaanuarikuu õhtulehest, mille autor, loo autor oli siis Tõnis Erilaid. Ja siia juurde noh, päris kella laulu pole, aga ma arvan, et väga hästi sobis siia juurde Aleksander Aljaabjevi romanss, õhtukellad. Kuulust lugu tunnete kohe ära, aga seekord tangorütmis ja Artur Rinne esituses. Niisiis nüüd tango versioon kuulsast Aleksander all ja viie, viie romansist õhtukellad mis kirjutati 1808. Ei, ma eksisin. See romanss kirjutati 1827. aastal, nüüd aga siis hiljem esitlusele Artur Rinne ja Tangoritmis õhtukellad. Teeme nüüd ühe ajaloolise hüpperokimaailma, muidu muutub nagu vanamuusikasaade muutub nagu päris vanamuusika saateks tuleme natukese lähemale ajalooga ja teeme siis hüpperokimaailma lõdvest tugevam ja mingem koos pühademeestega marssima ja Brassima. Just nimelt nii nagu pühad kirikumehed kuulsas laulus uuenda Seinski madin in. Ja siin on niisugused toredad sõnad, kuidas siis need pühad mehed lähevad, marsivad ja lähevad aega siis veetma, lähevad, istuvad kuskile, võtavad lapsukese ja sõnad on sellised, oh kui pühakud, Brassivad. Oh, kui pühakud marsivad, oh jumal, ma tahan olla nende seas. Oh, kui trummid hakkavad paugutama. Oh jumal, ma tahan olla nende seas, kui pühakud rassivad. Oi, kui tähed taevast langevad, oh issand, ma tahan olla nende seas, kui pühakud marsivad, kui pühakud Brassivad, oih, trompet kõlab issand, ma tahan olla nende seas, kui pühakud lähevad marssima. Kui pühakud lähevad rassima ka sellised sõnad, umbes hästi-hästi vana kuulus lugu, Loya Armstrong laulis seda, seda laulud, kümned kirikukoorid. Aga meie siis täna kuulame siis Heili rock n rolli, isa Mil Heili ja tema ansambel kis komets ja siis kuuendia Seinskumasin. Ja aasta on 1959 tõeline rock n rool. Selline kuulus kirikuteemaline rokklugu tuletab meile meelde, et jõulud on selleks korraks läbi ja juba on ka kolmekuningapäev tähistatud selle nädala algul, kuuendal jaanuaril, siis, kui kolm hommikumaa tarka ehk kuningad leidsid helendava taeva juhatusel Jeesuslapse üles Nad tulid kohale teda austada ja tema ees maani kummardada epib Haanist, on see või siis kolmekuningapäevale pühendatud vihmani, selle või kolmekuningapäeval on pühendatud ka mitmed kirikulaulud ja kuulame siis, olgu jumala õnnistatud on selle laulu sisu. Eesti rahvakalendris tähistas kolmekuningapäev jõuluaja lõppu, nagu me teame, käis veel viimane priske söömine muide sel päeval ja õllejoomine ja 19. sajandi teisest poolest muide huvitav, hakkasin luterlased külastama sel päeval ka õigeusu kirikut. Et saada osa Jordani jõe vee õnnistamisest vene õigeusu kirikus. Seda tehti ja see vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske. Ja suurem osa eestlaste õigeusku minek toimus, nagu me teame aastatel 1000 845848 ehk usuvahetuse liikumise ajal ehk teiste sõnadega keisri usku mineku ajal. Ja paljud eestlased läksid eriti maarajoonides, läksid õigeusku, see oli nagu öeldakse, sotsiaalne protestiliikumine, mille käigus siirdus märkimisväärne osa just nimelt maa-asulat alade inimestest siis ja elanikkonnast õigeusku. Ja huvitav on, see rahvas ütles selle kohta niimoodi sinna ajaloolased tsiteerivad, ma otsisin välja vene papid on meiesugused, nad pole targemat kui meiegi, nendega on hea koos elada. Ja miks ma seda tsiteeri, mis ma räägin, ma räägin seda sellepärast, et tulla vene õigeusupühade juurde, see on just nendel on praegu pühadenädalal. Ja kuna Eesti Eestis on ka terve hulk neid vene õigeusklike kõige suurem usk muide liikmete arvu poolest ja Venemaal on pikka aega olnud ametlik pühade aeg, 31.-st detsembrist kuni 10. jaanuarini hästi pikad pühad ja kirik, elav vana ehk jõulus, see sari loodud kalendri järgi, mis võeti käibele. Aga ma arvan, et me mäletame 40 aastal 45 enne Kristust jõulise kalender siis ja kahe kalendrivaheline aeg on püsinud tänase päevani, ses kirik kasutab mõlemat kalendrit ja nende siis uue ja vana kalendri vahe on 13 päeva. Ja nõukogude ajal oli kristlike jõulude tähistamine raskendatud, nagu paljud teavad, kuid samas aga jätkati õigeusu jõulude tähistamist, kuna see langes sobiva kokku. Uus aastaga selle peale nii väga viltu ei vaadanud. Ja nüüd selle pika minu jutu täienduseks või, või illustreerimiseks nostalgiline nostalgiline laul. Ma arvan, et paljud mäletavad seda vanemad kuulajad nõukogude ajal koolis me laulsime seda näärilaulu. Selle pealkirjaks oli Meil metsas sirgus kuuseke. Ja et Venemaal algasid jõulupühad, kuulame seda pühadelaulu. Ivan orie, Morov esitab, tema on Saksamaal elanud suur vene laulja ja lugu tuleb kindlasti paljudele tuttav ette. Meil metsas sirgus kuuseke. Joomlaid ja kus ta ei istu rooli ja, ja ta kui palju joob. Pühade ajal me unustasime oma vanad sõbrad, raadiojaamad, raadio, Luxemburgi, raadio, nord ära. Nüüd tuleme tagasi, hakkame jälle rahulikumat elu elama, nii-öelda pühade rütmist väljas. Ja siis raadio nord ehk raadioluu ehk raadio nuud, nagu eestlased siin hüüdsid. Nagu sendi täht kadus lõpus ära eetris, kui kuulsid Hoieldi diktor ütles raadioluud, aga rahvas, kuulised, raadioluu ja nii ka eestlased, siis paljud rääkisid. See oli rootslastel nõndanimetatud piraatjaam, mis tegelikult pärast selgus ei olnudki nii väga piraatjaam ja töötas 1000 961962 ja põhja pool elav noor seltskond tol ajal usinasti selle raadiojaama kuulas, sest seal tulid kõik kõige populaarsemad lood, mis hetkel Euroopas moes olid ja Jaan töötas Põhjamere neutraalvetes laeva peal. Laeva nimeks oli on suur raadio, nord. Kolmapäeva õhtuti oli ka selle raadio nordprogrammis topshoogu suuga on 20 rootsi keeles ehk siis top 20 paremate palade järjestus ja 1962. aasta algul oli juhtunud omama koodi ime Toplisti kõrgele kohale jõudis Rootsi enda laul ja veel rootsi keeles laulduna. Heterofriina oli selle loo nimeks. Muidu oli niimoodi, et ikka enamik olid need esikohtadel kõik läänest tulnud inglise, ameerika, no vähem prantsuse, aga itaalia lood saksa lood, aga nüüd juhtus ime ja Metro Friida tuli esimesele kohale 1963. aastal allpool. Et kuulame seda lugu siis selles mõttes, et noh, võib-olla mõned mäletavad, võib olla, et ta aga lihtsalt, et oleks meil ka Rootsi lugu Rootsi enda heliloojate kirjutatud ja rootsi keeles ka üsna ehmatav oli see tol ajal lindu Hardo laulu nimeks ja tema esitas selle Meterolfrida. Täpsemalt. Riidekapp või nissan Docta Fokinit? Pahani. Stardidialoog energia metsa allapoole järve. Sild. Ostilbi. Nüüd meie saate üllatuslugu ka. Me oleme püüdnud igas saates mingi suust nagu ootamatust ette valmistada või mõnda üllatusliku laulu mängida, mõne üllatusliku fakti tuua. Ja paneme nüüd siis selle kirjakasti kujunduse mängima, sest soovilaule on jälle nii palju tulnud ja see laul, mida me nüüd kuuleme, õigemini kaks lugu tuleb, on parajasti panna sinna kirjakasti sisse. Nüüd saame kuulata ühte ära unustatud laulu selle pealkirjaks on plaadi peal lihtsalt seadžadža. Ja ka veel teda nimetati, see on seadžadža, laulab Heli Lääts. Aga minul seda plaati praegu käes ei ole, kunagi oli see plaat, aga näe enama riiulite pealt seda ei leidnud kuidagi kadunud. Aga ma leidsin selle heliülesvõte rahvusringhäälingu heliarhiivisõbralike kolleegide abiga ja ühelt kassetilt kahjuks mitte väga hea kvaliteediga. Aga me kuulame seda lugu täna. Eestikeelsed sõnad on kirjutanud Heldur Karmo 1956. aastal Heldur Karmo. Ma võin ju eksida, kuid minu meelest pole seda plaati raadioeetris mängitud õige mitukümmend aastat. Raadioarhiivides ma teda leidnud pole, ta on vist see plaat on salvestatud või üles võetud lugu otse kas Moskva või Riia heliplaaditehase stuudios. Tavaliselt tehti siis seal neid eestikeelseid plaate, plaat ise minu mälu järgi oli heledatoonilise tdi ketiga ja On veel 78 kiirus 78, kiirus oli, sellel plaadil oli raske sellak plaat kus oli kaks laulu, ühel pool, siis tša-tša-tša, aga ma isegi ei mäleta enam, missugune lugu oli teisel poolel. Kuulame nüüd seda, minu jaoks on see täiesti haruldus. Võib-olla see laul isegi mängib nüüd üle, ma ei tea, mitmekümne aasta Eesti raadios. Aga ma ei ole selles päris kindel, aga mulle tunduma enam-vähem olen ikkagi, kuulsid, millisel laule on viimastel aastakümnetel mängitud. Nüüd aga siis Heli Lääts, Emil Laansoo estraadiansambel laulusõnad Heldur Karmo ja see oli siis seal pealkirjas Karmo pani pealkirjaks, see on cha-cha-cha. Aga plaadi peal on lihtsalt seadža ja inglise keelne. Originaalpealkiri on sviit ändamisental, magus ja õrn on see laul. On aasta 1956. Aga nüüd kuulame ka selle tša-tša-tša originaali ja originaalis laulis selle sisse plaadi sisse 1955. aastal. Mõned allikad ütlevad ka, et 54. aastal igal juhul kuskil aasta või poolteist enne seda, kui ta Eestisse jõudis, nii et Eestis jõudis üsna kiiresti, arvestades tolleaegseid tingimusi, siis ei olnud ju internetti ja tuli siis need kauged jaamu kuulata. Talebi lühilaine, kellest kirjutada. Nüüd siis tulebki USA kuulsus George ja kiims või Georgia kips, kuidas keegi tahab öelda ja cha-cha-cha suid anud? Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, siis järgmine kord kohtume jälle. Kirjutage, helistage meile ikka aeg-ajalt kordan oma neid aadresse, telefone, peame sidet, hoiame ühte ja lõpulugu on meil instrumentaalne nagu enamikul puhtuvusel saatel, sest ma tahan teha, et lõpuks oleks ikka orkestri lugu. Seekord on artisoo-orkester ja unustamatu kindel kyll. Kõike head meile kõigile.