Vikerraadio eetris on nostalgiasaade. Oi randa vu. Tere, tere, head kuld, Randevu kuulajad. Alanud on 30. saade, seega on meil täna väike juubel. Oleme Vikerraadios koos olnud juba 30 nädalat järjest. Tähistame seda päeva või õigemini tänast õhtut koos esindusliku orkestriga ja meie saadete alguses kõlava tunnuslooga armukadeduse tango. Oleme ehk unustanud, et selle kuulsa tango kirjutas Taani helilooja ja viiuldaja Jacob geid või siis Jakob kanne, kuidas keegi hääldab 1925. aastal. Selle täielik pealkiri on tselluloosi tango, sigaane armukadeduse mustlastango. Tango loodi ühele Taani tummfilmile taustaks, kuid hetkega plahvatas lugu maailma kuulsaks. Helilooja sai ka kohe jõukaks ja nagu praegu kirjutavad kroonikud ja kroonikad, et võis kogu ülejäänud elu pühendada ainult sellele, mis talle meeldis. Sellised imed võivad maailmas juhtuda ja tegelikult juhtuvad ka meiega. Milline õnn on kuulata vana ammumöödunud aegade muusikat tänu sellele, et inimene leiutas hääle üleskirjutamise masinad. Ja nüüd siis orkester Yorgos Mouse saakis, kreeklane juhatab seda esindusliku orkestrid ja tulemas on tango elusi. Ladina-ameerika muusika on saanud osaks Euroopa ja kogu maailma ajaviitemuusikast. Neid laule iseloomustab muidugi kõigepealt võluv meloodia ja hästi südamlik sisu. Ja samas on igal laulul ka oma ajalugu ehk lugu, millega muusika on ajalukku läinud või millega on muusikaajalukku mindud. Moli endo Cafeia On Venetsueela laul, mis on muutunud populaarseks kogu maailmas jälle. Aga selle laululugu on see, et tänaseni vaidlevad omavahel huugov lantko ja tema ema, onu, Hosseeemmansu perroon. Hugo Blanca kirjutas laulu 1958. aastal. Ja ta oli siis seitsmeteistkümne aastane ehk Venetsueela jaoks alaealine. Ja sellepärast palus ta Moliendogaffee autoriregistrisse kirjutada oma onul. Aga mõni aasta hiljem, kui onu nägijad heliplaadil nii hästi läheb, andis asja kohtusse ja väitis, et tema ise on selle laulu autor. Esimesena salvestas muljendogafjee võimuljendo kohvikum Maarja suaares 1958. aastal samal aastal, kui laul siis loodi. Ja praeguseks kujutage ette, head kuulajad. Statistika ütleb muusika, statistika ütleb, et seda laulu paljudes keeltes ümber lauldud ja sellel laulul on kuni aga võib olla ka rohkem. Praegu kokku on loetud 800 versiooni, 800 erinevat lauljad on selle loo esitanud. Jaapanis on laulu pealkiri Café Rumma. Indoneesias kannab pealkiri kopi tamm, Q ja mis eriti põnev, süütu Ladina-Ameerika kohvi lugu moli endaga, see on muutunud. Ärge Mehmatagem jalgpallifännide koraaliks kogu maailmas laulu tuntuks või noh, laulu tuntakse Euroopas laialt kui nali ka veel see nime all ta liiga veel see ja selle kõla on sama, mis Argentiinas lauldud nime all. Nali, Salloree või ta leebogaa. No sellised nimed tuuakse, aga seda liigale, see on siis jalgpallifännide muusikaks muutunud või selliseks Tullus lauluks. Ma ei oska öelda. Kas meie jalgpallifännid ka seda lugu enne matši Elvised laulavad, ta pole ammu käinud jalgpallivõistlustel, aga maailmas küll ja kuulakem nüüd, kuidas kümned tuhanded jalgpallifännid on kogunenud tänavale, staadion ette ja seda koraali laulavad või siis tegelikult hüüavad moli endaga free ehk teil ka see ja jalgpallifännide kroomkäigul huvitav lugu. Aga nüüd tuleme tagasi alguse juurde ja kuulame seda meloodilise kaunis lugu sellisena, nagu ta helilooja poolt loodud sai. Muide, jutt pole ainult kohvikust, vaid ka kohviistandus vabandusest, mis pärastlõunal vaikseks jääb ja kergelt ohkab. Kergemalt ohkab, et sel õhtul tema kohvitaimi enam keegi ei lõika. Esineb Hispaania 1935. aastal sündinud helilooja ja laulja Rosiitaferrier ja nüüd kuulame seda kuulsat mol Jende Café Rosyydaferrer esineda. Nüüd lugu, mille pealkirjaks on vaid üks sõna black will faili rock n rolli isa ja tema ansambel, tema komeedid esinevad nüüd vil Heili hänhis komets. Läheme tagasi tõelise, minu meelest alles süütu puhta rock n rolli aega ehk võrratuisse viiekümnendais aastais eelmisel sajandil rakerol peakirjaga Rock vil Heili Änhiskomets. Tuleme nüüd kodusesse Eestisse tagasi ja astume aastasse 1921. Võib arvata, et isegi sel õhtutunnil, mil meie saade praegu eetris käis täna 99 aastat tagasi Toompea lossis vilgas tegevus. Nimelt järgmisel hommikul, 25. jaanuaril seisis ees tähtis istung. Riigikogu kinnitas ametisse Konstantin Pätsi juhitava koalitsioonivalitsuse, mis koosnes põllumeeste kogude tööerakonna ja kristliku rahvaerakonna esindajatest. Eestit hakkas juhtima Konstantin Päts ja tema seltskond. Pätsi kõnedest on ka mitu helisalvestist tänase päevani alles jäänud. Nii huvi pärast kuulame lõiku ühes 1938. aasta esinemises Vabaduse platsil Tallinnas ja siis, kui ta, kui päts esines mikrofoni ees siis tähistati vabariigi kahekümnendat aastapäeva ja parajasti sõjaväe paraad ja päts tuli siis tribüünile ja seisis mitme mikrofoni ees ja pidas oma kõne. Ja me veendume veel kord, kui me seda heliülesvõtted kuulame, et päts oli hea kõnemees, esines muide ilma paberita ja rääkis peaaegu alati peast. Konstantin Päts. Las ta 1938. Lugupeetud kodanikuni arenenud rahvad loodavad detailid vaid tõlkisid luua küünlad, kardamatma, panna kultuurid kaasa, mõjutada autole õlgu. TPÜ õelgut ei arvuta. Õige korra vabad käed löönud värava ka oma riiki ja ta taipa järgmiselt oma elu, avataimeri. Oma vanadustõde ütleb, et ei ole kunagi admatajate naasvate hulgad. Adeksime kuradi vabatahtlikult oma õigusi taastanud, käed teravad ja hea meelega oma pead kokku ja õiguslik ette kummardada. Nüüd oma aja ruutpeade rikk taandunud oma õigust toidad katsuda jälgegi üle käivate põldudelt. Muidugi sobib siia juurde nüüd ka üks vabariigiaegne moelaul. Näiteks samal aastal, kui päts kuuldud kõne pidas, lõi laineid Aarne Viisimaa laul. Unustamatu suudlus. Boriss lehtla esitab meil selle loo tänapäeval pealkirja all eesti tüdruk. Sangastes 1898. aastal sündinud Aarne Viisimaad loetakse põnevaks nähtuseks. Eesti teatriajaloos alustas ta Vanemuise teatrist ja oli edasi paarikümne aasta jooksul üks enam nõutud näitlejaid ja lauljaid Estonia teatris. 1944. aastal, nagu muusikaajalugu märgib, osutus viis või 1944. aasta osutus viisi maale lava Teetriufiks. Nimelt Helsingis mängitud Krahv Luxemburg sai suure rahvusvahelise tähelepanu ja kiiduavalduste osaliseks. Ja samal sügisel 1944 sai Aarne viisimas pagulane ja ta suri Stockholmis 1989. aasta oktoobrikuus. Nõukogude ajal tuntud näitleja Vello Viisimaa on tema poeg. Nüüd siis 1937 ja selle aasta unustamatu suudlus ning esineb Aarne Viisimaa. Jaanuar on kuu, meil ikka veel eelmisele aastale tagasi, võtame, on veel meeles, eelmine aasta on neile seda vana-aasta õhtu on meeles veel jõulud. Ja muidugi me meenutame ka midagi rõõmsat, mis eelmisel aastal hästi korda läks. Või hoopis saame nukraks, kui tuleb meelde kaotus, mida enam heaks teha ei saa Nõukogude Liidu aegne superansambel samadesse Vietei kalliskivid, siis tõlkes laulis 20 aastat tagasi sisse suureks hitiks tõusnud Braschsla koonia Claza Need möödunudaastased või siis möödunud aastal armastatud silmad, millised mu maha jätsid. Armastus möödus nagu suvine äike. Sellised sõnad seal laulul siis laulu kohta tuli ka palju kriitikat ja nimelt eriti naisterahvaste poolt, et ei saa olla möödunud aegade ja möödunud aasta armsama silmi. Need silmad ei tohiks ununeda mitte kunagi. Samas Wyatt ja Brush laguuni kõlaza. Kui nüüd lugeda jaanuarikuu tähtpäevade kalendreid, siis mõnest leiate, et kuulus maadeuurija James Cook avastas 18. jaanuaril 1778 Havai saared. Muide, kus ta ka traagiliselt hukkus ja maetud on. Samas teine kalender väidab, et see on puha vale jutt ja kukk pole neid sarja avastanud. Meie jääme nüüd rahulikuks, oma saates jääme erapooletuks, kuid kinnitame, et saared on maailmale pakkunud hulga võrratuid. Havai laule. Näiteks rahvalaul, tütarlapsel on kuldsed väed. 1961. aastal kasutas rahvalaulumotiivi ära ameeriklanna tee Reese Reever ja laulis sisse suure kassahiti sõnadega. Armsad huula, käed, kraad, hilisemad, kui liuglevad linnud libisevad Oceani kohal nagu kajab kad. Armsad huula käed ei ole midagi suuremat kui teie saledate armsate huula, käte ja nende sõrmede kerge puudutus. Need käed oskavad öelda rohkem kui sõnad. Lavly hula häns ja esineb siis nüüd ameeriklanna Reese Reever. Järgmine laul pole teab mis moelugu ja me tuleks teda oma saatesse ka pannud. Kui ta ei sobiks imehästi ühe jaanuarikuu täht päeva sissejuhatuseks. Juba pealkiri on üllatav, armastuse morse kood, selline pealkiri. Morse teadagi sõnumite saatmise sidevahend. Nüüd siis saadab üks noormees oma armulaulu kallimale ka morse kaudu. Ansambel The käpris ja morse kõõlov lambad. Aastal 1838 demonstreeris USA masinaehitaja ja leidur Alfred vehil telegraafiaparaati mida ta kasutas siis ja kus ta andis edasi pikki ja lühikesi signaale, pikk signaal ja lühike signaal ja edasi ja vastupidi ja nii edasi. Kahendsüsteem muide samas kahendsüsteemis toimunud ka tänapäeva arvuti ja ka meie enda aju ikka küsimus ja, või ei, ei või, ja, ja sealt edasi järgmine ei või, ja või, ja, või ei ja veel töötas koos Samuel Morsega ja koos valmiski siis telegraafia morsetähestik noh, lihtsalt mõne sõnaga tähistame seda päevaga oma saates, sellepärast morse on päästnud tuhandeid ja tuhandeid hätta sattunud inimesi merehädalisi kõrbesse eksinud inimesi ja nii edasi ja liigub ringi ka üks vana helisalvestis, mida mõned peavad taaniku viimaseks hädasignaaliks siis Titanic põhja läinud laeva. See salvestis või salvestus on tõenäoliselt küll simulatsioon või järgi tehtud, kuid selle päritolu ei ole siiski teada ja ümber seda väidetud, et tegelikult on ikkagi tegemist originaaliga Pole ka ümber lükatud, siis tähendab kuulame meiegi seda Titanicu võimaliku morse hüüet aastal 1914 siis Titanicu pardalt saadetud morse appi süüa. Head kuulajad, nüüd ma demonstreerin, kuidas kõlavad mõned tähed morsesignaalide na A punkt, kriips v-on-kriips ja kolm punkti ja nii edasi, kuulame siis A. No ja nii edasi, kui morsetähestikku ei tea, siis on muidugi lihtsam oma armusõnu edasi anda interneti kaudu, seal pole isegi vaja tähestiku teada. Ja isegi failina võib oma lemmikmeloodia saata tuttavale või sõbrale. Aga 1965. aastal seda võimalust veel ei olnud. Siis tuli kuulata raadiot oma lemmiklaule magnetofoni peale kirjutada ja siis võis lõpp mata arv kordi neid ilusaid sõnu üle kuulata. Näiteks selliseid, mis on elu, kui armastust pole, siis on see nagu puu, millel pole lehti jäänud. See on nagu ulguv tuul, mis jättis linna kurvalt maha. Mul on külm, kui teie olete minu elust lahkunud ja ära läinud. Sellised sõnad aastal 1965 laulian nada malan niima tegelikult laulja tuntud vaid eesnime järgi nada järgi ja laulul son itaalia laul, siis Hadze Frio Jan on selle pealkirjaks ja eesti keelde tõlgituna. Nüüd on mul küll. Avame nüüd hetkeks ka kirjakasti ja ma pean ütlema, et poleks arvanud, et meil küpsema kuulajaskonna seas nii palju eelmise sajandi võrratute 50.-te ja kuldsete 60.-te aastate muusikaasjatundjaid on tõepoolest paneb imestama. Vahel jään ka mõne loo kohta vastuse võlgu, kui helistatakse ja, ja püütakse saada mõne laulu kohta tema autorit või, või siis ilmumisaastat. Et kõike isegi ei tea, aga tänama vastust võlgu ei ja avame kuld, Randevu kirjakasti. Loen kirja siis kooliajal laulsime kõik Ameerika lõbusad laulukesed Billy Boy kuidas tema ema poolt küpsetatud kirsikooki armastas süüa rokiajal tihti laulus mitu esitust, aga nüüd ma pole neid ammu kuulnud, eks te mängiksite mõnda, kui te on? No muidugi on meil millipoisloos mitu versiooni ja ma arvan, et kuulaja Melanie Läänemaalt peab silmas ameeriklased ioni Prestoni lugu, šarmantne milli, mis tuli ka siin Põhjamaades moodi, 1964. aastal, kui see variant ei sobi, siis otsime järgmisi. Siin on soomlaste ja rootslaste esitusi ja õige mitmeid, aga ma arvan, et see sesse Prestoni lugu sai, kõige kuulsamaks on aasta 1964. Charming Milli ja Joni Preston. Jaanuar hakkab varsti lõppema, uus 20 20 aasta on juba täiesti hoos, päevad lähevad pikemaks ja juba ootame ka uut kevadet. Nagu laulab Tiiu Varik oma loos õnnepäike. See on tegelikult maailmakuulus lugu Joarma issand Chain, sa oled minu päikesepaiste. Ka meil tuleb iga päevaga Päikest üha juurde ja juurde. Kahjuks meie kliimas on siin vahel vaid pilved ees. Aga sellegipoolest on põhjust rõõmus olla ja elust rõõmu tunda. Ja kordan veelkord, nagu paljude saadete lõpus, kui näete kedagi, kel meel on morn ja näol ei ole naeratust siis olge lahke ja kinkige talle oma naeratus. Õnnepäike ja Tiiu Varik. Aitäh, et meid kuulasite, loodan, et igaüks leidis midagi tänases saates ka endale. No püüan ikka võimalikult laia haaret hoida selle vanamuusika valikul ja soovide täitmisel. Maitsed on ju erinevad, samuti mälestused pole ju lemmiklaulu ilma meenutuseta asjade üle, mis noores põlves selle looga kaasas käisid. Ühele vana laul, kunagist meeldivat kohtumist meenutada. Teisele võib jälle ehk nukrad lahkuminekut tähendada, nii kord elus juba seatud olla. Aga olgem rõõmsad, et meil need kohtumised raadioeetris olnud on ja loodame, et nad jätkuvad. Neid on juba siis näete 30 nädala jooksul olnud 30 korda oleme koos olnud ja soovitan ikka, et kirjutage ja helistage üksteisele. Ja kui saatus lubab, kohtume nädala pärast jälle, siis kordan ka oma aadressi ja telefoninumbrit. Tänase saate lõpulugu, nagu ikka oleme püüdnud teha instrumentaalne orkestri lugu, esineb seimis laasti, orkester ja loo nimeks olla rattatatatatata päris pealkirjaga, mis, kus ja millal. Jääb vaid öelda kõike head meile kõigile. See on traditsiooniline lõpulause meie saadetes olnud. Kuid täna tuleb veel üks soov, saate lõppu ja nimelt leidke üles oma õnn. Püüdkem olla õnnelik. Ja see soov on nüüd pandud ka morsetähestikku. Püüdkem olla õnnelik.