Vikerraadio eetris on nostalgiasaade iid Randevuuni. Tere, tere, head Kuldrande, mu kuulajad on alanud, meie ühine 34. saade. Esimeseks plaadiks nagu ikka midagi meil viimasel ajal on olnud midagi saksa Schlaagrid ajaloost. Ja konkreetselt tuleb nimi meloodia populaarsest filmist punased roosid, punased huuled, punane vein. See on 1953. aasta kuldplaat. Esitab ja esineb meile Renee, Carol kodanikunimega muide Gerhard Sirsnits. Aga lauljanimi, René Karol ja huvitav on selle laulja nime saamislugu. Muide Renee teenis maailmasõja ajal Saksa õhujõududes aga sõja lõpus võeti ta Prantsusmaal vangi, kus tal läks korda 1946. aasta aprillis põgeneda. Ja ta hakkas esinema Pariisi baarides ja ööklubides. Vaikselt keegi teda tähele nagu ei pannud. Ja prantsuse allmaailm hankis talle varsti ka valepassi ja ta sai võltsnimeks Renee Karola. See jäigi talle külge, nii et populaarne sõjaaegne ja pärast sõja-aastate laulja muide oma nooruse kohta, kui ta siis seal Prantsusmaal kõvasti kuulsust, kogus ta hiljem öelda. Nõndaviisi olin täiesti hulla autode alkoholi ja naiste järele. No eks seda võib järeldada ka järgmise laulu pealkirja järgi Roteroosen, Rotellip, Rotter väin ja punased roosid, punased huuled ja punane vein. Sõõru sõnul Valgi kõrvu maa. Ärava. Vendi. No siin on taas, oli seal küll nii korro ma üüri väärava. Täna 142 aastat tagasi oli ajaloos tähelepanu väärne sündmus eriti just meie muusikaajaloo raadiosaate jaoks nimelt meie tänase saatepäeval siis 142 aastat tagasi esitas 1878. aastal USA leiutaja Thomas Alva Edison tendi oma fonograafi leiutamise kohta. No Toomas Alva Edison, nagu teame, oli Ameerika leidur ja ärimees teda loetakse 20. sajandi üheks viljakamaks. Leiutajaks on vist kõige kõige viljakam peaks olema tema nimel on 1100 patent ja huvitavad oma esimese patendi sai ta 1868. aastal USA parlamendile valmistatud elektrilise hääletusaparaadi eest. Teised leiutised on, nagu me teame, fonograaf, elektrihõõglamp, süsimikrofon, mida me palju aastaid telefonitorudes kasutasime raud, nikkel, akumulaator ja mitmed teised asjad. Ja autotööst turja novaator. Henry Ford pidas Edisoni suurimaks leiutajaks, keda tolleaegne maailm siis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul teadis. Ta sündis 1847 ja lahkus meist 1931. Kuulame siis mõnda heli, mis fonograafiga salvestatud. No see, et Meril oli väike tall, seda laulu, mis Madisson ise esimesena oma fonograafi peale ise sisse laulis, seda me juba teame, aga kohe hakati ka teiste inimeste kõne laulu ja näiteks naerufonograafiga üles kirjutama. Kuulame Elissoni esimesed fonograafi üles võtada. Edison ei olnud mitte ainult leiutaja, vaid ka edukas ette ja ja nii sündis õige pea tema omaenda või tema isiklik heliplaadifirma, mille järeltulijad tegutsevad tänaseni. Firma sai nimeks Edison Records või siis helissoni heliplaadid. Kuulame üht neist plaatidest, see on huvitav loo, mille ma seal välja valisin selle plaadi pealt, õigemini seal kaks lugu ongi ainult lugu on, ta läheb püha päeval kirikusse loo nimeks ja esitajaks milli, Murray selline meeslaulja oli siis tol ajal. Ja huvitav on see, pangem tähele, kuidas Edisoni plaadifirma loo alguses ka oma firmat reklaamida. Et te teaksite, et teie plaadimängijal on just Elisson Recolsi plaat peale. Ja see on ühtlasi ka meie saatesarja muide head kuulajad, kõige vanem heliplaat, mida me oleme kuulanud välja antud 1907. aastal. Seega siis 10 aastat enne oktoobrirevolutsiooni võib sellise näite tuua nii et täielik haruldus. Ja ma arvan, või õigemini. Ma muidugi ei tea täpselt, kas uuel Eesti ajal siin Eestimaa raadioeetris üldse nii vana plaati mängitud on? Ei oska öelda, see pole tähtis ka muidugi kuulame siis milli ja hing ohustud söötšhnsandei ja see on siis 1907 ja loo nimeks oli, ta läheb pühapäeval kirikusse, helisson Recools ja algab firma reklaamiga. Kui Edison Recools firma luges heliplaadi algusesse sissejuhatuse ja firma nime, kes ja kus esineb lisaks pärast siis 50 aastat hiljem näiteks 1956. aastal tegi seda juba muidugi ammu energiline raadiodiktor, õigemini niiskutšoki võiks öelda, kellest oli saanud kogu kergemuusika suunaja. Nii nagu tema raadio süüdis saatejuht, siis seal reklaam raadiotes või kommertsraadiotes. Nii reageeris ka publik ja nii algas heliplaadi suur läbimüük. Kuulame Chimmiga valla ja tema Haus Rockers, orkester, viige piid. See tuleb siis rock n rolli ajaloost üks tähelepanu väärne salvestis. Selle loo juhatab sisse juba raadiodiktor, nagu ma ütlesin, Allan Friid, tema oli New Yorg'i suurem melu, muusika, raadio, Nisk, Choki. Niisiis 1956 on rock n rolli algusaastad ja nüüd suur viid läheb kohe lahti. Mida siis samal ajal kuulas Nõukogude Eesti raadiokuulaja, no näiteks Eesti raadiost. Võtsin siin ühe näite välja. 1957. aasta populaarne laul menulaul oli eestlaste seas itaallaste lugu. Kaks krossi oli Eesti Pealkiri ja see sai populaarseks üle kogu Nõukogude liidu, teda laudi vene keeles seal teiste vabariikide keeltes ja eesti keeles ka muidugi Leida Sibul, Hilda koni esinesid, nemad esinesid alati kahekesi koos enam-vähem alati peaaegu minu mälu järgi, Leida Sibul ja Hilda Koni, kaks krossi ja Eesti raadio-orkestrite straadior. Orkestrit juhatab maestro Rostislav Nerg kuulav. Aasta 1957. Kuulame siis ka laulu originaali, mis praegu kõlas siin Leida Sibul, Hilda Koni, õigemini ühte neist originaarides, sest hea laul haaratakse tihti mitme artisti poolt korraga. Ja see lugu on pärit režissöör Renato kastellaani filmist tuues Soldi Tiisberanza on pealkiri eesti keelde võiks teda tõlkida nagu kaks katuseraha või noh, tegelikult kaks senti on siin mõeldud Itaalia rahast on jutt ja sisu on siis selline, et tänavamuusik pöördub rahva poole. Kuulake seeniorid vaid kaks senti maksab see laul Laul noorusest ja armastusest, kuid kunagi tulevikus esitavad seda veel 600 orkestrit. Ja muide, nii selle lauluga läkski. Kas need 600 orkestrid aga moes tänaseni ja venelased kasutasid seda laulu alles mõned aastad tagasi siin ülipopulaarse venelaste TV krimisarjas filmisarjas siis likvinaatsija ka meil Eestis seda laialt vaadati likvideerimine, soli, põnev kriminaalsari kodusõja-aastatest ja seal siis Nõukogude Liidu algaastatest pärast revolutsiooni agarienna Matu kastellaani filmis esitas loo Katharina Ranieri itaalia lauljanna. Aga meie saates laulab teda hoopis teine Itaalia laulukuulsus Juulad Lepalma. Sellepärast et see, selle plaadi kvaliteet on tunduvalt parem ja kuulame siis Kansooneda, tuues Soldi. Nõeta. Talv on meil seekord üsna omapärane olnud ja jätkub, põhiliselt on olnud soe ja roheline, sellepärast pole ka õigeid talvelaule raadios palju mängitud, kus sa paned siis linti mängimad lapsed, Padali tuleb, kui väljas õitsevad kellukesed. Nüüd aga üks ilus talvelaul siiski meie saatesse jõuab, selle kirjutas ja esitas juba 1958. aastal Maie barrik. Muide, üleeile oli tal ka sünnipäev, nii et palju on maie. Ja kui nüüd kahe sõnaga öelda, siis Maie on omapärane laulja ja ka viljakas helilooja. Temast on tehtud mitu pikka raadiosaadet ilmunud Plaati viimase plaadi, selle nimeks on laulud ja aastad. Selle plaadi peal on sellised lood nagu kiirelt kaob aeg, mille esitab Voldemar Kuslap. Teine lugu on eile, mida laulab plaadi peale Väino Puura. Kolmas lugu on sõnad, mille esitab Merle Lilje. Viljandi valsi esitab plaadi val Marco Margna. No ja veel mitmed teised aga mitmed laulud nagu viies ratas vankri all ja veel teised siis autori enda esituses. Muide, Maiest on 1997. aastal tehtud ka film Ameerika unistus, see oli selline dokfilm. Tehti tema siis sellisest täheks kujunemisest, kuulame, katke selle filmi helitraktist. Viimase aja Eesti elu seal üldse tulnud niisuguseid kummalisi asju esile pealtnäha kummalisi, mis on sisult täiesti loomulikud. Võtame sellesama Maie parviku fenomeni, mis mis umbes paar kuud tagasi niisugune komeet oli Eesti muusikataevasse ja. Ma arvan, et see ei ole mitte mingi üllatus, et niisugune komeet tuli, sest kui te võrdlesite või kui vaatajad võrreldasid selle muu muusikavooluga, mida see seitse vaprat järjekindlalt pakkus, siis see oli tegelikult üllatav ja meeldiv, üllatav ja meeldiv, mõnede inimeste jaoks šokeeriv vaheldus. Praegune tähendab see operatsioon, hõõja barricu kogum annab tegelikult selle, selle eheda pungi olemuse, mis ongi, et sul ei ole professionaalset ettevalmistust. Kindlasti tuleb lisada, et viimastel aastatel on barrik pühendanud ennast väga tänuväärsele tegevusele või üritusele. Tema ettevõtmisel on pandud sadade laulude sõnade autori Heldur Karmo kodumaja fassaadile mälestustahvel ja mälestuspink Löwenruh parki Tallinnas. Nõmmele õieparki on pingid Maie eestvedamisel pandud Gennadi Bodelskile ja Felix Mandre-le ja nõmmele ravila parki on pandud pingid Kuunomeenrile, Aarne hoidile ja Alo Mattiiseni ei lähe. Ja kõik need pingid ja sided, mälestusüritused. Nende pinkide avamisel korraldas Maie barrik. Tulemus on talvelaul autor ja esitaja Maie barrik. Laulukirjutamise ajal töötas majja Tallinna limonaaditehases, kus käis väga aktiivne kultuuritöö ja hoogne isetegevus, milles barrik rõõmuga kaasa lõi. Nišis Talvelaul. Heliülesvõte on rahvusringhäälingu heliarhiivist ja seal on pandud selle lindi karmi peale aastatuhat 956 talvelaul Maie barrik. Pill. Koos. Lund sajab siis, kui aknad välja. Sellest rõõmutunne, koiganaar, tšempioni uuel aastal saab sovhoosi või see on meie. Minu välja ei lange Iraagasvaljo. Nii palju rõõmsaid üüria kuuleb seal kui reibas moosiga veel kõla, on kõigil rõõmus meel ja tuju hea. Talv kestab igal pool, angaare. Meil meelid loomerohkel mäe, halva keeva ei, Relve ei saa Josland. Ja igal sammul talverõõme, näe. Poptops ansambel ja 70.-te siis eelmise sajandi 70.-te aastate suur moelugu. Oo mammi, Blu. 1971. aasta ilus laul sellest kuidas me alles siis emast puudust tundma hakkame, kui teda enam ei ole. Laulus tehti kolm versiooni, itaaliakeelne laulis talidaa prantsuse keelne Nikolleti esituses ja inglisekeelne siis ansambel tops ja võitiski see inglise ansambel poptops. Temal tuli see asi kõige paremini välja ja tema laul läks ka massidesse. Kuulane aasta 1971 oomi blu ja ansambel poptops. Täpselt kuu aja pärast, 21. märtsil tähistame Kuulsa eestlase no kui isegi mitte kõige kuulsama eestlase Georg Otsa sajandat sünniaastapäeva. Viies kuld Randevu saates, mis selle kuupäevani jää, tähistame tähtsalt päeva ka meie koos teiega, lugupeetud raadio publik. Kuulame otsa laule, mida võib-olla viimasel ajal väga tihti mängitud pole. Vahele mälestusi ja meenutusi tänases saates annab intervjuu Georg Otsa tütar Ülle malken enne aga üks viimastel aastakümnetel minu meelest unustusse langenud laul või väga harva esitatud lugu. Viimne voorimees. Georg Ots. Söör, keel. Abisaaja äärel. Märg, loid, sõidu märg on. Mees või see, no napilt kus ta on ja keegi? Ei tahaks. Küll. Aga siis ei ole. Aks Laaksobeedsime. Sörgib sörgib, ruun vihma. Otsar tõesti aeg täna. Raske. Kui hoones Hõbekaarja uriiniga. Ega sa ei jäta meelde seda. E-R. Pille õppebsurr Sarja so vaevatud moest. Ei kostu käest. Janne hall kui mu onu hobusõidu viimne rüütelsoo. Err Kell sörgil. Georg Otsa tütre Üllega saime kokku mõni nädal tagasi. Istusime kohvikus ja meenutasime minevikku. Otseselt üldse viimastel aastatel vähe Eestis räägitakse, kuidas tütrele tundub ikkagi nii suur mees seoses juubeliga rohkem hakatud rääkima vahepeal tõesti ja oli vaikus. Et miks see niimoodi on, et kas, kas on siin unustatud või põlvkonnad või ei, usuõpetus tunnustatud on, aga, aga, aga, aga ei oska. Ei teagi, miks. Et mina just mõtlen nii, kuulus laulja ja, ja muidugi ka tolleaegsed teisi lauljalt eriti nagu ei ole meeles söödud. Kuid jah, kõnnivad ja tõepoolest oli, ta vist ei räägita nii palju, kui sina oled teinud, neid saab, et neid meelde tuletada, neid vanu koharna viisimad tuletasid meelde ju, eks ole, ma saates need on päris toredad saated olnud, sa teinud oled, oled kuulanud? Jah, ma olen kuulanud ja et tulevad vanad ajad meelde, tulevad küll. Meeldivad. Minule riistasid sa siis, kui oli bajon Karjoka Georg Otsa esituses. Helistan isolvesteni. Aga kui praegu nüüd on, tuleb siin suur juubel, meil Georg Ots 100 ja kas praegu sina kui tütar, nagu ise mõtled ka meenutada neid aegu rohkem või, või kui palju isa nagu meelde tuleb, nüüd kui ise juba niimoodi. Ta on ikka kogu aeg meeles ja eriti uda laulavad, siis lööb nagu südamest läbiljak. Selline tuline jutt, et ta läks nagu ikka kohal veel ja kõik oleks ikka valaisin. Aga ei ole, aga jah, vaatad ringi, tuleb välja jätta jala. No mis siis meelde tuleb praegu kas lapsepõlve nooruspõlv või see aeg, kui ka juba isegi jooksjatega tead, erisringi seal Ülo kahekesi. Ülo oli väga harv nähtus seal, sest ta oli rohkem mööda sanatoorium. Ja haiglate. Tal oli nii mitu viga küljes. Aga lapsepõlv möödus jahmunud rohkem seal teatriteatrisse Estonias. Ergaabisi tütar Veera ja, ja siis minu ema, ütleme, karbis on minu ema olid ühes garderoobis ja siis need lapsed siis meie Surlasime ringi mööda Estoniat, siis, siis ei jäänud üksgise vaatamata, et kõik, kõik need, kõik need urkad olid läbi joostud. Sest isa ema garderoobis üsna lähestikku seal oli jah, teatris ja siis ühest garderoobist teise kogu aeg käis et lapsed võeti tööle kaasa, ühesõnaga. Nojah, siis ei jäänud muud üle ju. Lasteaias ei olnudki siis vist veel vaid ma ei tea, mis siis toimus, aga igal juhul mina ei ole käinud kuskil kodune olnud. Ja siis oli siis isa, tähendab lasteaia Georgi garderoobid olid lähedal. Jajah, ja seal mingi paarsada oli vahetajat. Paar garderoobist jäi vahel. No praegu nüüd täna praegu olist vähem natuke, aga mõned ajad tagasi ka teie perekonnast räägiti rohkem, kui see Georgi film välja tuli ja need ajad, et meenutaks seda ka, kuidas film mõjus ülle. Oh no vaatasin ära aja Ta ei olnud väga modi tõepärane, lihtsalt seal kaugel sellest. Ma olen mõelnud isegi, et, et miks seda tehti, ei tea, ma ei oskagi öelda ja siis tõi sisse siis ilmselt või midagi taolist. Aga no Venemaalt on käinud inimesed ka ju tegema saateid. Me käisime isegi seal Võsul Meie suvekodus, mis seal kus nüüd Mikiver elab Karmen seal, aga siis elas veel. Tema abikaasa, elas ka veel? Jah, Mikk kellas ka veel see aeg ja, ja siis ta lasi meid sinna sisse. Et üks tuba oli tal sellisena säilitatud nagu isa ajalge olijad. Ei tea, kas praegu tuba alles veel tuba on küll, aga kas jällegi see kujundus sama, ma ei usu seda hästi, et nüüd ta peaks nüüd Ambest muutunud. Ise pole enam käinud seal ei ola. Ja veel üks vähem mängitud Georg Otsa lugu öine Pariis. Siis kui on öö ja kui on uinunud Pariis siis Georg Ots ja öine Pariis. Siis, kui on ja kui Siis. Miks? Savo Raissa. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle homme, laupäeva õhtul, õigemini kesköö tunnil, kas kell 12 või null null ükskõik kuidas meeldiv kellelegi öelda, on meil ka kordussaade tänane saade siis kordub. Ja tänase saate lõpulugu instrumentaalne, nagu meil siin kombeks on pool Moriaal orkester ja wind Mill savi maininud. See on 1969. aasta lugu ja no eesti keelde on teda tõlgitud mitmeti. Sinu meelte tuuleveskid võiks olla ja sõnad on umbes sellised nagu spiraalil olev ring nagu rat, Ta sees asuv ratas kunagi ei lõpe ega alga. See pildid vahelduvad nagu ringid mille leiate oma meelte tuulikutes, tuuleveskites oma meelte tuuleveskites kõike head, kõike head meile kõigile.