Vikerraadio eetris on nostalgiasaade. Oi randa vu. Tere, tere, head kuld, Randevu kuulajad on alanud, meie ühine 38. saade. Saksas laager viib meid täna svingimaailma. Solist Errns Harden, Amyga heliplaadifirma tantsuorkester ja Bruno valsi lugu. Ta tantsib preili tolliga sungi. Vaat niimoodi murdis ameeriklaste sunn, lõngu tants, ent ka saksa magusate laagrite maailma moega tuli kaasas käia sving kui džässmuusikastiil, mis sai alguse 1900 kolmekümnendatel aastatel USA-s, vallutas moemaailma ja moepillideks said klarnet saksofon, tro, et tromboon või tromboon, klaver, kontrabass ja trummid muidugi, mis moodustasid siis svingmuusikaorkestri ehk liigbändi suure bändi suure orkestri Iisrnansmid. Froylenud oli sunn 1948. aasta lugu ja laulab meile Ernst Harden. Ta tantsib preili tolliga sungi. Kuid ega sakslased seda suingini meelsasti vastu ei võtnud, nemad püüdsid jääda ikka oma traditsioonilise Schl laager standardi juurde ja ikka oma saksa lood. Aga no võib-olla vahelduseks näiteks Ungari juudist helilooja. Eriti menukad olid Abrahami operetis just Saksamaal alguses, kus nende põhjal hakati looma ka muusikafilme. Ja nii asus helilooja 1931. aastal elama Berliini, kus valmiski tema operett Savoy ball 1932 ja tihti ka hiljem film. Kuid poliitiliste sündmuste tõttu jäi siis helilooja Aabrahami tähelend Saksamaal väga lühikeseks. Hitler ja tema natsionaalsotsialistide partei võimuletulek 1933. aastal sundis Aabrahami naasma algul Ungarisse ja sealt edasi sõitma lennukiga USAsse. Ja tema muusika, nii ilus, kui see ka oli ja kui populaarne ka see Saksamaal oli, pandi Saksamaal sellel samal tema kodumaal siis hilisemal keelu alla ning suruti unustusse. Kuid nagu me head kuulajad teame, käsikirjad ei põle ja hea muusika ei kao kuhugi. Nii kuulamegi nüüd Saksamaa suurt lauljat jällegi supertähte, nagu ma olen tihti need nimetanud, tema nimi on? Ta Alpar kita Alpar kindlasti meie saate auväärsemad kuulajad mäletavad teda ja tema filme hästi. Savoy ballist tuntud tango, liita tuleb neid nüüd siis 30.-te aastate Saksamaa supertäht lemmiklaulja miljonite lemmiklaulja Euroopas. Ma ütleksin, vita Alpar ja seoses GMS-i poolt ära keelatud lammella tango liita, kuulame siis kita Alpar jalammella, Tangolita. Muide, Savoy balli on ka Eestis kolm korda lavastatud ja 1985. aastal valmis meil isegi oma täispikk filmiversioon Savoy ballist küll vene keeles. Selle tegi stuudio Tallinn film Moskva tellimusel ja seal esinesid sellised meie tähed nagu Merle Talvik Jüri Krjukov, Ülle Kaljuste siis veel Elle Kull ja Aarne Üksküla. Nemad mängisid rollisid, aga lauljateks olid nendel siis nii-öelda laulu dublandid nagu näiteks Silvi Vrait. Jüri Krjukov laulu siseaga, teistel olid siis veel Ülle Kaljuste asemel laulis Ülle hulla Merle Talviku asemel Silvi Vrait, nagu ma ütlesin ja Elle kulli asemel mängis Helgi Sallo ja Aarne Üksküla asemel laulis filmis Voldemar Kuslap. Kuulame siis tango liidad, mis oli Moskva tellimusel tehtud vene keeles ja rolli mängis filmis Ülle Kaljuste, aga laulis Ülle Ulla on aasta 1985. Reeglina me oma saates lauljate või heliloojate sünnipäevi nii väga ei tähista, ei pea neist kinni. Aga vahel ju võib ja just meie nädalal Veera linn, Inglise kuulsus, laulja ja näitleja sündis just sel nädalal aastal 1917. Tema läks ajalukku kui teisem maailmasõja-aastail inglise sõdurite südametes sulataja. Seda muidugi oma kuulsa sõjameestele mõeldud looga. Kuiv miitlingeene eesti keeles. Me kohtume ühel päikesepaistelisel päeval pärast sõda jälle. Noh, see oli nagu sakslase Lili Marleen või venelaste Katjuša ja ka see lugu, mida me nüüd kuulame, on kirjutatud sõdureile helilooja harjumooren sõja ajal 1943. aastal. Laul jällegi oli väga populaarne sõdurite seas ja sai isegi sõjalaulude Oscari preemia. Ja väljendab ühe neiu sõja pruudi, nagu neil ajal sõdurite pruute nimetati. Sellised juhuslikud ja kuskil rindel kokku saanud neiu sõja pruudi tundeid lahingusse läinud noormehe vastu. Ja seda ühe lihtsa tütarlapse kirjutatud luuletuse põhjal. Sa ei saa kunagi teada, kui väga ma sind igatsen. Sa ei saa kunagi teada, kui väga ma hoolin sinust ja kui ma prooviksin, ei suudaks ma ikkagi varjata oma armastust sinu vastu. Sellised lihtsad read kirjutas siis üks tütarlaps rindejoonel seal kusagil. Ja siis võeti need sõnad ala aluseks, et Eesti laul ja selle sõnumi selle tütarlapse sõnumi saatis ise rindele Veera linn. 1943. aasta kevadel kui suure sõja lõpuni oli jäänud veel kaks aastat. Sõja ajal loodi muidugi palju head muusikat selliseid sõjameeste laule, patriootilisi laule, propagandistlikel laule, mis tihtipeale oli väga hea sellise meloodiaga sõnadega. Või siis lauldi hoopis vanu tuntud lugusid ümber uute lahinguteemaliste tekstidega. Liitlasvägedele olin neid väga vaja, vaenlasel oli vaja ja need laul oli terve hulk. No näiteks ümber siis kasutatud vana meloodiat, uute sõnadega on näiteks nõukogude armees laialt lauldud juutide superhitt vaimiir pistushein uue pealkirjaga Baron Wonder šikk sisu umbes selline, et küll unistas parun šikk Venemaa soolapekki süüa, kuid jäi sellest ilma. Küll karjus ta raadios, et ta on juba Stalinkraadis, aga näe, eksis küll, lootis, et talumees talle ikka seda pekki ulatub, tahaks aga hoopis püssi tääki, näidati talle sellised sõnad umbes siis sellised lihtsas tõlkes, aga laul sai äärmiselt populaarseks, seda lauldi kõikjal. Parun von der šikk ja Leonid Uutiosof. No Nõukogude supertäht jällegi sõjaaegne 1943. aasta helisalvestis. Eelseisval pühapäeval on ka üks muusikaline tähtpäev. Nimelt ilmus ansambli viidus esimene album pliis pliis. Mee oli puhkenud tol ajal maailmas ja Euroopas selline tõeline bit lom. Taani ja kõik armastasid piitsesseid ja nelja noormehe albumi ilmumine oli muidugi muusikamaailmas suur sündmus. See ilmus siis Suurbritannias 22. märtsil 1963. Head kuulajad, uskumatu, aga sellest on juba üle poole sajandi möödas 57 aastat. Ja see biitlased album 14. looga ilmus pärast samanimelise singli või siis üksikplaadi edu ja enamike laulude autorid selle plaadi peal on pool maakaarti, John Lennon. Ja huvitav on see, et sellel albumil oli laulude out autoritena kirjas siis McCartney ja Lennon just selles järjestuses. Kõigil hilisematel miitlasi albumitele on autorid vastupidises järjekorras Lennon McCartney esimese plaadi peal siis Macaadni Lennon järgmiste plaatide peal kuni lõpuni. Lennon McCartney miks ei oska öelda. Aga meie kuulame ühte vanemat rokklugu selle plaadid, mis ei ole Mcaadnega Lennoni kirjutatud ja see on siis selline laialt levinud rokklugu või tuist lugu, õigemini tuistanud show'd. Ja see on siis myyturs ansambli esimeselt heliplaadilt, mis ilmus 22. märtsil. Nüüd aga selle kevade kõige suurema eestlasele tähtsama aastapäeva juurde. Homme, 21. märtsil möödub 100 aastat ühe kuulsama kui mitte kõige kuulsama eestlase Georg Otsa sünnist. Oleme selle aasta algusest peale igas saates mõnda otsa lugu mänginud ja sellega suurele talendile oma austust üles näidanud. Täna teeme seda veelkord. Tulemas on tuntud laul, laul ammu möödunud ajast filmist Vooterlocild laulab meister Georg Ots. Maas. Nii. Kui. Nüüd. Aasta hiljem on sees ka ees. Ja. Et. Me. Nii. Kui. Nii Eesti kui ka Täna kuulame veel ühte osa pikemast intervjuust Georg Otsa tütre Ülle malkeniga, kellega kohtusime veebruarikuu keskel ja nüüd vaatame pisut lähemalt, mida kirjutasid Ülle ema Asta ja isa Georg tütar Pillele kingitud külalisteraamatusse, mis anti lapsele üle tema 14 10. sünnipäeval. Järgmine sissekanne on siis minu ema poolt. See oli tema aasta, kes kirjutab ka kohe esimesele leheküljele siia kirjutanud mullas ja kah seda, kuidas ma peaksin ennast hoidma. Et usku, lootust ja armastust ei kaotaks elus. Need on tähtsad asjad. Kaks asja aiailmas ei uinu unehõlmas, ei tuku surmasuus, neist räägib tihti luule ja need on siis ütleb ta, need kolm sõna, usk, lootus, armastus, ütleb ema selle soovituse kaasa. See on siis tema poolt ja siis järgmine järgmine sissekanne on siis minu isalt on siinses. Tema soovib mulle kahk, et, et suuremad numbrid trügivad alati ette ka, et et koolis on nad väga tähtsad, et orgu ikka. Et siis siis on elus parem läbi lüüa. Aga siin ta hakkab ju peale niimoodi? Jah, et see 14 aastat on sulle langenud sülle ja et kust küll need numbrit tulevased suuremad kipuvad vett tema, tema oli siis 41 ja mina sain 14. Et numbrid on samad, aga, aga kohad vahetanud millegipärast. Ja siin algab see sisse kirjutati siis niimoodi, et keegi ei ole ju arvanud, avanud, avanud ja et keegi ei ole avanud ust ega akent, et kuidas nad küll tulevad. Kust kaudunud küll tulevad, need surevad Need aastad. Ja nad tulevad, tulevad küsimata viivitamata. Mida rohkem neid tuleb, seda rutem neid tuleb. Jah, millegipärast on neid siis jah. Ja siis edasi ta kirjutab, näe, näe, sidekriips mul juba 41 on turjal sull 14, kui naljakas ta ütleb selle kohta hiiumärgiga ja et kui naljakas jah, et numbrid on samad, hakat suuremat kipuvad ikka alati ette tulema. Ja kui me nüüd lehte kirjutama siis kirjutas, jätkub veel teisel leheküljel ka. Et nii ongi õige suured olgu ikka ees, eks ja ta soovib ikka seda, et koolis oleksid paremad hinded ja ja siis ta ütleb niimoodi oma lapsele tütrele, aga et kõik need suured numbrid tulevad veel tulevikus, aga siin on sellised Readel, aga esialgu katsu, et suuremad numbrid neli ja viis Su vihikuid alati, see oli luhta ta taat väga pidas haridusest lugu ja tahtis, et lapsed hariduse saaksid. Ja lõpus on meil siis isa kirja lõpus on siis olla võid kindel, et kui ise kord suuremat aastate numbrid kannad oma oskusi väärikalt ühiskonnale annad? Jah, sellised õpetussõnad on kaasa antud. Ja see on siis kolmas, kolmas detsember 1961. Kas isa lastega palju tegeles kaaned? Tal on väga palju selleks aega jätkunud. Üldiselt kui tal vabad ajada või momendid olid, siis käisime ikka tihti jalutamas, et talle meeldis hästi Kadriorus jalutamas käia. Eriti sügisel oli seal tore, et need kollased ja värvilised lehed. Siis ta tegi mulle nendest vahtralehtedest, tegi mulle seeliku. Mis ma siis panin seal riiete peale ja siis ma olin väga uhke sellega. See oli nii kirev ja nii vahvasti tehtud muidugi. Lisasealsamas pargis tegijad panid kohe ümber. Nojah, ja siis vil Manuela pestmata on see tehtud, eks ole. Need kvartaliga põimis, varred läbi läbi teise lehe ja, ja see oli, see oli väga vahva. Nüüd puna Varju laule Sigmund romberi ooperis kõrbe laul Sis Sigmund Rumberg ja ooper kõrbe laul, Eesti raadio estraadiorkestrit juhatab Helmut Orusaar ja Eesti rahvusringhäälingu arhiivi salvestus on aastast 1956 puna Marju laul, ooper, kõrbe laul ja esitab Georg Ots. Ära. Jaa? Jaa. Nagu ma juba ütlesin, oleme nüüd Georg Otsa meenutanud kõigis kuld, Randevus saateis, mis aasta algusest eetris olnud ja teadlikult olema mänginud, neid otsa laule, milliseid viimastel aastatel vähem raadioeetris kuulda on olnud. Ja rahvusringhäälingu heliarhiivist leiab muidugi veelgi terve rida terve hulga, ma ütleksin. Kuid on ka laule, mida arhiivis ei ole ja mis salvestati otse Moskva raadio või üleliidulise helisalvestusmaja arvukaid stuudiotes. Ma tsiteerin ühte sealset allikat, kuidas iseloomustati muusikainimeste seas Georg Otsa Moskvas Tsitaat Georg Otsa hääl, see on kõrgem bariton suure ulatusega hiilgava võimsusega kõrgetel toonidel imeilusa pehme tämbriga ja see oli tsitaadi lõpp ja mitmeid neid nõukogude laule midagi org laulis, on hakatud nimetama isegi otsa lauludeks ses paremini kui teised. Või tähendab paremini kui Georg Otsleid. Teised neid Nõukogude laule esitada ei suutnud. Ja ühes varemast saates müüvad ma juba tõin näiteks mister yksi aaria tsirkus printsessist. Ja Ots laulis selle tõeliseks Nõukogude hittloo kas ja mida peale otsa esituse ei julgenud laulda enam isegi muslim magu Maajev kuigi ta oli selle rolli juba selgeks õppinud. See oli siis praegu tõlge järgnevast intervjuust. Nüüd kuulame, kuidas seda seda otsa aega meenutavad näitlejad Jevgeni ja sooja vinnangraadova otsa kolleegid, kellega ta koos Moskvas esines ja filmides rolle tegi. Ja siin siis veel kord. See mõte tuleb siin intervjuus välja, et isegi muslim maga, Maievee jõud ei julgenud enam mister yksi aariat laulda, sest otsada ületada ei suutnud. Ja siin ongi nüüd sooja Vinogradov ütleb selge sõnaga. Paremini kui ots, ei suutnud keegi seda laulu laulda. Ots laulis mister yksi 200 protsenti. Nii, ütleme vene kuulsus, sooja via kraadova. Kuulame seda intervjuud. Kuulame veel ühte nõukogude laulu, mida keegi Georg Otsas paremini esitada. No see on pealkirjaga Sormova lüüriline, surmava linn on siis Volga kaldal. Ja see ongi laul filmist suur perekond, aastal 1956. Seda lugu mängiti nii vene kui eesti keeles ka laialt Eesti raadios ma mäleta. Ta on, lugu oli meil populaarne ja rahvas hüüdis seda siidsärgilauluks otsa siidsärgilaul. Ja seda sellepärast, et laulus olid sõnad eesti keelest tõlgituna siis noormees ta juurde läks siit särgis, uues. Ja laul on ilus lugu noortetehase tööliste armastusest, kus tütarlaps ei tulnud õigel ajal kohtamisele. Kuulame siis surmava lüüriline ehk teise pealkirjaga ka meie laiuval Volgal. Autorid on vene super supertähe jällegi moris makroussow, helilooja ja sõnad on Jevgeni Tammatoskilt esitab ületamata. Georg Ots. Sormovo lüüriline. Kas on teada? Ka, kuhu ta saab, jood para-o? Angaar. Ja saar. Sahara seedrioru. Oo oo oo oo oo, purskab. Jess. Kuulame üleminekuks ühte tuntud otsa laulu originaalesituses son, fermoon, tantemmartšeti laul, nii algas see kõik see eestikeelne pealkiri, originaali pealkiri, Sassination lummus või vaimustus või siis külgetõmme. Ja esialgne variant oli lihtsalt populaarne valsi laul, muide juba aastast 1904 mille autor siis fermoon Landemodžeti kirjutas ja laulusõnad järgmisel aastal luuletas juurde. Teksti autor, moriste Fera, nii. Esimene pealkiri oli lool, Valsed, siin kaane, ma saan aru, et see on siis mustlasvalss ja esimesega variandi versiooni esitas Paul lett tartii 1905. aastal. Aga noh, see oli nii ammu, neid neid plaate vist ei ole järelejäänud Ma ei tea küll täpselt, võib-olla mõnes muuseumis on meile meie põlvkonnale või hilisemale põlvkonnale on kõige tuntum Tom esitus 1957.-st aastast, mil laulis selle loo sisse nätchinud kõhul. Ja ma arvan, et selle näkkincouli, loo või esituse järgi sai ka Georg Ots endale et see laul eesti keeles esitada. Kuulame siis üks tuntumaid Georg Otsa laule. Uue aja algvariandis. Näed kinghoul ja neishion. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab, kohtume järgmisel nädalal jälle homme täpselt kesköö tunnil keskööl, siis võite siis tänase saate uuesti üle kuulata. Aga praeguse kohta kudumise lõpetame nagu ikka instrumentaalse looga. Ja täna on põhjust kuulata saksofoni sellepärast et 21. märtsil see on siis homme 1846 võttis belglane Antsooni Adolf saks patendi oma uuele pillile, mille nimeks sai saksofon. Ja just see pill, saksofon jääbki meie saadet lõpetama. Lugupeetud kuulajad, kõike head meile kõigile.