Vikerraadio stuudios on ajakirjanik Heimar Lenk. Eetris kõlab tema autorisaade Kuld rände vu. Tere, tere, head Kuldrondi kuulajad. Alanud on meie ühine 43. saade. Ja kindlasti tuleb see kevadine saade, ses väljas särab päike, linnud laulavad ja punuvad pesa. Ja eks see oli see nii ka 100 aastat tagasi. Aga kas ka meie tänavune kevad kordub 100 aasta pärast? Samasugusena on raske öelda. Kuid inimesed on niimoodi küsinud. Kas kord 100 aasta kestel kordub sama kevade? Nii küsis ka Austria-Saksa helilooja nikotostal ja kirjutas oma küsimuse ajalukku, samanimelise lauluga. Kas kord 100 aasta kestel kordub sama kevade, 1933. aasta Saksamaa melu lugu? Paljud artistid on seda kevadlaulu muidugi esitanud. Mina valisin välja free Mirli saksa orkestri koos solist Luigi Wern auäriga ja seda sellepärast, et plaat on hästi säilinud ja lisaks pillimängule saavad seal laulda ka kevadlinnud. Kas siis kordub 100 aasta kestel sama kevade? 1957. aastal esitasid sama küsimuse Eesti Raadio stuudios tol ajal ülipopulaarsed Leida Sibul ja Hilda koni. Nagu nende naiste kohta öeldi, nad olidki kooslaulmiseks loodud. Heliülesvõte rahvusringhäälingu heliarhiivist karbi peal on aasta 1957 laulu nimeks eesti keeles on kevadkuul ja esinevad Leida Sibul ja Hilda Koni. Kevad on rõõmu ja uute alguste aeg aga noh, tuleb välja, et vahel ka ootuste ja kaotatud armastuse aeg. Noortel vahel ikka juhtub kevaditi nii. Nii hullusti, et poistel on isegi pisarad silmis. Ja selleks poisiks meie laulu puhul, kel pisar silmis on noor Mait Maltis kes laulis ansamblis lüürikud. Nemad tegutsesid aastail 1967 ja kuni 1970. Ansambli asu asutasid, tulid kokku siis kõigepealt Märt Kõrgema, Tõnis kõrgema ja Hanno Härm, Märt Kõrgema, Tõnis kõrgema ja Hanno Härm ja esialgses koosseisus mängisid Märt Kõrgema kitarri, Tõnis kõrgema mass kitarri, Hanno härm kitarri ja Peeter Sarv klahvpille ning Mihkel Kasenõmm trumme. Hiljem tuli uusi mehi juurde Raivo Maasik trummide peale. Renee ees pereklahvpillide peale Olga Nool tuli laulma, tiitovias kitarri mängima, Tõnu Evartov trumme lööma ja Jüri Kõrgema veel kitarri mängima ja külalisesineja. 1965. aastal oli Ants Märtson, kes mängis flööti ja ansambli solist oli, nagu juba ütlesin, maid, Maltis. Tema siis ootas pisarsilmi kevadet ja oma armastust. Ansambel üürikud. Ootan kevadet. No ma ei saa siis ja sinu pärast. Siis et. See käib ka võtta. Ja. Nukraid kevadlaule on noorte rohkemgi olnud ja eks need on ka tänapäeval palju. Meie oleme rohkem kaugete aastate taga neis aegades, kui praegune selle saate kuulajaskond, noor oli René Gates ansambel, mida peaksid paljud hästi mäletama, oli briti rokk bänd mis alustas tegevust 1960. aastal mööninghamis. Ja see ansambel ei olnud kodumaal, tähendab Inglismaal mitte kunagi eriti edu. Kas, kuid sai väga populaarseks meie põhjal naabrite soomlaste juures ja seda 1900 kuuekümnendatel aastatel ja hiljem veel kuskil 1000 966971 oli ansambel terror ennegi väga populaarne ka Itaalias, vaat kui huvitav. Kodumaal kuulus, aga Soomes oli ja muidugi mina mäletan hästi ka meie koolipidudel mängiti tol ajal mitmeid René Gatesi lugusid näiteks kuulus Cadillac ja nii edasi. Ja ansambel René Gates tuli 1964. aastal välja. Ma ütleksin koolilaste südamete murdmise looga pealkirjaga seitse kuldsed nartsissi. Tüdrukud tantsusaalides ja raadio ees nutsid, kui kuulasid. Sõnad olid umbes nii. Mul ei ole ei maad ega varandust, ei ole paberist dollareid, kuid ma näitan sulle hommikuti mägesid, kingin sulle seitse nartsissi, mis õitsevad aias ja kingin oma suudluse ja oma muusika. Nõnda vähe piisas siis möödunud sajandil möödunud sajandi kuldsel kuuekümnendail murdeealiste noorte armastuseks vaid seitse kuldset nartsissi. Tol hetkel oli see ka Eesti koolilaste kultuslugu Seven Kruudunud ähvalijus. Tervene Gates. Et nüüd mitte lüüriliseks liiga minna, et mitte liiga ööseks minna, siis üks väike vaheldus ameerika muusik, orkestri juht ja laulja mon roo. No ma arvan, et praegu üsna tundmatu nimi. Aga 1949. aastal ehmatas ta maailmalauluga mahharrartšammagandoorist. Maharancia magadoorist ja sõnad olid umbes niisugused, et 10000 kaamelit või rohkem on tal ja palju kalliskive on suurel kuulsal kuningal. Aga siis tuli üks maroko tüdruk, kes õpetas Maharaaniale kuupaistelist ööde romantikat. Armunud Maharaania kinkis liiga palju kalliskive nende öös tüdrukule ja jäigi päris vaeseks. Selline naljalugu aga ka üsna kõlav ja selline idamaine võima. Mahharaalisa ov, maga noor ja esitavad, siin on kaks solisti, sigi tallenud ja voog, mon, roo ja siis ka selle voog, mon. Orkester on aasta 1948 mahharaania magandoorist. Ja nüüd Sirvime ka kalendrit, vaatame siis kevaded ajaloos. Tänane päev, õigemini tänane öö ajaloos, 25. aprillil öö vastu 20 kuuendad aastal 1792. Just oli Prantsusmaa kuulutanud sõja Austriale ja seal tööle noor 32 aastane prantsuse ohvitser Claude-Joseph Rushi Lill ei maganud. Küünal näitas talle valgust ja mees kirjutas muusikat. Sündis kuulus sõjalaul nimega Reini armeele ja õige pea seal poole aasta pärast sai sellest Reini armee laulust marsseljees ja veel mõne aja pärast Prantsusmaa riigisõnadega teele Isama pojad. Kuulsuse päev on saabunud, pange pataljonid valmis, esineb meierei matšir. Ja nüüd, head kuulajad, hakkame kirju lugema, kuld Randevusaatele saabunud kirju lugema. Kõigepealt tänan kõiki neid meie kuulajaid, kes vastasid ühes varasemas saates kõlanud üleskutsele vaadata üle oma kodune plaadikogu. Ma otsisin siis kahte kadunud laulu, millist või milliseid arhiivist ma pole suutnud leida. Need laulud olid Heli Läätse tša-tša-tša on plaadi peale kirjutatud originaalpealkiri. Sellel asjal oli Switan žentu. Ja teine lugu oli Georg Otsa Elma Jon. Ja ma tänan õige mitmeid vastuseid tuli ja lähiajal kindlasti saame neid plaate ka mängida. Aitäh kõigile, kes reageerisid. Ja siis tulevikus saame plaat ümber võtta ja siis kuulata ja mängida kalaiale kuulajaskonnale. Nüüd aga avame siis tänase kirjakasti. Kui ma just äsja kiitsin kuulajaid, kes saadavad meile plaate või annavad neid salvestamiseks siis tuleb seda tänu ringkonda nüüd laiendada. Asi on läinud nii kaugele, et juba saadetakse internetiga meile muusikalugusid ja mida ainult ei soovita kuulata. Ta vaid otse soovitatakse mängida, et ka teised kuulata saaksid. Ja see on muidugi äärmiselt tore, aitäh kõigile, kes nii teevad ja tehkem ka edaspidi internetiga muusikat vahetada ja, ja siis üksteisele mõnda kadunud laulu ette tuua, et me saaksime kõigile mängida seda kuld Randevu saadetes näiteks siis ja mis kellelegi meeldib, no näiteks kuulaja Rein maarjamäelt saatis Clif Richardi rokk-loo reliit Hedi. See on selline 60.-te möödunud sajandi aastate noorte lugu ja see konkreetne avalik salvestus on tehtud 1960. aastal avalikul kontserdil Londoni kuninglikus varietees. Ja kui härra Rein maarjamäelt arvab nii siis mäega tema soovitatud laulu kuulame Clif Richard, nendes Chad õhus reliit heli on aasta 1960. Ja nüüd ka siis esimene laulusoove. Eelmine oli pakkumine, nüüd tuleb soov. Raadiokuulaja Lembit palub mängida kuulsat Rooma kitarri. Seda lugu on laulud, sajad kuulsused, kuid härra Lembit Olon oma eelistus, et laulaks itaallane Claudio villa. Me kuulame hea meelega, Claudio villa lood on meil olemas ja kuulame siis kitarr, romaala ja Claudio villa. Ja nüüd järgmine kiri, see kõlab niimoodi või ütleme, katkend sellest kirjast, on olemas üks väga ilus lugu kurest, kes parvest maha jäi, seda laulis, Anu on Don ammu pole kuulnud. Ehk teil on olemas. Niimoodi, kirjutab proua Aino. Oma elukohta pole ta nimetanud. Ja vastuseks talle ütlen niimoodi, et tõepoolest on imeilus lugu kurest olemas, kes parvest maha jäi. Ja tähelepanuväärne on see, et kui tavaliselt on kirjutatud laule meil lõunamaa poole kuvates kurgedest, siis seekord on vastupidi. See on üks väheseid laule, mis räägib saabuvatest kurgedest. See kaunis kevadlaul räägib koju poole teele asunud kurest, kes kahjuks koduteel teistest maha jäi. Loov sügav mõte on selles, et me kõik võtame sõbralikke linnuparvi, mitte aga vaenulikku lennukite laviini. Et olgem siis koos nagu linnukese parves. Selle loo autor on helilooja Raimond Lätti Te ja sõnad, kirjutas Vladimir Beekman. Kirjanik. Rahvusringhäälingu heliarhiivis on kauni laulu salvestusajaks kirjutatud 1978. Kured. Anu, Anton 1978. Ja veel üks soovikiri, see kõlab niimoodi. Mängige ikka neid saksa Schlaagreid mujal, kui teie saates neid ei kuulegi. Vaat niimoodi teatas telefonikõnes proua Miia, tema on Järvamaalt pärit, elab seal ja mina vastan proua Miiale, püüame ikka saksa muusikat mängida. Vastukaaluks USA pealetungile on saksa muusika vahelduseks hästi tore kuulata koni Fromboesson saksa lauljanna, 60.-te eelmise sajandi kuuekümnendatel aastate lauljanna ja tema esitab meile nüüd siis saksa muusika austajatele. Mitte küll päris saksa laul, aga nohh laagri kõlaga nooris nei loo ai Lavjuv Weimi, meil laulis seda lugu Heli Lääts, Ailavjobeemi liime nihiatsi peal ja nii edasi ja nii edasi, ja nii edasi. Nüüd siis tuleb koni Fromoes ja Aila jubeibi. Järgmine laul annab meie saatele tõelise kevadmeeleolu. Johanstraus, kevade hääled ja laulab Veera neelus. Salvestus Eesti raadios on tehtud 1954. aastal. Ja head kuld, Randevu kuulajad. Imestagem üheskoos veel kord. Milline imeline laulja on meil olnud hõbehäälne kelluke ja killukeste kuninganna Veera neelus. Aitäh, et meid kuulasite, kui saatus lubab kohtuda järgmisel laupäeval taas. Meie kordussaated on teisipäeviti õhtul veel kell 11 ja järelkuulatavad ka internetis. Nii et originaalsaade lauk päeval see on 17, null viis algab õhtupoolikul ja kordussaated on teisipäeviti siis õhtul kell 11 ja järelkuulatavad ka internetis. Ja lõpulugu, nagu ikka, on meil instrumentaalne seekord ka kevadine aprill Portugalis ühes vanemas saates me mängisime seda koos laulu solistiga, nüüd aga instrumentaalne aprill Portugalis, maailmakuulus kevadlaul, mida raadiojaamad kindlasti aprillis mängida püüavad. Meie kuulame kitarristi Oskar Allemanni esituses seda lugu ja see on sisse mänginud moones Aireses 1953. aastal aprill Portugali kuurordis, Coimbra lugupeetud kuldranda kuulajad, kõike head meile kõigile.