Tere hommikust ja jaksu tänaseks päevaks. Selle nädala hommikutel mõtleme Meie isa palvele. Selle palve igal sõnal on kaal ja tähendus. Juba esimesed sõnad on olulised. Ei ole sugugi endastmõistetav, et me tohime jumalat kõigeväelist, taeva ja maa loojat nimetada oma isa, kas selles väljendub usk, et me oleme Kristuse kaudu saanud jumala lasteks? Võiste õppisid leerilapsed pähe Martin Lutheri väikese katekismuse teksti. Seal öeldakse jumal tahab nende sõnadega julgustada meid uskuma et tema on meie tõeline isa ja meie tema tõelised lapsed. Et meie julgesti kindla lootusega paluksime teda nagu armsad lapsed, oma armast isa. Kui me ütleme meie isa, siis me oleme Jeesuse kõrval. Kuid mitmus näitab, et Giza ees ei seisan üksi. Palves võtame kaasa vennad ja õed. Palve ei ühenda meid üksnes jumalaga, vaid Caligimestega. Apostel Paulus kinnitab. Ta mainib oma kaaslasi alati otse nimepidi oma palvetes. Ütleme jumal isa kohta, kes sa oled taevas. Me teame, et jumal ei ole ruumi piire. Miks peab siis täpsustama tema asupaika, kas tõesti on vaja meelde tuletada, et taeva ja maa vahel on lõhe, et jumal on taevas, aga meie ei ole? Küllap on seda vaja sest maa on nagu vangikong. Iga tegemist ja tahtmist piiravad seinad ja müürid. Igal teel on oma ots ja igal avarusel oma jäär. Taevas tähendab vabadust. Taevas on kõikjal ka teispool maad meie jalge all. Taevast võib ulatada käe läbi ajast ja ruumist. Jumal on taevas, sest ta on valgus ja vabadus ja vägi. Jumal on isa taevas ka siis, kui ta end ilmutab maa peal. Palve esimene lause on pühitsetud saagu sinu nimi. Kuna algtekstis puudub verb, võib tõlkida, nagu ongi tehtud. Pühitsetud olgu sinu nimi. Jumala nimi on küll pühade omaenda tõttu aga me palume selles palves, et see saaks pühaks ka meie juures. Meie ei saa jumala pühadusele midagi lisada, et me püüame oma palves saada ühendust temaga, teades, et jumal on see, kes meid õhutab endaga osadus otsima. Me teame ka, et Kristus seisab meie kõrval ja aitab meil palvetada palvetades meie eest. Niisiis on jumal see, kelle poole me palvetame, eesmärk, mida me püüame saavutada. Jumal on aga Kati või sild, mida mööda eesmärgi poole pääseb. Aga miks just nime tuleb pidada pühaks? Nimi on sümbol. Kui me algame oma palvet sellega, et me tahame pidada jumala nime, aulise ja pühana ning lõpetame palve tema õlistamisega siis väldib see võimaluse minna jumala ette oma isekat ja väiklaste soovidega. Jumala nime, pühaduse tõsiselt võtmine on nagu film ter, mis peab kinni sündmatud igatsused, jahimud. Meie palve on püüdmine leida kooskõla jumala tahtmisega ja lasta sellel siis sündida oma elus. Palvetagem. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud saagu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka meie elus. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.