Tere hommikust. Eile leidsime, et muiste oli aeg liigendatud. Sündmused ei olnud juhuslikud, vaid tulid omal ajal kogu elu korrastas pärimus. Nii oli see antiikajal ka ja ka eesti talupojakultuuris oli kibeda töö tegemise perioode nagu külvi või heinaaeg. Ja oli pikki jõude aegu. Jõulude ettevalmistamisega pidi korda saama enne toomapäeva. Muidu sokutas mõni naaber tahma tooma ukse taha. Häbistamiseks. Ja jõulupühi peeti kaks nädalat kolmekuningapäevani. Tulevikku kujutlemisega seotud teadusuuringud näitavad, et kindlad tähtajad teisendavad meie aja kogemust. Briti sotsiaalpsühholoog Gabriela siga Boy avastas, et samamoodi nagu sihtkoht näib olevat kaugemal. Juhul kui sinnani tuleb tassida rasket kohvrit. Nii näivad kõik sündmused asuvad seda kaugemalt tulevikus. Mida enam tuleb enne oodatud hetke kätte jõudmist korda saata. Aga seda ainult juhul, kui puudub tähtaeg. Kui tähtaeg on kindlalt paigas, puutub kõik, siis näib sündmus olevat lähemal. Kui otsite maja, tuleb veel palju ära teha. Aga kui kukil on tähtaeg, näiteks tuleb kodu leida enne lapse sündi siis tundub kuupäev väga lähedal olevat, vahel liigagi lähedal. Liigendamine määrab vaja tunnetuse. Tehnoloogia arengust hoolimata tundub. Aga mine tea, võib-olla just sellepärast. Päevas pole piisavalt tunde. Auto leiutamine ei päästnud päevade pikkusest reisimisest, vaid andis võimaluse reisida sama ajaga hoopis kaugemale. Sotsiaalvõrgustikud ei säästa inimestega kohtumise aega kuid annavad võimaluse olla ühenduses suurema hulga inimestega ning suhelda nendega tihemini. Praegu on peaasi, et ühenduse saaks silmapilk. Et ei oleks vaja hetkegi oodata. Et tigupostiga, jõulukaarti ega postitõllaga saabuvad külalised ei peaks ootama. Me ei saa oma külluse ühiskonnast kunstlikult tagasi rahulikku minevikku mis oli armetult vaene. Kõike ei saa korraga. Sellegipoolest võiks vahel mõlgutada teid, milles meie aeg eelmisest erineb. Poolteist sajandit tagasi unistasid meie esivanemad, mis tsaaril viga elada, hammustab jõulude ajal puhast pekki ning rüüpab sularasva peale. Head sõbrad. Mis oleks, kui teeks ka endale sellise unelmate söömaaja? Tänavu jõuludel? Porr ei maitse? Jah, juba meie igapäevane laud on rikkalikum ja mitmekesisem kui tollal igatseda kiusati. Maasikad kesktalvel, palun, siin nad on. Muinasjutus saadab kuri võõrasema vaeslapse lumetormis neid otsima, et ta metsa kõngeks. Praegu saab aasta läbi poest värskeid marju ja sugugi mitte hingehinna eest. Varasemate põlvede unistused on täide läinud. Võiksime olla lõpmata rõõmsad ja tänulikud, et meil on õnn elada sellisel ajal. Mis inimestel viga on, et nad ikka veel ei ole rahul. Aga võib-olla ongi hea, et küllus ei too rahulolu. Et peab otsima edasi, mis on, mille nimel viimsel tasub vaeva näha. Palvetagem. Sina jumal oled meid teinud enda jaoks. Ja rahutu on meie süda kuni ta ei puhka sinus. Aamen.